Mõned päevad tagasi käisime siis Tartus, et käia läbi allergoloogi juurest, kes oli Annu tagasi kontrolli kutsunud, ja uurida kas beebi#2’ga on kõik korras, ning mis seal kõhus täpsemalt toimub.
Kuna me oleme jalamehed praegu ja peame bussiga liiklema, siis läksimegi vapralt hommikul bussile. Ikka koos vankriga. Aga tuli välja, et mõni tark mees oli otsustanud esmaspäeva hommikul, kui kõik inimesed tööle ja kooli lähevad, saata nii väikse bussi, et sel puudus isegi võimalus oma kotte ja kohvreid kuskile alla ära panna. Seega pidin vankri bussijaama maha jätma ja mees vedas Annut terve ülejäänud päeva süles…
Buss oli puupüsti täis ja üks prouakene tegi seal veel draamat, et tema ei taha oma kotti maha panna, seal on must ja märg! Ning hõivas oma kotinärakaga koha, kuhu oleks võinud istuda kasvõi üks vanaproua, kes pidi nüüd püsti seisma. Oleks siis vähemalt oma kohtagi pakkunud, aga ei. Mitu inimest julgesid talle märkuse teha ja öelda, et ostku siis lisapiletki oma kotile, aga tema siis pani vastu, et nad kõik on nii-ii-ii õelad! :D
Üks väike naisterahvas krabas veel oma suuuure reisikohvrigi sülle, mis siis, et see oli sama suur, kui naine ise. Ja too prouakene ei saanud nüüd oma käekottigi sülle võetud, saate aru. :D
Muide, Tartu kõnniteed on tunduvalt hullemas seisus, kui siin, meie väikelinna omad. Sellist soga ja plöga pole ma ammu kohanud. Pahkluuni sopa sees trampimine tõmbas mul ikka kopsu korralikult kokku. :D
Kuna olin ultraheli aja pannud Annemaia allergoloogi järgi, siis esmalt pidimegi minema lastehaiglasse.
Arst vaatas siis Annu naha üle ja tõdes, et midagi hullu ta ei näe. Pean vaid niisutava kreemiga kreemitamist jätkama, kui tunen, et selleks vajadus tekib.
Määras ka uued testid, et vaadata kas ja kui palju allergia taandunud on, või ehk on midagi uut juurde tekkinud. Õnneks tuli välja, et lehmapiima oma on tal täielikult kadunud ja uusi juurde pole ka tekkinud. Alles on vaid munavalge ja -kollase allergia, mis suure tõenäosusega mööduvad selleks ajaks, kui Annu kaks saab.
Pean tõdema, et ma ei ajanud Annu menüüs näpuga järge, et ta jumala eest ei saaks piima, ega ka muna, ja ei tähendanud mina mingeid erilisi probleeme. Ei süganud ta end kuskilt, ei tekkinud löövet ega midagi. Käed ja jalad on vahepeal veidikene karedad, aga ma kardan, et see on pigem sellest, et ma pean teda koguaeg pesema ja meie vesi pole just teab mis hea. Mõni õhtul kreemitamist ja asi jälle korras.
Ta saab ikka minu tassist igal õhtul piima juua (+ pidevalt joob jogurtit, sööb kohupiima jms), kui tahtis ja sõi praemunagi, kui isu oli. Ja no muidugi teiste toitude sees saab ta ka pidevalt muna. Ning ei ole mina pannud tähele, et midagi hullemaks oleks läinud. Aga arst tegi sel esimesel visiidil küll sellist draamat, nagu laps sureks kohe maha, kui lonksu piima saab, või muna kasvõi unes näeb. :D Määras meile veel toitumisnõustaja juurde külastusegi, et saaksin aimu kuidas pean edaspidi neid toiduaineid vältima ja millega asendama. Aga samas pigem üle reageerida, kui lihtsalt käega lüüa, nagu siin mõnel arstil kombeks on.
Järgmine peatus oli siis ultraheli.
Kabinetis selgus, et mul on kellegi teise saatekiri hoopis kaasas. Ämmaemand oli mulle kogemata andnud kellegi 41-aastase Maali saatekirja. :D Õnneks sellest probleemi ei tekkinud ja ultraheli sai ikka tehtud.
Beebi on igati terve ja tubli, kõik on omal kohal ja täpselt nii nagu peab. Nagu ma arvanud olingi, siis oli ta peaseisus. Kui ta risti oli, siis valutasid mu munasarjad, nagu keegi teritaks neil nuge, aga nüüd pean ma hoopiski pidevalt vetsu vahet jooksma. Ju ta siis surub pea peal olles kuidagi rohkem põiele, või ma ei tea. Ja no südamelöökide järgi saan ma ka veel aru, et mis pidi ta on. Kui leian löögid vaagnaluu juurest, on ta risti, kui häbemeluu juurest, on ta peaseisus ja kui naba lähedalt, siis on ta tuharseisus.
Platsenta ongi eesseinas, nagu ma arvasin, aga õnneks see armi ei sega ja hetkel sellega probleeme ei ole.
Kasvult on ta ka peaaegu nädalakese ees. Minu arvutuste ja varasemate ultrahelide järgi oleks ta esmaspäeval pidanud olema 20+1, aga see ultraheli näitas beebi suuruseks 21+0. Kui enne oli TA 5.juuni, siis selle UH’i järgi 30.mai. No ja päevade (ja 12.ndl UH’i) järgi vapsee 24.mai… Aga ma arvan, et küllap ta ikka üle läheb, või sinna 5.juuni kanti jääb.
Annuga mul polnud kunagi sellist jama, alles lõpus hakkasid kuupäevad kõikuma. Aga beebi#2’ga näitab iga UH eri aega (samas, kõik on erinevates kohtades tehtud ka). Küll ta on kaks nädalat kasvust maas, küll nädal ees jne… :D
Sugu, ta väike sindrinahk, meile ei näidanudki. Nabanöör oli jalgade vahel ja mitte mingi nurga alt ei olnud näha. Mina jõudsin küll juba nelisada atakki saada, sest kord nägin ma nokut ja kord hamburgerit (tüdruk=kolm joont), siis jälle nokut jne. Aga tuleb välja, et ma ei näinud mitte midagi, peale tavalise tagumiku. :D
Selle kogemusega olin ma väga rahul. Masin oli nii-ii-ii palju kordi parem, kui need kökatsid siin haiglates ja mulle oli lausa eraldi ekraan! Tavaliselt a) mina ei näe mitte midagi b) pean kael kõveras kuskile nurga taha vahtima.
Ma seda beebit polnudki ultrahelis õieti ju näinud. Ainult korra, siis kui ta oli veel herne suurune vilkuv kera… Nii mõnus oli vaadata tema väikseid käekesi ja jalakesi. Kõik oli nii ilusti näha ja ei olnudki ‘siil udus’… Ma oleksin seal pmt võinud varbaid lugeda. Jube kiirelt sai ainult läbi, ma oleksingi võinud sinna jääda. :D
Nüüd, kui ta juba tugevamalt liigutab, tekib ikka selline hea tunne sisse, ja teatud side hakkab tekkima. Muidu nagu ei adunudki veel, et uus beebi, või miskit… Veidikene kahju on küll, et sugu teada ei saanud. Minu arust see teeb asja kuidagi veel… reaalsemaks, lähedasemaks. Saad mõelda, et vot minu poja, või, et minu tütrekene… Saaks kindlama mõttega nimesid vaadata või riideid muretseda… Nüüd ma ei teagi kas peaksin oma ’it’s a boy!’ särgi maha müüma, või selga ajama. :D
Imelik nüüd mõeldagi, et ma seda särki nii mitmel korral uhkusega kandsin, endal plika kõhus. :D
Soo teada saamisele lootsin ma ka sellepärast, et hakata lõpuks ettevalmistusi tegema. Kui ma Annuga nii kaugel olin, olid mul juba vanker, voodi ja jumal teab mis kõik olemas, riietest rääkimata. Beebi#2’le pole ma aga mitte midagi ostnud, peale kõvera mängumati, mille ma ka hea meelega müüjale tagasi saatnud oleksin. Annu riided olen ma kõik juba ära hävitanud, nii, et need tuleb ka kõik nii, ehk naa uued osta. Isegi, kui sünniks teine tüdruk.
Kui rääkida sellest, et mis ma ise kogu sellest soo teemast arvan, siis… Ühel päeval mõtlen, et raudselt on ta tüdruk, teisel olen jälle kindel, et küllap ta ikka poisiks osutub. Ja see teadmatus käib mulle tegelikult närvidele. Tahaks talle kindlalt viidata, mitte koguaeg rääkida ‘poeg, või tütar’ ja ‘õde, või vend’. Muidu ma soost eriti nagu ei hooligi. Poeg siis poeg. Tütar siis tütar, aga saaks selguse majja! :D
Ma olen alati mõelnud, et tahaks nelja last. Et, kui esimene on tüdruk, siis võiks teine ka tüdruk olla, ja hiljem saaks ideaalis siis veel kaks poissi ka. Aga nüüd on see ideaal vastu taevast lennanud, sest nelja last ma ilmselgelt sünnitama ju ei hakka… Keegi peab nad suureks ka kasvatama ja aitama koolid lõpetada, ilma, et nad peaksid selle kõrvalt hullult tööd rügama, või üldse pooleli jätma… Neli last korraga gümnaasiumis, kutsekas, ülikoolis – kusiganes nad olla tahavad – raskeks, kui mitte võimatuks läheks. :D
Aga mu silmade ees virvendab ikkagi pilt neljast lapsest. Kaks plikat, kes koos nukkudega mängivad, riiete pärast kaklevad ja hilisemas elus teineteisele asendamatuteks sõbrannadeks osutuvad. Ning kaks poisikest, kes koos oma poiste mänge mängivad ja parimad sõbrad on.
Ma arvan, et tüdruk ja poiss ei kasvaks nii lähedasteks, kui näiteks kaks tüdrukut, või kaks poissi. Mingil hetkel tekivad neil ju ikka erinevad huvid ja mängud, ning siis oleksid nad jälle justkui ‘üksi’.
Mehe pärast loodan, et saame poja. Siis on tal vabandus autodega mängida, ajal, mil mina ninapidi nukumajas istun. Aga Annu pärast tahaksin tütart, sest noh, just rääkisin sellest.
Aga noh, kuna ma ei plaani rohkem lapsi saada, siis oleks ju tore, kui meil oleks poeg ka. Saaksime mõlema kasvatamise kogemuse ja ‘komplekt oleks koos’ (hehh, rumal väljend!).
Kuigi süda tunneb, et kaks on vähe ja mu beebiisu veel ei rauge, siis… Mingil hetkel tuleb ikkagi kahjuks mõistuse häält kuulata. Vaatame seda hullumeelset tittede isu asja siis, kui beebi#2 sündinud on, eksole. :D
Ma isegi loodan, et mul läheb see kohutav titeisu ära, sest muidu on küll jube raske neid lõpmatuseni mitte saada.
Mitte, et ma sooviksin jälle raske tervisega beebit, kes selle isu oma nutmisega ära tapaks. :D
Ühesõnaga, tulgu kes tuleb – me võtame ta avalisüli ja suure armastusega vastu!
P.S ärge pange seda smailide merd tähele, ma olen nii harjunud iga lause lõppu juustukerasid laduma, et siingi tekib koguaeg tunne, et tahaks… Äkki muidu ei saa keegi aru, et see on nali, või, et ma mõtlen seda huumoriga. :)
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
