Kehv aasta aiapidajatele

Vähemalt mulle tundub küll, et see aasta on ikka päris jura. Heh, 2017 ei ole seni kohe üldse hea minu vastu olnud. Kõik on kuidagi nii keeruline ja halb. Koguaeg on mingi jama. Aga noh, seitsmes aasta pidigi ju suhtes olema see proovikivi aasta. Ma ainult ei osanud oodata, et need proovikivid sedalaadi olema saavad… See viimane kuu on ikka eriti õudne olnud ja ma tõesti loodan,et edasi saab vaid paremaks minna. 

Aga kui nüüd aiandusest taas rääkida, siis minu aias on kõik, võrreldes eelmise aastaga, vähemalt kaks nädalat maas. Kui mitte rohkem.

Ma nii hästi mäletan, et kui ma eelmisel aastal juuni alguses Joeliga sünnitusmajast koju sain ja kasvuhoonesse läksin, siis ma ahhetasin ikka tükk aega. Tomatid olid laeni ja kurkidel olid viljad küljes. Nad olid paari päevaga megalt kasvanud.

Juuni lõpus sain juba esimesed kurgid ja tomatid hakkasid värvi võtma vaikselt.

Sel aastal on mul samal ajal ikka üpris tühjus. Esimese kurgi saan vast nädala pärast ja järgmised jumal teab millal alles. Tomatitest veel ei unistagi… Herned on kasvult vähemalt kolm nädalat maas, kui pilte võrdlen. Eelmisel aastal oli 6.juulil hernestel juba suured kaunad küljes ja paprikatelgi viljad pooleldi valmis. Vaata eelmise aasta pilte SIIT.

Eks ma tegin sel aastal ühte ja teist ikka teisiti ka. Näiteks otsustasin ma kurke mitte ette kasvatada, sest ma ei tahtnud sel aastal kõiki aknalaudasi pottidega katta. Ette kasvatasin vaid hädavajaliku. Vigaaa! 

Praegu on mul turult ostetud mingi seitse-kaheksa kurgitaime, sest mu enda omad ei tulnud üles (jumal teab mis sort ja mis kurgid sealt üldse tulevad, äkki on need krobelised ja kibedad käkid üldse). Tähendab, lõpuks kolm tükki ilmus välja, aga kas ja millal neist ka asja saab, jumal seda teab. Kurkidega on seis tegelikult üldse suht nutune, sest ilusaid taimi, mis on juba parajalt suured ka, on mul kõigest kolm. Ülejäänud on mingi pooleldi surnud ja/või kiratsevad. Aga võibolla ongi hea, sest eelmisel aastal vedasin ma lõpuks kurke ja tomateid kasvuhoonest ämbritega välja ja ma olin ikka püsti hädas. 

Ma lolli peaga panin eelmisel aastal tomateid niiii palju maha, mõeldes, et äkki ei tule üles või surevad ära või jumal teab. Hakka siis veel turult kalli raha eest ostma eksole. Aga lõpuks tulid kõik üles ja hakkasid järsku metsikult kasvama, siis ma ei raatsinud neid enam muidugi ära ka hävitada ja pärast nutsin oma tomati ämbrite otsas. 

Sel aastal olin targem. Panin maha ühe suure kollase, ühe suure punase ja ühe punase kirsstomati, ning terve posu oma lemmikuid, väikeseid kollaseid kirsstomateid. Nüüd on ainult üks kasvuhoone külg tomatite all. Teine pool on kurkidele ja paprikatele. Nende viimastega ei läinud mul ka sel aastal hästi. Minu taimed on siiani väiksed käkid, aga need kuus, mis turult ostsin, on palju ilusamad. Mõnel juba viljadki küljes.  

Arbuusi panin ka maha, aga need taimed surid kõik ära. Aiamaal on mul veel porgandid, erinevad kapsad, herned, spinat, redis ja salat muidugi, ning kompostihunniku otsas on kolm kõrvitsataime. Ei viitsinud meeletult midagi külvata. Ma ei saa tegelt aru kuidas ma eelmisel aastal niiiii rasedana üldse funktsioneerida suutsin ja siis veel kogu seda aiamaad elus hoidsin, isver. Esimese aasta hasart vist. Sel aastal olen juba paras lohe igatahes…

Ühesõnaga, sel aastal ma ei viitsinud nii hullult tõmmelda ja tulemused on näha ka. Eks siin muidugi mängib suurt rolli ikkagi tegelikult ka see nõme ilm, mis pole soojaga just eriti helde olnud. Eelmisel aastal oli ju maiski ilusamad ilmad, kui tänavu antud hetkel. Äkki vähemalt tuleb pikk ja soe sügis, saab siis ehk hiljemgi vähemalt veel mingit saaki. Fakt on igatahes see, et sel aastal ma ei viitsi mingeid kompotte ja hoidiseid teha. Eelmise aasta laar läks kõik persse ja nüüd tassi kõik sama targalt välja tagasi. 

Kuidas teil sel aastal aianduse kohapealt läheb?

Esimest aastat ”aednik”

Ma mõtlesin juba ammuilma, et peaks taimi jms pildistama. Tõestuseks, või nii, et ma ikka tõsti-tõesti olen ”aednikuks” hakanud.

Oleks keegi mulle 6 aastat tagasi öelnud milline mu elu tänaseks on, oleksin ma valju häälega naernud ja ilmselt arvanud, et see inimene on põrkega sündinud. Mina ja kahe lapse ema? Mina ja tahan aias möllata? Padurasedana? Vabatahtlikult?
Tegelikult on üldse nii naljakas mõelda, kus punktis ma oma eluga sel kuue aasta tagusel hetkel olin… Elus poleks arvanud, et just see mees, kes kõigest mõne kuu jooksul mu ellu tulemas on, ongi see inimene, kellega saan ma kaks last ja rajan ühise kodu.

Vahepeal oli mul juba tunne, et ainus asi, mis minu aias kasvab, ongi umbrohi! Aga siis ikka hakkasid asjad arenema. :D

Ma olen ütlemata tige nende kassinärakate peale. Nad on kõik mu peenrad laiali jooksnud, täis sittunud ja ära kratsinud. Pooled asjad on kas nii ära hävitatud, et ei tärganudki üles tulla või kasvavad kuskil ridade vahel…

Kas, mida ja kui palju teie aias toimetate? :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Miks mitte kunagi mehele öelda, et sul pole midagi teha

Olin just Annu lõunaunne pannud ja maandusin kergendusohkega diivanile, et järgmised kaks tundi veeta jumalikus vaikuses ja rahus, tehes oma lemmik tegevust – mitte midagi!
Ja siis see juhtus… Tuppa astus Meheraas, ning kommenteeris midagi sellist: ”õues on nii ilus ilm, ja sina ikka passid toas”. Tegin saatusliku vea ja vastasin talle, et mida ma seal õues ikka üksi teen. Hmmmm. METSIK viga!

Järgmisel hetkel lõi mees traktorile hääled sisse ja otsustas, et teeb mulle nüüd aiamaa ära. Ma juba mõttes kujutasin ette, kuidas see pole absoluutselt hea mõte.
Mis siis, et ma olen sellest aiamaast talle vist juba jõuludest saati soninud.
Kui mitte kauem…

Igatahes. Järgmised viis tundi veetsin ma käpuli, mullas püherdades.

Hetkel on mul ainult üks mõte: KELLE KURADI MÕTE SEE OLI, AH?! Ja mis oli selle inimese promill, kes lubas meil midagi sellist teha?

20160430-DSC_0009

Õudne. Lihtsalt õudne. Ja see on olukord PEALE viis tundi kestnud ”silumist” ja juurikate sopsutamist!

Ma teen seda ”peenramaad” korda ilmselt sünnituseni. Kui mitte kauem. Ja siis ei külva sinna tõenäoliselt mitte midagi, sest mul on õnnestunud sünnitada omale järgmine hunnik armastust, kes toitub mu elutahtest. :D

Ma oleksin vabalt võinud lulli lasta vabandusel ”ma olen kõige jaoks liiga rase!”, ning hiljem ”mul on kaks alla kahe aastast last, kellest üks on rööviku suurune piimanina ja teine on lihtsalt…liiga Annu”. Aga ei, mul oli ikka vaja oma elu jälle raskeks elada. :D

Aga mida teie sel kaunil päeval tegite? :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmed kaks ja kolmkümmed kolm

Mul pole viimasel ajal üldse enam motti (või aega?), et midagi postitada. Eriti veel neid rasedusnädala sissekandeid.
Mul on tunne, et kõik on nagu endine ja mitte kedagi niikuinii eriti ei koti mu hala.
Kõik millele ma praegu mõelda suudan on see, et tahaks juba sünnitada. Ja mitte sellepärast, et väljakannatamatult raske oleks või tüdimus oleks peal, aga järsku kasvas see ootusärevus minus 100 korda suuremaks. Tahaks juba teada mis saab, kuidas saab, tahaks juba beebit hoida ja näha kuidas Annu temasse suhtub, kuidas meil elu olema hakkab jne…
See on kuidagi nii võõras tunne mu jaoks, sest Annu ajal ei läinudki ma enne sünnitust nii pabinasse. Isegi, kui tähtaeg kukkus, olin mina ikka veel suht rahulik ja polnud mul sellist tunnest, et jäängi nüüd igaveseks ajaks rasedaks. Kuigi moe pärast vist ikkagi vingusin sel teemal…

Me oleme neist imelistest ilmadest viimast võtnud ja iga võimaliku hetke õues veetnud. Kahju ainult, et Annu peab päeva kõige soojema ja mõnusama aja maha magama.
Ma olen viimastel nädalatel nii palju rassinud, et kui ma nüüd ükskord sünnitust esile kutsuma peaks hakkama, akende pesemise ja muu sellisega, tunduks see kõik köömes…
Ehitasime mehega siin usinalt kasvuhoonet. Mina muidugi parkisin oma tagumendi iga lauavirna otsa ja lõpuks vedasin isegi väikest tooli endal järgi, sest ei suuda mina see 30 sekundit kükitada, mil on vaja midagi paigal hoida. Esiteks, see on põrguraske ja teiseks, see on põrguvalus. Katsu ise kägaras olla, kui sul on justkui kont kõhus. Kont, kes olude liiga kitsaks minemise ohu korral sulle jalaga näiteks kolmnurka lööb, nii, et luumurru kahtlustamine tundub täiesti asjakohane.
Mees muidugi koguaeg naeris mu üle, aga tühja temaga – nii kaua kuni temal kannikate vahelt sädemeid ei lenda, on muidugi naljakas. :D

Lõpuks sai ikka see kasvuhoone lahmakas valmis ka, ja lausa nii vägev, et kui sel vahepeal kilet vahetada, siis võivad oma tomatid ja kurgid seal üles kasvatada ilmselt ka Annu lapselapsed.
Nii kaua kuni kilet peal ei olnud, oleks vabalt võinud arvata, et tegu on tulevase mängumajakesega (karkass on väga jämedast puidust). :D

Nüüd ongi mul vaja veel seal muld juurikatest ära puhastada ja võibki hooajaga pihta hakata (si**a oleks ka vaja väetiseks :D). Tahaks tegelikult taimed juba aknalaualt kasvuhoonesse ära viia (pottidega katteloori alla?), enne kui kassid need siin täitsa ära hävitavad, aga ei tea kas julgen? Pärast olen taimedest päris ilma.

Aga jamh, õues on ütlemata mõnus ja müttamist on palju. Õues olles on jaksu nii, et tapab, ei taha tuppa tullagi, aga kui ükskord end diivanile maha pargin ja vedelema jään, siis on pekkis. Nagu oleks teerulli alla jäänud. Ükspäev just oli – lõpetasime kasvuhoonet, lõikasime puid, riisusin ja koristasin aias, no ikka terve päev jalgadel. Ja pärast õhtul-öösel surin. Ma mõtlesin, et lasen voodi täis, sest täiesti võimatu oli püsti saada. Selline tunne, et kutsu kraana appi. Puus ja selg tegid nii hullult haiget, et võehh… Aga tegutsemise ajal ei ole nagu hullu midagi.

Tahtsingi täna daaliate jaoks augud valmis kaevata, mõned seemned veel mulda pista ja ühed lillejuurikad maha istutada, aga Annu otsustas, et päris asjakohane oleks poolteist tundi järjest ”süüa” ja siis tund aega hiljem magama minna, kui tavaliselt. Seega ärkab ta alles jumalteabmillal…

Aga kui nüüd jälle rasedusest rääkida, siis ma olen tõesti väga elevil. Nüüd on juba kätte jõudnud see aeg, kus ma hakkan jälle vetsupaberit kahtlaste eritiste suhtes inspekteerima. :D
Aga karta on, et kui ma siin nii hoolega ootan ja elevil olen, ei kavatse see põnn end enne tähtaega ilmutada.

Lõpuks hakkavad asjad liikum ka ja ma ei ole enam selle päras nii mures, et me pole poisikese sünniks üldse valmis. Kõhukotile beebisisu leidsin (Juku mänguasjapoes on näiteks, pean vaid kohale minema ja ära ostma), erinevad nimekirjad on tehtud, Annu hoidjaga on kokku lepitud ja varsti ilmselt teeme ‘prooviöö’ ka ära (ma ei tea kuhu me ainult selleks ajaks mehega läheme :D) ja esimene sats riideid peaks olemas olema (kuni 62 suurus).
Vaja on veel leida turvahäll, autojuht, poes ja apteegis vajalikud asjad kokku krahmata, kõhupildid ja kõhukips teha, riided pesta ja iga suurus/ese eraldi sortida. Haiglakotti ma ilmselt enne valude tulekut kokku ei panegi ja ülejäänu peaks siis jooksvalt tulema…
Ega mul ju enam palju jäänud olegi. Minu arvutuste järgi on mul täiskantud raseduseni aega umbkaudu 4 nädalat ja lapse suuruse järgi kuskil 2-3 nädalat. Aga noh, vaevalt, et ma 37 nädalal kedagi endast välja pressima asun, seega võib sinna vabalt veel otsa liita kuni 5 nädalat. :D
Oeh, praegu tundub see aeg meeletu ja nüüd hakkavadki vist päevad venima.
Oot, tegelikult. Maksimaalselt on mul jäänud veel 6 nädalat, sest arst viimane kord ju ütles, et üle 2.juuni väga ei tahaks lasta…

Aga enesetundest veel nii palju, et kui ma just õues ei tegutse, siis olen ma ikka väga hädine. Lömberdan ringi nagu pingviin, iga pingutuse peale teen jõutõstja häält (Annu on hakanud seda ahvima, mis on muide hirmnaljakas!), kõik kohad on koguaeg valusad – kõige rohkem alaselg ja puusad – eriti parem pool, mis teeb koguaeg ikka põrgulärmi, et ma ta olemasolu ei unustaks, pidevalt võtab lonkama. Kõrvetised on metsikud! Ma ei teadnudki, et vee joomisest on ka võimalik seesmiselt põleda ja terve öö püstiselt magada, sest muidu on laavajõgi kurgus. Magamine… Hmm, see on tegelikult juba praegu paras defitsiit. See, kes ütles, et maga rasedana, sest pärast enam ei saa, pole ilmselgelt kunagi ‘piisavalt hädine rase’ olnud. Iga kord, kui kuskilt mingi piuks tuleb, olen mina üleval, ilma valust vandumiseta külge keerata ei saa ja umbes nelisada reisi voodi-vets-voodi ei aita ka kaasa. Pluss ma ärkan ka täiesti lambist, vaatan kella ja jään magama tagasi, ning nii umbes teine nelisada korda. Varajased treeningud maratoniks? Mul on eelnev treening, sel korral jätaks vahele – aitäh!

See vetsu vahet sõelumine on tegelikult täiesti hirmus! Annu ajal mul sellist asja ei olnud. Kuni lõpuni käisin vetsus nagu normaalne inimene, mitte nagu supilusika suuruse põiega 70-aastane vanaätt. Kohutav. Lihtsalt kohutav. :D

Aga ükskõik millal ja mis viisil ma ka ei sünnitaks, siis vähemalt lõpptulemus on üks imeline (karjuv) präänik, kes ilmselt sarnaselt oma õele, mulle ühel kenal hommikul sitase mähkmega näkku istub – paradiis! :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!