Olin just Annu lõunaunne pannud ja maandusin kergendusohkega diivanile, et järgmised kaks tundi veeta jumalikus vaikuses ja rahus, tehes oma lemmik tegevust – mitte midagi!
Ja siis see juhtus… Tuppa astus Meheraas, ning kommenteeris midagi sellist: ”õues on nii ilus ilm, ja sina ikka passid toas”. Tegin saatusliku vea ja vastasin talle, et mida ma seal õues ikka üksi teen. Hmmmm. METSIK viga!

Järgmisel hetkel lõi mees traktorile hääled sisse ja otsustas, et teeb mulle nüüd aiamaa ära. Ma juba mõttes kujutasin ette, kuidas see pole absoluutselt hea mõte.
Mis siis, et ma olen sellest aiamaast talle vist juba jõuludest saati soninud.
Kui mitte kauem…

Igatahes. Järgmised viis tundi veetsin ma käpuli, mullas püherdades.

Hetkel on mul ainult üks mõte: KELLE KURADI MÕTE SEE OLI, AH?! Ja mis oli selle inimese promill, kes lubas meil midagi sellist teha?

Õudne. Lihtsalt õudne. Ja see on olukord PEALE viis tundi kestnud ”silumist” ja juurikate sopsutamist!

Ma teen seda ”peenramaad” korda ilmselt sünnituseni. Kui mitte kauem. Ja siis ei külva sinna tõenäoliselt mitte midagi, sest mul on õnnestunud sünnitada omale järgmine hunnik armastust, kes toitub mu elutahtest. :D

Ma oleksin vabalt võinud lulli lasta vabandusel ”ma olen kõige jaoks liiga rase!”, ning hiljem ”mul on kaks alla kahe aastast last, kellest üks on rööviku suurune piimanina ja teine on lihtsalt…liiga Annu”. Aga ei, mul oli ikka vaja oma elu jälle raskeks elada. :D

Aga mida teie sel kaunil päeval tegite? :D

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!