*Perearst käis päeval ja vaatas kurku-kõrvu-kuulas kopsu, kõik oli korras. Oskas vaid pakkuda, et ehk mingi kõhuviirus, sest Annul oli katsudes kõht nagu natukene hell (või ei meeldinud talle, et võõras tädi teda näpib), ning kaka oli vedelam, kui muidu. Mingeid rohtusid ei andnud ja soovitas küünaldega jätkata, sest tundub, et need mõjuvad hästi ja asi on kontrolli all…*
Kaks tundi hiljem ärkas Annu oma lõunaunest. Palavik 39.9. Kuna küünla paneku aeg oli üle läinud, panin kohe uue küünla ja tegin viinasokid. Mõne aja pärast oli tal palavik 38.5 peale langenud ja laps läks juba ilusti mängima. Hingasin kergendatult.
Aga mingi kaks tundi hiljem vaatasin, et ta hakkab jälle ära vajuma, jorises nutta ja rääkis vahepeal ai-ai.
Siis tuli mul alles meelde, et Annul oli ju eile hommikul pind peopesas. Tahtsin pihku vaadata, aga Ann ei lubanud. Vaatasin siis vägisi. Pinnu koht oli ümbert kõik tulipunane ja keskelt sinine.
Selleks hetkeks ei pannud Ann enam suudki kinni, koguaeg nuttis ja rääkis ai-ai-ai.
Helistasin siis perearstikeskusesse, sinna 24/7 liinile ja rääkisin loo ära. Soovitati kiirabi kutsuda, sest kuhu ma siin vastu ööd ikka enam ise hakkan kahe väikse lapsega minema. Arvati, et ehk ongi palavik sellest pinnust ja on vaja antibiootikumi anda.
Helistasin siis kiirabisse ja mõne aja pärast nad ka tulid. Mõtlesin kogu need 3 minutit, mil ma kiirabi saabumist ootasin, et tuleks nad vaid rutem, sest ma tundisin juba kuidas Ann mul süles värisema hakkas ja ma mõtlesin, et ehk hakkavad tal krambid peale tulema. Oi kuidas ma seda kardan! Aga siis juba jõudiski kiirabi.
Alguses oli tädike tõre, et mis see palavik siis ikka nii väga on ja käsi pole ka midagi hullu, et sellest see palavik kindlasti ei ole. Aga siis mõõtis ise ka palavikku ja sai 39.7
Kuulas uuesti kopsu ja vaatas ka kurku. Kurk jumala punane (päeval perearst ei näinud ju essugi). Praegu pidavat selline viirus liikuma…
Küsis, et kui suuri küünlaid ma panen talle, ütlesin, et 125seid (need on kuni 14 kg, Ann on 12,5 kg). Apteeker oli neid mulle just päeval andnud. Kiirabi tädike aga ütles, et need on väiksed ja surus mulle kaks 150st küünalt pihku.
Ütles veel, et kui esmaspäevaks pole paremaks läinud, pean uuesti perearstile minema, või siis omal jõul EMO’sse.
Ime siis, et Ann süüa ei taha ja nüüd õhtul ei taha enam juua ka. Ma ei tea kuidas ma talle seda juua sisse suruma hakkan? Ma nii kardan neid palavikukrampe!
Agh, ma lihtsalt palvetan praegu, et Joel ka haigeks ei jääks! Ta ka täna vähem süüa tahtnud ja kaks päeva kahtlase olemisega olnud. Vähemalt pole temal palavikku veel.
Süüdi tunnen end ka, sest ma tundsin ise juba eile, et mul on pea paks otsas ja kurk oli ka kohati valus (on praegugi tegelikult). Äkki mina tõingi lastele mingi viiruse kaela. Aga no samas pole ma kuskil ilma nendeta ju käinud…
Praegu mõlemad magavad. Üldiselt. Annu ärkab iga natukese aja tagant ja teeb häält, aga uinub kohe, kui mind näeb.
Loodan, et see möödub ruttu. See on ikka max hirmus Annut nii näha. Nagu võõras laps. Näost niiiiiii ära, et mul tuleb hirm peale.
Ma võib-olla reageerin üle ka, aga see on mul esimene kord haiget last põetada. Tänan jumalat, et Annu nii kaua tervena püsis. Joelisugust põrnikat niimoodi näha oleks veeeeeeel jubedam!
Mehel on hommikul töölt tulles esimene reis poodi ja apteeki…
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
