Nende kahega linnapeal käimine on nagu kahe purjus jääkaru tantsima õpetamine – see lihtsalt ei lähe nii nagu sina seda tahad

Täna on jälle üks selline päev kus ma tunnen end natukene nagu läbikukkunud lapsevanem, sest no mis fucking mõttes ei saa ma kahe lapsegagi õieti hakkama? Mõni saab neid viisteist tükki ja kõik on nagu miskad, aga minu kaks… ma kohe ei tea. Kas olen mina saamatu tont, või süstivad need kaks omale iga hommik minust välja imetud energiat, et siis terve päeva ringi tõmmata nagu duracelli jänesed… Ühesõnaga, käisin täna lastega poerallil, et nädala söögivaru osta (neetud värk, et meil seda fäänsit päälinna lõbu pole, et tellid kulleriga kama omale ukse taha!). Ja no ma panin juba eile õhtul vaimu valmis, et see üks tsirkus jälle tuleb, aga mis parata.

Esimesena käisime Maximas. Seal on vahel head soodukad ja juur- ja puuviljavalik on ka parem, kui meie teises poes. Muidu ma vist ei lähekski sinna, sest 70% ajast juhtun ma sinna siis, kui töötab vaid üks kassa ja seal kassas on väheke ebameeldiv daam. Alati kui on valida, siis valin kasvõi pikema saba, aga peaasi, et temaga kokku ei peaks puutuma. Ta on alati nii mossis ja tigeda näoga, kui ma lastega sinna lähen. Kui lapsed on ülemeelikud ja naeravad kõvasti vms, siis vaatab ta neid nagu maa peal kõndivaid deemon-lapsi, kes tuleks temast võimalikult kaugele hoida. Silmist paiskub kohe põlastust välja. Ükskord, kui Annu üldse mul sõna ei kuulanud, nuttis ja lärmas seal, siis ta suht käratas talle, laps vait jääks. Ma olin ausaltöeldes nii ehmunud ja shokis, et ma ei osanud selle peale kohe mitte midagi öelda. Võtsin oma deemonid ja läksin… Alles poolel teel koju mõtlesin, et oleks pidanud talle kohe seal samas midagi ”head” vastu ütlema. Okei, nad olid lärmakad, aga for the fuck sake, iga laps vahel jaurab ja jonnib. Minu deemonid teevad seda lihtsalt tihemini vist, kui teiste omad.

Maxima on üldse paras jura koht, kuhu lastega minna. Esiteks on see paigutus seal nii sürr ja teiseks tuleb seal IGA JUMALA kord tšekk üksipulgi üle vaadata, et ega sulle jälle jumalteab mida müüdud pole või kas hinnad on ikka õiged. Täna näiteks müüdi mulle kaalika asemel nektariine. Hinnavahe oli mingi üle euro ja loomulikult minu kahjuks. Veetsin lisa-15-minutit oma kotti uuesti letile lahti pakkides ja koos juhatajaga arutades, et mida see müüja nüüd mulle nektariinide pähe müüs. Lõpuks läks vaatas kaamerast järele ja avastas, et kaalikas näeb tolle müüja arust nektariinide moodi vist välja. Aga ei no, ikka juhtub. Kahju ainult, et alati minu kahjuks. Või ehk on neil kaalika ja nektariinide koodid sarnased? Ühesõnaga, pidevalt võib Maximas tünga saada, kui tšekki ei vahi ja näpuga järge ei aja.

Teisena suundusime Konsumisse, mis on ausöna mu lemmik pood siin väikelinnas! Lahedalt ruumi, et käruga vingerdada ja mis peamine, peaaegu kõik müüjad on nii-nii-nii toredad, et ma võiksin neid lausa kallistada! Kui lapsed tsirkust teevad, siis alati müüja naeratab mõistvalt ja räägib lapsega juttu, et ta tuju parandada vms. Ühesõnaga, ma vist pean kätte võtma ja kuhugile kirjutama, et selle poe müüjaid kiita. Aaaa ja mitte üks kord pole ma Konsumist tünga saanud, seega jaaaaaah.

Igatahes, läksime meie siis Konsumisse ja Annu oli nagu suhkru laksu all olev laps-narkomaan, kes nagu maniakk mööda poodi jooksis. Ta näppis kõike, jooksis naerdes mul eest ära, tahtis igast kama mulle korvi laduda ja agh, käitus väsitavalt ühesõnaga. Ma ausõna ei kujuta ette mismoodi need poeskäigud meil siis veel välja hakkavad nägema, kui Joel ka ringi jooksma tahab hakata. Hetkel on temaga vähemalt üsna lebo – istub teine rahulikult kärus ja vaatab seda tsirkust pealt, vahel harva ainult üritab riiulitelt asju haarata, kui käru ahvatlustele liiga lähedale parkida. Täna oli ta igatahes väga chill, sõi rahulikult kärus oma parankat ja muigas vaikselt selle peale, kuidas ma Annule epistlit lugesin ja tal koguaeg järgi jooksin, et ta jälle nattipidi käru juurde tagasi lohistada.

Iga kord see muidugi nii libedalt ka ei lähe ja ühe metsiku iseloomu asemel pean taltsutama kahte. Eelmisel nädalal näiteks käisime Annule uusi saapaid otsimas, sest kummikud+sokid kombo vast väga kauaks enam soe ei ole. Läksime siis ühte poodi sisse ja hakkasin seal saapaid vaatama. Need kaks leidsid aga omale kohe veel kaks kamraadi ja meeeeletu möll võis alata. Jooksid muudkui ühest ruumist teise ja naersid nagu homset poleks. Iseenesest tore, sest mitte kellelegi nad liiga ei teindu ja midagi maha ka ei ajanud, aga kas me tulime sinna poodi siis mängima või saapaid proovima? Sõna neist neljast muidugi mitte kui keegi ei kuulanud ja me vahtisime seal nende emadega nagu kari töllakaid, kel oma jõnglastest jõud üle ei käi. :D
Lõpuks lohistasin Annu sinna riiuli ette ära ja konkreetselt sundisin talle saapaid jalga – laps röökis maas nagu metslane, et tema ei taha ja tema ei taha. Jah, kahju küll, aga paari nädala pärast ei taha mina jällegi kuulata, et tal õues olles varbad krõks ja krõks kummiku sees küljest ära murduvad, sest ühele vennale ei sobinud saapaid proovida.

Esimesed ei sobinud, teised ei sobinud, kolmandad ei sobinud… Joel tassis terve selle aja, mis ma võideldes Annule saapaid jalga surusin, mingeid jumala rändom susse meile sinna kõrvale hunnikusse, sest noh, ta on lihtsalt selline jõhkralt abivalmis vend. Mismõttes sa ei taha Annule talveks osta nr 19 baleriinasi? Aga need on ju mummudega ja niii nummid!

Lõpuks tõstsin oma deemon-lapsed kõrgele tooli otsa istuma ja aitasin müüjal selle pardaki kokku korjata, sest vastasel juhul lööb ta ilmselt järgmine kord meie lähenemist nähes omal poe aknad laudadega kinni, ning seisab risti löödud Jeesusega ukse peal ees, et me jumala pärast sinna uuesti katastroofi tekitama tulla ei saaks…

Aga no, saapaid meil ju ikka ei olnud! Läksime aga siis järgmisesse poodi, et ka see peapeale keerata. Müüja juba eemalt naeris, kui meid trepist tulemas nägi. Ma kardan, et me oleme siin kuulsad ja mitte heas mõttes. :D
Pikk jutt, sitt jut, nagu öeldakse, seega – saapad vedelesid üle terve poe, Joel istus lõpuks tumba sees, et ta rohkem asju laiali ei saaks tassida ja Annu nuttis jälle, et tema ei taha omale roosasi saapaid, tema tahab hoopis lillasi, aga number 34, mitte 26, nagu paras oleks. Ma sõbralikult keeldusin piilupartidega ringi kooserdamisest ja ostsin tema kurvastuseks talle ikkagi number 26 roosad kummik-saapad.

Ühesõnaga, kuigi mulle hullult meeldib olla see vaba hing kes lihtsalt võtab kätte, paneb oma tited riide (poole päeva töö, aga ikkagi) ja läheb, mitte ei oota neli päeva, mil mehel lõpuks vabad päevad hakkavad, et siis koos ära käia, AGA mulle hullult meeldiks veel paari aasta pärast ka mõnda närvirakku omada, seega pean ma vist rohkem mehele toetuma hakkama. Hetkel on meid veel võrdselt ja jõud käib veidikene paremini neist metsikutest hingedest üle. Vastasel juhul olen ma üsna pea seisus kus ma pean otsustama kas ma jooksen järgi Joelile, kes parasjagu midagi laiali tassib või riskima rahalise kahjuga ja järgi tormama Annule, kes teadmata suunas minema jooksis ja varsti ilmselt juba omadega teisel pool Räpinat on… Ega mu ema ilma põhjuseta öelnud, et tema nende šaakalitega linnapeale minna küll ei julge ja kindlam on neid lihtsalt omas aias karjatada. :D

Öko, lihtne ja soodne, ehk Intimina Lily cup ja Laselle tupekuulid

Täna tutvustan teile Intimina Lily cup’i. Ma usun, et paljud on taolistest menstruaalanumatest kuulnud, aga pole julgenud neid ise proovida. See konkreetne maksab ikkagi üle 40 euro ja mis siis kui see mulle üldse ei sobigi, eksole? Aga mina julgustan teid küll proovima, sest kõik see hirm on ilmselt päris asjata. Veidi harjutamist ja kui asi käpas, saad sa selle 40 euroga aastaid rahulikult menustreerida. :D Muidu kulutaksid sa selle raha juba u aastaga ära ja jätaksid endast maha meeeeeletuid koguseid prahti, mis meie niigi saastunud koduplaneeti reostama jääb.

Jah, see tundub alguses hirmutav, aga kõik on harjumise asi. Sellega saab ideaalselt teha kõike mida sa muidu oma ühekordsete sidemete ja tampoonidegagi teed. Kui cup on õigesti paigas, ei ole seda tunda ja ise ei liigu see ka mitte kuskile.

Paigaldamine on lihtne – voldi või rulli cup kokku ja sisesta nagu tampoon. See voldib end ise sinu sees jälle lahti ja voilaa – võid kuni 12 tundi rahulikult ringi uidata, ujuda, joosta, hüpata ja karata ning peaaegu, et unustadagi, et sul parasjagu päevad on! Mina näiteks saan aru, et cup on täis siis, kui ta on nii palju allapoole vajunud, et seda tundma hakkan. Muul ajal seda siiski tunda ei ole.

Enne esimest kasutamist keeda 5 minutit ja edaspidi piisab puhastamiseks veest ja seebist. Meil on kodus poti kõrval kohe kraanikauss, seega mul on hea lihtne seda puhastada. Loputan korraks üle ja panen tagasi. Aga kui pole kraanikaussi lähedal, saab hädapärast ka lihtsalt paberiga puhastada.

Lily cup compact

Minu cup tuli väikse roosa kotikese sees, aga see teine, voltidega Lily cup – see käib väikseks pannkoogiks kokku ja selle saab ilusti tillukesse karpi panna, st kaasas kandmine on üli kerge ja diskreetne.

Suuruse poolest on neil kaks valikut – A süütud ja keisri abil sünnitanud naised või naised kes ei ole veel sünnitanud. Teine suurus on B, see sobib paremini nõrkade vaagnapõhjalihastega naistele, või naistele kes on sünnitanud loomulikul teel.

Panin siia alla ka demonstratiivse tutvustusvideo, et kõik ikka päris selge oleks, kui minu seletustest veel väheks peaks jääma.

Alguses on sellel pikk saba taga, millest kinni hoides saab cup’i välja tõmmata, aga see tuleb enda järgi parajaks lõigata, kui too häirima peaks jääma. Mina näiteks pidin selle saba täitsa küljest ära lõikama, sest muidu jäi cup tunda. Ma arvan, et mul oli asi selles ka, et sünnituste tagajärjel on mu vaagnapõhjalihased väga nõrgaks jäänud. Batuudil ma näiteks enam hüpata ei saagi, sest muidu võivad sel traagilised tagajärjed olla. :D Ja sellepärast sain ma omale ka teise Intimina sarja toote – tupekuulid algajale. Nagu ma aru sain, siis on see minu oma kõige kergem variant (28g). Välja see mul küll ei kuku, aga niisama sees hoidmine ka muidugi midagi ei tee. Selleks, et lihaseid treenida, pead sa oma vaagnapõhjalihaseid pingutama ja proovima seda kuuli lihaste abil enda sees üles tõsta. Seda on soovitatav siis iga päev teha (u kuni 10 minti päevas), et tulemused ka varsti tunda oleksid.

Tupekuulid

Kuna mina olen laisk lohe ja ei viitsi isegi oma vaagnalihaseid treenida, rääkimata muust, jäi mul see asi hetkel katki. Või noh, pooleldi oli süüdi ka see, et ma kasutusjuhendist lugesin, et neid ei ole soovitatav raseduse ajal kasutada. Ma ei tea küll miks ei tohi, aga ega ma riskima ka ei tahtnud hakata. Aga no nüüd saan ma vist jälle motti siit postitusest, et treenida ja vast saan järgmisel suvel juba lastega koos batuudil karata, ilma, et ma peaksin kartma end kogemata täis lasta. :D

Btw, tupekuulid ei ole tegelikult üldse seksuaalse alatooniga värk (kuigi, loomulikult aitavad tugevad lihased ka selles mõttes seal kaasa!) ja pole need kuulid ka midagi häbiväärset, nagu paljud naised (k.a mineviku-mina) arvavad. Need konkreetsed kuulid näiteks ongi mõeldud vaagnapõhjalihaste treenimiseks. Kui sul ikka köhimise, aevastamise või hüppamise tagajärjel tilgad püksis on, pole asjale muud ravi, kui trenn. Ka niisama nende lihaste pingutamine töötab põhimõtteliselt, aga kuulidega on asi siiski efektiivsem ja kiirem.

Ravimiinfo.ee lehelt on võimalik vaadata kas ja millistes apteekides neid Intimina Laselle kuule parasjagu on. 28g on kõige kergem ja see on soovituslik algajatele ja naistele, kel on väga nõrgad vaagnapõhjalihased. 38g on neile kel pole seis nii nutune, aga tahaksid ikkagi veel tugevamad olla. 48g on kõige raskemad ja need sobivad neile, kes on juba vaagnapõhjalihastega raskusi tõstnud. :D Ühe kuuli hind on u 15 eurot.

Ravimiinfo.ee lehelt saab vaadata ka seda millistes apteekides see Lily cup olemas on. Päris nii kahjuks veel ei ole, et astud suvalisse apteeki sisse ja lihtsalt ostad. Eestlaste jaoks on see menstruaalanumate kasutamine veel kahjuks võõras teema ja sellepärast neid cup’e ka igas apteegis pole.

Et ravimiinfo lehelt leida mida otsid, sisesta otsingusse ”intimina laselle” kui otsid tupekuule ja ”intimina lily” kui otsid menstruaal cup’i.

Kõigi selle postituse kommenteerijate vahel loosin välja ühe Lily cup’i! Seega rääkige kaasa – kas olete kunagi proovinud või mõelnud mõne selline cup’i soetamisele? Või kasutate ka hetkel mõnda menstruaalanumat – millist? Aga tupekuulid – olete kunagi kasutanud, kui kiiresti tulemused tulid, milliseid kasutasite? Kui veel ei ole nendega kokkupuudet olnud, siis kas tahaksite proovida?

 

 

”Sa oled lihtsalt kade!”

Teate ju ikka kuidas mõni absoluutseeelt iga asja peale ”sa oled lihtsalt kade” käratab? Novot, aga minul pole jällegi absoluutseeelt häbi öelda, et vahel ma tõesti olen nii jube kade. :D Ärge nüüd valesti aru saage, mul on hea meel, kui teistel läheb hästi, loomulikult, aga samas tekitab see mulle endale tunde, et aga miks mina ei oska-saa-suuda-ole?

Näiteks loen ma paari blogi, mis tegelikult panevad mind ennast niii halvasti tundma. Blogija elu on üks armas lillemeri ja kõik on nii hästi-nii hästi. Ma reaalselt ju saan aru, et tõenäoliselt ta lihtsalt valibki positiivse väljundi ja ei räägi argimuredest, aga mulle, kui mõjutatavale lugejale, tekitab see tunde, et aga miks mina nii tore ja osav ja lahe ja vinge ja jumalteab mis ei ole.

Ma reaalselt mõistan miks mõni anonüümne õel bitch kritiseerija kommenteerija ütleb nii nagu ta ütleb. See lihtsalt näitab seda, et tal endal ei ole selles valdkonnas kõik hästi (+ ta on piisavalt napakas). Näiteks kui kritiseeritakse halvustavalt kellegi ”ideaalset” suhet – ta enda suhe pole ilmselt nii hea või ta sooviks ka ise nii ”ideaalses” suhtes olla. Ma kaldun arvama, et see näitab üldjuhul valupunkti tema enda elust.

Asjad mida ma ei oska, aga tahaks osata, st olen kade kui keegi neis asjades väga hea on:

  • Hästi kokata, küpsetada – mul on pmt kolm asja mida ma teen ja needki suudan ma 30% juhtudest pekki keerata!
  • Kududa, heegeldada keerulisi asju – ma ei oska isegi mustreid lugeda!
  • Õmmelda – mõtle kui lahe oleks ise oma lastele mätsivaid riideid õmmelda vms. No okei, poisile ja plikale vast ei tee nii mätsivaid, aga no põhimõttest saate ju aru.
  • Laulda – lapsed tahavad küll ko-gu-aeg, et ma neile laulaks, aga ausalt, mu enda kõrvadelgi hakkab valus ja ma ei saa lihtsalt aru kuidas see neile üldse meeldida saab. Kui meil beebimonitorid sees on ja ma magamistoas unelaulu lastele laulan, siis mees lülitab elutoas monitori välja – see ütleb juba kõik.
  • Kitarri mängida – ma kunagi unistasin, et võtan omale mehe kes oskab kitarri mängida, aga no kuna see rong on nüüd läinud, siis…
  • Tantsida – nagu absoluuutseeelt. Me käisime kunagi mehega paaris tunnis ja lõpuks ma lihtsalt ütlesin talle, et mina sinna enam tagasi ei lähe, sest vastasel juhul peab ta varsti omale kuskilt uued jalad sebima.
  • Joonistada – mu lapsepõlvesõbranna joonistab hulluuuult hästi ja no ma olen nii kade!
  • Kirjutada huvitavalt – üks mu salajane mõte/unistus on olnud anda välja raamat. Ma olen mitmeid lugusi niisama kirjutanud ja üks kindel raamatu-mõte on mul juba aaaaastaid peas ka olemas olnud. Ma tean, et see idee on ÜLIHEA, aga ma ei oska seda nii kirja panna, et see ka nii ülihea jääks, kui ma tahan.
  • Tegelikult on 95% neist asjadest mingil määral ka õpitavad, aga ikkagi…

Okei, ma parem lõpetan, sest muidu ma langen päriselt deprekasse, et ma nii saamatu tont olen, mitte muhvigi teha ei oska, millegagi kunagi hakkama ei saa jne. See postitus on lihtsalt nii masendav, et piinlik hakkab kohe, aga mis sa hädaga ära teed, kui asjad ei lähe nii nagu sina tahad, tuju on kehv ja selline tunne on peal, et ma reaalselt olengi mingi saamatu tont, kes mitte millegiga hakkama ei saa. Ma plaanisin tegelikult selle postituse hetk enne avaldamist üldse ära kustutada, nagu viimasel ajal mitmel korral juhtunud on, aga neeeh. Let it go…

Põhimõtteliselt ainsad asjad milles ma reaalselt hea olen:

  • Lamamises
  • Kommi söömises
  • Ja peale kommi söömist oskan ma veel paremini lamada

See ”me saime lapse” saade

”Me saime lapse” on mu uus lemmik sari! Päriselt ka, see on nii vinge. Näitab ilusti ära kui ”nunnupunnu-roosamanna-sits-ja-sats” see elu lastega tegelikult on. Ma vaatasin just eilset osa järgi ja naersin pisarateni. See kuidas Mallu ja Karts restoranis käisid, no mine pekki. Mari, Mallu kleidisabast kinni hoides ja teda jumalteab kuhu tarides, Mallul Lents süles, Mari muudkui jookseb minema, räuskab ja hüüab ”emme-emme” ja see appi-ma-natuke-suren pilk Mallu silmis, no story of my life, ma ütlen.

Eriti hea oli muidugi see, et osa lõppes sellega kuidas Mari minema jooksis ja Mallu talle järgi kiirustades podises, et ‘aidaku mind jumal’, aga järgmisel hetkel näitas juba seda kuidas Mallu ütles, et ‘ah ei ole siin midagi rasket nende lastega”.

Minu arust on hästi lahe ka see, et sinna on kokku kogutud kõik täiesti erinevate eludega paarid, kõik sünnitused olid erinevad ja kõigi laste käitmine on ka erinev. See näitab ilusti, et kõik lapsed ei ole ühe puuga löödud. Mõni magab nagu ingel, teine röögib ööläbi, üks saab tissi, teine pudelit, ühel naisel oli kerge sünnitus, teisel läks kauem, aga sai ka hakkama, kolmas piinles ja sai ikka keisri, jne.

Ma lugesin siin neid kommentaare ka selle saate kohta ja loomulikult arutati nüüd viimase osa üle, et kas emal siis on ikka sobilik kluppi ronida või ei. Mina arvan, et kui see on just see mis aitab emal korraks aja maha võtta, siis andku aga minna. Kuigi ma ei usus, et need konkreetsed emmed sinna kluppi omal mõttel läksid ja arvestades seda, et 90% seal veedetud ajast olid nad ninapidi telefonis, et uurida kuidas lastel kodus läheb, siis tõenäoliselt olid nad kodus tagasi veel enne, kui kaameramehed oma kama autossegi laadida jõudsid. Mulle vähemalt tundus see selline pooleldi sunnitud asi, et ”meil on vaja lõiku kus te ”lõõgastuma” lähete”.

Lindast ja Mariost on mul kahju. Saavad teised koguaeg puid alla. Mul on kahju, et neid nõndamoodi ära kasutatakse seal ja narriks tehakse… Ja jumala pärast, olgu muuga kuidas on, aga minu arust on nad täiega lahe paar. Kohe on näha, et hoolivad üksteisest ja toetavad teineteist. Isegi rasketel aegadel ei ole ma neid seal üksteise peale klähvimas näinud, pigem vastupidi. Mõne teise osaleja puhul hakkab igatahes küll silma, et nad on veel noored ja vähe koos olnud (haaaa, nagu ma ise ilgelt vanem oleks!).

Kui aus olla, siis ma ei tee praeguseni vahet neil kahel tumedapäisel naisel. Selles mõttes, et ma ei vii nägu ja nime kokku..
Ühesõnaga, üks neist piinles pea terve ööpäeva valudes ja sai siis erakorralise keisri, täpselt nagu minagi Annu ajal. Ma täiegaaaa tönnisin, kui seda näidati. Ma niiii mäletan seda valu ja seda tunnet ja seda pettumust ja…. õgh, karm. Mul oli rämedalt kahju temast. Tema vist oli see ka, kes mehe lapsega koju jättis ja ise tööle tagasi läks? Tugev naine. Mina ei suudaks, ega tahaks oma väikest väänikut nii jätta. Isegi mitte isale. Õnneks on minul ka valik, kõigil seda ei ole…

Ja btw, ma ei saa siiamaaaniiii aru mis ilge draama imeti välja sellest, et Mallu sünnitusmajast laive tegi? ”Avalik sünnitus” kõlab nagu ta oleks pressimise ajal laivis olnud ja kaamera otse omale vuuhasse suunanud, mitte valude vahel oma kaasaelajatele paar videokest postitanud…

Kas teie olete seda saadet vaadanud? Mis arvamus siiani tekkinud on?

Tissipuuk

Joel on nüüd 1a4k ja juba viimased paar kuud võtan ma hoogu, et tissitamine ära lõpetada, aga no ma ei suuda kuidagi seda lõplikku sammu astuda. Kuskil poolteist kuud tagasi lõpetasin lõunase rinna, siis mõne aja pärast jätsin ka õhtuse ära, ning alles jäigi vaid varahommikune, kui ta end mulle kaissu pressima hakkab ja ma üritan veel viimaseid uneminuteid napsata.

Nüüd on ta aga teinud kannapöörde ja hakanud tissi nõudma ka täiesti suvalistel hetkedel! Näiteks, istun maha, et arvutis midagi kiirelt teha ja järgmisel hetkel on mul Joel süles/laua all ja kisub pluusi seest mu tisse välja. Kui ütlen, et ei saa, kukub ta niimoodi nutma, nagu ma oleksin talle öelnud, et ma maailma kõige viimase kommi ära sõin. :D

Minu jaoks on see midagi väga uut, sest Annul oli rinnast sellises vanuses juba megasavi* ja tema nö ”võõrutamine” käis mul minu mäletamist mööda ka üsnagi kergelt. Samamoodi jätsin ära hommikuse, siis lõunase ja lõpuks õhtud/ööd. Esimesed paar ööd mäletan nagu vähest viginat, et mismõttes ma ei saa, aga see läks väga ruttu üle. Joel aga seevastu läheb ikka VÄGA kettasse, kui ta oma armast tissi kätte ei saa.

*Vist oli see asi hoopis nii, et mul hakkas piim ära kaduma, kui Joeli ootama jäin ja kuna ta lõpuks enam rinnast niikuinii midagi ei saanud, oli tal suva kui asi lõplikult läbi sai…

Ma kardan, et ma magasin selle õige hetke maha ja nüüd on tal võõrdumise asemel hoopis vastupidine reaktsioon. Oleks ikka pidanud ühe jutiga kogu kupatuse kinni panema, mitte siin tilbendama jääma, et korra saad ja siis ei saa ja siis jälle saad. Sellise jura peale satuks ju igaüks segadusse.

Kui aus olla, siis hakkab mind ikka tõsiselt häirima see, et ta täiesti lambi hetkedel mulle end külge haagib, nagu väike puuk (sellest ka tissipuugi hüüdnimi), ükskõik kelle ees mu dekoldeed sikutama kukub või mulle pluusi alla poeb. Ükspäev näiteks käis mul tuttav külas ja Joelil tuli jälle ühel hetkel ilge tissi isu peale. Kukkus siis aga vigisema ja jaurama, ning kui ma ta sülle võtsin, et teda rahustada, hakkas tüüp hoopis mu pluusi kiskuma, et oma snäkimenüü üle tsekata. Eks sa katsu siis inimesega ärijuttu ajada, kui laps su tisse samal ajal paljaks kisub. :D

Ma tean, et ma tegelikult elan praegu ise oma elu keeruliseks ja kõik see on minu enda teha. Ütleksin ma talle koguaeg ei, saaks asi vast paari päeva-nädalaga läbi, aga noh… nii kahju on talle seda rõõmu keelata ja ma ei tea kas ma ikka olen valmis seda perioodi veel seljataha jätma.

Ühesõnaga, osa minust on täiega over it, aga teine pool minust natukene nutab, sest see võõrutamine on ju jällegi ühe väga tähtsa perioodi lõpp. Pealegi kardan ma natukene ka seda, et tal läheb siis AD hullemaks, nagu Annulgi, kui tema sama vanalt rinnast ära võõrutasin. Kui tissipiima head asjad lõppevad, peab ju keha ise kõigega hakkama saama…

Btw, saate aru, täna, täpselt kolm aastat tagasi oli Annu sünnitähtaeg. Annu saab esmaspäeval KOLM! Nagu mida helli. Alles ma olin temaga rase ja nüüd on mul juba kolmeaastane JA 1a4k JA ma tahan kolmandat. Nagu…meeletu.

Mina, kolm aastat tagasi, umbes 37.nädalat pregnona. Issand ma olin nii nummi ju. Nüüd olen ma nagu mingi… walking deadi sombi, kellest on kolm rekkat üle sõitnud. Sõbrantsiga just eile naersime, et ei tea kust mu lapsed küll nii palju energiat võtavad – eks ikka minust imevad (üks lausa sõna otseses mõttes!). Ausalt noh, ma ei ole veel ühtegi sellist energiapomm-last näinud, nagu minu kaks on. Nendega võrreldes on kõik põngerjad vaiksed kukununnud. Minu omad pidutsevad veel tunde ja tunde edasi, kui teised kõik juba ammuilma väsimusest kummuli on. :D

Kas ja kui palju on siin hetkel inimesi, kes on meie teekonda juba Annu sünnist või varasemastki ajast jälginud? See ei tundu ju absull kolme aasta tagune asi? Või olen mina lihtsalt praegu väga melodramaatiline? :D