Vot peale sellist päeva korgiks küll lahti ühe veini. Või kolm.

Ma olen neist lastest täna surmani tüdinenud. Meeleldi võtaks vastu ühe üheotsapileti ükskõik kuhu. Kasvõi Gröönimaale. Peaasi, et ilma nende saatanasigitisteta. :D

Nad on täna vaid mu hingest ja närvidest toitunud. Ainus põhjus miks ma praegu naeran, ongi vist see, et mul lihtsalt pole enam närve, millega närvi minna. Ma olen emotsionaalselt nii väsinud, et mu käed ka värisevad. Või ehk värisevad need hoopiski Joeli kussutamisest, who knows, aga hinge on nad mul igatahes seest ära söönud. :D

Btw, Joel sai täna 2-kuuseks ja kuus kilo on täis!

Igatahes on need kaks elu õit mul terve tänase päeva sünkroonvingumise meistrivõistlusteks harjutanud ja milleks üldse magada? Psõhh, uni on pussidele.
Joel-poiss on mul muidu ka selline kehva unega tegelane. Korraga magab max 20-30 minutit (eeldusel, et lutt on kindlalt suhu liimitud) ja siis pärastlõunal teeb heal juhul ühe pikema une ka – umbes kaks, max kolm tundi. Aga täna on ta terve päeva peale maganud umbes 30 minutit + süles tukutud paar minutit. And I’m going to lose my shit, kui ma täna õhtul ka teda veel kussutama ja lutitama pean.
Aga positiivse külje pealt – ta ei nuta! Vähemalt mitte nii kaua, kuni ta süles on… Lihtsalt vahib üleval ja irvitab mulle näkku, aga kui ma tahan teda kuskile ära panna, hakkab nutma, nagu keegi oleks talle just rämedalt haiget teinud. Seega olen ma teda terve päeva süles tassinud, nagu ta oleks mu külge kinni kasvanud.

Ja ega see Annu siis ka oma pullimisega kehvem olla saa. Just, kui ma olin mõlemad pätid magama saanud ja kergendatult hingasin, ärkas Joel üles. Reaalselt kümme sekundit hiljem oli kuulda ka Annu nuttu. Üks magas õues, teine toas. Halle-fucking-luuja. Joel magas pool tundi ja Annu (peaaegu) tunni. Aga kuna Annu jaoks on seda natukene vähe, siis saatis mees ta uuesti tuttu. Üksi ta loomulikult enam ei jää*, seega läks ka mees temaga magamistupa. Ma ei tea kui palju aega oli möödunud, aga ühel hetkel paterdas Annu mulle kööki, kus ma ühe käega tikrikompotti üritasin keeta ja teisega Joelit kussutasin, ning hüüdis ülirõõmsalt üle köögi ”emme!”. Ise täiesti paljas, padi kaenlas ja juuksed sassis, nagu nukitsamahel. Ma ei suutnud muud teha, kui lihtsalt täiega naerma hakata. Mees oli ka enne magama jäänud, kui see saatanasigitis! Siis tuli ta mulle laua taha istuma, ning hakkas oma hommikust putru näost sisse ajama, ise kiitis, et täiega näm-näm on. :D
Kui puder oli otsas ja vanaemaga jutud räägitud, tõmbas Annu oma kummikud jalga ja läks õue (endiselt täiesti alasti!). Ainult selleks, et sealt viis sekundit hiljem jooksuga tagasi tulla ja üllatusega tõdeda, et ‘vihaa’ sajab. Loomulikult jättis ta igalepoole umbes pool miljonit väikest ja mudast kummikujälge. Et noh, ega ma siis just hommikul põrandaid pesnud, või midagi…

*Annu on täielik emmekas. Nii kui ma toast lahkun (ala tema on söögitoolis, aga Joel hakkab nutma ja ma lähen teda võtma), hakkab Annu hüsteeriliselt nutma, nagu ma oleksin Siberisse kolinud.

Tegelikult polegi nagu midagi hullu, lihtsalt emotsionaalselt on nii kurnav, kui keegi päevast-päeva su küljes ripub ja midagi tahab, ning sul pole isegi poolt tundi, et rahus nõud ära pesta. Praegugi kirjutan ühe käega, sest härra jorupilli jonn on mu vasaku käe hõivanud.
Kui enne tähendas ‘minu aeg’ seda, et ma istusin netis, lugesin blogisid, blogisin ise, vaatasin mõnda sarja, rääkisin kellegiga juttu vms, siis nüüd on ‘minu aeg’ saanud täiesti uue tähenduse. Ma olen tänulik, kui ma saan rahus nõusid pesta, või ilma kedagi kussutamata ühe peenra ära rohida.

Okk, Annu tuli mulle just diivani juurde, näpp püsti, ning ütles: ”kaka – iuuuuu”. Hästääg tänks Annu! A vähemalt käib ta nüüd potil…

Ma armastan neid nii palju, et mul on füüsiliselt valus, aga vahel tahaks neist kasvõi pooleks tunniks rahu saada! :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Comments

comments

19 thoughts on “Vot peale sellist päeva korgiks küll lahti ühe veini. Või kolm.

  1. Sul on tegelt ka kõige ilusamad lapsed keda ma eales näinud olen. Täiesti tuksis, see Joeli tudupilt võiks kuskil ajakirja kaanel olla, nagu väike inglike! Ja Annul on nii kaval nägu peas, kohe tuleb Maša sealt multikast meelde :D

    Igatahes, edu ja jaksu ja jõudu! :)

    • Annu ongi meie isiklik Masha! :D Aga tänks, nad on tõesti üüber nunnud. Ja hea kuulda, et ma pole ainus, kes seda arvab. :D

  2. T6esti äärmiselt ilusad lapsed! Mul on nii kahju, et ma Sind isiklikult ei tunne, reaalselt tuleks sulle heameelega appi, endal laps Annust pool aastat noorem. Aga ilmselt see tunduks väga kahtlane, kui keegi v66ras blogilugeja Sulle kirjutaks, helloo :D

    • Haha, mulle tõesti ei meeldi eriti abi vastu võtta, aga kirjutamise vastu pole mul midagi. Juttu võib ju ikka rääkida. :)

  3. Jessas Lipsuke, kus sa oled alles tubli ema! Ma avastasin su blogi alles hiljaaegu ja olen viimased paar nädalat oma vaba aega sisustanud su blogi vanade postituste läbilugemisega ja kuidagi hea soe tunne on neid postitusi lugeda, miski sinus tekitab selle sooja tunde :D veider seletus, ma tean. Ma tahtsin sind meeletult kiita, et sa oled nii suure arengu läbi teinud ja kõvasti kõvasti täiskasvanulikumaks muutunud. Pole kahtlustki, et neil kahel imearmsal põnnil on oma ema ja isaga kirjeldamatult vedanud ja et nad saavad imeilusa lapsepõlvega õnnistatud. Jõudu ja jaksu teile nende silmateradega, te olete supervahva perekond :) Virtuaalsed kallistused teie perele, Tartust!

    • Oeh, sa oled nii armas! Kui ma su kommentaari esimest korda lugesin, lasin lausa pisarad valla. Oli selline emotsionaalne ja hell olek peal vist. :D Igatahes, suur aitäh sulle!

  4. Mõlemad lapsed väga armsad. Poisi põselohukesed on eriti kaunid. Eks need elu õied teevad vahepeal ikka sõitu, aga rõõmu on rohkem. Tubli oled. Jaksu ja rõõmu sulle :)

  5. Niiiii armsad ja nii sarnased nupsud :) ja kui nad magama jäävad, siis mõtled, et kuidas üldse on võimalik ärrituda selliste armsakeste peale? :) Mul enda põngerjaga küll nii vahel..

  6. Usin ema, tubli! Mõtlesin veel uurida, et kas sa kandelina oled katsetanud? Poiss linasse, siis kaks kätt vabad ja tiba kergem olla järsku :) Ma siin oma pisipojaga kui ta pisem oli, toppisin linasse ja sain mõnusamat loomade toitmised ja aiatööd, mis ei nõudnud pidevat kummardamist ja külmutamist, tehtud, oli kuidagi kergem. Lisaks kui suurem preili alguses koguaeg ka midagi minult tähtis, siis oli mugavam tegutseda temaga. Ja olen kuulnud, et osadel magavad beebid nii ka kauem. Et ongi 2h jutti linas ja tuduvad magusalt. Aga no on kindlasti erandeid :D

    • Joeliga ei ole lina proovinud, aga mul on kõhukott, mis talle vapsee ei meeldinud. :D

    • Mul kumbki lastest ei sallinud kotti. Mul seda uhket ja põlvest põlveni toetavat ergo baby kotti polnud. Küll aga see kehvake baby Björni oma. Toona (kui esimene sündis) ma ei teadnud kust ja mida toetama peab. Tänu taevale plika vihkas selles olemist. Aga linas. Selles ta elaski.
      Vankris ka röökis nagu metslane.
      Vankrit hakkas hindama alles siis kui teine laps sündis, sest siis tahtis ka beebi olla :D isegi kolmese nagu istub vanem linas nagu nuku. Eriti hea on lina kui kumbki haige on. Saab nad vastu enda paljast ihu panna (võtab lapsel temperatuuri ühe kraadi võrra alla). Unelevad linas. Mina saan toimetada, laps on minuga.
      Vanem on 15 kg, noorem 10, ise olen 160 pikk ja 53kg. Seljale lina ei hakka ning soovitaksin seda lina, mis ei veni – saab kauem kasutada ning rohkem erinevaid sidussid siduda. Vahva oleks kui keegi saaks sulle lina prooviks anda. Ma hüppaks läbi aaaga ei ela Eestis.

    • Ju siis laps teadis mis on õige ja mis on bullshit. :D
      Ma mõtlesingi siin ka, et kui lina, siis kindlasti selline, mis ei veni…

  7. Joel on küll nii isssi nägu ,et on ikka oldud :D
    Ja Annu läheb täitsa emasse :D

    Armsad lapsed ikkagi :)

    • See kõlas nüüd nagu me mehega oleks jube koledad vms, aga noh, lapsed on ikkagi armsad, mis siis, et meie nägu. :D Aga täks. :)

  8. Tõesti armsad lapsed!:)

    Proovi kandelina, saad kodus toimetada, kui vaja…mul mõlemad lapsed olnud ” kätel ” esimestel kuudel, no muskel kasvas ja kaal langes, polnud probleemi vedada poekotte + turvahälli, vankrit koos poekottidega nagu Pipi hobusega;)

    • Pean vist vaatama jah, aga ei tea millist võtta. Annuga oli mul veniv – mobywrap. Müüsin maha, sest ma ei osanud seda siduda ja laps vajus koguaeg kössi. Õppida ka ei jõudnud (viitsinud), enne hakkasin juba kõhukotti kasutama ja see sobis palju paremini meile. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.