Jõuluvärgi-tunne

Ma vaatan, et paljud on juba kuused tuppa toonud. Alguses ma mõtlesin, et no see on küll veidi varakult, aga seda kõigest sellepärast, et minul endal näiteks viskab see kuuse-jant max paari nädalaga juba üle. Meil on alati päris kuusk ja teadagi, et päris kuusk ajab okkaid ja siis on neid okkaid sul diivani peal, all, küljes, vetsus, voodis, koridoris, trussikutes ja sokkide vahel ka. Jaanipäevani püsib oht, et astud omale mõne jalga, saad mingi jalamädaniku ja jääd jalutuks. 

AGA nüüd, viimased paar-kolm päeva, on minulgi selline mõnus jõulune tunne peal olnud, et tooks kohe kuuse tuppa ja kiirustaks õige veidi jõule tagant. Täna oli üldse nii mõnus päev tegelikult*. Tegime lastega piparkooke, akna taga sadas paksu valget lund, küünlad põlesid, ahjus praksus tuli – nagu päris kohe. Nii mõnus jõulune tunne tuli sisse.

*Miinus see, et Annu lõikas omal pooled juuksed maha ja nüüd on tal pmt poisipea (instagramis on video ka).

Ma nii kardan, et õigeks ajaks pole sellest mõnusast jõulutundest, ega ka lumest enam haisugi järel, nagu viimastel aastatel juba kombeks on kujunenud. Ja no mis jõulud need on, kui lund pole. Seega ehk on kuuse varajane toomine ja jõulude justkui ette ära pidamine hoopis geniaalne? Äkki peakski hakkama jõule 20 päeva enne õiget aega pidama, et ikka oleks jõulutunne ka. :D

Sel aastal mõtlen esimest korda elus ka sellele, et mõelda vaid kui hea oleks tegelikult kunstkuusk. Pole mingeid okkaid ja too tuppa millal tahad – püsib jõuludeni nii ehk naa. Järgmiseks aastaks ehk peakski hoopis kunstkuuse muretsema…

Kas teil on juba jõulud südames ja kuusk püsti? Kas teil on päris- või kunstkuusk? Kui teil veel kuuske toas ei ole, siis millal on plaan see tuua?


Minu esimene aktiivsusmonitor

Ma olen juba iidamast-aadamast mõelnud, et tahaks endale aktiivsusmonitori vms, mis loeks samme, näitaks läbitud vahemaad jne. Aga no kuna enam-vähem ainus nimi, mida ma tean, on Polar ja need maksavad ikka 150+ euro kanti, siis pole ma seda endale kunagi osta raatsinud. Alati on olnud midagi, mida on rohkem vaja olnud või mis on lihtsalt mõistlikum tundunud. Kui mulle aga kirjutas reset.ee ja pakkus, et ma saaksin nende poest midagi valida, otsustasin lõpuks ka endale midagi lubada, mitte võtta midagi, mida tegelikult vaja oleks (näiteks korralik triiklaud) ja valisin aktiivsusmonitori. Valituks sai siis MyKronoz ZeCircle 2.

wpid-20171130_133908.jpg

Alguses valisin küll SELLISE väheke tagasihoidlikuma ja hoopiski musta värvi isendi, aga pakki avades leidsin sealt endalegi üllatuseks hoopiski valge, swarovski kristallidega kella, mis näeb minu meelest ikka väga kena välja. Pigem nagu aksessuaar, kui aktiivsusmonitor. Ma olen nagu harjunud nägema, et need aktiivsusmonitorid on pigem koledad lätakad, kui kaunid aksessuaarid.

Kui nüüd aga rääkida selle kella funktsioonidest, siis see:

  • Näitab aega
  • Kontaktivabad maksed
  • Helistaja nimi
  • Värviline puuteekraan
  • Vahemaa
  • Sammulugeja
  • Une jälgimine
  • Meeldetuletused
  • Stopper
  • Kalorid
  • Nutiteavitused
  • Eesmärgid
  • Passiivsushoiatus
  • Pikk aku kestvus kuni 5 päeva
  • Eemaldumishoiatus
  • Leia telefon funktsioon
  • Muusika juhtimine
  • Kohandatavad kellapildid
  • Veekindel
  • Kaamera kaugjuhtimine
  • Tarkvara uuendus üle võrgu
  • Vahetatavad rihmad
  • kaal vaid 21g

Selleks, et telefonis selle kella infot näha, tuleb tõmmata play poest või kuskilt tasuta äpp, nimega ‘ZeCircle2′, end registreerida/sisse logida (näiteks läbi facebooki) ja sisestada oma andmed (pikkus, kaal jms). Seejärel tuleb kell ja telefon bluetooth’i abiga ühendada ja võidki kella kasutama hakata, ning saad kõigel mugavalt ka läbi telefoni silma peal hoida.

Mina lülitasin enda kellal nutiteavitused välja, sest selleks on mul siiski telefon. Säästab vast akut ka, kui kell pidevalt mulle midagi teavitama ei pea. Sisse jätsin vaid kõned ja sõnumi, sest tihtipeale on mul nii, et telefon on köögis ja ise olen kuskil teises maja otsas, ega kuule kui mulle helistatakse. Kuigi jah, seal on ka mingi kindel vahemaa, mis võib kella ja telefoni vahele jääda, et see funktsioon töötaks. Kui ma näiteks telefoni tuppa jätan ja ise kuuri puid tooma lähen, annab kell kohe märku, et telefon on liiga kaugel. Aga kui ma tuppa tagasi tulen, ühenduvad nad kohe jälle uuesti ära, ilma, et mina midagi tegema peaksin.

Aktiivsusmonitori hakkasin ma üldsegi tahtma kunagi sellepärast, et jälgida kui palju ma päevas liigun ja ma mõtlesin, et see ilmselt motiveeriks mind ka rohkem kõndima. Et no kui lastega kuskil käin, siis vaatan, et ahaaa paarsada meetrit vaid mõnest suuremast eesmärgist puudu – teen väikse ringi veel otsa, et see täis saada. Ja no töötab! Tänu sellele olen iga kord suurema ringiga kuskile läinud või enne koju naasmist veel ühe tiiru teinud, et ikka rohkem samme ja kilomeetreid täis saada. Oma eesmärke saavutada ja ületada on ju mõnus!

Kuigi olen seda kella kandnud vaid umbes nädala, siis hetkel on mulle selgeks saanud, et päeva jooksul marsin ma ainuüksi kodus juba maha ikka päris mitu kilomeetrit. Küllap see kell ikka loeb mõnda mu käeliigutust ka, aga ma olen üritanud nüüd nii, et kui teen midagi, mis nõuab rohkem ka vasaku käe liigutamist, aga samas seisan siiski ühe koha peal, võtan kella käe pealt ära.

Une jälgimise funktsioon meeldib mulle ka väga, sest minu jaoks on põnev vaadata mitu korda ma ärkasin, millal oli sügav uni, millal kerge uni, kui kaua kulus magama jäämiseks jne. Kuigi huvitav, et kuidas kell seda kõike teab? Kust ta teab kas ma jäin magama 5-10-15 minutiga või millal ma sügavalt magasin?

Selle une jälgimisega on veel nii, et saad ise valida kas kell läheb automaatselt mingist kellaajast kuni mingi kellaajani ‘unereziimile’, või pead sa seda ise manuaalselt sisestama. Manuaalselt sisestamine tähendab siis seda, et kui voodisse lähed, vajutad kella peal magama mineku ikoonil ‘start’ ja kui üles tõused, siis vajutad ‘end’.

 

wpid-Screenshot_20171130-135925.png

Unegraafik

Sel kellal on olemas ka mingi ”rahakoti” funktsioon. Ala midagi sellist vist, et saad kella viibutades poes maksta vms. Ma ei tea, mulle see huvi ei paku, aga äkki kellelegi on tähtis. Mina suhtun pigem umbusklikult sellistesse makseviisidesse.

Kellal on võimalik valida erinevaid ‘nägusi’, et mida sa soovid, et ta sulle ‘pealehel’ näitaks. Minul on valitud see kõige viimane, sest mind huvitab kõige rohkem just kellaaeg, sammud, vahemaa jms, aga saab valida ka näiteks seda, et ta näitaks sulle kui palju su kaardil raha on või lihtsalt kellaaeg ja kuupäev jne.

Põhimõtteliselt kasutangi ma seda vaid kõnede/sõnumite märkamiseks, sammude, vahemaa ja une jälgimiseks, ning lihtsalt kella (ja kuupäeva, sest mu aju on kapsas!) vaatamisel.

Ainus asi, mille kallal ma natukene nuriseksin, on aku vastupidavus. Mul on nutiteavitused välja lülitatud, ekraani heledus kõige madalamale viidud jne, aga ikka peab kell vastu vaid kaks päeva ja siis annab juba märku, et peaks laadima panema. See pole muidugi teab mis suur probleem, sest kell laeb imekiirelt (max 1,5h) ja saan selle aja kasvõi laste uneajale orgunnida, sest siis ma niikuinii mölutan niisama ja ei liiguta eriti, st ei ”kaota” ka samme, aga kui lubatakse kuni 5 päeva, siis ma eeldaksin, et minimaalsete seadistuste puhul see ka 5 päeva vastu pidada võiks. Aga noh, ega kõike head ka nii väikese summa eest saa. Muide, selle kella laadija on nii lahe! Käib klõpsti, magnetiga kella taha.

wpid-received_1764383723633891.png

Kuvatõmmis mu instagramist, sest ma kustutasin kogemata selle kella pildi juba oma telefonist ära. Esiplaanil siis mu kellake ja tagaplaanil mu hullukesed. :D Btw, see pilt on tehtud paar-kolm tundi peale kella esmakordselt käe peale panekut, slp on ka samme nii vähe veel.

Ühesõnaga, minu arust täitsa tore vidin ja mina, kui inimene, kes üldiselt ei kanna väga ehteid ega midagi, olen seda nõus isegi kandma. Kuigi vahel on küll selline tunne, et see kell ahistab mind, sest ma pole lihtsalt harjunud veel, et midagi koguaeg mul käe peal on. Aga noh, see on mul põhimõtteliselt kõigega nii. Kui ma paar päeva näiteks kaelakeed ei kanna ja siis järsku selle jälle kaela panen, häirib ka see mind mõnda aega. :D

Kas teil on või on kunagi olnud mõni aktiivsusmonitor – milline ja kas olite rahul?

 

Kas ma olen läbinähtav blogija?

Ma hakkasin täna mõtlema sellele, et paljud panevad pahaks, kui blogija ei maini reklaampostituse lõpus, et tegu oli koostööga. Mina pole seda vist mitte kunagi teinud, ometi arvan ma, et olen piisavalt läbinähtav ja nö ei ‘valeta’ oma lugejatele.

Kuigi ma ei kirjuta otseselt välja, et tegu on ”tasuta” saadud asjaga, või, et mulle on selle postituse kirjutamise eest makstud, siis olen ma ikkagi eeldanud, et lugeja taipab ise, kui ma ütlen, et ‘saadeti’, ‘kingitus x firmalt’, ‘sain’ jne. Kui ma olen asja ise ostnud, siis nii kirjutangi. ”Tasuta” saadud asja kohta ei ole ma iial väitnud, et ma selle ise ostnud oleksin.

Kui ma mõne postituse lõpus loen, et tegu oli koostööga, siis ma alati paratamatult mõtlen, et kas see siis ei olnud ilmselge ja kas mind, kui lugejat, peetakse lolliks? Kuigi tegelikult üritab blogija ju vastupidist ja olla oma lugejaga hoopiski aus. Minul aga tekitab see lause seal lõpus kuidagi tunde, nagu see arvamus poleks aus olnud, sest blogija leidis, et peab veel ekstra rõhutama sellele, et tegu oli ausa arvamusega, kuigi sai asja tasuta. Okei, see kõlab absurdsena natukene, aga no mulle igatahes tekitab see lause seal lõpus sellise kahtlase tunde. Või on asi selles, et mul on lihtsalt hea nina arusaamaks mis on nö tasustatud reklaam… Mina oma lugejatelt olen siiani igatahes oodanud, et nad saavad ise aru mis on nö reklaam ja mis mitte, sest ma olen selle suht ilmselgeks teinud.

Minu jaoks pole vahet kes ja kui palju mulle maksis, arvamus on mul ju siiski aus ja ma ei leia, et ma peaksin seda iga jumala kord üle kinnitama. Ma mõtlen, et ma teen pigem ‘tutvustuspostitusi’, kui ‘reklaampostitusi’, sest sõna ‘reklaam’ seostub mulle juba automaatselt sita saia pähe määrimisena, kuigi seda enamus blogijaid ju siiski ei tee.

Ühesõnaga, siiani pole ma pidanud vajalikuks tasustatud postituse all märkida, et tegu on koostööga, sest minu jaoks on see postitusest niisamagi välja loetav olnud. Aga kuidas teile tundunud on, kas on vahel tekkinud mõtet, et huvitav kas ma sain selle asja tasuta või ostsin ise? Kas edaspidi võiksin ma selle kohe konkreetselt välja kirjutada, või piisab sellest, mida seni teinud olen?

Teine asi, millele ma täna ka natukene mõtlesin, on see skandaal, et üks blogija müüs oma koostööna saadud asju*. Minu arust on see jumala okei, sest tegu on ju siiski blogija töötasuga. Ma küll ei kujutaks ette, et käin Maximas tööl ja siis mingi boss-vend tuleb mulle näkku karjuma, et mismõttes ma oma banaanid hoopis Konsumist ostan, või nõuab väljavõtet, et kuhu ma oma töötasu kulutasin. Kui blogija on oma kohustuse täitnud, st postitus(ed) on ilmunud, siis ongi see ese ju blogija oma ja ta võib sellega teha midaiganes ta tahab, ei? Näiteks oletame, et ma saan koostöö raames mingi kalli vidina, ala kaamera või midagi. Ühel hetkel ma aga leian, et ma ei taha enam seda kaamerat. Mis ma siis sellega teen? Viskan minema, annan niisama ära? Aga miks ma peaksin? Ma olen selle eest tööd teinud – seda katsetanud, pildistanud, sellest kirjutanud – see on minu töötasu ju. Mis sellisel puhul siis eetiline ja aus oleks?

*Hoopiski teine asi on muidugi see, kui blogija kirjutab mõne toote kasutamisest ja pärast müüb neid samu asju uutena, st tegelikult ta ju valetas lugejale kuna ei katsetanud neid asju.

Kolmas asi, mida ma täna teiega arutada tahtsin, on teie suhtumine reklaampostitustesse. Ma ei hakka salgamagi, et mul on viimasel ajal neid tihemini tulema hakanud ja ilmselt edaspidi tuleb veelgi. Hetkelgi on 2 tk draftis mis ilmselt veel sel nädalal ilmuma peavad. Ma olen üritanud ka tasustatud postitused kirjutada nii, et need oleksid teile huvitavad lugeda, isegi siis, kui toode ise teid tegelikult väga ei huvita. Minu arust on see mul ka üsna hästi välja kukkunud. Mis teie arvate?

Blogist tulenev tulu on minu jaoks üsna suureks abiks ja saamas oluliseks osaks meie sissetulekutest, seega ma tõesti ei tahaks sellest loobuda ja pigem hakata blogindusega veelgi rohkem teenima. Aga samas ei taha ma, et see tähendaks, et mu lugejad hakkavad mind mingiks reklaami-hooraks pidama ja lõpetavad siia tulemise, sest ”muud see Lipsuke ei tee, kui toodab reklaami’.

Ühesõnaga, see mis ma öelda tahan on see, et ma olen väga rõõmus oma lugejate üle ja ma olen tõesti tänulik, et te mind perekoolis taga bitchimas ei käi, ning mõne probleemi/arusaamatuse ilmnemise korral otse mulle kirjutate või sellest kommentaariumis teada annate. Mina üritan teiega alati aus olla, ning ootan nö ‘vastutasuks’ teilt, et te kannatate ära need natukene-tüütud-tutvustuspostitused ja lehe servades vilkuvad reklaamid, sest need on mulle heaks võimaluseks veidikene lisaraha teenida ja nõndamoodi meie pere eelarvesse veidikenegi rohkem panustada. :)

 

Rasvapõletaja Aafrika mangoga – kas on olemas imetablette, mida tarbides sa justkui võluväel kõhnaks saad?

Pilt: Meravita.ee

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuu alguses sain Meravitalt paki, nad soovisid, et ma katsetaks nende Aafrika mangoga rasvapõletustablette. Alguses olin muidugi skeptiline, sest mina ei usu, et oleks olemas mingeid imetablette, mida süües sa kõhnaks saad, samas kui ise endiselt diivanil tagumikku laiaks istud. Oleks see vaid nii lihtne, eksole! Aga no ega sellist asja need tabletid lubagi, aga kaalu alandamisele pidavat nad siiski kaasa aitama, sest sisaldavad 50% kiudaineid, 20% valku, 5% C-vitamiini ja 5% bioflavonoide. Kiudainerikkad toidud on kasulikud seedimisele, ning tänu täiskõhutunde tekitamisele vähendavad näljatunnet ja soodustavad kaalu alandamist. Parima tulemuse saamiseks soovitatakse võtta 1 tablett 30 minutit enne hommikusööki ja 1 tablett 30 minutit enne lõunasööki, kokku siis kaks korda päevas. Pakis on 60 tabletti, ehk siis 1 kuu jagu. Toode on 100% looduslik.

Enda puhul märkasin, et tablettide võtmine vähendas mul magusaisu ja no kõik mu lähedased vast teavad, kui suur minu magusa soolikas on! See on lausa kohutav… Paari-kolme nädalaga langes mu kaal u 1,5 kg, kuigi ma ei muutnud oluliselt oma menüüd, ega ka suurendanud treeningkoormust. Küllap aitaski see, et magusaisu vähenes ja ma lihtsalt ei vohminud nii palju suhkrut näost sisse.

Lisainfo Meravita kodulehelt:

Aafrika mango (Irvingia gabonensis) kasvab troopilistes metsades Aafrikas. Puid kasvatatakse ka farmides Kesk- ja Lääne-Aafrikas. Pool selle vilja seemnetest moodustavad lahustuvad kiudained.

Lahustuvad kiudained aitavad tasakaalustada organismi suhku taset, toimides organismis nagu prebiootik, soodustades seedesüsteemi probiootiliste bakteritekultuuride elutingimusi. Sel moel teenindavad kiudained meie immuunsüsteemi, seda tugevdades ning toitainete imendumist optimeerides.

Söömise ajal saadavad seedehormoonid signaale hüpotalamusele ehk aju osale, mis osaleb söögiisu reguleerimises. Kõhu täitumisel annab hüpotalamus ajule märku sellest, et söömine tuleks lõpetada (leptiini süntees lõpetatakse). Tühja kõhu korral aga saadetakse ajule signaal (algab greliini süntees), et vajatakse toitu. Sellise signaali saatmisesse on aga võimalik sekkuda näiteks teatud toitainete söömisel, mille tulemusena hakkab aju arvama, et kõht on täis hoolimata sellest, et makku ei ole toitu saabunud.

Kui teil nüüd tekkis Meravita toodete vastu huvi, siis mul on teilegi väike sooduskoodike – ”lipsuke10” annab teile -10% soodustust! Muide, hetkel on Meravital käimas ka reisiloos, millega võib võita reisi Egiptusesse. Osta Meravita tervisetooteid, registreeri tšekk ja võidki võita! Loe täpsemalt SIIT!

Minu isu on alati olnud suurem, kui mu magu. Silmadega sööks kõik asjad ära, aga reaalsuses lõpetan nii, et pärast ägisen. Kõht saab enne täis, kui isu. See ei ole normaalne, aga ma ei oska seda mustrit ka kuidagi muuta. Ma tean, et ma pean endaga midagi ette võtma, sest varsti olen ma tõesti niimoodi 160kg ja vajan majast välja saamiseks kraanat. Hakka siis veel uut katust panema ja no kellel seda jura vaja on, eksole. :D

Mu kaal on terve elu olnud mu piin. Juba lapsest saati. Kunagi ammu, 8-9 klassis, suutsin end nii palju kätte võtta, et käisin igal õhtul jooksmas ja ma kaotasin selle suvega ikka päris hea koguse pekki. Nii hea oli sügisel kooli minna ja kuulda, et isegi õpetajad mu muutumist tähele panevad ja komplimente tegid. Ise ma muidugi polnud endiselt endaga rahul. Arvasin, et mu kõht on ikka rõve pekimägi ja ümber pluuse kanda ma ei julgenudki. Oli aegu kus ma end vihkasin – miks ma ei suuda, miks ma ei ole, miks, miks, miks. Praegu tagasi vaadates tahaks iseendale mõistuse pähe koputada ja öelda, et ma oleksin endaga rahul, ning armastaksin oma keha – see kingib sulle ühel heal päeval midagi imelist!

Praeguseks hetkeks armastan ma oma keha. Jah, see on käest ära ja koledas ülekaalus, aga ta on mulle siiski valmis meisterdanud kaks imelist last ja kuidas ma saan vihata midagi, mis on loonud midagi nõnda kena?

Muidugi on mul piinlik ja ma häbenen oma ülekaalu, aga ma ei vihka end. Ma tean, et kui ma end lõpuks kätte võtan, siis saavutan ma selle mida soovin. See kõik on minu enda süü ja minu enda taga kinni. Aga no niiiii raske on end tagant sundida. Ma pole põhimõtteliselt üle kolme aastat ühtegi ööd jutti maganud ja no mul pole lihtsalt seda energiat, et end liikuma sundida. Muidugi arvan ma ka seda, et too meeletu väsimuski võib olla just mu kasvava kaalu tagajärg…

Ma ei otsi endale vabandusi, ma tean, et mul on probleem, ma tean mida ma valesti teen ja mida ma tegelikuklt tegema peaksin, aga agh. See tegutsema asumine on raske. Nagu Merje kunagi ütles: söök on hea, aga joosta on raske.

Tegin ühe lugejaga trenazööri vahetust ka. Saatsin talle oma crosstraineri ja tema saatis mulle vastu oma magneetilise jooksulindi. Ma mõtlesin, et no küll ma nüüd alles hakkan uhama ja kõnnin end oma pekist lahti, aga no see ei ole üldse nii kerge. Magneetiline lint pole päris sama, mis see tavaline jooksulint. Magneetilise peal pole võimalik normaalselt kõndida, nagu sa pargis jalutaksid vms. Niisama võiksin ma vabalt 10 km kõndida, aga selle magneetilise peal on 20 minutiga võhm nii väljas, et sure või maha. Tahaks seda tavalist jooksulinti, selle peal oleks vast parem niisama kõndida või kiirkõndi teha? Neid saab vist kuskilt laenutada ka? Ma kujutan hetkel ette, et selle peal võiksin ma küll iga päev tunni-paar seebika saatel õhtuti kõmpida. Lastega ma ju ei saa pikki vahemaid kõndida, sest üks ei taha nii kaua kärus olla ja teine ei jaksa eluski minu tempos kõndida. Lint aga lahendaks selle probleemi. Võin ju ükskõik millal seal peal marssida – seebikat vaadates, laste une ajal, siis kui nad omaette mängivad vms.

Kas teie olete kunagi mõnda Meravita toodet proovinud? Kas ja millised trenazöörid teil kodus on?

 

Küsimused vol 2

Siin on siis teine pool küsimustest.

Mis tööd su mees teeb?

Ma loodan, et ta mind nüüd mättasse ei löö, sest talle ei meeldi, kui temast kirjutan, aga ta töötab kohalikus paberivabrikus. Teeb vanast paberist uut. Või noh, on osa sellest protsessist. 

Su lemmikblogid (Eestis)?

Issand, ma ei teagi. Raske on lemmikut valida. Esimesena meenus Mallu, sest noh, ta oskab lihtsalt kaasahaaravalt kirjutada ja tema huumorit ma ka jagan. Samas mulle väga meeldib ka Pille.

Youtuberiks ei taha hakata?

Eeee, ei. Esiteks ma ei oskaks muhvigi niimoodi rääkida, teiseks ei oska ma monteerida ja kolmandaks keegi ei suudaks mu mordat üle paarikümne sekundi jutti nii lähedalt vaadata. Parimal juhul sobiksin ma mingeid Vine’e tegema. Ala nagu see tüüp kes oma suuurele pekisele kõhule lõustu maalib ja siis kaamera ees tantsu vihub.


Kuna majatuuri (videona) teed?

Ma tõesõna ei tea millal ja kas üldse. Ma saan aru, et inimestele meeldib teiste kodudesse piiluda, aga ma ei tea kas minu puhul on see hea mõte. Esiteks ei ole ma iial oma koduga vist nii rahul, et sooviks seda nõnda eksponeerida ja teiseks ei taha ma varastele ette näidata mis ja kus meil on. Mitte, et meil midagi nii väärtuslikku üldse oleks, mis vääriks siia sisse murdmist. Ma kujutan ette, et ületee naabritel on palju paremat kama… :D

Mida sa oma elus kahetsed?

Ilmselt seda, et ma end rohkem jalaga tagumikku ei tagunud ja kooli pooleli jätsin. Või noh, tol ajal tegelikult mul ei olnud muud valikutki väga, kui pooleli jätta ja tööle minna, aga ikkagi. Midagi oleks võinud välja mõelda, sest isver-jumal-küll, paljud inimesed käivad ülikooliski töö kõrvalt. Mõni käib lausa tööl, koolis JA kasvatab veel imikuid samaaegselt.

Kas tahaksid abielluda?

Loomulikult, aga mitte päris nii ka, et lähme teksades kohale, viskame allkirjad alla ja vsjoo. Tahaks ikka kleiti ja sõrmuseid ja väikest pulma-preemia-reisi ja tillukest pidu ja… aga see kõlab nagu € ja € ja €, mida meil kulub praegu mujalegi hädavajalikumale.

Kunagi unistasin suuuuurest pulmast, aga see pole enam mu unelm, sest mul poleks sinna kedagi kutsudagi. Ma ei taha oma päeva jagada inimestega, kes ei vaevu korra aastas mulle isegi tagasi helistamast.

Ideaalis ma mõtlen, et too pulm võiks olla kuskil meie jaoks erilises kohas ja kohal oleks umbes kolm-neli-viis kõige lähedasemat inimest ja meie lapsed. Aga siis hakkaks ikkagi pihta see, et kuidas me kutsume su sõbrannad, aga ei kutsu su isa ja kuidas me kutsume su isa, aga ei kutsu su vanaema jne. Keegi lõpuks ikkagi solvub ja mossitab ja rikub meie päeva emotsiooni ära. Kõige lihtsam oleks reisile minna ja salaja kuskil mererannas, päikeseloojangul kahekesi abielluda. Eeeeet jah, tahan abielluda küll, aga enne tahan 30 kilo alla võtta ja endaga rahul olla, et ei peaks terve ülejäänud elu pulmapiltidelt vaalaskala vaatama. Ja no, mehe peaks ka kõigepealt vist põlvili saama kuidagi… :D

Kas sul on mõni unistus, millest oled väga kaua unistanud, kuid mis pole täitunud?

Eeeee, lotovõit? :D Tegelikult ma ei tea. Kui ma midagi tahan, siis üldiselt nii kaua ma ka siputan, kui ma selle saan. Järgmine suur asi oleks vast see, et ma suudan hobist teha töö, mis mind ka ära toidab. Või leian midagi, mis toob raha sisse ja ma totaalselt-hingepõhjani-ei-vihkagi-seda.

Mis on kõige romantilisem asi, mida te mehega teinud olete?

Ükspäev hüüdis mees: ”Näe, vedas sul raisal, sa ei peagi sitta koristama. Koer sõi kõik juba ära!” See oli päris romantiline.

Tegelt ma ei tea. Me pole erilised romantika vennad. Selline lääge romantika ei istugi mulle, ala roosilehtedest tee voodini ja küünlaid täis vannituba. Ma mõtleks seda nähes esimese asjana, et kurat, mina pean selle jura kõik pärast ära koristama ju! Ma ei oskaks sellises olukorras vist kuidagi ollagi…

Ma pigem hindan igapäevaseid pisikesi ja armsaid žeste. Vannitoa aknalauale jäetud kommikarp oli näiteks armas, sest ta tahtis, et sel korral mina ka sealt mõne ikka saaks, mitte, et ma ärkan, loivan kööki ja leian kapi otsast kaks shokolaadist last, ning hunniku kommipabereid. Eile rääkisin mehele, et ma pole põhimõtteliselt kolm päeva midagi söönud, ja selle peale tõi ta mulle poest (salaja) mu lemmikuid snäkke. Vot see on meie laadi romääns.

Millal ja miks sa viimati nutsid?

Siis kui ma viimati ühte oma lemmik sarja vaatasin. Üks peaosaline kaotas lapse ja noh, rohkemat polnudki vaja. Terveeeee osa lihtsalt nuuksusin nutta.

Aga nutsin-nutsin ma ilmselt viimati, eeeee. Mingi eelmisel kuul vast ja sellepärast, et ma tundsin end nii lootusetu luuserina, kes kohe mitte millegiga hakkama ei saa… hakkas kergem küll.

Kolm asja, mis üksikule saarele kaasa võtaksid?

Eeldades, et seltskond on juba olemas, sest ihuüksi, ilma igasuguse suhtluseta, ei suudaks ma iial üle paari päeva olla, võtaks kaasa hea zippo vms, mis läheks iga ilmaga põlema, sest ma pole mingi Tulejumal-Sid Jääajast, kes kahte kivi kokku lüües lõkke püsti saab. Teine asi oleks ilmselt kirves, sest raudselt on vaja midagi seal lõhkuda. Kolmandana võtaksin… mingi raamatu kus õpetab kuidas looduses ellu jääda.

Vlogide tegemisele ei ole mõelnud?

Sama vastus nagu sellele youtuberi küsimusele.

Kaua sa juhilube tegid ning kas/kui mitu eksamit läbi kukkusid?

Autokooli läksin (vist) 2012 sügisel. Talveks sai kool läbi ja sain paberid kätte. Läksin ARK’i teooriat tegema. Olin endas 110% kindel, et teen ära aga siis kukkusin hoopis kolinal läbi. Peale seda ei tegelenud ma sellega enam päris mitu aastat. Küll polnud aega, küll polnud raha, aga peamiselt oli see siiski suuuur hirm, mis mind tagasi hoidis. 

2014 sündis Annu ja see oli jälle hea vabandus – no kus ma selle tite jätan, et sõidutunde võtta jne. Siis polnud ka otsest vajadust auto järgi, sest ma olen endiselt arvamusel, et linnas elades on auto pigem luksus ja harjumus, kui hädavajalik tarbeese. Aga no, kui ma Joelit ootama jäin, võtsin selle asja ikkagi ette, sest mitme lapsega bussiga sõita tundus sürr. Seega võtsin kätte ja tegin ära. 2016a kevadel, 8. kuud rasedana sain load kätte ja olin suuuur õnnejunn. 

Teooria tegin sel korral esimese korraga ära (kokku tegin siis 2x), aga sõitu kukkusin kaks (?) korda jutti läbi. Pmt tegin lube mingi 4a, aga kui lõpuks kätte end võtsin, siis kulus umbes 4k selleks, et sõidutunde võtta (ikka sadade eurode eest) ja eksameid teha, läbi kukkuda ja uut aega oodata.

Millal ja kas sa plaanid oma tibud lasteaeda panna?

Mul pole kanasi, ega tibusi. Tibudele on ka lasteaed olemas? :D :D :D

Annu lasteaia teele saatmisele olen ammu juba mõelnud, aga no ma ei tea. Ma ei kujuta ette, et mis see Joel siin siis üksi teeks… Ta on ju õega nii harjunud ja nad on nagu sukk ja saabas. Kui Annu issiga poodigi läheb, on Joel nii löödud, et noh, kus see õde nüüd jäi siis… samas ma tean, et Annul oleks seal tore. AGA nad magavad nüüd lõpuks mingi 9ni ja päriiiiiis ma viitsingi jälle kell 7 ärkama hakata, et läbi pimeda ja lörtsiläga neid kuskile lasteaeda vedada. :D

Kui Joel ka lasteaia ealiseks saab, siis äkki proovin nad Waldrofi saada. Saavad ilusti koos olla ja samas ka teistega mängida.

Kuidas sul beebi saamise suhtes nüüd tunne on?

Kõik omal ajal. ;)

Vot tak, tunnete mind nüüd veel paremini? :D