Laste uued voodid, meie seitsmes aastapäev ja kukupesa postrid!

Mingis postituses ma vist rääkisin, et tahan lastele euroalustest uued voodid teha? No nüüd on need igatahes valmis, aga otseloomulikult ei läinud asjad nii nagu mina olin plaaninud. Esiteks ei saanud ma ikkagi üksi selle meisterdamisega hakkama, sest aluste lammutamisel läks vaja rohkem jõudu, kui minul on, ning mootorsaag + mina ei tundunud ka hea kombona. Lõppkokkuvõttes võttis meheraas mul selle projekti üldse üle, ning mina ei saa selle projekti valmimise eest isegi mitte poolt punkti enda nimele kirjutada. Aga noh, mõte on vähemalt minu! :Dwpid-wp-image-543053209.jpgKui alguses plaanisin teha kõik voodi osad alustest, siis lõpuks läks nii, et alusest sai vaid voodi põhi. Jalad lõikas mees välja küttematerjaliks mõeldud pakkudest, ning peats ja ääred said liimpuitlauast. Kaks voodit läks kokku maksma umbes kolmekümend euri! U 8-9 euri alused ja 2x 11 euri liimpuitlauad, ülejäänud kraam (värv, kruvid, jms) oli endal juba olemas. Voodid said küll võreka mõõtudega (120×60), aga hetkel on see neile täitsa sobiv, ning madratsid olid ka kohe võtta.wpid-wp-image-347661914.jpgTegelikult plaanisime äärelauad ka valgeks ikka värvida, aga ma ei suutnud enam järgmise päevani oodata, et värv kuivada jõuaks. Ja no tegelikult viisin ma mehe järgmisel päeval juba üllatus-aastapäeva-tähistamisele, seega oli hädasti vaja, et lapsed saaksid just sel päeval voodid kätte ja neil oleks kuskil magada, kui vanaema neid hoidma tuleb. Btw, see üllatus-aastapäev läks hästi, aga magada ma enam ei oska. Lapsed on mind katki teinud! See oli kolme aasta jooksul esimene öö, mil ma ei pidanud kedagi tissitama ega lohutama, aga ma ärkasin ikkagi iga natukese aja tagant, ning olin juba enne kümmet üleval. Pergel küll, ma ütlen! :D

Aga lapsed olid vähemalt tublid ja neil oli vanaemaga väga lõbus. Kartsin, et Joel teeb mu emale ilge draama, et mind ei ole (ikkagi esimene öö meil eraldi ja ta on üks paras tissipuuk kah), aga ka temal oli mega suva. Koju jõudsin, siis oli ta enam-vähem näoga, et ‘ah, sa ka siin, jah? No tore siis’ ja läks sõi oma mullast ploomi rahulikult edasi. :D

Joel oli vist tegelikult kohe solvunud, et ma talle nii tegin. Terve ülejäänud päeva ei tahtnud ta, et ma teda puudutaksin. Alles järgmisel päeval tuli kallistama ja musitama mind. Annu aga seevastu oli väga rõõmus, et me koju lõpuks tulime. Kallistas mind kohe nii kõvasti, et pidin äärepealt ära lämbuma. Aga no tema sai vast mu seletustest aru ka, kui neile rääkisin, et emme ja issi lähevad üheks ööks ära ja nemad peavad vanaemale tublid lapsed olema…

Aga tegelikult tahtsin teile veel midagi näidata. Tahtsin seda juba ammu teha, aga no ma ei tea. Ei ole kohe seda blogimise vaimu praegu. Mingeid punnitatud postitusi ma ka teha ei viitsi ja kuna selle kingitusega ei kaasnenud reklaamimise kohustust, siis noh… Aga ma ikkagi tahan näidata, sest minu arust on see nii armas, et Miiu meile sellise paki saatis. Olen ääretult tänulik!

Nimelt potsatas kuu alguses mulle pakiautomaati üks selline vahva pakikene

Ja sealt pakist koorusid välja sellised armsad postrid! Tegelikult on need sellisest kõvemast paberist, aga mul on nad vist niiskust saanud seal kastis seistes. Ilmselt ajasid pätid sinna midagi peale…

wpid-wp-image-572999975.jpgMiski ei olepäriselt kadunud, kuni ema seda leida ei suuda!” ”Müttav mõmmi” ”Kodu on seal, kus wifi ühendub vaikimisi” ”Indiaanipealik öökull wpid-wp-image-744531566.jpg

Suured inimesed ei saa kunagi mitte millestki aru ja lapsed peavad neile tüdimuseni ikka ja jälle kõike selgitama” ”Kodu on seal, kus oled sina” ”Ma olen tänulik ööde eest, millest said hommikud. Sõprade eest, kellest sai perekond ning unistuste eest, millest sai reaalsus

Tahan need plakatid elutoaseinale riputada, vaheldumisi koos laste- ja perepiltidega. Nii, et terve sein saab täis! Valisin meelega sellised hästi meielikud tekstid ja pidasin väga oluliseks ka seda, et kõik oleks ikka meie emakeeles. Kuigi inglise keel meeldib mulle väga ja ma isegi arvan, et paljud asjad kõlavad just inglise keeles palju paremini, siis emakeel on ikkagi emakeel.

Aga noh, enne kui ma midagi kuskile riputama saan hakata, pean kaks uut raami ostma (ja välja vahetama need hullemini kahjustunud postrid), sest natukene aega peale seda, kui olin pildid ära teinud ja postrid karpi tagasi pannud, kukutas Joel kogu kupatuse ümber ja astus sinna otsa nii, et kaks klaasi läksid klirinal katki. Siin majas ei saa mitte midagi (MITTE MIDAGI!) kaheks millisekundikski järelvalveta jätta. Alati peab mõtlema ka asjadele, millele sa mõeldagi ei oska.

wpid-wp-image-1544378861.jpg

Muide, kes tahab ka oma koju taolisi (miinus veekahjustused :D) postreid, siis kukupesa.ee‘s on neid igasuguseid ja kuni kuu lõpuni saate ”lipsuke” koodiga 15% soodustust kah! :)