Käisime täna lastega Tartus allergoloogi juures, sest alates septembrist on neil nahk jälle käest ära läinud ja ma ausõna kartsin (kardan), et neil võib mõni uus allergia jälle olla välja löönud. Esimene mõte oli, et no äkki tõesti lõi nüüd jäneste vastu allergia. Kuigi seda enne neil ei olnud, siis need allergiad võivad alles kokkupuutel ka tekkida. On olemas veel igast rist-allergiad, ala, et eraldi võttes porgandi ja õuna vastu allergiat pole, aga kui laps neid korraga sööb, siis lööb allergia välja. Või noh, midagi sellist. Ühesõnaga, paras porr värk ja kunagi ei või kindel olla mis ja kas ja kuidas.
Praegu on seis selline, et Annu on end igast otsast lõhki kratsinud ja mina temaga öösel samas voodis magada ei taha. Ta lihtsalt ei lõpetagi seda kratsimist ära ja mu kõrvad tahavad peast ära kukkuda, kui ma kuulen kuidas ta end ribadeks rebib. Joelil on õnneks hetkel veidi kergem. Temal on punane laik vaid ühe jalalaba peal, aga see plekk kasvab koguaeg. Rinna andmist ma ei julgegi enam ära lõpetada, sest Annul oli ju samamoodi – alguses oli asi kontrolli all ja kui rinnaga lõpu tegin, läks asi käest ära.
Hetkel on jälle natukene selline kurb ja saamatu ja ahastuses tunne, sest mitte muhvigi targemaks ma täna ei saanud. Joelile tehti kassi, koera, tolmu, muna, piima, nisujahu, jänese, pähkli testid ja kõik olid negatiivsed, ehk neid allergiaid tal pole. Annu sai jänese, muna, piima, pähkli ja nisujahu testid ning temalgi oli kõik negatiivne. Arst alguses ei tahtnud Annule üldse mingeid teste teha, sest alles ju tehti (kevadel!), aga siis ma nagu mokaotsast kobisesin, et jänese oma võiks ikka vähemalt teha, et välistada uute lemmikute poolt tekitatud pahanduse.
Hakkab jälle see näpu viibutamine pihta, et vaadake menüüd ja vaadake menüüd. Aga no sel korral vähemalt on midagi vaadata, sest maiustuste peale on neil lastel hea nina. Ära keelati ka mandariinid, viinamarjad, arbuus ja põhimõtteliselt kõik muu, mida nad siin meeleldi kahe suu poolega näost sisse laseks. Kogu värgi juures ainus hea asi on see, et kui lapsed magusat süüa ei tohi, ei tohi seda ka koju osta, st mina ei saa ka midagi ”salaja” mugida. Kuigi noh, ma olen nüüd siin end julgelt tagasi hoidnud ses osas, aga no magusaisu on ikkagi selline, et sure või ära. Kuigi ma ei ole kunagi narkomaan, alkohoolik, ega suitsu-sõltlane olnud, siis ma natuke nagu tahaks suhkrusõltuvuse ka samma patta visata. Vähemalt on pärast hea tunne, kui olen suutnud mõnele asjale ‘ei’ öelda.
Suvi oli niii mõnus. Annu nahk oli täiesti puhas ja ma olin juba nii sillas, et äkki hakkabk see allergia-jant tagasi tõmbuma ja kogu asi sai tolmuallergia diagnoosiga lõpu, aga no kus sa sellega. Ise ma arvasin, et äkki võis hullenemine sellest ka tulla, et suvel olime ju enamasti õues, aga nüüd ikka pigem toas ja tolmuallergia lööb rohkem välja. Kuigi ma koristan mitu korda päevas, siis täielikult tolmuvabaks ei saa elamist iial. Ja kui nüüd laste menüü peale mõelda, siis suvel maiustasid nad minu arust vähemalt sama palju, kui nüüd, aga nahk oli ikkagi ilus. Samas suvi pidigi AD haigetel kõige parem aeg olema…
Igatahes, ma tunnen, et tänane käik ei andnud mulle mitte midagi. Ikka see sama vana jutt, et vaadake menüüd, määrige hormoone peale ja andke zyrtecit. Aga no mida ma määrin ja annan, kui need mitte midagi ei aita? Niisama neid mürgitada ma ka nagu ei näe mõtet. Samas ega arstid ka midagi väga teha ju saa…
Oleks ikka pidanud vist vereproovidega allergiate määramist paluma, sest sellega saab mitukümend asja korraga kontrollida, versus nahatest, millega saab korraga teha u 8 tk. Annu ülikõrge tolmuallergia tuli ju ka poolkogemata just veretestiga ilmsiks.
Kahe nädala pärast kutsus ta meid tagasi ja nii kaua pean neid siis hormoonkreemidega kreemitama ja neile zyrtecit sisse jootma. Eks ole näha mis saab. Äkki ikka küsin vereteste siis.
Ma vahetasin neil baaskreemi ka, sest peale paarikuist kasutamist võib nahk sellega ära harjuda ja see ei mõju enam nii hästi, aga hetkel ei ole see veel midagi paremaks muutnud. Võite mulle jälle soovitada ka mida teie väga tõsiste AD juhtumite puhul kasutate, mida ma järgmisena proovida võiks? Meil oli Bioderma Atoderm Intensiv ja see oli üliüliüli hea (aitäh kõigile kes tookord soovitasid!), aga nüüd peaks vist jälle midagi uut proovima mõneks ajaks. Hetkel määrin neid Erioiliga, see töötas Annul enne Bioderma leidmist üsna hästi. Hea suur tuub ja megaodav ka (u 7 euri 500 ml). Lisaks on neil siis veel vanni jaoks Linola vanniõli ja dušši all pesemiseks BioNike mingi vahend.
Nii, nüüd on arstijutud räägitud, aeg ‘huumoriks’. Kuna meil on auto ikkaaa veeeel pekkis (aga praeguseks on juba vajalik jupp olemas, vaid vahetamise mure), siis pidime bussiga minema. Lapsed ja bussid aga ei sobi teadupärast väga hästi kokku. Või noh, vähemalt minu lapsed ja bussid… Igatahes. Annu rääkis pool teed, et tal on paha olla. Ma olin koguaeg kotiga tal nina all, et no kui oksendab, siis püüan kõik kotti. Olime peaaegu Tartusse jõudnud ja hakkasime asju kokku panema, ning selle paari sekundi jooksul, mil me kõrvaliste asjadega tegelesime, oksendas Annu end täis. Ikka korrraaalikult. Pusa, püksid, mõlema lapse kummikud, iste, maaa… Ühesõnaga, nühkisime siis kõik puhtaks ja vahetasime Annul riided ära. Peale seda hakkasime kohe üleriideid selga panema. Joel seisis mul jalgade vahel püsti, et ma saaksin talle mütsi ilusti pähe panna, kui ta järsku ’iuuu’ ütles ja mulle sülle mõnusa roobi lasi. Saaateeee aruuuu, ta oksendas mulle sülle! Ma hakkasin niimoodi naerma, et pidin end täis laskma. Sellised asjad juhtuvad vist tõesti ainult meiega… Igatahes, kuna Annu järgi koristamise peale oli enamus niiskeid salfakaid ära kulunud, siis ei jäänud mul muud üle, kui suurem enamus Annu pusaga kokku pühkida ja järelejäänud salfakatega kõik muu puhtaks nühkida. Kui välja arvata hingemattev sapihais, siis kõik sai vähemalt puhtaks! Nii kui bussist maha saime, lendas Annu pusa, mille sisse oli keeratud ka kõik oksesed lapid ja muu jura, prügikasti. Vetsus nühkisin nad nii puhtaks kui sain* ja läksime rõõmsalt arsti juurde. Tagasiteel oksendas Annu veel ühe korra. Ma tunnen siiani seda oksehaisu oma jalgadel, mmmmm…
*Ma olin täna niiiii tänulik, et otsustasin lastele ikkagi kvaliteetsed kombed tellida! Maksid küll meeletud 75 euri tk, aga selle eest on need 100% vee- ja tuulekindlad, st et kui laps porilompi kukub (või end täis ropsib), piisab vaid märja lapiga pühkimisest ja kombe on kui uus! Joelil konkreetselt voolas rops mööda kõhtu alla, aga piisas vaid märja lapiga üle tõmbamisest ja voilaa! Tänu pikendustele loodan ma nende kombedega mitu aastat ka välja venitada, seega ehk tasub see investeering end ikkagi ära. Eriti meeldib mulle, et see kombe on õhuke aga soe ja laps ei näe välja kui lumememm või sumomaadleja, kes ei saa oma käsigi liigutada, ning vaarub vaid küljelt-küljele, nagu üks aasta Annul ühe puhvis kombekaga oli. A no vähemalt oli kukkuda pehme. :D
Ainus asi mis mind praegu hirmutab, on nende kombede pesemine, kui peaks tõesti lõpuks selline vajadus tekkima. Sellel on vaja mingit spets pesugeeli ja pärast tuleb triikrauaga üle tõmmata? Eeeee, wat. A no küll ma siis guugeldan. :D
Btw, pole reklaam!
