AINULT kaks korda oleks peaaegu surma saanud, success!

Täna juhtus nii, et ma pidin elus esimest korda (ja ÜKSINDA) Tartu linnas sõitma. Üksinda – see tähendab siis koos pättidega. Pättidega, kes alustasid ulgumist umbes 5 minutit peale kodust välja sõitmist. Küll ühel kukkus lutt suust välja, küll teisel kadus padi-mõmmi-snäkitops-vesi ära, küll oli palav, siis jälle külm ja… Ohjah. Ühesõnaga, esimene peatus oli 10 minutit peale sõitma hakkamist. Tankisin Joelil kõhu täis (kodus loomulikult polnud süüa vaja…) ja lootsin, et ta vajub unedemaale ära. Annu ulgumist on kergem kuulata, kui Joeli oma. :D

Ülejäänud 50 midagi kilomeetrit läks juba libedamalt. Või noh…

Kuskil poolel teel Tartusse hakkasid teetööd. Tüüpiline keberniit kiirusepiirangute ja värkidega. Sõidad 90ga ja järsku – voilaa, kiirusepiirang 70.. Ja siis 50… Viiekümne ala saab läbi ja jõuad vaevu 90ni, kui jälle kiirusepiirang ette hüppab. Pluss mu ees sõitis mingi äärmiselt närviline rekkajuht, kes muudkui kiirendas ja pidurdas järsult.

Mul niigi tagus süda kurgus selle linnas sõitmise pärast, aga kui veel mendireidile ka sattusin, mõtlesin küll, et panen ühe korraliku roobi maha. Nimelt pandi kõiki linna sisse sõitjaid puhuma. Jeii, mu esimene puhumine. :D
Auto, mis mu ees sõitis, oleks ka peaaegu omale uue tagumiku saanud. Sõitis teine nagu närvihaige jänes – sõitis ühe ratta jagu edasi, pidurdas, sõitis veel kaks millimeetrit edasi ja pidurdas…

Igatahes, esimene apsakas juhtus siis, kui alles haigla poole sõitsin. Panin punase tulega rahumeeli üle tee! :D Olin juba poolel ristmikul (sõitsin teise auto järel), kui vaatasin, et okou, miks kõik teised seisma jäid ja ohohoo, punane tuli ju. Jumal tänatud, et ühtegi autot ei tulnud. Aga häbi oli küll, endal kaks last peale ja mängib siin liiklushuligaani. :D

Kui lõpuks haigla juurde jõudsin, mõtlesin, et kuhu ja KUIDAS ometi ma nüüd pargin? Siin ju kõik tasulised parklad ja ma pole üheski sellises varem käinudki. Pärast rihin veel mõne bemmivenna ära. Ja mismoodi see parkimine seal üldse käib??? Kas see kell tuleb panna selleks ajaks, kui ma tagasi tulen, või selleks ajaks, mil ma autost ära läksin? Loogilisem tundus teine variant. Ja kuna kuskilt ma ikka lugesin välja, et esimene tund on tasuta, siis ei hakanud ma üldse mingit piletit ostmagi. Kuigi ma käisin seal automaadi juures küll, ning isegi küsisin ühelt haigla töötajalt nõu, kes mööda kõndis, aga lõpuks läksin ikkagi riski peale välja, sest mul polnud 60 senti ja kahte eurtsi ei raatsinud panna. Äkki saame ikka varem arsti juurde sisse ja jõuame 12ks tagasi. Kui ei, siis saangi teada kui palju see parkimistrahv õigupoolest on. :D
Btw, parkisin mingi uhke audi kõrvale ja täiega bossilt – ei ukerdanud, ei rihtinud ära, ei läinud joontest üle ja mõlemalt poolt mahtus ideaalselt sisse-välja käima! :D

Ortopeedi juures läks ka hästi. Olen juba iseseisvalt tööd tehes Joeli lihaspingetest lahti saanud. Enne oli tal kätes veidi sellist kangust, ning vahepeal kippus ta mul veidi ka lennukit tegema, aga kuna see tee on mul juba Annemaiaga läbi tehtud, võtsin kohe vastavad nipid ja harjutused käsile, ning andsime lihaspingetele tuupi. Arst vaid kiitis kui ilusad, naerusuised ja terved lapsed mul on. Ma muidugi ei tea kus need ilusad ja naerusuised lapsed siis on, kui me kolmekesi kodus oleme. :D

Viis minutit enne trahvi saamist jõudsimegi ilusti autosse tagasi, ning tegime seal veidi veel aega parajaks, et Joel uuesti piisavalt ära väsiks ning tudile jääda saaks.
Sõitma hakates ei olnudki mul enam sellist tunnet, et kohe hüppab süda kurgust välja. Olin juba mõnusalt enesekindel ja täiesti veendunud, et täna pole see päev, kus ma meid surnuks sõidan. :D

Korra võttis jalad all tuimaks veel see, kui üks sokuhabemega tüüp meile külje pealt sisse uhada tahtis, aga noooojah. Kusjuures, täiesti (?) tema süü, seega tunnistan ma end süüdi VAID ühes eluohtliku olukorra tekitamises :D Tahan mina rahumeeli vasakule pöörata, vaatan, et kedagi ei ole ja keeran. Järsku tuleb igavese lennuga mingi punane kuut ja manööverdab minu ja ühe teeservas seisva auto vahelt mööda nagu rullnokk. Hea on, et minu taga ühtegi autot ei olnud, kui pidurid blokki lõin (õnneks ei jõudnud ma veel õieti kohapealt minemagi saada, nina oli tee peal).

Hommikul ma tõsimeeli mõtlesin, et löön risti ette, kui elusalt ja tervelt auto maja ette pargin. :D

Yay! Ididn’t die!

Kuna ma olen veidi selline… ei ütleks nüüd, et ‘uskilk’, aga ‘millegisse kaitsvasse ikkagi nagu usun’ tüüpi inimene, siis tahaks autosse ka midagi sellist riputada. Ideid?
Peale kõike seda, millest ma/me napilt pääsenud oleme, olen ma küll kindel, et keegi valvab meie üle. :)

Also, mind endiselt hämmastab (ainult ma ei tea miks) see, kuidas koguaeg utsitatakse naisi takka, et oi saage ikka lapsi ja saage ikka lapsi (ka riigi poolt ju). Aga kui on nende lastega vaja arsti juurde saada, siis oota järjekorras kolm kuni tohhujaaa kuud? Ma sain Joelile tänaseks selle ortopeedi aja vaid tänu sellele, et keegi oli enda aja ära öelnud ja ma juhtusin õigel hetkel helistama. Järgmine aeg oli pakkuda arvake millal? NOVEMBRI LÕPUS! Ehk siis, kui Joel on juba pooleaastane (arstile peab minema 3-kuuselt). Neuroloogi aja sain ma talle ka alles novembri lõppu. Et põhimõtteliselt, kui tahad lapsega 3-kuuselt ortopeedi-neuroloogi juurde saada, nagu ideaalis peakski, siis pead aja panema päev peale sünnitamist? #absurd

Kuidas läks teie, kes te load tegite kuskil väiksemas kohas, esimene sõit suuremas linnas? Mina olin igatahes närvivapustuse äärel, nagu aru saate.

*Tegelikult tegi töö ära sõbrannalt (tänks Epp!) laenatud geps. Ilma selleta oleksin ma ilmselt siiani seal Tartu vahel õiget haiglat otsimas. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!