Kingitused erivajadusega laste vanematele

Vahel on kohe täitsa naljakas, kuidas ühest väiksest sõnakõlksust võib välja tulla midagi suurt ja imelist. Täna hommikul sõbrannaga facebookis tsättides ja oma hommikukohvi nautides, tekkis meil justkui eimillestki suurepärane mõte – aga mis siis, kui kasutaks mu blogi lõpuks ka millegi hea tegemiseks? Mu lugejanumbrid aina kasvavad, ma saan seda ju ka positiivselt nö ”ära kasutada”? Siit ka mu üleskutse:

Kuigi ma ei tea, mis tunne on olla erivajadusegs lapse vanem, on minu tutvusringkonnas neid nii mõnigi. Sel teemal sõbrannaga rääkides, tuli meil mõte, et sellel aastal võiks mõned jõulukingitused teha erivajadusega laste vanematele. Jah, justnimelt emadele-isadele! Tihtilugu on nii, et lapsevanemad annavad endast maksimumi, et nende võsukestel oleks kõik olemas ning jätavad seetõttu enda soovid ja vajadused kõrvale. Mina aga tahan sel aastal kasvõi mõnelegi erilise lapse emale või isale võimaldada kingituse, mille ostmist ta endale niisama lubada ei saaks. Olgu selleks kingisooviks kasvõi uus föön, pesupoe kinkekaart või mõni elamus. Kuna ka minu blogi võimalused on piiratud, ei saa ma kahjuks ilmselt välja panna mitmesaja euroseid kingitusi, aga midagi siiski.

Seega, siit ka üleskutse – andke palun mulle teada perekondadest, kus kasvab mõni erivajadusega laps ning kellele võiks see projekt suunatud olla! Kuna see on ilmselgelt hell teema, mida ehk ei soovita avalikult käsitleda, paluksin perekondade infot HILJEMALT 30.OKTOOBRIKS enda e-mailile: lipsuke.lipsuke@mail.ee

PS. Et info leviks, võite kommentaarides täägida ka firmasid, kes võiksid samuti projektis kaasa lüüa!

Palun jagage!

do-good-and-good-will-come-to-you-3

Käies mälestuste radu

Nagu ma siin mõnda aega tagasi rääkisin, siis hiljuti lasin ma ilmutada peaaegu 2200 pilti, viimasest neljast ja poolest aastast. Alguses mõtlesin ma lausa hirmuga, et kuhu ma need pildid küll panen – 2200 FOTOT! Mul läheks vaja jumalteabmitutkümmend albumit, et neid ära mahutada ja mis see kõik lõpuks veel maksma läheb… Kaalusin lausa varianti, et hoiustangi neid pilte kingakarbis. Aga lahtiselt, kuskilt suvalisest kingakarbist, ma neid eluski vaatama ei hakkaks, seega oleks see ilmutamine mul täiesti mõttetu olnud.

Seega otsisin välja võimalikult soodsad albumid ja tellisin neid kuus tükki! Aga ma pettusin nii metsikult, kui need lõpuks kätte sain. Need polnudki kiletaskutega, nagu mina eeldasin (vastavat infot lehel polnud), vaid nendesse oleksin ma pidanud pildid kleepima. Seda ma aga teha ei soovinud, seega tagastasin neile kuuest albumist viis, mis endiselt veel kiles olid ja sain enamuse rahast tagasi…

Hakkasin siis uut laari fotoalbumeid otsima ja leidsin photopoindi lehelt sellised 10×15 fotodele mõeldud albumid, mis mahutavad lausa 600 pilti! Ideaalne! Neli sellist ja mu probleem saigi lahendatud!

dsc_0108-1

Kui ma juba fotoalbumeid Photopointist tellima hakkasin, mõtlesin, et vaatan üle ka selle lehe piltide ilmutamise variandi, sest edaspidi pean ma niikuinii veel selle teemaga ju tegelema. Ega lapsed siis kasvamist lõpeta ja mälestused tahavad talletamist! Pealegi sain ma selle 2200 pildiga ilmutatud vaid 2014 jaanuar, kuni 2018 juuli. Vahepeal on aga pilte jälle juurde tekkinud!

Tuleb välja, et Photopointistki on piltide tellimine imelihtne. Photopoint.ee lehel olles vali ülemise riba pealt PHOTOEXPRESS ja hakka aga pilte üles laadima. Kui pildid on ära laadinud, saad valida piltidele sätted, suurused jne (vajadusel ka igale pildile eraldi). Kui poole tegutsemise pealt avastad, et tahaksid tellimusele veel pilte lisada või midagi muuta, saad seda vabalt teha, enne lihtsalt tuleb salvestada. Ma polnud varem sealt lehelt tellinud, seega kartsin alguses, et ehk on see keeruline, aga ei. Kõik oli isegi minusugusele blondiinile selge, ning töö oli kiire ja korralik. Ei mingit jama, et pean 15x uuesti tellima, sest kellelgi oli pea pooleks, või jalad alt lõigatud.

Albumite lappamine on ikka midagi hoopis muud, kui vaadata oma erilisi mälestusi läbi arvutiekraani. Kui tihti üldse juhtub seda, et sa teed arvuti lahti ja lähed lihtsalt niisama pilte vaatama? Minul igatahes ei ole seda vist mitte kunagi juhtunud. Alati, kui ma olengi arvutis pilte vaadanud, olen ma midagi konkreetset otsinud. Aga siis ei võta ma iial seda hetke, et neid pilte tõeliselt vaadata. Meenutada seda hetke, seda tunnet, seda mälestust…

Mulle nii meeldib aeg-ajalt maha istuda, teetass kõrvale võtta ja mälestuste radu käia. See tekitab kuidagi nii sooja tunde ja mul on alati naeratus kõrvuni. Ma lähen justkui ajas tagasi. Vaadates näiteks pilte kaheksa aasta tagusest ajast, kui me mehega alles koos elama hakkasime… Me olime nii noored, nii armunud, nii totrad, aga nii paganama õnnelikud…

dsc_0119

Nüüd oleme me vanemad, vahel enam mitte nii armunud ja õnnelikud, aga endiselt totakad.

dsc_0140

Kas tõesti on mu lapsed kunagi nii väiksed ja armsad olnud? Djeeeeeem, mis nendega juhtus? :D

dsc_0127

See on näiteks pilt hetkest, mil mõistsin, et see ongi nüüd mu elu – üks jonnib ühe ja teine teise käe otsas, ning maja on nagu pommiauk. Sõbranna lihtsalt istus kõrval ja naeris, et ”noooh, oli ikka hea mõte kaks jutti saada, jahh?” Ju siis oli, sest nüüd on mul neid juba kolm… käsi enam ei jagu, aga ega see neil minu küljes rippumist ei takista. :D also, see neoonroheline köök oli meil ikka niii kena!

dsc_0150

Pildid ühest ööst, mil Annu oli haige. Me istusime kolmekesi kell kaks öösel üleva ja lollitasime telefoni pildifiltritega. Ma ei saa, ma siiamaani naeran südamest, kui neid Annu nägusi näen!

dsc_0138

Või see, kuidas Joel vanasti oma õhtusööke sõi… See on tema esimene bolognese kaste, mida sai ilmselt näkku rohkem, kui kõhtu. :D

dsc_0136

Keegi soovitas mulle facebookis, et ‘ah, mis sa neist 2200 pildist ikka ilmutad ja albumitesse lappad – kes ja millal sul neid vahib? Vali sellest hunnikust parem 200-300 tk välja ja lase fotoraamatuks!”, aga mina ei saaks oma otsusega rohkem rahul ollagi. Selle 300 pildiga poleks mul midagi teha olnud! Kui mul juba näiteks Annu esimese elukuu peale oli mingi 150 ilmutamist väärt pilti, ning meie selle aastasest suvepuhkusest teine samapalju, siis… Mul oleks ikka väga palju olulisi mälestusi ilmutamata jäänud. Jah, ei pea ju kõike ilmutama, saaks teha karmid valikud, aga milleks? Mulle meeldib albumeid vaadata, ma tahangi, et kõik olulised sündmused oleksid ilmutatult albumikaante vahel ja ma ei taha mingeid karme valikuid teha. Jah, mul ongi mõnest sessioonist 6 peaaegu samasugust pilti, aga kõigil neil on erinevad emotsioonid ja näoilmed. Ma ei taha valida vaid ühte! :D

20181002_101936

Kuigi see oli meeletult aeganõudev töö – 2200le pildile taha kirjutada aeg, koht ja pildil olevad inimesed, ning need veel kronoloogilises järjestuses ka albumitesse lapata, ei saaks ma rohkem rahul ollagi! Need mälestused on minu jaoks hindamatu väärtusega ja ma ei taha mõeldagi, et võiksin need kaotada. Tänapäeva tehnoloogia võib ju olla küll mugav, aga mitte alati usaldusväärne. Mul on näiteks mitu mälukaarti ja välist kõvaketast lihtsalt niisama otsad andnud ja koos nendega on surnud ka sadu pilte, mida ma enam iial tagasi ei saa!

Kui teilgi on ilmutamata jäänud fotosi, siis kõigi selle postituse kommenteerijate vahel loosin ma välja 4×100 tasuta tavamõõdus (10×10, 10×13 või 10x15cm) pildi tellimise sooduskoodi! Lisaks on photopoint.ee lehel 11-14 oktoober sünnipäevakampaania, seega uurige kindlasti järgi! ;)

*Postitus on sündinud koostöös pohotpoint.ee‘ga.

Oktoober on meie peres vist perelisa kuu

Väga tihti lisanduvad pereliikmed meie perre just oktoobris – 2011 oktoober võtsime kassi, 2012 oktoober võtsime koer, 2014 oktoober sündis Annu, 2015 oktoober tuli veel üks kass, 2018 tuli veel üks koer. Jah, meil on uus koer! Esmaspäeval lisandus meie perre üks pisitilluke liige.

Tegu on väärkoheldud koeraga, kes on Põlva tänavatelt püütud ja kellele oli ASAP uut kohta vaja. Ma tõesti ei tahtnud, et ta lõpetaks varjupaigas, kust teda käitumisprobleemide tõttu päris koju mitte iial ei viida…

Te peaks seda looma nägema, issand mu süda tahab lihtsalt puruks murduda! Teda on ilmselt mõne naise poolt julmalt pekstud, sest ta kardab justnimelt naisi. Nii meie, kui ka selle inimese juures, kes ta kinni püüdis, on koer naist kartnud ja mehe poole hoidnud. Kui mina üritan talle pai teha, siis põgeneb ta mehe selja taha. Mehega on ta aga palju julgem, ning laseb isegi end paitada, liputab talle saba jne.

Iga järsu liigutuse või heli peale tõmbub ta vastu maad, nagu üritaks end löögi eest kaitsta. Minul ta endale pai teha ei luba(nud), jookseb eest tulistvalu lihtsalt minema, jne. Õues rihma otsas ta käia ei julge, tõmbab end vastu maad ja ei liigu kuhugi, ning kui ma siis üritan teda sülle võtta, või talle pai teha, kiunatab ta väga kiledalt, nagu oleks haiget saanud, kuigi ma pole teda veel puudutadagi jõudnud. Muudkui käib ringi kõrvad ludus ja silmad maas, mööda seinaääri ja lauaaluseid. Ma ei kujuta ette ka mida selle loomaga tehtud on, aga see inimene pidi ikka täielik koletis olema, sest see koer on lihtsalt niii katki! Ma pole elus näinud, et üks loom niimoodi käituks ja inimese käsi-jalgu kardaks. Ta reaalselt võpatab ja väriseb iga kord, kui keegi talle pai teha tahab, või siis tõmbab end lihtsalt vastu maad laiaks nagu puuleht, ning ajab käpad püsti, justkui märgiks, et ta on maas – ärge lööge… Mul tulevad pisarad kurku kui tema mineviku peale mõtlen – mida ta ometi läbi elanud on? Need silmad on nii sügavad ja valu täis.

wpid-IMG_20181010_123352_402.jpg

Ta on nii tibatilluke ja armas, kuidas keegi iial suudaks kellelegi sellisele liiga teha?

wpid-20181008_164731.jpg

Aga näha on, et ta on hea loom ja ta pole inimestesse usku täielikult kaotanud. Madli nuttis eile mul kõrval ja kutsa tuli ka siis vaikselt juba piiluma, et mis toimub. Pani käpad diivani äärele, ning üritas last nuusutada, aga ei küündinud. Ma siis tõmbasin diivani lahti, nii, et alumine osa jäi talle justkui trepiks, et ta meie juurde tulla saaks. Nuusutas beebi ära ja läks siis teisele poole diivanit pikutama, ning piilus mis me teeme.

Vaikselt teeme juba edusamme, nüüd lubab ta mul endale pai teha, ning eile võttis ta mul käest toitugi vastu. Lakkus õtul isegi mu kätt… Enam ta ei põgene kohe, kui mind tulemas näeb jne. Aga vägaväga ettevaatlik on ta siiski. Iga kord kui talle ise lähenen, tõmbab end vastu maad… Aega kindlasti läheb, aga ma usun, et armastus ravib kõik haavad, ning varsti on meil siin majas veel üks vahva sõber.

Enne meie juurde tulemist käis kutsa ka arsti juures ära, kus ta kõik vajalikud rohud ja vaktsiinid sai. Lisaks oli tal tagumise käpa küüs padjandisse sisse kasvanud, see eemaldati ka…

Ausalt öeldes tundub väga veider ka see, et ta näeb väga hea välja – karv on üsna ilus, nälginud ta ei ole, ning söögiga pigem pirtsutab jne. Kõrvade taga olid mõned karvatuustid küll, mille ma kääridega ära lõikasin, aga üldiselt ei jää üldse sellist muljet, et ta on nädalaid hulkunud või piinatud… Hakkasin isegi mõtlema, et ehk on ta kuskilt põgenenud (keegi taga teda siiski vist ei otsi ja kuulutuste peale ühendust ei ole võetud), ning alles peale seda on keegi talle liiga teinud, aga no täit tõde ei saa ma ilmselt iial teada.

Kui kellelgi on kogemusi väärkoheldud koertega, siis andke mulle nõu – mida ma võiksin veel proovida või teha, et kutsu usaldust võita ja talle kinnitada, et siin ei tee talle keegi liiga? Kuidas teda rihma otsas käima õpetada, ilma, et ta kardaks? Ma arvan, et rihm tundub talle ohtlik, sest sel hetkel ei saa ta ju põgeneda, et end potentsiaalsete löökide eest kaitsta, seega ta lihtsalt…kivistub.

 

 

Armastust täis

Lapsed läksid täna üle tüki aja jälle lasteaeda. Ja ma ei jäänud täna isegi hiljaks, ujeee. Igatahes. Äratus oli 7.30, mida lapsed muidugi ei kuulnud, sest eile oli meil siin Annemaia sünnipäeva puhul väike kokkusaamine ja meil oli ”paar” last külas. Meil on kolme peale kokku kaheksa (and counting) kuni viieaastast last (vanimad ongi just viimase kuu aja jooksu viis saanud). Ühelt oli pärast küsitud, et mis suurperede kokkusaamisel ta käis – kõik mahtuniversaalid olid mul aia ääres reas. :D

Mul on nii südamest hea meel, et ma olen endale lõpuks kohalikud emme-sõbrannad saanud ja meie lapsed ka omavahel klapivad. Ainult, et me võiks seda tihemini teha, sest niiiiii tore oli!

Igatahes, toppisin mina siis hommikul lapsed kiirelt riide ja autosse, ning sõitsin minema. Aga unustasin ühe väikse detaili – koer on mul  nüüd aias lahti ja tal on piiksurihm kaelas (kirjutan sellest raadiopiirdest ka üsna pea!). AGA ma võtsin tal ükspäev rihmast kontaktid ära, et ta harjutamise ajal veel voolu ei saaks. Väravad jäid loomulikult lahti ja kolm korda võite arvata kes minuga lasteaia poole kaasa jooksma hakkas. Kuna mul polnud aega temaga jantida, andsin gaasi ja kaotasin ta kuskil poolel teel auto tagant ära. Mõtlesin, et viin lapsed siva ära ja siis ajan teda taga…

Lasteaias. Mul pidi süda sees ära sulama, kui nägin kuidas mu põrnikaid vastu võeti! Joel unustas suure õhinaga minu täitsa ära ja läks ilma kalli-musita rühma. Te oleks pidanud nende pisikeste poiste rõõmu nägema, kes Joelit nähes talle kohe vastu jooksid! Minust jäid nad igatahes sinna kallistama… :D Ja no Annuga sama lugu. Ta on endale nüüd mõned sõbrannad saanud ja nii kui nood nägid, et Annu tuli, jooksid teda ukse peale ootama, ning peale kalliringi läksid käsikäes rühma. Poisid jooksid ka seal muudkui edasi ja tagasi, ning hüüdsid kõigile, et ”Annemaia sai terveks, Annemaia tuli!”. Oeh, niii armas noh!

Kui ma naeratus kõrvuni lasteaiast ära tulema hakkasin, märkasin, et koer on värava juures, ning ootab mind nagu õige mees muiste! Kuna ta autosõiduga harjunud pole, ei hakanud ma teda auto peale ka pressima ja sõitsin lihtsalt minema. Tema muidugi kihutas minu kõrval ja nii me kõrvuti sõites-joostes koju tagasi tulimegi. Ei teinudki pättust ja ei läinudki hulkuma, saatis meid lihtsalt lasteaeda! Täitsa kreisi! On ikka loom, ma ütlen. :D

 

Mõnus ajaviide tõbistele lastele!

Eelmisel nädalal olid mul kõik lapsed silmapõletikuga kodus. See ‘kõik’ kõlab natukene nagu mul oleks neid siin 110 tk, aga noh, peaaegu. Igatahes, taeva õnnistusena tuli koostöö lelunurk.ee‘lt, kes saatis mu tõbistele üliägedad magnteitega joonistamise tahvlikesed!

wpid-20181010_092112.jpg

Parempoolset tahvlit saab SIIT, keskmist SIIT ja vasakpoolset SIIT!

wpid-DSC_0111.JPG

Juhin tähelepanu, et suurem on väiksemast poole suurem!

Nagu videost näete, siis saab neile tahvlitele joonistada, kujundeid ja mosaiike teha, jpm. Pliiatsi otsas olev magnet tõmbab kuulekese üles ja kui pliiatsi pikali keerad, ning sellega üle tahvli tõmbad, kukuvad kuulikesed alla tagasi. Mulle meeldib nende peal praegu Annemaiale kujundeid õpetada. Ühe tahvli peal joonistan mina, küsin mis kujund on, tema vastab ja proovib teise tahvli peal järgi joonistada.

Need tahvlikesed on hea ajaviide ka pikemaks ootamiseks, näiteks arsti kabineti ukse taga või lennureisi ajal. Autosõidule ma neid siiski ei soovitaks, sest avarii käigus lendavad lahtised asjad autos meeletu jõuga ringi ja võivad pöördumatuid kahjusi tekitada. Alles oli uudistes lugu tüdrukust, kes avariis surma sai – avarii ise teda ei tapnud, vaid hoopis tahvelarvuti, mis tal käes oli ja millega ta avarii ajal piki pead sai. Kole lugu, aga seda oleks vältida saanud, kui lapsevanem oleks veidi paremaid valikuid teinud…

wpid-20181010_092333.jpg

Võeh, ma ei taha rohkem sellele mõelda, seega näitan teile parem SEDA vinget tähetahvlit! See on hetkel meie majja nagu rusikas silmaauku ja mul on selle üle kõigekõige parem meel. Annemaia õpibki parasjagu tähti ja selle peal on tal nii hea tähtede kirjutamist harjutada. Punktiiridega õpperaamatutes kipub ta tihtilugu tähti valet pidi kirjutama, st alustab näiteks B tegemist hoopis paunadest. Seal tahvlil on aga ilusti nooled ja numbrid ees, et lapsele näidata kust ja mis pidi peab tähe kirjutamist alustama. Lisaks sunnivad need tahvlid last pliiatsit õigesti käes hoidma ja rahulikult tegutsema, sest vale nurga all hoides magnetid hästi üles ei tule.

Tähetahvel töötab samal põhimõttel, nagu need eelmised, joonistustahvlid.

Mingiaeg pidi samasuguse põhimõttega tulema ka numbritahvel ja ma ausalt ei jõua seda ära oodata, sest see on tõesti niiii lahe ja lapsel on selle peal mugav tähti-numbreid õppida. Tavalise paberi peal kipub Annemaia mul ikka sodima ja lõpuks läheb mõte uitama ka, ning siis on mul tähestiku asemel paberi peal hoopis näiteks hobune… Tähetahvel aga hoiab asjad fookuses, sest sinna ei saa ta muid asju vahepeale sodida.

Aga kui teilgi tekkis nüüd nende tahvlikeste vastu huvi, siis lelunurk.ee lehelt neid saab ja sebisin teile ka sooduskoodi. Varsti on ju jõulud, tasub juba mõtlema hakata. ;)

Sooduskood LIPSUKE annab teile lelunurk.ee lehel 10% soodustust ning kehtib:

Püsiklientidele lisandub 5% püsikliendisoodustust ehk siis kokku 15% soodukat. Ostukorvist alates 35€on saatmine postkontorisse ja pakiautomaati tasuta.

Sooduskood kehtib kuni 25.10.2018.