Kehv aasta aiapidajatele

Vähemalt mulle tundub küll, et see aasta on ikka päris jura. Heh, 2017 ei ole seni kohe üldse hea minu vastu olnud. Kõik on kuidagi nii keeruline ja halb. Koguaeg on mingi jama. Aga noh, seitsmes aasta pidigi ju suhtes olema see proovikivi aasta. Ma ainult ei osanud oodata, et need proovikivid sedalaadi olema saavad… See viimane kuu on ikka eriti õudne olnud ja ma tõesti loodan,et edasi saab vaid paremaks minna. 

Aga kui nüüd aiandusest taas rääkida, siis minu aias on kõik, võrreldes eelmise aastaga, vähemalt kaks nädalat maas. Kui mitte rohkem.

Ma nii hästi mäletan, et kui ma eelmisel aastal juuni alguses Joeliga sünnitusmajast koju sain ja kasvuhoonesse läksin, siis ma ahhetasin ikka tükk aega. Tomatid olid laeni ja kurkidel olid viljad küljes. Nad olid paari päevaga megalt kasvanud.

Juuni lõpus sain juba esimesed kurgid ja tomatid hakkasid värvi võtma vaikselt.

Sel aastal on mul samal ajal ikka üpris tühjus. Esimese kurgi saan vast nädala pärast ja järgmised jumal teab millal alles. Tomatitest veel ei unistagi… Herned on kasvult vähemalt kolm nädalat maas, kui pilte võrdlen. Eelmisel aastal oli 6.juulil hernestel juba suured kaunad küljes ja paprikatelgi viljad pooleldi valmis. Vaata eelmise aasta pilte SIIT.

Eks ma tegin sel aastal ühte ja teist ikka teisiti ka. Näiteks otsustasin ma kurke mitte ette kasvatada, sest ma ei tahtnud sel aastal kõiki aknalaudasi pottidega katta. Ette kasvatasin vaid hädavajaliku. Vigaaa! 

Praegu on mul turult ostetud mingi seitse-kaheksa kurgitaime, sest mu enda omad ei tulnud üles (jumal teab mis sort ja mis kurgid sealt üldse tulevad, äkki on need krobelised ja kibedad käkid üldse). Tähendab, lõpuks kolm tükki ilmus välja, aga kas ja millal neist ka asja saab, jumal seda teab. Kurkidega on seis tegelikult üldse suht nutune, sest ilusaid taimi, mis on juba parajalt suured ka, on mul kõigest kolm. Ülejäänud on mingi pooleldi surnud ja/või kiratsevad. Aga võibolla ongi hea, sest eelmisel aastal vedasin ma lõpuks kurke ja tomateid kasvuhoonest ämbritega välja ja ma olin ikka püsti hädas. 

Ma lolli peaga panin eelmisel aastal tomateid niiii palju maha, mõeldes, et äkki ei tule üles või surevad ära või jumal teab. Hakka siis veel turult kalli raha eest ostma eksole. Aga lõpuks tulid kõik üles ja hakkasid järsku metsikult kasvama, siis ma ei raatsinud neid enam muidugi ära ka hävitada ja pärast nutsin oma tomati ämbrite otsas. 

Sel aastal olin targem. Panin maha ühe suure kollase, ühe suure punase ja ühe punase kirsstomati, ning terve posu oma lemmikuid, väikeseid kollaseid kirsstomateid. Nüüd on ainult üks kasvuhoone külg tomatite all. Teine pool on kurkidele ja paprikatele. Nende viimastega ei läinud mul ka sel aastal hästi. Minu taimed on siiani väiksed käkid, aga need kuus, mis turult ostsin, on palju ilusamad. Mõnel juba viljadki küljes.  

Arbuusi panin ka maha, aga need taimed surid kõik ära. Aiamaal on mul veel porgandid, erinevad kapsad, herned, spinat, redis ja salat muidugi, ning kompostihunniku otsas on kolm kõrvitsataime. Ei viitsinud meeletult midagi külvata. Ma ei saa tegelt aru kuidas ma eelmisel aastal niiiii rasedana üldse funktsioneerida suutsin ja siis veel kogu seda aiamaad elus hoidsin, isver. Esimese aasta hasart vist. Sel aastal olen juba paras lohe igatahes…

Ühesõnaga, sel aastal ma ei viitsinud nii hullult tõmmelda ja tulemused on näha ka. Eks siin muidugi mängib suurt rolli ikkagi tegelikult ka see nõme ilm, mis pole soojaga just eriti helde olnud. Eelmisel aastal oli ju maiski ilusamad ilmad, kui tänavu antud hetkel. Äkki vähemalt tuleb pikk ja soe sügis, saab siis ehk hiljemgi vähemalt veel mingit saaki. Fakt on igatahes see, et sel aastal ma ei viitsi mingeid kompotte ja hoidiseid teha. Eelmise aasta laar läks kõik persse ja nüüd tassi kõik sama targalt välja tagasi. 

Kuidas teil sel aastal aianduse kohapealt läheb?

Suur aiandusaasta kokkuvõte

Ma siin mõtlesin, et oleks vast paslik lõpuks üks korralik kokkuvõte ka teha oma esimesest aias müttamise aastast.

Kevade saabudes oli mul õhin suur. Kõik aknalauad olid erinevaid ettekasvatamise potte täis ja ma ootasin väga millal saaks need juba kasvuhoonesse ümber istutada. Kasvuhoonesse, mida mul tol hetkel veel polnudki. :D

Mees kaevas mulle aprillis (kopaga!) suure peenramaa, kus ma veetsin oma viimased raseduskuud umbrohu juurikaid välja sobrades.

20160430-DSC_0009

Enne sünnitusmajja minekut sain õnneks juba kõik vajalikud seemned külvatud ja taimedki kasvuhoonesse istutatud.

*Issand, ma koperdasin praegu siia pilte otsides oma kõhupiltide peale, mis on tehtud 2 päeva enne sünnitust. Ma olin ikka hiiiiiiglaslik! Oeh, ma nii igatsen tegelikult oma kõhukest… :D

20160528-DSC_0050

20160528-DSC_0054***

Paprikad

Paprikad

20160522-DSC_0027

Hernepojukesed

Hernepojukesed

Salat

Salat

Sibulad

Sibulad

1/3 on endiselt tegemata. Pean sellega lähipäevil midagi tegema, sest sinna peaks kurgid ja kõrvitsad istutama...

1/3 oli endiselt tegemata.

Väsinud töömees puhkab jalga

Väsinud töömees puhkab jalga

Annu ''kastab'' :D Rohkem tegelikult retsib kastekannuga taimi, aga oh well...

Annu ”kastab” :D Rohkem tegelikult retsib kastekannuga taimi, aga oh well…

Kurk

Kurk

Arbuus

Arbuus

20160522-DSC_0013

Kurgid-arbuusid. Ma mõtlsin, et olen hullult tark ja panen nad kokku - kurgid tõmban hiljem lae alla ja arbuusid siis saavad mööda maad roomata... Ei tea kas õnnestub, või peaksin kurgid ikkagi õue istutama?

Kurgid-arbuusid.

Paar kurki, mis kasvuhoonesse ei mahu...

Paar kurki, mis kasvuhoonesse ei mahu…

Kõige ilusam kõrvitsataim, teised olid juba pikast potis istumisest kollaseks kiskunud

Annu on hull abiline omast arust

Annu on hull abiline omast arust

Basiilik vohab uhkelt

Basiilik vohab uhkelt

20160522-DSC_0004

20160522-DSC_0003Nädal või kaks peale sünnitust, olin juba aiamaal roomamas tagasi. Ja praegu tuli mulle meelde kui suur oli mu üllatus, kui ma 4 päeva peale sünnitust kasvuhoonesse naasin. Kõik taimed olid justkui kolm korda suuremaks kasvanud!

Juuni lõpus sain juba esimesed kurgid noppida. Uhke tunne oli, nagu oleks mingi jube suure imega hakkama saanud. :D

6.juuli

Ma mõtlesin, et olen jube kaval – kurgid-tomatid tõmban kõik lae alla ja arbuusidel lasen mööda maad vohada. Tulemus oli see, et 99% arbuusi taimedest mädanes ära. Ma arvan, et see juhtus, sest kastmise käigus said nad koguaeg liiga palju vett… Kaks õnnetut arbuusikest siiski õnnestus saada.

Tomateid sai ikka meeeeeletult palju maha pandud (oma 20? taime), sest ma ei raatsinud neid minema visata. Pärast jagasin pool saaki mööda küla laiali, ning mitu ämbritäit läks vapsee käest ära ja tuli komposti visata. Järgmisel aastal panen ainult  üks-kaks punast tomatitaime ja ülejäänud pisikesi kollaseid (golden…midagi oli sordinimi). Need kollased olid imemaitsvad!
Kurkidega oli sama teema tegelikult. Mõtlesin, et 8 taime on jube vähe ja sealt saan ma küll vaid näksimiseks, ning marineerimiseks ei jätkugi, aga lõpuks oli ikka nii, et kolm ämbrit viskasin komposti ja ühe jõudsin enne laiali jagada, kui käest ära läks. Ülejäänud jumal-teab-mitu ämbritäit läks nosimisks ja marineerimiseks. Adam F1 oli parim sort! Mõnus krõmpsuv ja otsad ei läinud kibedaks ka, nagu mul teistel.

Sibulat ma järgmisel aastal maha ei pane. Kui siis ainult värske sibula saamiseks. Ei tasu ära.

20160923-dsc_0007Kõrvitsaid sai ka tohhujaa. Suurim on 25kg, väikseim 5kg. Andis neid tuppa lohistada! Kunagi, kui ma end kokku võtan, teen enamus neist kompotiks. Annule nii meeldisid eelmisel talvel need Salvesti kõrvitsad.

Ma rumal ei tulnud selle peale, et peaks kevadel kohe keldrit õhutama hakkama. Nüüd mu purgid kõik hallitavad ja umbes 75% mahladest lõid kaaned maha. Jeee…

Btw, selle tomatitaime päästsin ma avamaalt. Kasvas teine mu surnud kurgitaimede vahel. Ei tea kust see sinna sai või mis temast nüüd edasi saab. Päris hea oleks, kui sealt saaks paari kuu pärast tomatit. :D

20161012-dsc_0017

Oleks meil suuuur sügavkülm, siis kasvataks kõike ja palju rohkem. Ei peaks enam poest ühtegi juurikat ostma. :D

Kas ja mida teie sel aastal kasvatasite?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ma ei oska enam blogida, ilma, et ma kõlaks nagu mõrv-enesetapp äärel olev saiko…

… Aga ma üritan. :D

Mulle anti eile päris mitu head ideed, millest blogida. Näiteks võiks oma kodust video teha. See mõte meeldib mulle tegelikult isegi natukene liiga palju. Aga kohe ma selle kallale siiski asuda ei saa, sest mu maja upub kõntsa alla. Ja mitte ‘voodi all on üks tolmurull’ laadi kõntsa, vaid pigem nagu ‘kui sa paljajalu käid, võib sulle maas vedelevast sodist plätu jalga moodustuda’ laadi kõntsa. Rõve, ma tean. Aga noh, elu kahe alla 2-aastasega, kes 95% ajast sulle kõrva röögivad, polegi mingi party. :D

Siis võiksin ma kirjutada veel sellest, kuidas mu esimene aasta ‘aednikuna’ läks, ning mida ja kui palju ma kasvatatud-potti-purki-sahvrisse pandud sain. Jällegi, hea idee, aga selle jaoks pean ma ära töötlema kogu suve jooksul tehtud pildid, ning uusi ka juurde klõpsutama (tuhat fucking kakssada pilti!!!). AGA ma pole kindel kui palju mul hetkel rahulikku aega veel jäänud on, enne kui härra kisakõri jälle ärkab. :D

Siis soovitati veel autost kirjutada, et kas ma olen nüüd juba harjunud ja kas Lõuna-Eestis võib jälle rahuliku südamega sõita, ilma, et peaks kartma, et mingi minivääniga hull mutt vastu kihutab. Hmmm, ma parem ei kommenteeri seda väga pikalt, ning ütlen vaid, et kui mina selle autoga lõpetan, lükkame me selle ilmselt romulasse ära. Jeah, asi on halb. Mees tõdes hirmuga, et ta peab vist tõesti ise load ära tegema, enne, kui ma meid ära tapan. Isegi tee ääres rahulikult kasvavad männid pole väljaspool ohtu. Aga hea uudis on see, et meie auto on täielik tank! Kuigi mees hõõrub mulle nüüd ilmselt elupäevade lõpuni nina alla, et me ei pea metsa minnes saagi kaasa võtmagi – ma suudan selletagi küttepuid saada. :D

Ja ega lastest ikka üle, ega ümber saa. Sooviti lugeda ka sellest, kuidas Annu oma suurema õe rolliga kohanenud on, üks laps versus kaks last, ning keisrilõige versus tavaline sünnitus. Head ideed kõik, aga mul pole nii palju materjali, et neist igaühest eraldi üks normaalse pikkusega postitus saada. Seega koondan ma mõned teemad ka sujuvalt siia postitusse.

Annu on oma uue rolliga imehästi kohanenud. Ma kartsin neid tüüpilisi asju, millest ikka sellisel puhul räägitakse. Ala, et vanem laps muutub ka titeks, hakkab kadetsema ja beebit lööma jne. Meie puhul ei juhtunud midagi sellist. Annu on imeline suur õde ja armastab oma väikevenda väga. Koguaeg käib ja musitab, kallistab, paitab teda, ning tahab venda kaissu. Kui poiss nutab, annab Annu talle lutti ja kussutab vankrit. Tal pole midagi selle vastu, et Joel mul koguaeg süles on. Ta teab, et vajadusel mahuvad nad alati mõlemad mu sülle ära.
Mind paneb isegi imestama, et Annu jagab temaga vahepeal oma kõige kallimaid asju, mida mina ei sunniks teda jagama. Näiteks tema üks eriline mõmmi, mida ta igale poole kaasa veab ja loomulikult kaisupadi. Lapsel võib ju olla mõni selline asi, mis on vaid tema oma ja mida ei pea jagama. Aga tema jagab.
Muidugi pole asi alati nii ideaalne, aga suures plaanis võin öelda küll, et Annu on väga suure südamega ja hooliv tüdruk. Kuigi kuna ta veel nõnda väike on, ununeb tal vahel, et vend on temast veel pisem ja veel õrnem. Vahel juhtub, et Annu tirib Joelit käest või jalast, üritades teda sülle võttta, või surub talle lutti liiga ränga jõuga. Aga vähemalt on kavatsused head. Ma pole veel kordagi näinud, et ta meelega poisile haiget teeks. Isegi mitte siis, kui poiss tal juustest haarab või teda näpust hammustab.

Maailma kõige armsam asi on muidugi aga see, kuidas Annu Joeliga räägib ja teda lohutab. Ma tahaks lihtsalt iga kord heldimusest nutta, kui Annu Joeli juurde läheb ja sellise õrna ja armsa häälega ütleb: ‘pojaaa, tasa-tasa, hullu, samas’ (Poja, tasa-tasa, pole hullu, emme on siin samas).

Heh, ja nüüd see väike pojakene mul juba jälle ärkaski. *Trükin edasi, poiss süles*

Tegelikult on meie päevades ikka kuhjaga selliseid ilusaid momente ja kuigi vahepeal on põrgulikult raske, siis päeva lõpus (või millal iganes nad siis magama suvatsevad jääda), mõtlen ma ikka kui vedanud mul on.
Ma vaatan oma pisipoja silmadesse ja soovin, et need jääksid alatiseks nii süütuteks. Ma vaatan kuidas mu pisitütart ilma igasuguse kõhkluseta võõra lapse juurde läheb, ning ta mängima kutsub, ja ma soovin, et ta jääks alati nii julgeks, ega kardaks kunagi püüelda oma unistuste poole. Ma vaatan, kuidas need kaks põnni siin üksteisele otsa passivad ja südamest naeravad, ilma mingi erilise põhjuseta, ja ma soovin, et see jääks alatiseks nii. Ma vaatan kuidas mu mees peale 12-tunnist öövahetust, koju tuleb ja oma pere väiksele matkale viib, sest õues on hea ilm ja jumal teab kauaks seda enam on…

Üks teine tuttav tahtis teada, kuidas üle elada kaks alla 2-aastast. Hmmmm, ma arvan, et ma ei ole nüüd kõige parem inimene, kellelt seda küsida, sest kuidas ma saan kellelegi teisele nippe jagada, kui ma isegi vaevu veel elan? :D
Aga võib-olla siiski üks nipp oleks – valmistu kõige hullemaks, sest, kui asi kujuneb palju lihtsamaks, kui sa kartnud oled, võid sa ainult rõõmustada. Aga kui hullemaks, siis well… you’re fucked. :D

Aga kui ka teil on mõni vahva idee, millest ma kirjutada võiksin, siis olen üks suur kõrv. Kui ma siin omast peast neid ideid leiutan, lõpetan ma ikkagi rääkides sellest, kuidas ma ei ole normaalselt maganud aastast 2012 (aga kuidas kõik on totaalselt seda väärt, eksole!). Ma ei taha kõlada nagu vingupunn, kes otsustas saada kaks last nii jutti, kui vähegi võimalik ja nüüd ei kuule keegi sel halal enam lõppu, sest vaene hädapätakas ei saa millegiga hakkama. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!