Üksteist päeva kolme lapse emana

Täna on Madli kaheteistkümnes elupäev. Oeh, kus see aeg alles lippab! Juba praegu vaatan ja nutan ta esimesi elupäevi taga – ta on nii palju kasvanud! Mis pole ka ime, sest see tüdrukutirts vaid sööb, kakab ja magab! Madli on siiani olnud täielik muster beebi. Esimese nädala ta reaalselt vaid magaski – igas asendis ja igal pool. Kogu selle aja jooksul on ta vaid paar-kolm korda tõsiselt nutnud, ülejäänud aja annab endast vaid tasase vääksuga märku. Umbes nagu, et ”ouu, kutid, ma olen üleval – kui teil äkki aega tekib, andke mulle midagi hambusse, olge paid!”

Olen siiani teindu märkmeid iga elupäeva kohta, et neid esimesi hetki ka edaspidi mäletaksin.

Esimene elupäev, 31.juuli

*Imetamise ajal, ja vahepeal ka selle vahepealsel ajal, on megarõvedad emaka kokkutõmbed, umbes nagu sünnituse keskel. Tahaks lausa mööda seinu ronida!
*Kuna piima veel pole, istub põnn põhimõtteliselt koguaeg rinna otsas. Kui üritan vetsu või kuskile minna, hakkab ta kohe siplema ja uuesti rinda otsima. Madli ei maga peaaegu üldse, mis on äärmiselt imelik, sest Annu ja Joel olid oma esimesel elupäeval täitsa laibad. Pidin neid toitmise ajaks koguaeg üles turgutama, ning isegi keset imetamist kustusid nad ära, Madli on aga väga usin tissitaja.
*Ka mina ei maganud eriti, viimase 36h jooksul olen silma looja lasknud vaid 2-3x 20 minutiks. Meeled on veel sünnitusest erksad.
*Istuda ei saa.
*Oleks hommikul juba koju saanud, aga otsustasin ikkagi puhkama jääda.
*Joel ja Annu käisid meid vaatamas ja õega tutvumas. Annu ei tahtnud õde käest äragi anda!

Teine elupäev, 1.august

*Emaka kokkutõmbed on endiselt rängad.
*Nibud on juba hellaks imetud, aga vähemalt pole midagi veel katki!
*Laps on väga rahutu, koguaeg otsib rinda ja kui tiss suus pole, nutab. Magasime öösel vaid nii palju korraga, kui lapsel tiss suus püsis – magamata alates 30.juuli hommikl kella viiest.
*Õmblus laseb juba sabakondi peal istuda, olemine hakkab kergemaks minema.
*Madli sai hommikul 30ml rinnapiimaasendajat, mille ta põhimõtteliselt 30 sekundiga alla kugistas. Minul ikka veel piima pole ja laps oli meeletult rahutu. Ilm on ka väga kuum, küllap oli vaesekesel meeletu janu. Peale seda magas ta 3-4h jutti, nagu nott. Sain ka väheke lõpuks magada. Mulle ei meeldi, et ta rpa sai, see rikub mu ürgemase tunnet, aga parem rpa, kui janus karjuv beebi.
*Tekkis metsik seljavalu.
*Õmblused ja vetsus käimine = paljas mõte sellest tõmbab külma higi otsaette. Küsisin arstilt mikrolaxi.

Kolmas elupäev, 2.august

*Emaka kokkutõmbed leebuvad ja vahepeal saab juba peaaegu valuvabalt imetada!
*Madli sai öösel veel lisatoitu ja magas siis 5 tundi jutti. Pool kuus hommikul sõi ühest rinnast ja magas edasi, kaheksa paiku sai teist, ning jäi veelgi edasi magama. Saime lõpuks mõlemad normaalselt puhata.
*Peale normaalset ööund hakkas ka minul lõpuks piisavalt piima tekkima, ning kunsttoitu polnud rohkem vaja. Oleksin ma juba esimesel ööl korralikult maganud, mitte suure ärevusega üleval passinud ja oma tuttuut titat imetlenud, oleks ehk mul piim kiiremini tulnud? Aga siiski parem tulemus, kui Joeli ja Annu ajal – nendega tuli mul piim rinda alles neljandal päeval.
*Tulin voodilt halvasti maha ja õmblusest käis meeletu valujutt läbi. Kartsin, et nüüd rebestasin kõik ribadeks, aga arst vaatas üle ja asi olevat okei olnud…
*Saime koju!
*Kui koju tulin, jooksis Annu mulle esimesena vastu, klammerdus mu jala külge ja ütles, et armastab mind. Pidin peaaegu nutma hakkama, sest tavaliselt ei käitu ta niimoodi MITTE KUNAGI! Joelil oli seevastu minust suht suva, tema kiirustas esimese asjana turvahälli juurde, et beebit näha, ning alles siis tuli mind kallistama. Oeh, kuidas ma neid igatsesin! Hea on lõpuks kodus olla.
*Selg läheb aina valusamaks, hullem kui rasedana! Keha on ilmselt sellest järsust koormuse vabanemisest nii shokis, et otsustas pillid kotti pakkida.
*Astusin esimest korda peale sünnitust kaalule ja tuleb välja, et haiglasse jäi mul üle 10kg. Või noh, kolm pool kilo sõitis minuga ikkagi turvahälliga koju kaasa, aga ikkagi…
*Õhtul hakkas piimapais tekkima.

Neljas elupäev, 3.august

*Piimapais! Rinnad on nagu valusad kivid.
*Õmblus on meeletult valus, ei saa istuda, astuda ega seista.
*Madli on nii piimakoomas, et ainult magab. Kui üritan teda söötmiseks üles ajada, teeb rinda silmates vaid oksendamise nägusi ja keerab pea ruttu teisele poole.
*Halleluuja, emaka kokkutõmbed on kadunud!
*Madli magab nagu unistus, ka öösel!
*Imetamine läheb ka kenasti, esimesed paar sekundit on valus, aga edasi täitsa ok.
*Annul on mingid imelikud jonnihood tekkinud. Ma pole teda mitte kunagi sellisena näinud…
*Ma pean mainima, et vastsündinud on ikka üpris inetud. Ma muudkui üritan Madlist saada pilti mis annaks edasi, kui kena ja armas ta mulle paistab, aga pildile saan ma vaid paistes näoga kartuli. :D

Viies elupäev, 4.august

*Piimapais on täies hoos!
*Õmblus on endiselt põrguvalus. Tahaks inimese kombel istuda juba!
*Aga laps on omadega vähemalt rahul, ainult sööb, magab ja situb.

Kuues elupäev, 5.august

*Mul hakkab juba inimese tunne tagasi tulema! Selg pole enam nii surmavalt valus, nagu paar päeva tagasi ja haav hakkab ka vist lõpuks paranema, laseb juba veidi olla ja ei valuta koguae.
*Piimapaisu tipphetk! Rinnad jooksevad nagu kraanist ja kui pesema tahtsin minna, purskas piima kahte lehte laiali, nagu Kate Perry muusikavideos. See on JÕHKER! Ma arvasin, et eile oli hull, aga oh ei, täna on veel hullem! Rinnad on nii täis, et Madli ei saa haaratagi. Pigistasin metsiku koguse enne imetamist välja, ning peale imetamist lüpsin veel 120ml kollast kulda omale sügavkülma. Rinnapadjad on mõttetud! Kasutan nende asemel mehe T-särke. Tiss on ees nagu mõrvarelv. Issand ma näen nii haige välja oma kandilise tissiga…
*Lisaks avastasin veel, et olen suutnud endale taaskord sünnitusest hemoroidid saada, jee..
*Madli nabakönt kukkus ära!

Seitsmes elupäev, 6.august

*Tunnen end aina rohkem jälle inimesena! Suutsin esimest korda jalutuskäigu ette võtta, ning käisime vallas lapsele nime panemas. Varem mõtlesime, et paneme lapsele nimeks Madli-Mai, et oleks veidi erilisem ja natukene ka Annemaiaga sarnane, aga lõpuks panime ikkagi vaid Madli. Niikuinii kutsume teda Madliks ja Madli-Mai olekski jäänud vaid paberi-nimeks.
*Ma ei suuda ära imestada kui hästi on Madli meie perre vastu võetud! Annu ja Joel armastavad oma väikest õde tohutult. Kogu mu hirm, et nad kadedaks muutuvad, oli asjatu!

Kaheksas elupäev, 7.august

*Suudan lõpuks juba kodus normaalselt tegutseda, koristada ja süüa teha. Nii hea on liikuda, ilma, et pidevalt kuskilt valutaks või pitsitaks. Ma näen oma varbaid! Ma saan KUMMARDUDA! Oeh, nii mõnus ja kerge on kõik!
*Piimapais lõpuks möödas!
*Madli hakkab rohkem ärkvel olema. Kui varem magas ta söömisest söömiseni, siis nüüd juba tahab peale imetamist veidike ringi vaadata ja suhelda, või siis niisama oma hällis ärkvel olla, mitte kohe magama jääda. Õhtul panin teda tund aega magama ja imestasin, et no mis värk see nüüd on. Mu beebi pole enam nii beebi, et pane kuidas tahad ja kõik sobib, igas asendis ja igal pool enam ikka ei maga. Aga siiski on ta uned pikad ja korralikud. Vahepeal tahab lihtsalt nüüd juba üleval ka olla ja niisama kaisus kudrutada.

Üheksas elupäev, 8.august

*Õmbluse ülemine ots ja hemoroid on veel valusad, aga muidu olen juba täitsa inimene! Nii hea on üle tüki aja olla, teha, liikuda…
*Olen 14,3kg alla võtnud!
*Elu kolme lapsega on praegu veel nii kerge, et ma ei jõua kohe ära imestadagi. Vahepeal lausa unustan ära, et mul on nüüd kolm last! Hommikul näiteks hakkasin hommikusööki tegema ja torkasin Madli korraks diivanile, et kasvuhoonest värsket kraami tuua. Tagasi tuppa tulles aga tegin rahulikult hommikusööki edasi ja alles 10 minutit hiljem meenus, et oh shit, mul oli üks laps ju veel kuskil! :D Tsikk oli magama jäänud ja tal oli megasuva, et ma ta käest ära panin. Kui kõht on täis, puuksud ja krooksud tehtud, siis võib ta vabalt omaette ka kuskil lamada ja üldse ei kurda veel.
*Madli sööb ja magab super hästi, gaasiprobleeme tal väga pole (paar korda on raskemalt punnitanud), ning vaid paaril korral olen teda kuulnud tõsiselt nutmas. Üks neist kordadest oli näiteks tema esimese autosõidu ajal. Tal jäi haiglas söömine poolikuks, seega minut enne meie maja ette jõudmist sai tal sellest näljutamisest villand, ning ta lasi oma häälepaelad valla.

Kümnes elupäev, 9.august

*Annu jonnihood kestavad endiselt. Ju see minu eemal olek ikka mõjutas teda nii palju. Ükspäev rääkis ka, et ta kartis kui ma väikse õega haiglas olin, ning seletas, et ta ei taha rohkem ööseks kodust eemal olla. Mu süda murdub seda kuuldes! Kinnitan talle nüüd koguaeg, et ma ei lähe enam kuskile, et ma armastan teda väga jne. Oeh, mu vaene väike tütreke… Ja mina arvasin, et see haiglas olek mõjutab kõige rohkem Joelit, kes on ju täitsa emmekas, aga oh üllatust. Aga vähemalt ei ela lapsed end Madli peal välja ega süüdista teda selles, et emme pidi eemal olema… Mul on sajaga süümekad, sest ma oleksin ju teoreetiliselt võinud juba 31.juuli hommikul koju tulla. Mina valisin ju selle, et jään paariks päevaks haiglasse, et seal rahulikult tissitamise asi joonde saada, ning veidi enne kodusesse möllu sukeldumist puhata.

Üheteistkümnes elupäev, 10.august

*Käisime Aili juures pildistamas. Ma alguses küll mõtlesin, et otsin kellegi, kes mulle koju neid pilte tegema tuleks, et ma ei peaks ise kuskile sõitma hakkama oma titekarjaga, aga lõpuks ikkagi taipasin, et ma ei leia ealeski nii head fotograafi, kui Aili. Ailiga ma vähemalt tean mida ma saan ja ma tean, et ma olen rahul. Õnneks oli tal meie jaoks ka sobiv aeg veel pakkuda ja saimegi kenasti käidud. Nüüd ma ei jõua vaid septembrit ära oodata, et pilte kätte saada! :)
*Käisime esimest korda beebiga rannas ja sain esimest korda kodust väljaspool imetada. Nii uhke oli tuttuue beebiga ringi kõndida, nagu oleks millegi erakordsega hakkama saanud! :D Tunnen end tänu kaalukaotusele ka palju ilusamana, kuigi see kaalulangus tegelikult vist eriti veel välja ei paista. Aga noh, enesetunne on vähemalt super!

Ma ei tea kas mul on nüüd metsikult oma lastega vedanud või olen ma lihtsalt kolmandaks korraks lõpuks asja käppa saanud, aga tõesti, hetkel on elu kolme lapsega nagu unistus. Hetkel tundub, et see vastab ikka täielikult tõele, et esimese lapsega on kõige raskem, sest kõik on ju uus ja hirmutav, teisega on ka veel keeruline, sest sa ei oska end kahe lapse vahel hästi jagada, aga kolmandaga oled juba proff. Eks siin mängib palju rolli vast ka see, et ma olen ise ka mega tsill, elu tundub lill ja meel on enamasti rahulik. Madli on muidugi super beebi ka, seega põhikrediit peab ikkagi talle minema. Kui mul oleks siin praegu gaasivaludes röökiv beebi, poleks minu tsill olemisest ka mingit haisu enam. :D

Tagasivaade mu kodusele vettesünnitusele ja sellele eelnenud mõttetööle

Kui ma praegu oma viimasele sünnitusele tagasi mõtlen, siis ka mina olen nüüd tundnud hirmuvärinaid. Kuidas ma julgesin? Õigemini, kust tuli see enesekindlus, see teadmine, see sisetunne? Kuidas ma teadsin, et kõik on pärisel okei? Kõik need ”mis siis, kui” mõtted on minuski veidi halbu tundeid tekitanud. Aga tol hetkel… ma lihtsalt teadsin ja tegutsesin. Seda on nii raske sõnadesse panna. See on nagu midagi… palju suuremat.

Antud hetkel on isegi veidi naljakaski mõelda, et paar kuud enne tähtaega oli mul sünnituse ees surmahirm (loe siit!). Ma teadsin mida ma tahan, aga ma ei kujutanud ettegi, et ma võiksin seda saada. Ma kartsin, et mu keha on katkine, et ma polegi suuteline ise sünnitama ja veel vähem tegema seda nii kiirelt ja võimsalt. Mul puudus iseendasse ja oma kehasse igasugune usk. Ma kartsin, et pean jälle 20h piinlema, ma kartsin seda valu, ma kartsin, et ma lihtsalt ei ole selleks enam võimeline… Aga kuna sünnitust ja sellega kaasnevat valu vältida ju enam ei saanud, hakkasin kiirelt tegutsema, et end vaimselt ette valmistada ja anda endast kõik, et see kogemus veidikenegi parem oleks, kui eelnevad.

Esimese asjana võtsin ette raamatu, mida mulle lugejad soovitanud olid. Ina May Gaskin ”Loomuliku sünnituse teejuht” muutis mu elu!* See raamat on alustalaks mu kolmandale sünnitusele. Lugedes seda raamatut suutsin taastada usu iseendasse ja oma keha võimetesse. Minu jaoks oli selle raamatu sõnum, et pea iga naine suudab ise sünnitada, nagu võimas ürgnaine, kui talle vaid võimaldada õige keskkond. Seal oli lugematul arvul konkreetseid näiteid KUI palju saab sünnituse käiku muuta üks pisidetail või välja ütlemata hirm, ning kõigele oli ka anatoomiline põhjendus. Minu jaoks oli seal raamatus kõik väga loogiline ja õige. Seal oli mitme minuga sarnase naise lugu – põhimõtteliselt siis, et naisel oli olnud mitu rasket haiglasünnitust ja ta oli nii hingeliselt kui ka kehaliselt katki, aga Ina May hoole all sünnitasid nad loomulikul teel ja enamus neist ka väga kiirelt. Lugedes neid lugusi, tundsin, kui väga ma seda sama kogeda tahaksin ja kui väga ma sooviksin, et ka mina oleksin selleks võimeline.

*Kui ma praegu vaatan selle raamatu kaant, siis seal pildil oleks täpselt nagu minu Madli! Täiesti üks ühele.

Seejärel otsustasin, et maksku mis maksab, aga mul on siiski vaja sünnitoetajat. Mees on mees – ja, tema kohalolu ja tugi on ASENDAMATUD, aga ma tahtsin enda kõrvale ka kedagi sellist, kes on sama läbi teinud ja kes teab täpselt mida ma tunnen. Tahtsin kedagi, kes oleks ka varem sünnitaja juures olnud, kedagi kes teab mida ja miks ta teeb, kedagi keda ma tunnen ja usaldan. Seega leidsin endale suurepärase sünnitoetaja. Jõudsin temaga enne sünnitust vaid korra kohtuda, aga rohkem polnudki vaja, sest juba esimesest hetkest alates teadsin, et ta on minu inimene ja ainus, kes mind aidata saab. Rääkisime toona pikalt nii minu kui ka tema sünnitustest, kõigest mida olen läbi teinud, ning mida nüüd sooviksin. Uskumatu kuidas üks põhimõtteliselt võhivõõras inimene suudab sind end nii mugavalt tundma panna, et räägid talle kõik südamelt ära, nagu oma parimale sõbrannale…

Kirjutasin talle tegelikult juba Joeli ootuse ajal, aga toona siiski lõpuks loobusin, sest ma lootsin, et teine sünnitus on kergem, kui esimene ja saan ehk ikka ise hakkama. Nüüd aga kahetsen seda otsust väga ja mõtlen milliseks oleks võinud kujuneda juba mu teine sünnitus, kui mul oleks juba toona olemas olnud selline tugi ja õige keskkond, nagu praegu selle kolmanda sünnitusega. Aga ju oli mulle ka seda kogemust vaja. Tänu sellele saan nüüd öelda, et I’ve done it all – erakorraline üldnarkoosis keiser, epiduraaliga ‘loomulik’ sünnitus ja kodune vettesünnitus. Milline kogemus mul veel puudu on? Mis järgmiseks? Sünnitada kuskile… jõkke? Kartuli vao vahele? Kaamli seljas? Kuhu mul siit veel edasi minna on? :D

Korra käisin ka rasedate joogas. See oli minu jaoks ausalt öeldes natukene veider, sest see naisterahvas oli seal hästi… vaimne. Minu jaoks natukene liiga vaimne. Universumi jutt jne… Aga temaga oli väga tore vestelda ja ka tema jättis minusse väga palju positiivset, ning usk iseendasse ja oma keha võimetesse kasvas veelgi. Oleks mul olnud aega ja jaksu, oleks ehk paaris tunnis veelgi käinud, aga lõpuks lihtsalt ei suutnud enam. Ja ausalt öeldes, selleks hetkeks juba tundsin ka, et ma olen valmis.

Ma mäletan hästi millal mul see viimane klõps ära käis. Ma istusin peadpidi mustsõstra põõsas, korjasin mahla jaoks marju ja mõtlesin oma tulevasele sünnitusele. Mõtlesin sellele mida ma olin eelnevalt haiglas kogenud ja kui ebameeldiv see minu jaoks oli. Taipasin, et ainus viis, kuidas ma suudan sellega ehk hakkama saada, on valutada pikalt kodus, ilma, et keegi mind pidevalt torgiks või sunniks mind asenditesse, kus ma olla ei taha. Kõik see mida ma olen seni sünnituste käigus haiglas kogenud, on olnud risti vastupidine sellele milline sünnitus tegelikult olla võiks.

Kuna ma tahtsin sel korral kindlasti kasutada valude leevendamisel vee abi, aga mul kodus endal vanni pole ja varakult haiglasse ma ka minna ei soovinud, soetasin endale parajate mõõtudega lastebasseini. Saan aru, et see tekitas küsimusi nii kiirabitöötajates, kui ka teis, aga noh…

Ei, ma ei pea end arstidest targemaks, kindlasti mitte! Aga iseennast ja oma keha tunnen siiski mina kõige paremini. Ma tean, et ma olen VÄGA tundlik välistele mõjutajatele. Ma tean, et mind häirisid teise sünnituse ajal need pidevad sekkumised ja haigla võõras keskkond. Ma tean, et ma kartsin. Ma tean, et ma ei uskunud endasse ja ma kahtlesin oma võimes ise sünnitada. Kõik see kokku võttes tähendaski seda, et ma piinlesin pea 20h ja sain hakkama vaid tänu epiduraalile, mis mind lõpuks sunniviisiliselt ära lõdvestas.
Sel korral aga oli kõik teine. Ma olin endas kindel, mu ümber olid inimesed keda ma tundsin ja usaldasin, ma olin turvalises ja tuttavas keskkonnas, ma ei kartnud – ja mis oli tulemus? Kolm ja pool tundi, ning tehtud!

Ma siiralt usun, et siin ei mänginud üldse rolli see, et see oli mu kolmas sünnitus ja eelnevad kaks olid ”tee juba ette teinud”, vaid määravaks saigi mu vaimne ettevalmistus, usk iseendasse ja õige keskkond. Ma ei plaaninud küll kodusünnitust, aga ma pole absoluutselt kurb, et Madli just siin, meie turvalises kodus, sündis. Ma arvan, et kui ma oleksin haiglasse läinud juba siis, kui mul olid alles need alguse valud, mida mina õigeteks valudeks veel ei lugenudki, sest ma ju teadsin KUI hulluks peab asi minema, enne kui laps sündima hakkab, oleksin ma seal haiglas taaskord saanud ühe horror-20-tunnise-sünnituse.

Kõik, kes ütlevad, et ma plaanisingi kodus sünnitada – öelge mulle palun, miks ma peaksin riskima oma lapse eluga, selle asemel, et võttagi plaani kodusünnitus ja palgata vastav ämmaemand? Eriti veel kui mul sünnitoetaja niikuinii palgatud juba oli… Kodusünnitused on Eestis igati lubatud ja 600 euro eest on see igaühele kättesaadav. Praegu ma mõtlen, et kui me kunagi selle neljanda hakkama paneme, siis planeeritud kodusünnitus, vastava ämmaemandaga, on igati mõistlik ja kaalutav variant minu jaoks, sest peale seda kogemust ei kipu mina oma jalga enam küll haiglasse tõstma. Isegi mitte taastumise ajaks…

Mida peaks sisaldama üks TÕELINE sünnituspakk!

Ma arvan, et viis päeva tagasi kolmandat korda sünnitanuna olen ma üsna adekvaatne inimene ütlemaks mida üks TÕELINE sünnituspakk sisaldama peaks. Kerige seenele oma miniatuursete shampoonipudelikeste ja mini-hambaharjadega! Ma pole ausõna siiani näinud pakki, mille sisu eest oleksin ma nõus küsitavat summat maksma. Need sünnituspakid on minu arust täiesti ülehinnatud ajuvabadused, raha raiskamine.

Üleüldse pannakse minu arust liiga vähe rõhku sünnitusjärgsele ajale. Need nädal-kaks just peale sünnitust – tee need enda jaoks mugavaks! Kui sa arvad, et agoonia saab sünnitusega läbi, siis oh naine, kuidas sa eksid! Aga siis on sul vähemalt juba tuttuus beebi, keda kaisutada. ;)

Kui mina teeksin sünnitus(järgse) paki, siis sellest leiaksite te:

*Külmakotid – Jah, just, mitmuses! Selleks ajaks, kui üks on jalgevahel sulamas, peab teine juba sügavkülmas uuesti jahtuma, et kohe uuele ringile minna.

*Geelipadjad rindadele – Kui see poleks totaalselt ebasünnis, siis ma paneks siia praegu pildi oma paljast tissist, sest see on lihtsalt uskumatu, KUI jõhker piimapais mul hetkel on. Ma pole eluski midagi sellist näinud! Mu C/D korvist sai DD ja DD’st sai tänase ööga mingi… ma ei tea, mis on umbes ülejärgmine korvisuurus, peale DD? Mul on tiss ees nagu mõrvarelv! Suur, kivikõva, kandiline ja valus mõrvarelv. Ma imestan, et mu nibud veel ribadeks pole rebenenud, sest rind on nii kõva, et Madli ei saa seda haaratagi. Eile pigistasin umbes rinnapadja täie piima enne imetamist välja, kui laps üldse haaramagi sai hakata. See on ikka jõhkeeeer, mis tiss mul praegu ees on. Ma konkreetselt pesin eile duššikabiini rinnapiimaga, sest kui ma riided ära võtsin, hakkasin ma kahte lehte laiali purskama, nagu Kate Perry!

tenor

Madli magas täna öösel viis ja pool tundi jutti (!!!) ja ma ärkasin selle peale, et ma tundsin kuidas mu tiss lihtsalt kohe plahvatama hakkas. Kui ma seda aga Madli poole suunasin, tegi viimane sellise näo pähe, et oksendab omale kohe kurku, kui ma talle veel piima peale surun. Seega läksin end pool kuus hommikul lüpsma, nagu tõeline taluperenaine muiste! Ilge jeblamise peale sain pumbaga kaubale, piima jooksma ja kogusin pmt mõne minutiga 90 ml ühest tissist. Natuke jeblamist veel ja mul oli pudelis 120ml kollast kulda! Olgu öeldud, et ma ei saa muidu mitte iialgi pumbaga selliseid koguseid kätte, veel vähem ühest rinnast. Mu rekord on siiani vist olnud ca 100ml ja seda ka kahe tissi peale kokku. Ühesõnaga, piimapaisu aitavad leevendada külma-sooja kompressid – soe enne imetamist/pumpamist ja külm peale seda. Kapsalehed ajavad ka asja ära, aga mina leian, et need on niigi hellade rindade vastus kõvad ja ebameeldivad.

*Bionect silversprei – Nagu tulekustuti su vuuhale! Mul on lahkliharebend, no pmt on mul kaks auku peaaegu üheks rebenenud, eksole. Seega kujutate vast ette, et see pole just maailma kõige mõnusam tunne. Teise päeva õhtuks oli juba isegi üsna okei, sain lausa sabakondi peal istuda, aga siis tulin kuidagi väga kehvasti voodilt maha ja selline valujutt käis õmblusest läbi, et lase või püksid täis. Alguses mõtlesin, et nüüd küll rebenes kõik puruks, aga arst vaatas üle ja ütles, et kõik on okei. Aga siiski jäi haav metsikult valutama, mingist istumisest polnud enam juttugi ja ma olin ikka väga piinal sellega. Siis meenus, et Joeli ajal soovitati mulle mingit imespreid ja kohe uurisingi blogi facebooki lehelt järgi, et mis see küll olla võis. Targad naised siis meenutasid mulle, et loomulikult silversprei! Saatsin mehe kohe apteeki ja lootsin pöidlaid pihus hoides imele. Järgnevad poolteist päeva pihustasin seda endale iga natukese aja tagant peale ja oh imet, ma suudan täna käia! Eile vaarusin veel ringi nagu mul oleks pomm jalgade vahel! Ehk suudan nüüd  isegi homme valda lapsele nime panema minna…

*Multi-Mam rinnakompressid – Hakka oma nibusi hooldama juba ENNE kui need katki imetud saavad, st kohe peale sünnitust. Olen neid kõigi kolme lapsega kasutanud ja mina pole siiani enda küljes veel ühtegi verist nibu näinud. #blessed

*Purelan 100 nibukreem – Kuigi mul pole kunagi katkiseid nibusi olnud, tean ma siiski, et see kreem on väga hea. Seda ei pea enne imetamist maha pesema (mõndasi peab!) ja imekiirelt parandab ka kõik haavad ära. Ma olen seda kasutanud niiii paljude asjade peal, et ei oska kohe ettegi kõike lugeda. Katkised huuled ja ninaalused, kassikriimustused ja katki kukutud põlved… Madli lutsutas näiteks haiglas oma käe katki, panin seda kreemi peale ja ühe ööga tõmbas punetuse maha, ning haav hakkas paranema.

*Tiheda koega, normaalselt venivad võrkpüksid – Olen mina oma kolme sünnitusega ikka igasuguseid näinud, aga parimad on just need. Haiglast olen ma alati saanud mingid kalavõrgud – suurte silmadega, vastikust materjalist, soonivad sitanikatsid. 

*Sünnitusjärgne padi – Praegu, kui su vuuha pole tuhandeks killuks rebenenud, mõtled sa kindlasti: ”ahh ei raatsi osta – küll ma hakkama saan”, aga usu mind – ei, ei sa ei saa! Oi kuidas ma kahetsen, et ma ei teinud seda 15 eurost väljaminekut ja ei soetanud omale toda patja… Lootsin tegelikult, et äkki ma ei rebenegi sel korral ja siis jääb padi kasutamata, aga tagantjärele tarkus – ma oleks selle 15 euri kasvõi oma silmamunadest välja köhinud, kui see vaid oleks mul kuidagi normaalselt olla aidanud. Haiglastki sõitsin koju nii, et sõbranna laps nuttis tagaistmel. Ma nimelt panin lapse ujumisrõnga tuuri ja ta kartis, et see plahvatab mu üüratu kere all. :D Tema õnneks see rõngas siiski ei plahvatanud, aga ega mul seal peal ülemäära mugav ka ei olnud. Samas ei kujutagi ma ette kuidas ma ilma selleta need 40 minutit vastu pidanud oleksin… Ühesõnaga, ostke see neetud padi ja tänage mind hiljem, kui inimese kombel istuda saate! 

*Mugavad rinnahoidjad  Minu kogemuse põhjal on kõige mugavamad suured, venivad, sport-rinnahoidja taolised rinnahoidjad. Head odavad (mina olen saanud enda omad laadalt, 5 euri tk), hea ligipääsetavus tissidele ja venivad misiganes suurusesse parasjagu vaja. Ei jää kuskilt pitsitama, kui tekib piimapais ja ei jää loperdama, kui pais läbi saab.

Mida teie sünnitusjärgsesse pakki paneksite? Mis olid teie elupäästjad, sel imelisel, aga samas ka nii valusal ajal?

Õnnejoovastus

See hetk, just nüüd ja praegu. Ma pole iial aja peatamise võimalust rohkem soovinud, kui antud hetkel. See tunne, see õnn, see armastus, mu lapsed, see hetk – ma ei taha, et see lõppeks. Ma vaatan oma lapsi ja tahaks lihtsalt südantlõhestavalt suurest armastusest ja õnnestu nutta. Kuidas ometi on mul nii hullult vedanud? Kuidas ometi on mul just nii imelised lapsed, nagu nad seda on? Kuidas ometi saab nii palju armastust ühe ema sisse üldse ära mahtuda? Kuidas ometi seda tunnet igavesti säilitada?

Ma lihtsalt vaatan oma beebit, vaatan kuidas ta rahulikult magab ja läbi une aeg-ajalt muigab, ning tunnen kuidas ma ei suuda oma pilku ära pöörata – ta on nii armas ja kallis, et mu süda tahab lihtsalt plahvatada! Ma vaatan kuidas ta oma tibatillukeste pilusilmadega ümbrust uurib ja üritab aru saada kustpoolt tuleb see nii tuttavlik kilkamine, aga no kohe üldse ei saa veel pihta… Ma vaatan kuidas Annemaia ootamatult mängu katki jätab, oma väikse õe juurde jookseb, ning talle ”armastan sind tita” öeldes põsele suure matsuva musi teeb. Ma vaatan kuidas Joel, kes siiani tundus mulle nii pisike, nii beebike, täitsa emmekas, kelle varasem käitumine andis tugevalt tunda, et beebi sünd võib kaasa tuua suured kadeduse hood, pole seda teps mitte ja ma olen nii uhke! Ma vaatan kuidas mu mees, mu kalju, võtab majapidamise üle, et mina saaksin lamada, meie tütart imetada ja oma haavadel paraneda lasta, ning ma olen nii tänulik, et rasketel hetkedel saan talle alati loota. Ma vaatan kuidas mu perekond voodil lamab ja uue liikmega suhtleb, kuidas nad teda esimesest hetkest nii sügavalt armastavad – meie kõigi kõige lemmikum väike inimene on nüüd siin!

Ma olen nii armastust täis, et seda voolab minust lihtsalt üle ääregi. See, just siin ja praegu, see ongi see mida ma kõik need kuud nii kannatamatult ootasin, mille nimel ma valutasin. Aitäh väike Madli, et tulid ja meie pere jälle tervikuks tegid! ❤

Madli sünnilugu, ehk minu ootamatu kodune vettesünnitus!

Räägin teile nüüd ühe raju loo, mida ma ise ka veel siiani hästi uskuda ei suuda. Ma ei julge silmigi kinni panna, sest mis siis, kui ma nägin vaid und ja ärkan taas agoonias rasedana?

30.juuli hommik algas minu jaoks taas vara – nii umbes kella viie paiku. Ärkasin ja nutsin esimese peatäie, sest ma olin nii väsinud, et oleksin võinud kasvõi püstijalu edasi magada, aga see oli täiesti võimatu, sest higi voolas igast praost, ning kärbsed tüütasid ja näksasid mind pidevalt. Mul oli tunne, et see ei saa iial läbi ja ma lihtsalt ei suuda enam! Olin päevade viis juba pidevalt valusaid kokkutõmbeid tundnud, magamata ja omadega lihtsalt täiesti läbi. Ka tol hommikul kimbutasid mind valusad kokkutõmbed, mis tulid täiesti suvalistel hetkedel ja kestsid täiesti suvalise aja. Kord sain mitu tükki jutti, kord polnud neist mitu tund haisugi. Sain neid näiteks siis kui püsti tõusin, kui kõht lamades halvasti rippu jäi või kui järsult liigutasin..
Kella seitsmeks olin veel korra või paar suutnud pisaraid valada, ning kella üheksaks olin juba endast nii väljas, et helistasin oma emalegi, ning lihtsalt nutsin ja rääkisin kuidas ma enam ei suuda seda kuumust ja magamatust taluda. Kuidas ma ei suuda enam laste eest hoolitseda ja kodus asju teha… Lisaks rääkisin veel pidevalt sõbrannaga, kes oli nõus mulle kasvõi kohe ummisjalu appi tormama ja tegema ükskõik mida, et ma vähekenegi puhata saaksin. Nendega rääkimine ja teadmine, et nad on mul olemas, lohutas mind nii väga, et suutsin end peaaegu kokku võtta, ning päevaga edasi minna. Ma absoluutselt vihkan abi palumist ja selline hädapätakas olemist, seega see, et ma niimoodi murdusin, oli midagi… minu jaoks võõrast.

Kell oli umbes pool kolm päeval, kui tundsin üle mitme tunni järjekordset valusat kokkutõmmet. Ühele järgnes teine ja teisele kolmaski. Vahe oli regulaarne – umbes kümme minutit. Ja siis polnud neist jälle tükk aega haisugi. Olin selle naljaga juba nii harjunud, et ei pidanud neid valusi mitte millekski muuks, kui õrritamiseks.

Kui sõbranna nelja paiku saabus, olid kokkutõmbed taas platsis ja sel korral juba tihedad, ning pidevad. Aga siiski täiesti ebaregulaarsed ja üldse mitte nii valusad, et neid millekski pidada. Vabalt oleksin soovikorral saanud neist läbi rääkida, aga valisin pigem valule keskendumise ja lõdvestumise. Peagi avastasin ka järjekordsel vetsuringil, et mul on hakanud tulema pruunikat voolust. Umbes nagu hakkaks kohe päevad.

Kella viie paiku jätsin lapsed sõbrannaga koju ja sõitsin poodi, et õhtusöögi jaoks asju tuua. Mind vaadati mõlemas poes ikka äärmiselt imelikult, kui ma järsku korraks seisma jäin ja pea kärule toetasin. Konsumis kassasse minnes kuulsin juba eemalt iga raseda õudusunenäo lauset: ”oi, sina ikka veel rase”. Naeratasin viisakalt ja toreda müüjaga korraks juttu puhuma jäädes, pidin taaskord ühe pisikese tuhu jaoks pausi tegema. Müüja imestas, et kas ma tõesti olen sünnitusvaludega perele toidukraami shoppamas? Ma naersin vastu, et see jama on mul juba mitu nädalat kestnud, seega mina ei looda enam midagi. Võtsin oma toidukotid ühte ja arbuusi teise kätte, ning vaarusin minema.

Kodus tegutsesin vaikselt edasi, nagu ikka. Panin toidu ära, tegin söögi valmis jne, samal ajal sõbranna ahastamist kuulates, kuidas ma kindlasti KOHE sünnitan, sest valud olid kohati juba 3-4 minutiliste vahedega. Ma vaid naersin, et mina ei viitsi sinna haiglasse lolli mängima minna, sest Joeliga läksingi ma selliste valudega haiglasse, arvates, et no kohe sünnib – valud olid ju tihedad! Aga siis oli avatus vaid 1cm ja ma istusin seal veel 16 tundi…

Kell seitse sõime õhtust ja peale järjekordset vetsutiiru teatasin sõbrannale, et no nüüd on päris limakork ka platsis. Või noh, vähemalt mingi osa sellest… Saatsin sünnitoetajale sõnumi, et mul vist toimub nüüd midagi, mille peale ta mulle kohe tagasi helistas. Rääkisin talle olukorra ära ja ta pakkus, et hakkab sõitma, aga ma ütlesin, et vara veel – äkki kaovad valud veel üldse äragi ja lubasin talle helistada, kui teda vajan.
Mõned hetked hiljem siiski otsustasime sõbrannaga, et ta võtab lapsed kaasa ja saagu mis saab. Kui valud peakski ära kaduma, saan vähemalt ühe rahuliku õhtugi.

Veidi enne kaheksat saabus ka mees töölt, ning koos saatsime lapsed nende esimesele ‘võõrsil magamisele’ ära. Üritasin mitte töinama hakata… Selleks ajaks olin ma juba üsna kindel, et enam need valud mul ära ei kao ja ainult tõsisemaks see asi meil siin majas läheb. Hoolimata sõbranna hõigetest, valmistasin end vaimselt ette pikaks sünnituseks, sest nii on mu lastel ju kombeks olnud siia ilma tulla. Sügaval sisimas lootsin muidugi juba sama päevanumbri sees last kätevahele saada, aga üritasin siiski olla realist ja mitte oma ootusi liigselt üles krudida. Pärast oleks palju raskem pettumusega toime tulla. Mõttes arvutasin, et kui see sünnitus läheb samma auku, kuhu eelnevad kaks, on laps mul käes järgmise päeva lõunaks.

Kui lapsed olid läinud, ütlesin mehele, et lasku juba mu valutamise bassein täis, et siis pole sellega pärast mingit jama. Sättisin asjad pikaks kodus valutamiseks valmis – otsisin rätikud välja, et vajadusel end kuivatada, panin basseini alla teki, et oleks pehmem seal põlvitada jne. Siis otsustasin ka veidi koristada, ning alustasin küülikupuuridest. Selle peale kadusid mul valud tükiks ajaks ära. Naastes olid nad väga ebaregulaarsed ja veelgi nõrgemad, kui enne laste ära minekut. Ei pidanud nende pärast isegi peatuma. Hakkasin juba ahastama, et no ei ole olemas – ma saadan põnnid minema, öeldes, et toon nende väikse õe lõpuks koju ja siis lasen nad niimoodi totaalselt üle! Kell oli siis kuskil üheksa läbi viisteist minutit.

Siis aga läksid valud järsult taas regulaarseks ja hakkasid juba minugi jaoks piisavalt valusaks muutuma, et neid millekski lugeda. Helistasin kahe tuhu vahel kiiresti sünnitoetajale, et ta võiks liikuma hakata, seletades olukorda, aga tema arvas, et võiksin veel mõned tuhud oodata ja vaadata, ning siis tagasi helistada. Seega käisin dušši all end loputamas ja panin pliidile suure potiga lisavett keema.

Peale pesus käiku valutasin veidi teleka ees – kord pallil, kord diivanile nõjutudes, kord istudes end kiigutades… Kell kümme ütlesin mehele, et hakaku nüüd basseini täitma – ma tahan sisse! Ka sünnitoetajale saatsin sõnumi, et no nüüd hakaku küll tulema, ning minu õnneks saabus juba loetud minutite jooksul vastus, et ta on teel. Jätkasin samas taktis valutamist, nagu enne, kuni mees basseini täitis. Valud olid täiesti talutavad ja üle hingatavad, ning nende vahepeal tegime veel mehega naljugi.

Niipea, kui basseinis oli veidi üle pahkluude vett, hüppasin sinna sisse ja mõnulesin tuhude vahepeal, kuni mees ämbritega mulle sinna vett aina juurde kallas. Peagi sai boiler tühjaks, ning ta pidi vett keetma hakkama veekeetjaga, sest pott ei läinud nii kiiresti keema, kui mina olin lootnud. Aga see mind ei morjendanud. Vesi oli mõnus ja seal oli hea. Olin kord istuli, kord põlvili ja toetasin diivani äärele.

Üksteist läbi jõudis kohale ka sünnitoetaja, kel kohe käskisin suure laetule kustutada ja ta läks magamistoast hubasemat valgust otsima. Hämarus oli nii mõnus, vesi oli nii hea, mul oli nii rahulik ja turvaline… Vahepeal üritasin ise oma avatust katsuda, aga ega ma midagi muud väga aru ei saanud, kui seda, et lapse pea on hästi laskunud, sest tundsin näppude all kõva muhku. Minu ja lapse pea vahele jäi ka kiht mingit minu kude – emakakaela? Sõrme otsaga tundsin kuskil kaugel nurgas olevat väikest avatust. Üritasin sel lasta end mitte segada, aga tekkis ikkagi hirm, et mis siis kui ma ei suudagi jälle normaalselt avaneda? Peaaegu koheselt asusin sellest rääkima ka oma sünnitoetajale. Tundsin koguaeg lapse aktiivseid liigutusi, ning mu kõht käis muudkui lipa-lopa ühele ja teisele poole.

Edasi korrutasin endale mõttes aina positiivseid sünnituslauseid, nagu näiteks ‘ma suudan avaneda’, ‘ma oskan sünnitada’, ‘see laps oskab sündida’ ja ‘me sobime selle lapsega ideaalselt’. Mõni hetk peale seda tundsin, et no nüüd oleks vist aeg haiglasse minna, sest sinna on sõita ju pea tund aega ja väga metsikute valudega ma seda sõitu üle elada ei tahaks. Aga enne, kui ma jõudsin basseinistki välja ronima hakata, sain aru, et ei – mina siit enam ei liigu! Ma kas suren siia, või saan hakkama. Kuhugi minema hakkamine oli täiesti välistatud.

Nüüd olid juba valud sellised, et hüüdsin väga valjult uuuu ja aaa, ning hingasin kõike väga sügavalt läbi. Sünnitoetaja mudis ja vajutas mu seljale ja see oli niiiii hea! Palusin last, et ta tuleks kiiresti mu rüppe ja kutsusin teda valude ajal valjult: ‘palun tule mu lapsuke’. Lasin kehal teha seda, mida ta tegema peab. Ma tundsin, et kõik on hästi ja kontroll on minu käes.

Vahetasin istuva asendi põlvitavaks. Tundsin kuidas valu mind haaras ja, et vajan mehe käsi oma pihku. Käsutasin ta nüüd enda ette diivanile istuma, surusin talle mõlemad oma käed pihku ja peaaegu iseenesest mõistsime teineteist, mil mul on vaja, et ta mu pöidla ja nimetissõrme vahele tugevalt vajutaks. Mees mu ees käsi hoidmas, sünnitoetaja mu seljataga selga masseerimas… Nii sain ma seal olla vast üks-kaks tuhu, kui tundsin presse. Ma ei suutnud seda uskuda! Juba? Kuidas ometi? Mõni hetk tagasi polnud mul ju avatust veel ollagi!

Kolme pressiga liikus lapse pea alla, neljandaga käis korraks peanupp väljas ja sünnitoetaja käskis mul ühe käe jalgevahele panna. Karjusin nii kõvasti, et ma pole vist iial niisugust häält teinud ega kuulnud. Viienda pressi ajal läks lootevee kott plõksuga katki. Jah, seda oli ka vees väga suurepäraselt tunda! Sama pressiga sündis ka pea. Pea sündimine oli kõrvetav ja ma üritasin end ise veelgi rohkem laiali venitada, et see vaid kiiremini sünniks. Ma tundsin kuidas ma rebenen, aga teadmine, et kohe ongi kõik, andis nii palju jõudu! Seejärel tundsin kuidas mu vasak jalg hakkab põlvitamisest krampi kiskuma, ning see häiris mind väga. Karjatasin, et pean ringi pöörama ja sünnitoetaja õpetas, et ma ei tohi lapse pead veepinnale lasta, seega tegin nii madala ja kiire pöörde, kui vähegi sain, ning kohe tuli ka kuues press, millega sündis ära ka lapse keha. Tehtud!

Sünnitoetaja haaras lapse ja ulatas ta mulle rinnale. Ma olin nagu arust ära ja kõik oli udus – kas see just päriselt juhtus? Kas ma just päriselt sünnitasin praegu KODUS?!

Koheselt asusin last mudima, et ta ikka valju häälega märku annaks, et kõik on okei. Ta mullitas ja köhatas veidi, seega käskis sünnitoetaja mul ta nina oma suuga puhtaks tõmmata. Nii ka tegin, aga sealt ei tulnud midagi, ning laps hakkas ise nutma. Mõne hetkega rahunes ta taas maha, sest oli ju maailma kõige turvalisemas ja paremas kohas – oma ema rinnal.

Umbes viis kuni seitse minutit peale lapse sündi, tundsin taas valu ja sündis ka pirakas platsenta – pea 800g, nagu ma pärast haiglas kuulsin. Samal ajal olin ka mehe kiirabisse helistama saatnud, aga mõni hetk hiljem mõistsin, et oleks võinud sellega veel oodata ja saatsin sünnitoetaja teda kinni püüdma. Meiega oli kõik hästi – poleks olnud vaja kiirustada. Mõtlesin, et mida nad ometi mõtlevad, kui näevad elutoas basseini… Kahjuks aga jõudis mees juba helistada, ning peagi oligi ka kiirabi platsis, kes kohe sehkendama kukkusid. Nad tahtsid suure ja ereda laelambi põlema panna, meid kanderaamil minema kihutada ja jumalteab mida kõike veel, seega kisasin juba esimesena sisenevale kiirabitöötajale, et rahu – meiega on kõik hästi, ei maksa sabistada.

Olin juba diivani äärele end upitanud ja kuivatasin, ning imetasin vaikselt last. Lasin mehel välja otsida vajalikud riided ja tarbed, et seejärel vaikselt haigla poole sättima asuda. Kiirabitöötajad olid väga mõistvad ja toredad, kui olid näinud, et meiega on tõesti hästi. Lasin neil nabanöörile klambrid paigaldada, ning lõikasin selle ise läbi. Ainult aus kaup – esimese lõikas keisri teinud arst, teise mees ja nüüd oli siis minu kord.

Mähkisime sünnitoetajaga lapse kuiva rätiku sisse, ning ta võttis lapse enda sülle, et saaksin riidesse panna. Arstid tundusid kohati ikkagi pabinas ja koguaeg küsisid, et ega mul paha ei ole. Vastasin vaid, et mul on kõik super – ma olen sünnituse powerit nii täis, et võiksin kasvõi jala sinna haiglasse praegu minna! Seega tõusin püsti ja üritasin kõike endast välja voolavat basseini saada. Toppisin rätiku jalgevahele ja tippisin nagu baleriin keset elutuba oleva haiglakoti juurde, et sealt mõni kleit selga tõmmata ja side alla panna. Pükse üles vinnates kilkasin nagu viieaastane: ”issand, MA SAAN KUMMARDUDA!” Kiirabitöötajad itsitasid, nagu väiksed poisid ja nendega kaasas olnud naisterahvas tõdes, et see kõik on meil seal nii vinge, et tal on kananahk ihul.

Otsisin koos mehe abiga kiiresti veel viimased puuduvad asjad välja, ning surusin need oma hiiglaslikku haiglakotti. Haarasin kaasa ka oma Nuudli ja roosa pleedi, sest ma tean kui ebameeldivad on haigla kiletatud madratsid ja padjad…

Laps oli vahepeal sünnitoetaja süles juba rahutuks muutunud, seega seikles ta nüüd juba oma issi kätele, kuniks mul vererõhku mõõdeti. Seejärel haarasin juba üsna valjult häält tegeva beebitüdruku enda rinna vastu, ning ta vaikis koheselt nagu võluväel…

Titt kaenlas kiirabiautosse ronides nentisin, et ma pole end kuus kuud nii hästi tundnud ja kepsutasin ringi, nagu noor varss. Mees ja sünnitoetaja jäid minust koju maha, et seal kord majja lüüa, ning mina sõitsin koos beebitüdrukuga haigla poole. Laps oli terve sõidu aja mul taaskord rinnal, ning nosis nagu tšempion.

Kui me lõpuks haiglasse jõudsime, taheti minult kohe last haarata, et teda kaaluda ja mõõta, aga ma hoidsin temast kinni nagu maailma kõige hinnalisemast briljandist, ning nentisin, et suudan ise. Tõusin püsti, jalutasin lauani, ning tõstsin teda kuhu vaja.

Nähes kui krapsakas ma olen, küsis üks arst umbes midagi sellist, et mis me üldse siia öösel ronisime ja oleks ju alles hommikul valges tulla võinud – mis siin ikka öösel kiirabi tüüdata. Vot selle peale ei osanud ma kohe midagi kostagi, aga ise mõtlesin ka sel hetkel juba sama…

Kui lapsega toimingud valmis said, oli minu kord, seega ronisin pukki ja arst nentis, et oi siin tuleb küll õmmelda – lahklihal oli salguke. Tundsin seda ka ise, aga lootsin siiski, et eksin, sest see osa tekitas minus küll hirmu ja ma oleksin selle meeleldi vahele jätnud. Joeli ajal oli mu alakeha epiduraalist nii tuim, et ma ei tundnud isegi niidist sikutamist. Nüüd aga…ugh. Hea, et see vaid 10-15 minutit kestis, mitte nagu Joeli ajal, kui mind tund aega kokku traageldati, nagu katkist lapitekki.

Õmblemise ajal lendas sisse järgmine arst, kes mind kohe hurjutama asus. Umbes, et mida ma mõtlesin, et oma armiga emakaga kodus sünnitasin, ning rääkis mulle hirmujutte rebenenud emakatest. Kõlasid laused, nagu ”lastel on ikka ema vaja” ”siis poleks teid enam keegi päästnud” ja ”see on see, kui inimene ohtu ei taju”… Kui neile seletada üritasin, et kodusünnitus polnud ju mul plaanis, lõpp läks lihtsalt 10x kiiremini, kui mina seda oodata oskasin, öeldi mulle moka otsast, et kas ma natuke nagu valetan ka või…

Ma ei osanud lõpuks muud teha, kui lihtsalt vait jääda, sest kui ma olen viimase kahe tunni jooksul juba viis korda sama juttu rääkinud, hakkab lõpuks endale ka auk pähe kuluma. Ma ei plaaninud kodus sünnitada. Tahtsin vaid rahulikult oma koduseinte vahel avaneda ja kuna mul vanni pole, kus oleks hea valutada, saigi soetatud sobivate mõõtudega lastebassein. Haiglasse plaanisin minna siis, kui tunnen, et lõpp on lähenemas. Ma ei tahtnud, et mind kohe algusest peale torgitaks, tagant kiirustataks, masinate külge topitaks ja mulle mingeid oma norme pähe määritaks. Ma mäletan kui häiriv oli kasvõi ainuüksi juba see, kui avatust katsuti ja end mulle siis justkui küünarnukini sisse suruti, andmata mulle hetke, et saaksin proovidagi lõdvestuda… Miks on seda nii raske mõista?

Peale õmblemist jäeti meid üksi, et saaksin veel imetada ja oi kuidas ma seda enam teha ei tahtnud, sest iga sünnitusega on mul aina hullemad kokkutõmbed. Tahaks lausa mööda seinu ronida, sest see on nagu tugev tuhu, aga selle erinevusega, et minutile järgneb minut, mitte paus… Ja jummel kus see tüdrukutirts alles võib tissi nosida, tõeline tissihai!

Lõpuks sain tirts süles ka palatisse kõndida, et end seal sisse seada ja puhata. Magama ma muidugi jääda ei suutnud, sest sünnituse vägi oli veel nii kontides sees. Saatsin selle asemel mõned sõnumid laiali, imetlesin oma tutikat beebit ja mõtlesin sellele mis just juhtunud oli…

Hetkel oleme veel haiglas. Oleksin juba hommikul koju võinud minna, aga ma ei soovinud. Mõtlesin, et üritan siin veidi puhata, enne kui kodusesse möllu naasen, aga nüüd juba olen jõudnud mõelda, et ehk oleks ikka pidanud koju minema ja siis lapse testide jaoks homme naasma. Põhimõtteliselt igaüks, kes oma nina siit palatiuksest sisse pistab, kukub mind sünnituse pärast hurjutama…

Et oleks siis kõigile selge – sellised valud, mida mina julgesin juba normaalseks sünnitegevuseks lugeda, kestsid mul vaid maksimaalselt 3,5h. Sel hetkel, kui mina tundsin, et nüüd oleks aeg haiglasse minna, olid valud veel täiesti talutavad. Mõni tuhu hiljem käis aga justkui mingi sõrmenips ja ma ei suutnud enam kuskile minemisest mõeldagi. Kas see oleks siis parem olnud, kui ma oleksin kuskil teepervel sünnitanud? Kiireks läks lihtsalt ja ma ei osanud elusees sellist käiku ette näha, öelge ja arvake mis tahate. Sellised valud, nagu mul olid 10 minutit enne presse, olid mul Annu ja Joeliga TUNDE ja avatus oli toona suht olematu.

Tagantjärele mõeldes kahetsen ma vaid ühte asja, ja selleks pole haiglasse mitte jõudmine, vaid see, et saatsin mehe kiirabisse helistama peaaegu kohe peale lapse sündi, kuigi meiega oli kõik väga hästi. Oleksin võinud veidi oodata, et lapsele korralikult rinda anda, ehk ka pesus käia, end ja last normaalselt riidesse panna, et mitte alasti, verest tilkuvana võõraste meeste ees seista…

Ma olen südamest tänulik, et meil kõik hästi läks ja kindlasti ei soovita ma kellelgi assisteerimata kodus sünnitada, aga ma ei saa jätta märkimata, et see on kõige pöörasem asi millega ma iialgi hakkama saama olen pidanud ja mul on tegelikult nüüdseks vaid hea meel, et just nii läks. Ma kardan, et haiglas, kus oleks olnud minu jaoks nii palju häirivat, poleks see laps siia ilma saabunud nii kiirelt ja pehmelt, nagu ta seda tegi. Ja saladuskatte all võin öelda, et see kogemus oli peaaegu kõik, mida ma ootasin. Ainus erinevus minu unistuse/plaani ja reaalsuse vahel oli haiglasse mitte jõudmine.

Ma usun, et nii kenasti läks mul just tänu sellele, et olin endaga vaimselt nii palju tööd teinud, keskkond oli mulle tuttav ja turvaline, ma uskusin endasse ja kui hakkaski hirm tekkima, ütlesin selle kohe valjult välja. Ideaalsemat sünnitust ei oskaks ma ausalt öeldes omale ettegi kujutada ja ma olen enda üle nii meeletult uhke, et sellega hakkama sain.

Meie pere kolmas põnn sündis siia ilma 31.juulil, kell 00.32. Kaaludes 3660g ja olles 51cm pikk. Nime osas pole me endiselt kokkuleppele jõudnud, aga niipea, kui oleme otsustanud, saate teiegi selle teada!