Uus aasta, uued allergiad

Kes Lipsukese facebooki jälgisid, need juba nägid mu ‘minipostitust’ sellest, kuidas me esmaspäeval Tartus arsti juures käisime.
Pikk jutt lühidalt. Tartusse sõitmine oli natukene piinarikas meie kõrvakiledele, sest üks kahest Kirsist karjus nonstop terve tee. Vahepeal tegid nad ka duetti, mis oli kohe eriti tore ja meeldiv viis kurdiks jääda. Haigla juurde jõudes ei leidnud ma parkimiskohta, seega jätsin auto jumal-teab-kuhu ja vedasin lapsi pooleldi joostes läbi lume. Sel hetkel olime juba 3 minutit hiljaks jäänud.
Kui lõpuks ”õigesse kohta” jõudsime ja ma olin lapsed riidest lahti kiskunud, avastasin, et me oleme täiesti vales kohas oodanud. Ime siis, et keegi meist välja ei teinud! Kõik eelnevad korrad olime just selle kabineti ukse taga olnud… Õnneks oli mul sõbranna kaasas ja ma jätsin lapsed talle, ning jooksin ise õiget kabinetti otsima. Lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta ka.
Peale väikest vestlust ja laste vaatlust otsustasime, et Joelil pole hetkel häda midagi, aga Annule tuleb teha vereproovi alusel allergiate määramine. Kõik siis põhimõtteliselt sellepärast, et ma olin unustanud eelnevalt talle allergiarohu andmise lõpetada (nädal enne allergoloogi juurde minekut ei tohiks rohtu anda). Ma juba eeldasin, et see saab olema ko-hu-tav. Minagi vihkan süste ja nõelu, mis siis veel minu väiksest 2-aastasest rääkida, eksole.
Järjekorras oodates seletasin lapsele mis toimuma hakkab ja, et tõenäoliselt on see valus, aga kuna ta on nii vapper tüdruk, siis saame koos hakkama ja kõik läheb hästi. Juba seda juttu kuuldes, hakkas ta nutma. Aga ma usun, et seletamine oli siiski õige tegu. Ta on juba ”suur tüdruk” ja saab natukene ikka aru ka asjadest. Vastasel juhul oleks see tema jaoks ilmselt veelgi shokeerivam olnud – mingid võõrad tädid hoiavad teda kinni, teevad haiget ja ta ei saa aru miks.
Igatahes, ta nuttis, aga oli üsna rahulikult ja ei sipelnud (olin ju öelnud, et kui rapsima hakkab, on veel valusam). Mul oli üpriski uhke tunne, et ta nii vapper oli. :)

Peale vereproovi andmist pidin veel hetke ka toitumisnõustajaga rääkima ja kuulama asju mida ma olen ”tuhat korda kuulnud”, ning siis saime end juba kodu poole tagasi sättida. No peaaegu, enne pidime veel sõbranna ühikasse ära viima. Aga poolel teel ühikate suunas avastas Annu, et ta Mõmmi on kadunud. Johhaidii. Otsisin siis terve auto läbi – no ei ole kuskil! Selge, haigla mängunurk… Suund haigla poole tagasi. Kuna me olime mitmel mänguplatsil, kulus sõbrannal natukene aega, et mõmmi leida, aga kui Mõmmik käes oli, saime jälle teele asuda. Viskasime sõbranna ühikasse ära ja valmistasin end juba vaikselt ette selleks, et kojusõit kestab minimaalselt 4 tundi. :D
Minu suureks üllatuseks aga jäid üsna pea mõlemad ilusti magama ja magasid terve tee. Paradiis! Annul oli uni lausa nii magus, et riisigaleti sööminegi jäi pooleli, ning ta magas galett hambus. :D
wpid-wp-1488456726241.jpg

Igatahes, eile sain ma siis testi vastused ja no seda ma küll oodata ei osanud. Tuleb välja, et Annemaial polegi enam munaallergiat. Nüüd on hoopis koera, kassi ja majatolmu vastu allergia! Koera oma on keskmisel tasemel (2.79), kass on kõrgel tasemel (9.63) ja majatolm rohkem, kui ülikõrge (52.10). Seletuseks nii palju, et kuni 0.35 on negatiivne, ehk allergia puudub (muna oli nüüd näiteks 0.33, seega peaaegu). 0.35 kuni 0,7 on madal tase. 0,71 kuni 3,5 on keskmine tase. 3.51 kuni 17.5 on kõrge tase. 17.51 kuni 50 on väga kõrge tase. 50+ on ülikõrge.

On kaks asja millest ma aru ei saa. MIKS seda testi juba varem tehtud ei ole, kui see näitab KÕIK ASJAD ära?!?!?!!? Ja miks ei ole antud asjad enne välja tulnud? Neid asju on testitud küll, aga ainult nahatestiga. Veretest on küll täpsem, aga kas nii puusse siis saab ikka panna? Või tõesti tekkisid need allergiad tal viimase 3 kuuga? Ei tahaks nagu uskuda ju. Või aeti hoopis proovid sassi ja see polegi tegelikult Annu vastus? Ma pole enne kuulnud, et kassiallergialööb välja nahalööbena. Pigem ju ikka aevastamise ja köhimisena. Ja no seda muret Annul pole… See on ju veider?

Ma olen neile KOGUAEG rääkinud, et asi ei saa olla ainult toidus ja munaallergias, sest isegi kui laps pole munahaisugi tundnud, on ta punane ning kratsib end koguaeg. Ja nemad muudkui irvitasid mulle näkku, ning ütlesid, et ju siis ikka pole see menüü meil nii ilus. Päriselt?!
Ma tänan jumalat, et ma seekord selle teise arsti juurde juhtusin ja selle veretesti teha lasin! LÕPUKS on mingigi seletus ja lohutus. Aega läks ”kõigest” poolteist aastat! Sest no tõesti, ma pole mingi Sherlock Holmes, et ma ise kõige peale suudan tulla ja näha asju, mida ma ei tea otsidagi.

Aga nüüd, kui põhjused on teada, siis pean ma hakkama tegelema nende likvideerimisega. *Vaatan oma kahte kassi, kes on Annemaia parimad sõbrad, ning mõtlen koerale, kes õues ringi jookseb*. Ilmselge on see, et ma ei suuda oma loomi ilmaski ära anda. Ja veel ilmselgem on see, et keegi neid niikuinii ei tahakski. Aga kõige tähtsam on siiski ju laps ja tema tervis. Mis on siis lahendus?
Minu parim pakkumine on hetkel see, et ma hakkan igapäevaselt hoolega koristama, kassid elavad sooja aja õues, ning ma palvetan, et need allergiad taanduvad uue talve saabumiseks. Mis aga edasi saab, seda ma küll ei tea. ”Kergekäeliselt” loomadest loobumine ei ole igatahes valik. Nad on meie pereliikmed ja sõbrad. Mis siis, kui poole aasta pärast ei olegi Annu enam allergiline ja ma andsin oma sõbrad ”niisama ära”? Aga samas mis siis saab, kui tänu sellele, et ma loomi ära ei andnud, saab Annu omale näiteks astma? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

Igatahes selge on see, et tegelikult polegi loomad kõige suurem murekoht, vaid tolm. See on ju oma neli-viis korda hullema näiduga, kui kassiallergia. Aga tolm on ju IGALPOOL. Ma pean nüüd muretsema uued madratsid, sest meie omad on igivanad. Uue tolmuimeja, mis lukustaks tolmu enda sisse, mitte ei keerutaks seda lihtsalt mööda tuba ringi. Hea oleks ka uus diivan, näiteks nahast, sest meie oma on juba sellist nägu, et paljalt selle kõrval istumisest võiks laps end kratsima hakata. Aga kelle uksi ma kraapima pean minema, et me seda kõike endale lubada ka saaksime?

Kas mõnel teie seast on kukkupuudet antud allergiatega, mida ma tegema pean? Kuidas ma seda tolmuvärki ohjeldan, mida ma soetama pean, mida…ma ei tea. Ahastus tuleb peale juba. Jagage kogemusi ühesõnaga.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas poisiklutiga sama tee?

Käisime eile JÄLLE allergoloogi juures. See tee on meil juba nii pähe kulunud, et mul läheb varsti süda pahaks, kui veel kord seda lolli naeratavat jänest seal seinal nägema pean. Võehh, sorri, aga ma olen lihtsalt nii kurb ja pettunud, et Poja peab sama tee läbima, mis Annu!
Kuna poisil olid siin vahepeal (kuu aega tagasi umbes) asjad gaaside koha pealt väga käest ära, näonahk oli kare ja üks kõrvatagune on pidevalt märg, katki ja verine, küsisin perearstilt saatekirja allergoloogi juurde. Esimene vaba aeg oli muidugi jälle mitme kuu pärast, aga üleeile hommikul helistades joppas mul hästi, ning keegi oli oma aja ära öelnud ja saime järgmiseks hommikuks aja ringi tõsta. Ma võisin juba siis pea pakule panna, et tal on täpselt sama asi, mis Annul, aga südames ma ikkagi lootsin, et see pole nii.

Läksin ja rääkisin siis arstile mida kahtlustan ja, et vanemal tütrel algas ka kõik sarnaselt. Saatis loomulikult teste tegema ja tulemused mind ülemäära ei üllatanud. Munavalge ja -kollase allergia lõi välja, piim ja kass ei näidanud midagi. Piima kohapealt olin üllatunud, sest ise olen ma küll märganud, et kui ma õhtusöögi kõrvale piima joon, hakkab keset ööd (u 8h hiljem, kui ta piimaga seda allergeeni lõpuks saab) üks pull pihta ja enne hommikut uuesti magama me ei saa. Aga seal ei näidanud piim midagi. Samamoodi oli tegelikult Annemaiaga ka viimasel korral, mina raiun, et ta reageerib piimale, aga test ei näita muhvigi.
Nüüd vähemalt tõi arst selle välja, et nemad seal katsetavad poepiimaga, aga kuna meie jõime päris ehtsat talupiima, võibki tulemus teine olla.
Arst ütles nüüd, et peaksin ka poissi igapäevaselt kreemitama hakkama, sest temagi nahk on dermatiitne. Minu esimene reaktsioon oli sama mis Annu ajal – ta nahal pole ju midagi viga, mis dermatiidist me siin sonime? Aga nüüd ma juba tean, et see on vaid sõrmenipsu kaugusel, kui ka tema ühel hommikul verele kratsitud käte ja jalgadega ärkab…
Vähemalt tean ma võimalust, kuidas hullenemist võimalikult kaugele tulevikku lükata – ma pean rinnaga toitmist jätkama ja pikalt.

Lohutan end sellega, et ÄKKI temal ei lähe hullemaks ja ÄKKI kasvab ta sellest välja. Äärmiselt nõme oleks, kui ta kasvab meheks, kelle kreemikollektsioon on uhkem, kui ta naise oma.

20160921-dsc_0043



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Hoidistest, beebidest, remondist ja sellest kuidas ma 40 euri maksin, et mu peale karjutaks

Ma ei mäletagi millal mul viimati blogimisega nii pikk paus sees oli, aga igatahes – I’m still alive.

Vahepeal on olnud päris… ma-isegi-ei-tea-mis-sõna-ma-otsin-aeg. Igatahes olen ma enda jaoks taasavastanud sarja, mida ma nüüd igal võimalusel vaatan. Kunagi ammu, kui Annu veel beebi oli, vaatasin selle esimesed poolteist hooaega ära ja olin vaimustuses, aga siis läks elu nii hulluks ära, et enam polnud aega sarju vaadata, ning no sinna ta jäigi. Nüüd aga sobrasin arvutis ja leidsin jälle selle kausta üles. Igatahes, ‘parenthood’ on ülivägev sari, selline reaalne ja mõnus (nagu minu blogi :D), mitte mingi ulmekas või seebikas.

Olen suure hooga hoidiseid teinud. Hetkel on keldris oma aega ootamas maasikamoosi, mustikamoosi, kaks purki kirsikompotti, mõned purgid tikrikompotti, päris tohhujaa liitreid mahla ja mingi 40 purki kurki (väiksed purgid!).
Kahjuks aga kõik purgid mul ei seisa ja kaaned muudkui lendavad pliu ja pläu. Täna tassisin näiteks 98% tikrikompottidest välja ja valasin kompostihunnikusse. Palun praegu väga vabandust oma järgneva väljenduse eest, aga mul sitt ikka täiega keeb! Korjad, puhastad, keedad, jaurad, kaanetad, tassid ja nussid, ning siis need närakad lihtsalt loobivad kaaned maha ja kõik läheb pekki.
Ühe kaanega sain peaaegu näkku. Tõstan mina purgi üles, et seda keldrisse viia, oli teine niigi mitu päeva kapi peal seisnud (sellepärast ehk läkski pekki?) ja järsku käib selline pauk, et kõrvad läksid lukku – terve köök oli mahla täis, mina olin mahla täis, purk vahutas nagu marutõbine koer ja sõbranna pidi mu kõrval naerust püksi tegema.
Igatahes. Ma olen mad as fuck, sest nii palju aega, energiat, raha ja marju on raisku läinud. Ma oleksin selle asemel maeitea kasvõi blogida võinud.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, sain ma nüüd teada, et pool inimkonda ei vaeva üldse oma pead mingite kaanetajatega. Kõik mahlad ja kompotid ja kurgid saab ka keeratava kaanega purkidesse panna, nagu midaaaa asja? #TänksEmme :D

Ja nagu mul tööd veel vähe oleks, siis küsis täna naabrinaine, et kas mulle astelpaju marju võib pakkuda, nemad ise ei tahtvat. Ütlesin siis, et ikka võib. Söödan need talvel lastele sisse, head vitamiinipommid ju. Ja järgmine hetk visati mulle mingi viis kahe-kolme meetrist astelpaju PUUD üle aia. :D

Mõni nädal tagasi maksin ma näiteks 40 eurot selle eest, et üks tädike saaks mu peale 30 minutit karjuda. :D
No okei, mitte karjuda, aga ma tundsin end küll väga rünnatuna ja oleksin seal kabinetis peaaegu nutma hakanud. Nimelt käisin ma Annuga tasulise nahaarsti juures, sest oktoobrini oma aega oodata oleks lihtsalt rohkem kui absurdne. Igatahes, ei osanud ka tema mulle mitte mingeid normaalseid, konkreetseid vastuseid anda, vaid lihtsalt luges ette piiiiiika nimekirja asjadest, mida ma talle süüa anda ei tohiks, ja süüdistas mind, et ma praeguse hetkeni neid asju veel talle andnud olen. ”Saad sa sellest aru???” käis iga lause lõppu ja mul oli tunne nagu ma oleks mingi retard. Sest no ma ju MEELEGA annan lapsele neid asju, mis tal allergiat tekitavad, ega ma ju arsti juurde ometi abi otsima läinud, eksole. Aga hästi lohutav oli muidugi see, et järgmine samm olevat lapsel astma ja eluaegne dermatiit, kui ma allergia põhjust kuskilt pärapersest ise välja ei ime.
”Täiega naljakas” on ka muidugi see kuidas igal arstil on erinev soovitus ja eelneva soovitse peale aetakse silmad tõllaratasteks.

Arst nr 1: ”Pane lapsele vannivette kummelit, see parandab haavu ja pehmendab vett.”
Arst nr 2: ”Misasja, sa paned vanni kummelit??? Segi oled või! See kuivatab nahka, mitte mingil juhul ei tohi kummelit panna! Osta parem apteegist spets õli.”
Arst nr 3: ”Mis õli? Seda pole küll vaja, puhas vesi on lapsele kõige parem!”

Ühesõnaga mu oma katsetused on siiani näidanud, et Annu ei talu tomatit ja piima. Muna ainult väikestes kogustes ja spinat tekitas tal vist ka mingi reaktsiooni, aga ehk oli see lihtsalt kokkusattumus, ei tea, peab uuesti katsetama. Aga midagi on mul veel avastamata, sest täielikult kadunud see kratsimine pole. Või ehk polegi lootust sellest täielikult lahti saada…

Kõige kummalisem on selle loo juures aga see, et allergiatestid ei näidanud jaanuaris enam piimaallergiat ja muna oli taandunud minimaalseks. Aga ometi, kui Annu neid asju täpselt samamoodi edasi sõi, nagu väidetava allergia ajal, lõi tal märtsi keskel asi hullupööraselt välja (enne oli nahk täiesti OK). Ja sellepärast ma ei saanudki aru mis paganama jama see on. Praegu mõtlen, et ehk see oli siis sellest, et ta sai neid allergeene koguaeg peale ja ühel hetkel läkski asi lihtsalt hullemaks. Või siis tegi tõesti õues olemine asja hullemaks, sest kõige esimesena läksidki käest ära nägu ja käed, mis kevadel ainsana tuule ja päikese käes ju paljad olid.
Vahepeal ma juba hingasin kergendatult ja lootsin, et olen asjale lahenduse leidnud – päikeseallergia. Nimelt tundus päikesekreemi määrimine asja parandavat. Iga kord, kui Annu oli pikemalt õues olnud, oli nahk hullem, aga kui ma olin teda eelnevalt korralikult kreemitanud, polnud asi pooltki nii jube. Aga ju see siis oli jällegi tema eriline dermatiit, mis päikest ja tuult ei talu. Või ma ei tea. Mul on mõistus juba otsas ja selline tunne on, et mitte keegi ei oska/saa/viitsi/taha/suuda aidata. Ma reaalselt vaatasin ühel õhtul oma last ja nutsin, sest see pilt oli lihtsalt nii kohutav. Ma tundisn end nii sitast ja täieliku läbikukkujana. Ma oleks olnud valmis kasvõi Everesti tippu ronima, kui see vaid kuidagi mu tütrekest aidanud oleks. Nahk ta kaelal oli purukuiv, nägu oli punane, käed kärnas ja verised, laps nuttis muudkui ai-ai-ai… See nahk oli tal seal kaelal nagu paber ja koorus mitu päeva maha. Suurte latakatena tõmbasin lihtsalt lapsel näost ja kaelalt nahka maha. Hommikul ärkasime, oli voodi naharibasid täis. See oli lihtsalt…agh.

20160724-DSC_0118

Aga vähemalt praegu on Annul paljupalju parem ja uus baaskreem aitab hästi, ning lisaks on ka odavam.

Ja Joelist siis ka natukene. See poiss vist ei kavatsegi kasvamisega hoogu maha võtta. Ta on praegu 2-kuusena suurem, kui Annu oli kolme-nelja kuusena (heh, kuusenaljad). Ma mõtlesin, et ma saan rahumeeli nende riietega, mis mul varutud on, mingi pool aastat läbi, aga no üsna pea pean ma juba 68 suuruse välja otsima. Ja ma isegi ei tea kas ja kui palju ja mida mul 68+ suuruses on. Üks korralik shoping ootab igatahes ees. Ja Annule oleks ka tegelikult vaja 92 suurust vaatama hakata. Muide, mu lapsed on veits imelikud vist. Pluusid jäävad enne väikseks, kui sukad-püksid. Joel näiteks kannab siiani 50-56 suurus pükse, aga pluusid on kõik 62 ja varrukad kipuvad juba väikseks jääma. Annuga oli ja on sama teema. :D

Nagu aru saada on, siis tissitamine läheb meil hästi, sest poiss kosub, nagu tuleks mu kraanidest vahukoort. Sel korral olen 95% vähem stressis kõigi nende streikide ja jurade pärast, sest ma tean, et piima mul on ja isegi kui tundub, et ei ole, saab kõik korda. Annuga sai ju iga viimne kui probleem mul läbi tehtud, seega on see tee mul veel värskelt meeles. Ja no Joel ikka annab korralikult hagu alla mulle siin. Alles lõpetasime ühe paraja pullimise perioodi. Ma isegi ei tea misasi see oli. Äkki streik, äkki piima tellimine, äkki poole eelistus, äkki päevadest tingitud piima maitse muutumine. Jumal seda teab. Igatahes veetsin ma siin päris mitu päeva temaga võideldes ja kraageldes. Hakkab tema siis mul nutma, sest söögiaeg on käes. Pakun rinda ja ta hakkab veel hullemini röökima. Pisarad voolavad ojadena ja rinda ta ei haara. Võtan ta sülle ja torkan luti suhu, et teda maha rahustada ning ta hakkab seda rebima, nagu poleks kolm päeva süüa saanud. Panen ta vaikselt voodile ja üritan imekiirelt luti tissi vastu vahetda, et ta ei jõuaks karjuma hakata. Aga 9 juhul 10st ta ikkagi hakkab. Kordan eelnevat stsenaariumit vähemalt kolm korda, enne kui ta aru saab, et ma ei ürita teda mürgitada või surnuks piinata, vaid kõigest piimakooma saata.
Also, vahepeal lööb talle mingi sajopp pähe, ning ta on nõus võtma vaid vasakut rinda. Nii kui talle parema nina alla torkan tuleb sealt hüsteeria, nagu ma oleksin teda sundinud akuhapet jooma. Ega siis midagi, pean jälle kavaldama ja ta haledalt üle laskma. Õnneks ta ju reaalselt ei saa aru kumb on kumb, vaid võtab kogu asja selle järgi, kuhu poole ta pea on. Seega võtan ma ta sülle nii, nagu ta saaks vasakut rinda, aga tegelikult panen ta paremale rinnale, lihtsalt ta keha jääb siis rohkem mu kaenla alla. Aga kui ta seda pulli mul öösel teha tahab, on variandiks see, et ma lihtsalt keeran end peaaegu kõhuli, nii, et ta ulatub parema rinnani.

Magamisega on tal endiselt nagu jumal juhatab, või siis ei juhata. Mõnel päeval nohiseb mitu ilusat und ja ei tee piuksugi. Mõnel teisel päeval aga ei saa ma temast hetkegi rahu. Kõige tavalisem on see, et kõige suuremad jonnid ja emme-igatsused tulevad peale just siis, kui ma hakkan süüa tegema (vahet pole mis kell). Kõhukoti värk talle ka veel väga ei meeldi, sest ta ei jaksa nii kaua pead hoida, aga ega siis sellist asja ometi ole, et puhatakse emme rinnal, eieie, ikka tuleb jõujunni mängida, ning pead üles suruda ja siis lõuata, kui enam ei jaksa. :D Tahaks väga soetada endale ühe korraliku lina, sest sellega saab teda ehk paremini keha vastu siduda. Ilmselt peaksin vaatama sellise, mis ei veni. Aga millise täpsemalt ja kust? Võite mulle nõu anda.
Ööunega pole ma tal ka rahul. Sorri, aga minu arvates ei ole viie-kuue ajal ärkamine normaalne. Kelle laps ta õige on, ah? Pean vist mehelt minema aru pärima. :D

Jube tüütuks on muutunud ka see, et elutuba on juba kuuaega remondis ja enne septembrit ma isegi ei looda sinna tagasi kolimisele mõelda. Seega on meil magamistoast saanud elutuba + magamistuba + mängutuba ja see on lihtsalt täiesti košmaar. Võite ise ette kujutada kui edukalt me Annut magama saame, kui ise samas toas olema peame (või telekat vaatame). Ja kui edukalt mees öövahetuste eelselt magada saab, kui Annu tal seljas ratsutab…
Lisaks sellele ajab mind täiega närvi ka see meeletu sitt, mida ma koguaeg koristama pean. Ma pühin vähemalt viis korda päevas kõik toad üle ja ikka jääb mulle mingi sodi jala alla! Ja selles ei saa ma süüdistada mitte kedagi teist, kui oma kallist tütrekest, kes a) tuleb jalanõudega tuppa b) läheb paljajalu õue, ning siis jookseb nende liivaste jalgadega voodisse. Ma ei jõua ilmselt üleski lugeda neid kordi, mil ma olen ääri-veeri infarktist pääsenud, kui järjekordse kühvlitäie liiva voodist avastan. Ja no oleks siis, et teda grammivõrdki kotiks see, et ma talle 89492892984095857839038938 korda tunnis räägin, et papudega tuppa ei tulda/paljajalu õue ei minda. Ta saab aru küll, aga teda lihtsalt ei hu-vi-ta. :D

It’s a bird
It’s a plane
No…wait…
It’s just that flying fuck I don’t give.

Ühesõnaga, paras keberniit käib meil siin majas ja igavuse üle kurta ei saa. Annaks jumal, et mul peale seda kõike veel mõnigi närvirakk ja natukenegi mõistust alles jääks. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Allergoloog, looteanatoomia, beebi#2 sugu ja palju muud

Mõned päevad tagasi käisime siis Tartus, et käia läbi allergoloogi juurest, kes oli Annu tagasi kontrolli kutsunud, ja uurida kas beebi#2’ga on kõik korras, ning mis seal kõhus täpsemalt toimub.

Kuna me oleme jalamehed praegu ja peame bussiga liiklema, siis läksimegi vapralt hommikul bussile. Ikka koos vankriga. Aga tuli välja, et mõni tark mees oli otsustanud esmaspäeva hommikul, kui kõik inimesed tööle ja kooli lähevad, saata nii väikse bussi, et sel puudus isegi võimalus oma kotte ja kohvreid kuskile alla ära panna. Seega pidin vankri bussijaama maha jätma ja mees vedas Annut terve ülejäänud päeva süles…

Buss oli puupüsti täis ja üks prouakene tegi seal veel draamat, et tema ei taha oma kotti maha panna, seal on must ja märg! Ning hõivas oma kotinärakaga koha, kuhu oleks võinud istuda kasvõi üks vanaproua, kes pidi nüüd püsti seisma. Oleks siis vähemalt oma kohtagi pakkunud, aga ei. Mitu inimest julgesid talle märkuse teha ja öelda, et ostku siis lisapiletki oma kotile, aga tema siis pani vastu, et nad kõik on nii-ii-ii õelad! :D
Üks väike naisterahvas krabas veel oma suuuure reisikohvrigi sülle, mis siis, et see oli sama suur, kui naine ise. Ja too prouakene ei saanud nüüd oma käekottigi sülle võetud, saate aru. :D

Muide, Tartu kõnniteed on tunduvalt hullemas seisus, kui siin, meie väikelinna omad. Sellist soga ja plöga pole ma ammu kohanud. Pahkluuni sopa sees trampimine tõmbas mul ikka kopsu korralikult kokku. :D

Kuna olin ultraheli aja pannud Annemaia allergoloogi järgi, siis esmalt pidimegi minema lastehaiglasse.
Arst vaatas siis Annu naha üle ja tõdes, et midagi hullu ta ei näe. Pean vaid niisutava kreemiga kreemitamist jätkama, kui tunen, et selleks vajadus tekib.
Määras ka uued testid, et vaadata kas ja kui palju allergia taandunud on, või ehk on midagi uut juurde tekkinud. Õnneks tuli välja, et lehmapiima oma on tal täielikult kadunud ja uusi juurde pole ka tekkinud. Alles on vaid munavalge ja -kollase allergia, mis suure tõenäosusega mööduvad selleks ajaks, kui Annu kaks saab.

Pean tõdema, et ma ei ajanud Annu menüüs näpuga järge, et ta jumala eest ei saaks piima, ega ka muna, ja ei tähendanud mina mingeid erilisi probleeme. Ei süganud ta end kuskilt, ei tekkinud löövet ega midagi. Käed ja jalad on vahepeal veidikene karedad, aga ma kardan, et see on pigem sellest, et ma pean teda koguaeg pesema ja meie vesi pole just teab mis hea. Mõni õhtul kreemitamist ja asi jälle korras.

Ta saab ikka minu tassist igal õhtul piima juua (+ pidevalt joob jogurtit, sööb kohupiima jms), kui tahtis ja sõi praemunagi, kui isu oli. Ja no muidugi teiste toitude sees saab ta ka pidevalt muna. Ning ei ole mina pannud tähele, et midagi hullemaks oleks läinud. Aga arst tegi sel esimesel visiidil küll sellist draamat, nagu laps sureks kohe maha, kui lonksu piima saab, või muna kasvõi unes näeb. :D Määras meile veel toitumisnõustaja juurde külastusegi, et saaksin aimu kuidas pean edaspidi neid toiduaineid vältima ja millega asendama. Aga samas pigem üle reageerida, kui lihtsalt käega lüüa, nagu siin mõnel arstil kombeks on.

Järgmine peatus oli siis ultraheli.

Kabinetis selgus, et mul on kellegi teise saatekiri hoopis kaasas. Ämmaemand oli mulle kogemata andnud kellegi 41-aastase Maali saatekirja. :D Õnneks sellest probleemi ei tekkinud ja ultraheli sai ikka tehtud.

Beebi on igati terve ja tubli, kõik on omal kohal ja täpselt nii nagu peab. Nagu ma arvanud olingi, siis oli ta peaseisus. Kui ta risti oli, siis valutasid mu munasarjad, nagu keegi teritaks neil nuge, aga nüüd pean ma hoopiski pidevalt vetsu vahet jooksma. Ju ta siis surub pea peal olles kuidagi rohkem põiele, või ma ei tea. Ja no südamelöökide järgi saan ma ka veel aru, et mis pidi ta on. Kui leian löögid vaagnaluu juurest, on ta risti, kui häbemeluu juurest, on ta peaseisus ja kui naba lähedalt, siis on ta tuharseisus.
Platsenta ongi eesseinas, nagu ma arvasin, aga õnneks see armi ei sega ja hetkel sellega probleeme ei ole.
Kasvult on ta ka peaaegu nädalakese ees. Minu arvutuste ja varasemate ultrahelide järgi oleks ta esmaspäeval pidanud olema 20+1, aga see ultraheli näitas beebi suuruseks 21+0. Kui enne oli TA 5.juuni, siis selle UH’i järgi 30.mai. No ja päevade (ja 12.ndl UH’i) järgi vapsee 24.mai… Aga ma arvan, et küllap ta ikka üle läheb, või sinna 5.juuni kanti jääb.
Annuga mul polnud kunagi sellist jama, alles lõpus hakkasid kuupäevad kõikuma. Aga beebi#2’ga näitab iga UH eri aega (samas, kõik on erinevates kohtades tehtud ka). Küll ta on kaks nädalat kasvust maas, küll nädal ees jne… :D

Sugu, ta väike sindrinahk, meile ei näidanudki. Nabanöör oli jalgade vahel ja mitte mingi nurga alt ei olnud näha. Mina jõudsin küll juba nelisada atakki saada, sest kord nägin ma nokut ja kord hamburgerit (tüdruk=kolm joont), siis jälle nokut jne. Aga tuleb välja, et ma ei näinud mitte midagi, peale tavalise tagumiku. :D

Selle kogemusega olin ma väga rahul. Masin oli nii-ii-ii palju kordi parem, kui need kökatsid siin haiglates ja mulle oli lausa eraldi ekraan! Tavaliselt a) mina ei näe mitte midagi b) pean kael kõveras kuskile nurga taha vahtima.
Ma seda beebit polnudki ultrahelis õieti ju näinud. Ainult korra, siis kui ta oli veel herne suurune vilkuv kera… Nii mõnus oli vaadata tema väikseid käekesi ja jalakesi. Kõik oli nii ilusti näha ja ei olnudki ‘siil udus’… Ma oleksin seal pmt võinud varbaid lugeda. Jube kiirelt sai ainult läbi, ma oleksingi võinud sinna jääda. :D

Nüüd, kui ta juba tugevamalt liigutab, tekib ikka selline hea tunne sisse, ja teatud side hakkab tekkima. Muidu nagu ei adunudki veel, et uus beebi, või miskit… Veidikene kahju on küll, et sugu teada ei saanud. Minu arust see teeb asja kuidagi veel… reaalsemaks, lähedasemaks. Saad mõelda, et vot minu poja, või, et minu tütrekene… Saaks kindlama mõttega nimesid vaadata või riideid muretseda… Nüüd ma ei teagi kas peaksin oma ’it’s a boy!’ särgi maha müüma, või selga ajama. :D
Imelik nüüd mõeldagi, et ma seda särki nii mitmel korral uhkusega kandsin, endal plika kõhus. :D

Soo teada saamisele lootsin ma ka sellepärast, et hakata lõpuks ettevalmistusi tegema. Kui ma Annuga nii kaugel olin, olid mul juba vanker, voodi ja jumal teab mis kõik olemas, riietest rääkimata. Beebi#2’le pole ma aga mitte midagi ostnud, peale kõvera mängumati, mille ma ka hea meelega müüjale tagasi saatnud oleksin. Annu riided olen ma kõik juba ära hävitanud, nii, et need tuleb ka kõik nii, ehk naa uued osta. Isegi, kui sünniks teine tüdruk.

Kui rääkida sellest, et mis ma ise kogu sellest soo teemast arvan, siis… Ühel päeval mõtlen, et raudselt on ta tüdruk, teisel olen jälle kindel, et küllap ta ikka poisiks osutub. Ja see teadmatus käib mulle tegelikult närvidele. Tahaks talle kindlalt viidata, mitte koguaeg rääkida ‘poeg, või tütar’ ja ‘õde, või vend’. Muidu ma soost eriti nagu ei hooligi. Poeg siis poeg. Tütar siis tütar, aga saaks selguse majja! :D

Ma olen alati mõelnud, et tahaks nelja last. Et, kui esimene on tüdruk, siis võiks teine ka tüdruk olla, ja hiljem saaks ideaalis siis veel kaks poissi ka. Aga nüüd on see ideaal vastu taevast lennanud, sest nelja last ma ilmselgelt sünnitama ju ei hakka… Keegi peab nad suureks ka kasvatama ja aitama koolid lõpetada, ilma, et nad peaksid selle kõrvalt hullult tööd rügama, või üldse pooleli jätma… Neli last korraga gümnaasiumis, kutsekas, ülikoolis – kusiganes nad olla tahavad – raskeks, kui mitte võimatuks läheks. :D

Aga mu silmade ees virvendab ikkagi pilt neljast lapsest. Kaks plikat, kes koos nukkudega mängivad, riiete pärast kaklevad ja hilisemas elus teineteisele asendamatuteks sõbrannadeks osutuvad. Ning kaks poisikest, kes koos oma poiste mänge mängivad ja parimad sõbrad on.
Ma arvan, et tüdruk ja poiss ei kasvaks nii lähedasteks, kui näiteks kaks tüdrukut, või kaks poissi. Mingil hetkel tekivad neil ju ikka erinevad huvid ja mängud, ning siis oleksid nad jälle justkui ‘üksi’.
Mehe pärast loodan, et saame poja. Siis on tal vabandus autodega mängida, ajal, mil mina ninapidi nukumajas istun. Aga Annu pärast tahaksin tütart, sest noh, just rääkisin sellest.

Aga noh, kuna ma ei plaani rohkem lapsi saada, siis oleks ju tore, kui meil oleks poeg ka. Saaksime mõlema kasvatamise kogemuse ja ‘komplekt oleks koos’ (hehh, rumal väljend!).
Kuigi süda tunneb, et kaks on vähe ja mu beebiisu veel ei rauge, siis… Mingil hetkel tuleb ikkagi kahjuks mõistuse häält kuulata. Vaatame seda hullumeelset tittede isu asja siis, kui beebi#2 sündinud on, eksole. :D
Ma isegi loodan, et mul läheb see kohutav titeisu ära, sest muidu on küll jube raske neid lõpmatuseni mitte saada.
Mitte, et ma sooviksin jälle raske tervisega beebit, kes selle isu oma nutmisega ära tapaks. :D

Ühesõnaga, tulgu kes tuleb – me võtame ta avalisüli ja suure armastusega vastu!

P.S ärge pange seda smailide merd tähele, ma olen nii harjunud iga lause lõppu juustukerasid laduma, et siingi tekib koguaeg tunne, et tahaks… Äkki muidu ei saa keegi aru, et see on nali, või, et ma mõtlen seda huumoriga. :)

10978594_969446743080616_4517078732017218200_n

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Laste allergoloogi külastus

Käisin täna Annuga Tartus laste allergoloogi juures, sest tal on juba vägaväga pikka aega olnud kaelal kuiv ja sügelev nahk. Asi on juba nii hull, et vaene laps ei saa korralikult magadagi, läbi une ka muudkui sipleb ja sügab end. Õnneks orgunnis perearst meile tänaseks tsüto (?) aja, sest muidu oleksime alles 30.detsember jaole saanud…

Arst vaatas Annemaiat ja nentis, et see ei ole just kõige tavapärasem koht, kus allergia välja lööb. Eriti veel arvestades, et ülejäänud keha on korras. Kahtlustas isegi, et tegu polegi allergiaga, vaid mingi seenhaigusega, sest seni kasutatud zyteki tilgad ja sibicorti kreem ei ole aidanud.

Saadeti meid siis allergiateste tegema.
Annul tõmmati mõlemad käed triipe täis ja torgiti ta täiesti läbi. Kui esimese käe täpitamise peale ta eriti häält ei teinud, siis teise käega läks asi juba karmiks. Pidime teda jõuga kinni hoidma ja ta nuttis nii kohutavalt. Võehh. See oli õudne!

15 minutit hiljem siis selgus, et tal on kerge allergia munakollase ja lehmapiima vastu, ning suurem allergia munavalge vastu. Lehmapiim 3mm, munakollane 2mm ja munavalge 13mm! Ma täitsa ehmatasin, kui seda munavalge pärast tekkinud kuppu nägin…

Siis suunati meid nõustaja juurde, kes rääkis mulle kuidas edaspidi last toitma peaksin ja mida vältima, kuidas midagi asendama jne.
Õnneks piima ja munakollase allergia on tal suhteliselt tühine ja ilmselt möödub üsna pea. Munavalge oma aga aratavasti kestab veel mõnda aega, aga arst arvas, et küllap kasvab ta sellestki mõne aastaga välja.
Aga hetkel pean siis neid toiduaineid tema menüüs vältima ja enda omas piirama.
Ja kuna Annul on väga õrn nahk, soovitas ta mul lapsele vannivette panemiseks, osta vanniõli jms asju, et meie lubjane vesi tema nahale veel hullemat kahju ei teeks. Niisutava kreemiga pean teda ka koguaeg määrima ja vannivesi ei tohi olla üle 36 kraadi.

Peale nõustamist läksime arsti juurde tagasi.

Küsisin arstilt ka selle kohta, et mis ta arvab, kas Annu kohutavad gaasid jms hädad võisid olla samadel põhjustel (mina ju jõin ikka piima ja sõin ka munast tooteid). Ta ütles, et see on üsnagi tõenäoline… Seega tean nüüd nendele asjadele järgmise lapsega rohkem tähelepanu pöörata. Kui ka temal sellised jubedad tervisehädad peaksid ilmnema, saan kohe esimesena need variandid ära katsetada.

Arst soovitas, et ma võiksin nüüd imetamise ära lõpetada, sest Ann on juba peaaegu aastane. Siis ei peaks ma ennast ka toiduga piirama. Sellest pakkumisest ma aga keeldusin viisakalt. Sellepärast, et mina kõike mugida saaksin, ma nüüd küll imetamist ära lõpetama ei hakka. Küllap Annu ise lõpetab, kui heaks arvab. Ja kui ei, siis eks kunagi hiljem vaatame seda asja. Enne kaheseks saamist ma sellepärast ei põe.
Aga sellegipoolest kirjutas ta Annule kolm purki allergikute piimasegu. Kuna pean nüüd putrusid ka ise keetma hakkama, siis ostsin need piimasegud ikkagi välja. Õnneks sain 100% soodustuse (sest Ann on veel alla aastane) ja maksin nende purkide eest umbes 1,50 kokku. Tuleb välja, et 100% soodustust ei = tasuta. :D

Aga eks ma lähen nüüd proovin Annu magama panna ja ehk saan ise ka veidikene puhata. Terve päev mööda linna, busse ja haiglat traavimist + Annu koguaeg kõhukotis + see suur vankrinärakas ka = ”mõnus” kõhuvalu.

Kas teie lapsel/lastel on allergiaid olnud? Mille vastu?



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!