Rasedusnädal: Kolmkümmend üks

“Sa ei mõista elu enne, kui see sinu sees kasvab.”

Sandra C. Kassis

 

Võtsin emmedeklubi lehelt 31.nädala lahti, et vaadata mis sel nädalal lapsega toimus ja silmasin hoopis seda ülemist tsitaati…

Igatahes, beebs on umbes 1,5 kilo raske ja 41 cm pikk. Ta reageerib helidele ja valgusele, mis on meie puhul igati tõestatud. Kui ma tolmuimejaga pikalt ringi mässan, hakkab laps ka rohkem siplema. Eeldan, et see valju üürgamine on tallegi ebameeldiv… Samas saan ma peksa ka siis, kui Annule unelaulu laulan. Mine sa nüüd tea, kas mu laulmine on tema arvates sama hull, kui tolmuimeja hääl või…? :D

Sel nädalal oli mul ka ämmaemanda visiit. 5 nädalaga võtsin juurde 3 kilo. Kartsin sõimata saada, aga arst kehitas selle peale ainult õlgu – mis siis ikka teha? Tõesõna, ma ei tea kust mul see kaal juba tuleb. Isegi, kui olen terve nädala salatit nosinud, võtan kilo juurde.

Emakapõhja kõrgus oli 35, mis oli jällegi 5 cm suurem, kui ”peaks”. Samas kõhuümbermõõt oli kasvanud vaid ühe sentimeetri…

Kui mina juba seal kabinetis muretsevat nägu tegin, et kas laps tõesti on siis nii suur, või mis jama on (kas ultraheli ei võiks varem teha???!), lohutas arst, et ehk tulevad need ”üleliigsed” sentimeetrid sellest, et laps tundub olevat kõrgel.
See tundub jällegi loogiline, sest ma hakkasin liigutusi nabast üleval pool ikka väga vara tundma, ja ribid said hoope juba 20.nädala paiku… Ja no kui mõelda, et ma sain doppleriga südamelöögid ka 9. nädalal kätte sealt, kus Annuga poole hiljem, siis… Ehk tõesti? Ma nii loodan, et see laps pole mingi hiiglane.

Aga kui nüüd jutt juba ultrahelidele läks, siis mul on teile väike uudis ka. Nimelt esmaspäeval läheme me ikkagi Elitesse 3D/4D UH’i!
Kui me poleks seda võimalust (väga helde) kingitusena saanud, oleksin veel 13.mai’ni (reedene päev!) praadima pidanud…
Kui aus olla, siis lapse soost ma eriti ei hooli. Või noh, mis ei hooli – ikka tahaks teada ja oleks tore, aga ma olen kuidagi leppinud, et me ei saanud seda teada. Poiss, siis poiss – ”komplekt koos” (nii rumal väljend!) ja saame mõlema soo kasvatamise kogemuse. Tüdruk, siis tüdruk – naiste võim ja muud jutud. :D
Sisetunde järgi võiksin öelda, et see beebs on 70% kindlusega tüdruk. Aga no kes seda asja kindlalt teab, eksole.
Praegu tahan ma ultrahelisse juba sellepärast, et seda kaalu jama selgeks saada…
Nii, et hoidke siis pöidlaid meile. :)

Kui arstile rääkisin, et väsimus ja valud tahavad mind vahepeal pooleks murda, muigas ta vaid, ning ütles, et mis siin imestada on – vaadaku ma vaid oma elu ja viimast paari aastat. Raske (riski)rasedus, veel raskem erakorraline keiser ja taastumine, lapse esimene eluaasta hullumeelne virr-varr, miljoni mure ja hädaga, pikk imetamine + samal ajal rase olek ja nüüd lõpusirgel padurase, kes peab sammu pidama vägagi aktiivse pooleteiseaastasega, ning sellele lisaks veel lubade tegemise stress, majaga kaasnevad mured ja rõõmud (aiamaa!!!), loomad ja jumal teab mis veel…

Kui keegi nüüd imestab, et kust mu arst/ämmaemand seda kõike teab ja mäletab, siis ma tõesti ei oska sellele vastata. :D
Me jutustame küll iga kord nagu sõbrannad (tasulise arsti omamise rõõmud?), aga ega ma ta ainus patsient ju ole… Ta teeb vist peale igat visiiti omale vihikusse märkmeid, ning loeb need enne läbi, kui ma tulen. :D

Aga tõesti, arst on mul ülimalt mõnus. Mul on nii kahju, et ma teda juba Annu ajal ei leidnud…

Igatahes. Enesetunne on mul üsnagi endine ja neid sümptomeid ma siinkohal jälle üle loetlema ei hakka.
Lisandunud on vaid jalakrambilaadsed (?) asjad. Öösel, kui jalgu sirutada tahan, siis tekib sääremarja selline tunne, nagu kohekohe läheks jalg krampi. Ma siis liigutan jalga ruttu teisele poole ja (enamasti) ei juhtu õnneks midagi (järgmisel päeval on sääremarjad lihtsalt vägaväga valusad, nagu oleks ikkagi krambihoo läbinud ja käia on valus)…
Paar korda on ikkagi ”jopanud” ka, ning olen suure kisaga üles ärganud ja mehele küüned selga löönud. Mu karjumise peale ärkab muidugi alati ka Annu üles…
Ei olnud mõnus – nuttev laps, suremahakuivalus jalakramp ja täiesti segaduses näoga mees. :D

Aga ilmad on mõnusad ja tuju on hea – mis siin ikka viriseda! Saaks nüüd kasvuhoonele kile ka peale, siis võiks juba aiamaad kaevama hakata.

Mida teie sel aastal mulda pistate?

Ma olen siiani kasvama pannud sada sorti tomatit, kurki, paprikat ja arbuusi. Oma aega ootavad veel kõrvitsad, herned, sibulad, maitsetaimed ja ehk väike rida ka porgandeid, aga see käib mul juba võib-olla natukene üle jõu. Ma nimelt VIHKAN porgandite rohimist. :D Lisaks siis mõned lilled ja ilmselt unustasin ka midagi…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Beebiblogi: Ämmaemanda visiit nr 1. Riskirasedus, veresuhkur ja glükoosi taluvuse test.

Täna käisin siis ämmaemanda juures. Arst kes oleks pidanud ka seal olema, oli kuskil operatsioonil hoopis ja sellepärast ei saanud ma ka põhjalikumat läbivaatust. Lootsin küll, et saan ikka ultrahelisse ka, sest mure pisik on ikka sees, et kas kasvab ilusti ja kas kõik on ikka korras.
Tegime lõpuks rasedakaardi ära ja ta andis mulle igasuguseid flaiereid ja beebinduse raamatuid. Kaardiga läks päris jupp aega, sest küsimusi oli mustmiljon. Meheraas passis terve see aeg ukse taga. :D
Küsisin ka selle kohta, et kas enam ei saa siis üldse pilte ultrahelist? Ta ütles, et paljud arstid enam ei teegi pilte, sest naised on kaevanud (isegi kohtusse läinud!), et miks nende pilt on koledam kui kellelgi teisel. Ja nüüd probleemide vältimiseks enam ei tehta paljudes kohtades. Issandjumalküll kui nõme.
Kuna ämmakas nägi, et ma muretsen siis lubas, et esmaspäeval sebib mulle uh’i aja aga ei tee midagi väga põhjalikku, vaid lihtsalt südamelöökide kuulamise ja mõõtmise. Minu süda siis vähemalt rahul.
Ja tuleb välja, et ma olen ikkagi riskirase. Esiteks sellepärast, et olen ülekaaluline ja teiseks sellepärast, et veresuhkru proov tuli tagasi kõrgema arvuga kui ta tohiks olla. Aga ma olen kindel, et sellega saab korda, sest kui ma seda proovi tegema läksin siis olin ma hommikul söönud. Aga tegelikult ei tohiks süüa ega juua, eelmisel õhtul ka vältida magusat ja süsivesikute rikast kraami ning alates 20.00’st ei tohiks enam üldse süüa. Aga mina ei teagi mida ma eelmisel õhtul tegin ja sel hommikul sõin ka, sest bussis ma ei kannata muidu olla.
Nii, et homme hommikul lähen ma glükoosi taluvuse testi tegema. Hoidke siis pöidlaid ja varbaid, et ma nüüd suhkruhaige ei oleks.
Täpsemalt saab lugeda sellest glükoosi testist SIIT.

Kõige põnevam muidugi oli see, et kui tagasi läksime siis bussis hakkas mul niiniinii paha. Pool teed iiveldas ja siis tundsin, et enam ei suuda. Suu läks vesiseks ja ma juba teadsin mis järgmiseks tuleb. Panin ruttu juuksed kinni ja võtsin Koera kakakoti taskust. Viimasel hetkel jõudsin veel. See cesari salat läks küll nüüd asjaette mida ma paarkümmend minutit enne bussile astumist sõin… Aga isand kui hea pärast olla oli. :D

Sain jälle linnukesed kirja. Rasedakaart – checked, esimene ropsimine checked, esimene kuseprooviga mööda linna kõmpimine – checked.

Muide kas ma hommikul enne seda glükoosi testi ikka vitamiine/foolhapet võin võtta?