Sain mina siis ükskord ammu aega tagasi kirja, kus keegi salapärane naisterahvas küsis nõu, et kas öelda sõbrannale, et ta mees teda petab? Minul vajus karp lahti, ausõna. Sa tead, et su sõbranna saab oma mehenärakalt haledalt üle ja sa veel kahtled, kas peaksid ikka ütlema talle? No really nagu…
Kas sa tahaksid teada, kui su mees teisi põrutamas käib? Ma praegu huupi pakun, aga JAH.
Ma ei kujutaks ettegi, et elaks sellise tropiga veel koos. Uhh, petmine ja valetamine on suhtes vist kaks kõige jubedamat asja üldse.
Ükskõik millised on asjaolud, aga mina tahaks teada. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus, ma ütlen. Mina küll ei tahaks olla see naine, kes saab oma mehe sigadustest kõige viimasena teada. Mõelda vaid, kui alandav – terve linn teab, ja sina ei tea, ning mitte keegi ole vaevaks võtnud sulle kasvõi vihjates öelda, et ‘kuule, pane oma mehele GPS külge või midagi’.
Ise peab ka ikka parajalt pime olema vist, et sellist asja ei märkaks. Või on mees tõeliselt hea valetaja.
Keegi kunagi rääkis, kuidas üks tüüp oli ühes väikelinnas kahte naist pidanud. Kumbki naine ei teadnud teise olemasolust, ja mõlemad elasid mõttes oma unistuste elu. K-O-H-U-T-A-V.
Mõelda vaid, saad sellise tondiga lapsed, võib-olla isegi abiellud, ja siis selgub tõsiasi, et sa oled kogu selle ‘suhte’ aja lihtsalt haledalt üle saanud ja su unistuste mees on tegelikult mingi sitakott.
Igatahes, jamh. Kindlasti peaks ütlema sõbrannale mida sa tead. Ma ütleks isegi siis vist, kui mul oleks ainult kahtlus, las naine paneb mehe korraks pihtide vahele ja teeb natuke detektiivi tööd. Kui pole millegi pärast mehel põdeda, siis on ju kõik korras. Usalda, aga kontrolli. Muidugi päris saikoks ei pea ka nüüd põhjuseta minema aga noh… Tavaliselt on see, et kus suitsu seal tuld.
Muidugi on jälle see oht, et sõbranna sind ei usu ja hakkab ehk isegi luulusid nägema ning arvab näiteks, et sa ise tahad hoopis ta kullakallikest endale. Aga vähemalt tõstatab see tema valvsust ja ehk avastab isegi siis tõe. Ja kui ei siis lõppkokkuvõttes, kui tõde ikkagi välja tuleb (ja ALATI tuleb), on ta sulle tänulik.
Tegelikult see petmise ja valetamise teema ajab mind niinii kurjaks. Milleks petta? Kui sa ei ole oma eluga rahul, vaheta partnerit – MUUDA MIDAGI! Mitte ära jookse mööda küla ja topi igasse suvalisse auku mis teepeale ette jääb!
Ugh, petmine tuleks seadusega ära keelata. :D Ma isegi ei saa aru miks see teema mind nii endast välja viib. Mind pole ju kunagi petetud, vähemalt mina sellest ei tea. Aga sellegipoolest tõusevad mul ihukarvad püsti, kui keegi mõne sellise loo räägib, või midagi kuskilt loen. Ma lihtsalt ei mõista seda. Kui jalgevahe nii sügeleb, siis miks üldse püsisuhtes olla? Saab sellest mingi erilise adrenaliini laksu või midagi? Kuidas inimestel südametunnistust üldse ei ole? Lähed aga rahumeeli koju oma armastava naise juurde ja ütled talle, kui väga sa teda armastad-hindad-temast hoolid, ise samal ajal mõtled, kui vägev see teine eit ikka oli?
Ja mind paneb imestama, kui pimesi mõni naine oma sitarotti usaldab. Näiteks kunagi oli mul üks tuttav naine, kes oli oma mehega juba aastaid koos olnud ja temaga isegi 2 last saanud. Abiellunud nad loomulikult pole siiani, ja parem ongi.
Mees tõmbas ringi nii, et vähe ei olnud ja jutud muidugi jõudsid ka naisukese kõrvu. Tema aga ei uskunud neid, või ei tahtnud uskuda. Igatahes, iga jumala kord, kui mees naise ees lömitades ja nuttes andeks palus, või neid jutte ümber lükkas, andis too tšikk talle lihtsalt andeks. Ja iga jumala kord karjusin ma mõttes ”MIKS! KAS SUL ENESEAUSTUST ÜLDSE EI OLE?!”
Miks lasta mingil tripperil end niimoodi alandada? Kas see on hirm üksioleku ees, või hirm olla üksikema, hirm, et ei saa rahaliselt hakkama, või mis asi? Enne elaks kuuse all, näriks käbisid ja oleks üksi, kui elaks mingi valeliku sitarattaga. Muidugi, kui on juba lapsed mängus, on asi tunduvalt keerulisem…
Ja kui ma temalt küsisin selle kohta, ütles ta mulle kord ”ta vandus mulle oma ema mälestuse nimel, et pole mind kunagi petnud”. Are you effing kidding me right now? Kes seda jama nüüd uskuma peaks? Ja veel hullem, kes üldse vannuks oma surnud ema mälestuse nimel ja valetaks? Kuskilt läheb ikka piir…
Ugh, see paarikene on tegelt üldse nii ülihaige, et väärivad lausa üksteist. :D
Kui nad tülitsevad, siis lõhuvad teineteise asju, näiteks ükskord ostis mees naisele uued päikeseprillid ja samal õhtul, kui nad tülitsesid, murdis mees need lihtsalt pooleks. Selle peale muidugi lükkas naine laualt muusikakeskuse suure kaarega maha, nii, et see juppideks lendas… Nagu… what? Mis mõttega? Mida see annab? Oleks nad siis rikkurid vms, et saaksid endale lubada iga nädal uue teleka, muusikakeskuse ja söögiriistade ostu. :D
Nüüdseks lähevad nad muidugi iga kuu vähemalt kaks korda lahku, ja saavad iga jumala kord samatargalt kokku tagasi, sest naine lihtsalt ei suuda meest üle parda visata. Ja ega see ka ei aita, kui mees nende korteri akna all autos kükitab, ja tuppa passib. Lapsed muudkui jooksevad nutuste nägudega akna ja ema vahet ”emme, miks sa issit tuppa ei lase?” ”emme lase issi koju!”… Faking uskumatu ikka.
Aga ega ei saa ainult mehi süüdistada. Naised petavad samamoodi.
Näiteks oli kunagi üks selline lugu, et naine oli imikuga haiglas. Ja sel ajal, kui ta mees kohvikus oli, põrutas naine südamerahuga mingit teist jorssi seal haiglavoodis… Ülinormaalne, või mis? :D
Mida teie petmisest arvate? On teid kunagi petetud, või olete ehk ise kunagi petnud? Mida teie teeksite, kui tuleb välja, et teie sõbranna mees/sõbra naine teda petab – kas ütleksite?
