Kiigesellide põrandakiik – kodumaine ja arendav

Paar nädalat tagasi said lapsed endale varajaseks jõulukingiks Kiigesellide põrandakiige. Algselt plaanisin ma selle tegelikult Joelile ise jõuludeks osta, aga läks nii, et kingi tegi neile hoopis minu ema, koostöös Kiigesellidega.

Mulle meeldib see kiik tohutult! Talvisel ajal, kui õues on pime, märg ja lägane, ei kipu me sinna kohe üldse ning, kui tubased mõttemängud on juba kopa ette visanud, ongi hea välja otsida mõni aktiivne tegevus, millest meil siin toas enne vajaka oli. Seega otsustasingi lastele soetada midagi, mis arendaks ka nende füüsilist poolt. Kiikumine nimelt arendab tasakaalu ning käte, puusade, põlvede ja kere lihasjõudlust. Lisaks jämemotoorikale arendab kiikumine ka peenmotoorseid oskusi nagu näiteks sõrmede ja käte koostööd haaramise näol, ning see parandab ka kehatunnetus, koordinatsioon, ruumitaju ja rühti.
dsc_0031Juba praegu on näha kui palju on see kiik laste tasakaalu hoidmise õppimisele kaasa aidanud! Annemaia ronib nüüd sinna kaksiratsi jalgupidi otsa ning teeb endale selliseid hoogusid, et ma ei julge seda hullust lihtsalt vaadatagi!

dsc_0025

Ja ega Joelgi siis oma suurele õele alla saa jääda. Ka tema püüab kõigest väest igasuguseid imetrikke välja mõelda – mida hulljulgem, seda parem!

dsc_0099

Aga ega see kiik vaid kiikumiseks ole. Selle kiigu puhul on piiriks vaid fantaasia! Arvake mida nad alumisel pildil mängisid?

dsc_0068

Annu oli ”tunnel” ja Joel oli ”rong”. Isegi jänesele pakkus see mäng huvi. :D

Kui kiik külili keerata, sobib see ideaalselt poe, kohviku, laada jms rollimängude mängimiseks. Nad on seda kasutanud ka limonaadi müügipunktina, arsti lauana, beebivoodina, koerakuudina, tugitoolina, sillana (roniteede kohal ntk), turnikana, tavalise lauana, ralliauto või lennukina jpm.

dsc_0077

Joel: ”Palun arbuusi ja tükk leiba.”

dsc_0083

Annemaia: ”see teeb kokku viis miljon-tšiljon euri – maksate kaardiga, jah?”

dsc_0091

Viska sisse suur ja kohev padi ning saad ideaalse tugitooli, kus rahulikult multikaid vaadata.

Joel ütles, et ta on piloot ja läheb praegu Hiinasse pakki viima!

Viskasime teki üle arvutilaua, panime kiige tagurpidi laua ette ja lapsed saidki endale vahva jääkarukoopa!

dsc_0123

dsc_0126

Minu arvates on Kiigesellide kiik omasugustest parim nii hinna, kui ka disaini poolest: kinni hoidmise võimalused on paremini läbimõeldud ja kujult on need ju ka palju ägedamad! Värve ja tegumoode on neil palju (vaadake täpsemalt kiigesellid.ee)! Neil on hetkel kujuvalikus lind ja elevant, mis tulevad erinevates värvitoonides, näiteks sinine, roosa, valge, neutraalne ja mitmevärviline. Lisaks on neil ka Eesti rahvuslind, suitsupääsuke mille küljed on mustad ja sisemus valge. Nagu ma instagramis nägin, siis valikusse peaks olema lisandumas ka imeilus jõulupunane kiik!

Kõik kiigud valmivad käsitööna ja on niiskuskindelast kasevineerist, mida on sobilik kasutada siseruumides. Kiigud on värvitud puidust laste mänguasjade töötlemiseks mõeldud värvidega. Aga asi, mis mulle nende kiikude juures kohe eriliselt sümpatiseerib on see, et tegu pole mingi masstoodanguga, vaid kõik kiiged valmivadki justnimelt nende endi kodus ja nende endi käe all, siinsamas Eestis! Pereema nägi, mõtles ja tegi! See on minu arvates nii vinge ja julge, et selline ettevõtmine väärib igati toetamist ja mina soovin neile omalt poolt ainult tuult tiibadesse!

Kuidas sai ämmaemandast kiigemeister, loe SIIT!

Kas teil juba on kodus põrandakiik või olete te selle soetamisele mõelnud?

Mu Kirsid ❤︎

Annemaia ja Madli beebiead on olnud põhimõtteliselt nagu öö ja päev, aga kui ma ükspäev vaatasin videot, mille ma Annu esimesest eluaastast kokku pannud olen, pidin küll peaaegu imestuse kätte ära lämbuma, sest minu arvates on nad äravahetamiseni sarnased! Ma ei suuda praegu leida ühtegi normaalset võrdlus-pilti, mis tooks välja kui sarnased nad tegelikult beebidena olnud on, aga no seal videos oleks väga vabalt võinud ka Madli olla, sest lapse välimuse järgi ma küll vahet teha ei oskaks.

wpid-DSC_0030.JPG

Neli aastat vs neli kuud – samasugused hambutud (ei, Annul ei vahetu veel hambad, ta lihtsalt naeratas kuidagi…kahtlaselt)

Ja sarnasusi on veelgi. Nimelt on Madlil samamoodi lihaspinged nagu kunagi olid beebi-Annul. Õnneks pole Madli seis küll nii jube, nagu toona Annu oma oli, aga tegelemist vajab see siiski.

Olen juba ka ise mõned võtted meenutanud ja temaga võimelnud, aga professionaalne lähenemine on siiski vajalik, ning peatselt peangi hakkama temaga füsioterapeudi juures käima. Ainult, et see saab kole tülikas olema, sest füsioterapeut on teises linnas ning autot meil ikka veel pole. Lähiajal ostame vast küll uue, aga nii kaua pean siiski bussiga liiklema ja ma absull ei talu seda enam. Eile, kui neuroloogi juures käisime*, oli mul pool teed okse kurgus. Peale laste sündi olen ma millegipärast nõrgaks jäänud ja ei talu enam seda loksumist.

*Madli läks täiesti hüsteeriasse, kui see arst teda seal näppis ja kõhuli toppis. Ma ei saanud talle pärast isegi rinda anda, sest nii kui ma ta pikali panin, hakkas laps niimoodi röökima, et terve haigla kajas. Õnneks tuli mulle kohe üks imearmas naine appi ja juhatas meid koridorist palatisse, et meil mugavam oleks (või, et me teisi ei häiriks, hah). Aga kahjuks ei aidanud see alguses üldse, sest Madli jätkas röökimist. 20 minutit röökis, enne kui selle peale maha rahunes, et ma ta kombekasse toppisin. Peale seda jäi õnneks magama ja läbi une sõi ka kõhu täis. Aga see naine oli seal ikka niiii imearmas, soe ja tore, et ma oleksin teda kohe kallistada tahtnud! Muudkui üritas meil olemist paremaks teha: tassis meile rätikud alla, et meil külma ja kõva protseduuride tooli peal halb ei oleks, sättis selle tool-voodi kõrgust mulle parajamaks, tegi toa hämaramaks jne. Lõpuks paitas ja rahustas veel Madlikest, kuni ma viimast riidesse panin. Ma ei saa aru miks ma varem pole uurinud kas mujal ka haigekassa alusel vastuvõtte on. Qvalitasisse sain aja kahe nädalaga, TÜK’i oma oleksin pidanud ootama VEEBRUARINI. Annu silmaarsti aja sain ka selleks nädalaks, TÜK’is oleksin löögile saanud alles MÄRTSIS. Nagu wtf. 

Annu lihaspinged olid ikka kohutavad! Laps oli kange nagu puupulk, st tal ei läinud käed-jalad kõverakski ja temaga ma käisin vist ca aasta aega iga nädal võimlemas ja ujumas. Annul tulid kõik oskused nö kerge ”hilinemisega”. Madli seis on õnneks parem. Temal on lihtsalt ühel poolel see kangus ja peamiselt õlavöötmes. Kõhuli ta näiteks üldse olla ei taha. Kohe hakkab nutma, vajub ühele poolele ja teeb ”lennukit” (hoiab käed külgedel üleval).

Annemaia lihaspinge tekkis ilmselt erakorralisest keisris. Madli oma seevastu aga jällegi liiga kiirest sünnitusest. Lihaspinge võib olla beebi jaoks valulik, ning see takistab ka tema normaalset füüsilist arengut. Annu hakkas näiteks roomama peaaegu 7k vanuselt. Joel, kel pingeid ei olnud, seevastu aga 5k ning 9k juba kõndis. Madli on praegu 4k ja isegi ei keera veel. Mitte, et see 4k nüüd mingi piir oleks… vist? Ma tegelikult isegi ei tea kui vanalt ”peab” üks laps üldse keerama hakkama? Mul on need tited kõik nii erinevad olnud, et ma ei kujuta ettegi praegu. Joel oli vist max 3k vana, kui ta mul juba väikse keravälguna mööda tube ringi rullitas…

wpid-DSC_0040.JPG

Väiksed Kirsid

Igatahes, kui see lihaspinge Madlile valu ja ebamugavust ei tekitaks, võiksin ma sellele lausa tänulik olla! Praegu panen ma lapse maha ja ta on 15 minutit hiljem ka ikka veel sama koha peal. Seda pidu pole mul aga ilmselt enam kauaks ja varsti on temalgi jalad all ning näpud täis asju, mis sinna ei kuulu. Ma juba praegu hirmuga mõtlen kuhu ma ta ketti pean panema, kui ta ükskord roomama hakkab… Annul ja Joelil on ju niii palju väikseid jubinaid, mida Madli omale väga vabalt kurku toppida saaks…

Nii veider on mõelda, et üsna varsti on mul jälle väike hülgepoeg, kes mulle mütsaki mütsaki järgi roomab… Aeg läheb ikka nii kiiresti, et kisub kohe pisara silma, päriselt. Ma siin ikka aeg-ajalt vaatan tuttavaid, kes just värskelt on beebi saanud ja nutukolmp tuleb kurku – alles olid minu omad sama tillukesed ja uued, alles ma sünnitasin, alles ma ulgusin, et olen igirase… oeh. Nagu öeldakse – päevad on pikad, aastad on aga lühikesed.

wpid-IMG_20181202_104352_997.jpg

Mismõttes 4k? Kas ta siis polegi alati meiega olnud? 

Ma praegu jäin mõtlema, et huvitav kes teist on kõige kauem mu blogi jälginud? Jätke kommentaaridesse mis ajast teie olete Lipsukese blogi lugejad olnud! Mina näiteks avastasin ükspäev kerge šokiga, et olen Briti blogi lugenud ca kuus aastat, Mallu oma veelgi kauem… Metsik!

Minu püsimeik

Ma olen saanud palju palveid, et ma oma kulmudest blogiksin, kui need ükskord ära paranevad. Kuna nüüd on esimesest protseduurist juba pea kolm kuud möödas, võib lõpptulemusest rääkida küll.

20180908_155839

Mina oma nähtamatute, puhma kasvatatud kulmude ja vinnilise mordaga hüvastijätukirja tarbeks viimast selfiet tegemas (mu ”I’m SO done with this shit” nägu). Isver kui jube pilt tegelikult!

Esimesel protseduuril käisin 9.septembril. Uskuge või ei, aga püsimeigi tegemine ei olnud tegelikult üldse valus! Kulmudele pandi tuimestavat geeli ja ma ei tundnud mitte mingisugust valu. Ainult selline tunne oli, nagu keegi joonistaks mulle pastakaga otsaette. Kui aga tuimestava geeli mõju ära kaduma hakkas (minu puhul kestis üks kiht ca 10-15 minti), siis aegamisi hakkasin küll tundma nagu keegi kriibiks mu kulme nõelaga. Aga õnneks ei pidanud ma midagi ütlemagi, sest püsimeigi teostaja sai juba mu (tahtmatust) tõmblemisest aru, et geeli mõju on lahtunud ning pani kohe uue kihi peale, mis alguses küll veidi kipitas, aga see möödus nii ruttu, et lõppkokkuvõttes võin öelda, et see kõik oli täiesti köömes ja ma võiks seda protseduuri kasvõi iga päev uuesti teha.

41413792_2026808987383664_3065392384780009472_n

Vahetult peale protseduuri

20180912_101015

Pool tundi hiljem autos – punetus oli juba peaaegu kadunud!

Ma olin (olen) niiii rahul, et ma seda teha otsustasin! Korralikud kulmud annavad väga palju juurde ning raamivad näo kenast ära. Isegi siis, kui meiki tegelikult näos pole, jääb üldmulje selline nagu ”nägu oleks peas”. Ise ei oska ma omale kulme joonistada (ega end tegelikult üldse meikida), seega on püsimeik mulle ideaalne lahendus.

Peale protseduuri tuleks umbes kolm päeva ettevaatlik olla. Hea oleks kulme mitte märjaks teha, ning nühkida neid ka ei tohi. Vastasel korral võib pigment lihtsalt kergemini välja tulla, lõpptulemus võib ebaühtlane jääda vms.

Mulle pandi lõpus kulmudele mingi geel, mis aitab neil paraneda ja kaitseb ”haava” mustuse eest, st seda ei tohi siis ka maha pesta. Minul koorikut ega sügelust esimesel korral ei tekkinud, ning kogu protseduur kestis ca 2.5-3 tundi, aga kuna ma vahepeal toitsin beebit ja mässasin temaga ka, võib sealt julgelt aega maha arvestada. Tavaliselt pidi kulmude tegemisega minema ca 2h.

20180919_090727

Ca kaks nädalat peale protseduuri, paranenud kulmud

Aga ühest korrast ei piisa! Selleks, et saada täiuslik tulemus, tuleb kuu-kahe pärast käia ka hoolduses, mille käigus antakse kulmudele viimane lihv ning vaadatakse kõik veelkord üle, parandatakse tekkinud vead jms.

Paar päeva peale 2. protseduuri

img_20181015_164442_533

Paar päeva peale 2. protseduuri

Peale hooldust pidin taaskord 3 päeva ettevaatlikum olema ja üritasin pestes kulmud kuivana hoida (ei õnnestunud). Lisaks ei tohiks minna sauna ega  trenni, sest muidu võid kulmudest pigmenti välja higistama hakata. :D

Nüüd on mul teisest protseduurist üle pooleteise kuu möödas ja ma olen ikka vägaväga rahul! Palju mõnusam ja enesekindlam on olla, ning ma ei tunnegi vajadust end meikida. Tavaliselt üritasin vähemalt kulmud omale pähe joonistada, kui kusagile minema hakkasin, aga nüüd on jälle üks mure vähem. Paneks veel püsiripsmed ja laseks küüned ka geeliga üle võõbata, oleks täitsa ilus ja lebo elu kohe.

20181112_100659 Mina siin niisama Madlike kaisus tööd tegemas

Ma pean vajalikuks veelkord rõhutada, et kui püsimeiki üldse teha lasta, siis tuleks kindlasti valida kogenud proff, sest see asi jääb teile näkku AASTATEKS ja hiljem pekki keeratud tööd parandada on tunduvalt keerulisem ja kulukam, kui kohe korralik asi teha lasta. Ma ei taha siia ühtegi konkreetset näidet panna, sest tänavapildis jookseb ringi igasuguseid ja ma ei taha ka, et keegi end puudutatuna tunneks, aga kui näiteks googlesse lüüa ”messed up permanent makeup” saab igasuguseid jubedusi näha. Kui sulle on ikka kaks sirget musta kriipsu otsaette joonistatud, ei saa enam väga midagi teha.

Professionaalne tegija on tunnustatud ja koolitatud, ning tal on korralik varustus ja töökoht. Ta ei tee oma tööd kuskil ”nurga taga, põlve otsas” ning sellest ka teenuse kõrge hind. Nagu ikka – kvaliteet maksab.

On ju nagu öö ja päev!

Kas teil on püsimeik või olete selle tegemisele mõelnud? 

Jõululaua toidud

Nagu ma mingis postituses juba mainisin, siis Maks ja Moorits saatis meile kuu alguses suure kotitäie kraami, ja nüüd, kui oleme kõik järgi katsetanud, saan anda veidi tagasisidet. Mida mina siis oma jõululauale uuesti ostaksin? Kindlasti nende verivorste! Mulle meeldisid nii suitsuliha-ploomi verivorstid, kui ka need tillukesed, neljavilja verivorstikesed. Ilma naljata, need on ilmselt ühed parimatest verivorstidest, mida ma viimaste aastate jooksul saanud olen. Minu arvates peab üks õige verivorst olema pealt krõbe ja krõmpsuv, mitte nätske junn, nagu need mida ma viimastel aastatel saanud olen.

Eks see verivorsti krõbedus sõltub palju ka küpsetusviisist, aga need verivorstid, mida mina viimastel aastatel olen ostnud ja küpsetanud, on reeglina alati kas pannil katki löönud, nii, et terve pann on pläga täis, või siis nätskeks ja venivaks jäänud. M&M verivorstid said aga küll väga mõnusad ja krõmpsuvad – just täpselt sellised nagu mulle meeldib!

Küpsetuskarbis ahjupraed on ka kusjuures väga maitsvad ja mugavad kasutada. Kui sul on 101 last ja koguaeg tuli takus, on selline lahendus minu arvates ka jõulualale hea – viska ainult karp ahju ja ongi maitsev toit valmis. Sinul jääb hiljem üle vaid komplimendid kokku korjata. Ei mingit maitsestamist, ega eelnevat liha marineerimist! Minusugusele kobakäpale, kes eriti hea köögikata ei ole, on selline variant ideaalne.

wpid-IMG_20181117_224143_371.jpg

Üks nendest kiiretest ja lihtsatest õhtusöökidest, mille ma haiguse kätte suremise ajal kokku klopsisin – krõbedad ürdikartulid, Maks ja Mooritsa kauaküpsetatud ahjusiga ning selle hooaja viimane kasvuhoone saak.

Lisaks meeldis mulle ka Maks&Mooritsa rebitav kauaküpsetatud ahjusiga, mis valmis väga kiirelt ja lihtsalt ning tegi ühe õhtu, mil end haiguse tõttu eriti sandilt tundsin, tunduvalt kergemaks. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis sellest lihaleemest sain veel järgmiseks päevaks kastmepõhjagi. Lõikasin eelmisest päevast üle jäänud liha kuubikuteks ja keerasin kokku ühe koorese nuudliroa, mis samuti valmis imekiirelt, aga oli sellegipoolest maitsev.

dsc_0003-1-1

Munanuudlid, M&M ahjusiga, juurviljad ja kohvikoor.

Kiire, lihtne ja maitsev ongi vist need kolm omadussõna, mida ma enda kokkamiviisi kirjeldamiseks kasutaksin. Mulle ei meeldi tundide viisi köögis rassida ja kui teiegi sooviksite mõnel päeval veidi kergemalt selle toiminguga ühelepoole saada, tasub mulle selle postituse alla jätta kommentaar selle kohta mis on teie lemmik Maks ja Mooritsa toode, sest kõigi kommenteerijate vahel loosin välja M&M kingikotte.

 

Hiigelsuur edusamm

Ma olen nii vaimustuses ja õnnelik, et ma kohe ei tea mis ma ära teeks! Käpik hakkas rihma otsas käima!!!

*Joel pani talle Käpik nimeks*

See on täielik müstika, sest eelmisel nädalal mängis ta veel keedetud nuudlit. Nii kui rihma nägi, üritas minema põgeneda ja kuskile alla pugeda. Kui rihma siiski külge sain, viskas ta end pikali ning värises ja niuksus. Kui ta süles õue viisin, viskas seal samamoodi kummuli ja lihtsalt ei võtnud jalgu alla. Vedeles külili maas nii kaua, kuni ta uuesti sülle võtsin ja tuppa tagasi viisin.

Mul oli juba tunne, et ma pean temaga hakkama Tallinnasse mingi spetsialisti juurde käima, või midagi. Ega see vast praegugi halba ei teeks tegelikult… Aga no see on ikka hiiglaslik edusamm. Ei tea kas varjupaigas käik tõi ”mõistuse koju” (sõbranna tõi ta reede õhtul koju)? Peale seda ta igatahes jalad alla võttis ja liikuma hakkas. Ma tõesõna ei saa aru mis või kuidas nüüd muutus, et ta järsku justkui iseenesest rihmaotsas kõndima otsustas hakata, aga oeeeh, ma olen nii rõõmus, et ta seda lõpuks tegi!

Ta ei kõnni mu kõrval/ees, vaid kipub mulle jalgade ette tulema nii, et astu või peale. Mitu korda olen peaaegu ninali käinud… Pelglik on ta muidugi ka veel, pidevalt on kõrvad ludus ja saba jalgadevahel (nii palju, kui rõngas saba üldse ‘jalgade vahele’ tõmmata saab). Aga ma usun, et siit saab asi nüüd vaid paremaks minna!

Täna käisime kõik koos lapsi lasteaeda viimas. Kui Joeli rühma viisin, andsin rihma Annu kätte ja nad ootasid meid nii kaua koridoris, kuniks ma Joeli ära saatsin. Seejärel läksin Annut viima ja jätsin Käpiku majanurgale ootama. Andsin talle veel enda kindad ka, et tal oleks nende peal hea soe istuda (sest ega ta karvane tagumik ju ometigi piisavalt soe ole :D), aga ta viskas hoopis kinnaste kõrvale alandlikult pikali. Ja issand kui rõõmus ta oli, kui ma tagasi tulin! Sättisin seal endale alles kindaid kätte ja ta reaalselt tuli mu jalgu nühkima, nagu kass ning istus siis mu jalgade vahele maha. See oli niiiii armas!

Ühesõnaga, jeeeeee, edusammud! Saaks nüüd kadedusest ka üle* ja lõpetaks ta selle iga äkilisema liigutuse/heli peale võpatamise/põgenemise… Aga no eks see usalduse võitmine ja traumast üle saamine võtab ikkagi oma aja. Ta juba niigi on end nii koduselt tundma hakanud, et pressib end diivanile ja voodisse kaissu. Mulle tegelikult üldse ei meeldi loomad magamistoas ja veelvähem diivanil/voodis, aga mul pole südant teda minema ka ajada…

*Käpik on VÄGA kade. Ta läheb meganärvi, kui mõni teine loom minu juurde tuleb. Enne just oli, et Sämmi tuli tähelepanu nõudma, tõi mulle oma palli jne. Sügasin siis teda ja hakkasin temaga mängima, aga oh sa püss, kui Käpik seda nägi! Tüüp läks jumala segi – klähvis nagu hull ja üritas Sämmile hammastega kõrri hüpata. Ei tea mida ta endast arvab – Käpik on ca 10kg (kui sedagi) ja Sämmi on 50kg. Hea on, et Sämmi nii tsill koer on ja sellest väiksest klähvikust välja ei tee… Sämmi võiks Käpikusuguseid hommikusöögiks süüa. :D