Tag Archives: Annemaia

Minu tunded esimene vs teine laps, vägev film, beebigrupid ja lisatoit

Posted on by
15

Vaatasime eile täiega lahedat filmi (Bad Moms) ja sain kohe sellise inspiratsioonitulva kaela, et kui poiss poleks jaurama hakanud, oleksin vist öösel kell kaksteist seda postitust kirjutama hakanud…
Pool filmi vaatasin nutuklomp kurgus, sest no nii-ii armas oli/tundisn end täiega ära ja teise poole lihtsalt naersin (tegelt umbes 10% filmist oli sad as fuck).

Praeguseks olen ma muidugi täielikult unustanud millest ma eile öösel suure vaimustusega kirjutama asuda tahtsin. Tõenäoliselt tahtsin öelda seda, et põrgusse kõik need mehed, kes naisi iseenesestmõistetavatena võtavad ja põrgusse kõik need ’ideaalsed emad’, kes meid end halvasti tundma panevad!

Annu esimesel eluaastal arvasin ma, et olen üpris hea ema ja ma andsin endast kõik, peaasi, et temal hea oleks. Tema oli mu number üks. Ma võitlesin rinnaga toitmise eest, pisar silmis. Ma tegin kõik tema toidud algusest lõpuni ise, et kõik oleks ikka öko-poko (mis siis, et ta jälestas neid). Kõik tema juurikad ma aurutasin, sest keetmisega lähevad paljud toitained kaotsi, ning seda ma ju ometi lubada ei saanud! Ma kasutasin riidest mähkmeid, pepulappe ja rinnapatju. Ma pesin meie riideid ökode vahenditega. Ma käisin iga päev vankriga jalutama, et laps saaks värsket õhku. Ma käisin temaga beebide ujutamises ja võimlemas. Ma lugesin talle raamatuid, kuigi tal oli neist tol ajal täiesti suva ja ta oleks eelistanud need lihtsalt ära süüa. Ma olin temaga ööd ja päevad, sest ta leppis vaid minuga. Ma tassisin ta isegi EBA’le kaasa, sest ei tahtnud teda kellegi teisega jätta (äkki hakkab nutma ja igatseb minu järgi)! Ma pidasin kinni kõigist ‘reeglitest’ (lisatoiduga alustades üks lusikatäis ja üks maitse korraga – nädal aega, ei mingit soola-piima-säilitusaineid, rinnaga tuleb toita vähemalt aastani, parem isegi kui kaks, kõik peab olema öko ja ergonoomiline, jms). Ma kandsin teda tundide viisi seljas, et kodu koristatud saaks ja laps ka sel ajal rahul oleks. Ta magas (hm, magab siiani) meie voodis, sest nii oli tema õnnelikum, mis siis, et mul oli hommikuks pool kanni voodi peal magamisest, kõik kohad haiged. Ma tegin ükskõik mida, et ta ei nutaks ja oleks õnnelik beebi. Isegi kui see tähendas temaga hommikul 11st, õhtul 8ni võimlemispallil hüppamist. Ja oh seda pidevat muretsemist! Kas ta ikka saab piisavalt süüa-juua-vitamiine-mineraale-huiteabmida? Ega tal külm ole? Või hoopis palav?
Ma kinnitasin kõigile, et ma suudan ja kõik on OK – ma ei vaja puhkust!
Ühesõnaga, ma panin TÄIEGA üle võlli, ning ma andsin endast kõik, mis mul anda oli. Ja siis saabus kurnatus. Mul ei olnud endast enam midagi anda, ning ma mõtlesin lihtsalt, et fuck it – ta armastab mind niikuinii, vahet pole kas ma pesen põrandaid iga päev, või korra nädalas. Ta ei sure sellest ära, kui sööb vahepeal hommikusöögiks pudru asemel (mida ta niikuinii ei võtnud suu sissegi) võikusid. Ta ei armasta mind vähem, kui ma ka endale natukene aega võtan.

Kuigi on asju, milles ma endiselt järeleandmisi ei tee, võtan ma kõike palju vabamalt. Ma tunnen end vahel lausa süüdi, et olen nii yolo ema! Ma ei põe iga väikse punni ja täpi pärast, ma ei lähe hulluks, kui laps korra köhatab, Annu saab iga jumala päev midagi magusat (kui on ilusti oma juurikad ära söönud), me ei käi iga päev pikki ringe jalutamas, ma ei põe, kui näen mõnda haiget inimest oma lapse läheduses (kui peab haigeks jääma, jääb ta niikuinii) ja ma tunnistan, et üsna tihti panen ma oma aja pesemata nõudest ettepoole, ning vahel panen ma Annule multika käima, et saaksin kasvõi 10 minutit rahu. Ja minu arvates on see ok-ei!

Kuigi alles hiljuti sõdisin ma veel oma beebigrupis emmedega, kelle teguviise pidasin lauslolluseks, siis tänaseks olen ma sellestki loobunud. Ma ei saa teiste inimeste lapsi kasvatada, isegi kui ma seda sooviksin. Andku siis oma 2-kuusele kartuliputru ‘maitsta’, et näha ‘mis nägu ta teeb’, kui nii suur tuli selle lisatoiduga takus on – mida mina ikka teha saan? Ajan end lihtsalt närvi asja pärast, mida ma niikuinii muuta ei saa. Mu elu on kohe palju-palju rahulikum, kui ma sellele grupile head aega ütlesin!

Kuigi, kui nüüd lisatoidust rääkida, siis Joelile ma ikkagi hakkasin vaikselt asju mekkida andma. Esimesel korral sai ta brokoli-lillkapsa püreed (jajah, üks maitse korraga – ma tean), ning ta tegi selle peale sellist nägu, et hakkab kohe öökima. Lükkas keelega enamuse suust välja. Tegin järelduse, et ju ta siis ikka pole nii valmis, kui ma arvasin, ning jätsin asja katki. Kuni paar päeva hiljem talle ikkagi ühe pirni aurutasin/püreestasin. Ja see juba läks palju libedamalt. Ta ei lükanud seda enam välja, vaid lihtsalt…neelas alla. Ja endal oli selline nägu ees, et sööks meeleldi terve potsiku ära, anna vaid kätte. Eks see ole muidugi maitsvam, kui mingi brokoli, aga nohjah.
No ja nüüd ongi kuidagi nii läinud, et ta umbes ülepäeviti midagi natuke sööb ja vahel oma igemeid ka kurgiviilakaid lutsutades jahutab. Eile tegin näiteks kartuliputru ja ka Joel sai mõne ampsu. Ta oleks vist rohkemgi tahtnud, kui ma kätte julgesin anda, aga muutust on juba sellestki vähesest näha. See paar ampsu tummisemat kraami on ta 4 tunnised lõunauned tagasi toonud. Kuigi eilne kartulipuder oli vist natukene liig, sest täna ta on kuidagi jonnisem ja tundub, et kõht teeb liiga, aga lisatoiduga alustades on seegi päris tavaline. Eks me tee nüüd väikse pausi siis, sest ega ta veel iga päev lisa sööma pea. Nagu öeldakse – food before one is just for fun.

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Emmede murphy, ehk üks koomiline lõunauinak

Posted on by
19

Ma mõtlesin täna üle ma ei tea mis aja koos lastega lõunauinakule minna, et ehk saan ka paar tundi magada, sest juba hommikul ärgates oli mul selline tunne, nagu ma oleks vähemalt kolme rongi alla jäänud ja pool ööd ühe marutõbise kährikuga tangot tantsinud (mis polegi tegelikult niiiiii vale…)
Kell tiksus ilusti üks päeval täis ja ma ohkasin rõõmuga, ”noh lapsed, nüüd lähme magama!” Jaa siis hakkas pihta. Küll oli Ühel vaja pissile – ja siis poti ees ulguda, et ta ikkagi ei taha pissile. Siis oli Teisel vaja tissistreiki alustada ja peale igat tõmmet üks hetkeke valjult tihkuda, enne kui uuesti paaniliselt rinda otsima hakati. Siis otsustas Üks, et ta ikkagi tahaks potile, aga ega üksinda ju ometi mindud ei saa. Sel ajal, mil ma Ühele ukse lahti tegin, röökis Teine voodis oma kopse välja, sest oh seda julmust – emme läks viieks sekundiks silmapiirilt ära! Oleks siis vähemalt tissidki maha jätnud, eksole.
Kui ma olin jooksuga voodisse tagasi jõudnud, et jätkata Teise ”toitmist”, mis kõlas küll rohkem seatapu moodi, hakkas ka Üks nutma, sest ta ei saanud oma retuuse piisavalt kiiresti alla ja oli end selle ajaga teises toas juba täis lasknud. Oh seda toredust!
Lahkusin jälle voodist, et Üks puhtaks pesta, kiirelt midagi selle loguga teha ja uued riided otsida.
Kui ma koos Ühega voodis tagasi olin, oli Teisel selline nägu ees, nagu ma oleksin igaveseks ajaks Siberisse kolinud, mitte kaks minutit ta kusest õde pesnud. :D
Käsutasin Ühe voodisse pikali, mille peale ta mulle otse silma sisse vaatas ja konkreetselt ‘ei!’ lajatas. Selle peale läks Üks oma voodisse ”magama” ja jäi ilma privileegist emmega kaisutada.
Oma tuba – oma luba, arvas vist Üks, sest magamisest oli asi kaugel. Temal oli vaja tekk üle pea tõmmata ja kulli moodi huilgama hakata, mille peale ka Teine naerdes ringi hakkas vahtima, sest nii-ii põnev ju!
Kui käskisin Ühel selle õudse hääle tegemise lõpetada, sest mu kõrvad hakkasid juba küljest ära lagunema, sai Üks jonnihooga pihta ja otsustas kriiskamisega siiski mu kõrvadele otsa peale teha.
Nii kaua kuni Üks kriiskas, üritasin mina Teisele tulutult tissi toppida. No jumal küll – miks see väike armas inimene küll nii teeb. Ise kisab näljast, aga rinda ei võta. :D
Poole kriiskamise pealt avastab Üks, et ta Mati (mõmmi+padi) on KADUNUD! Ja siis ta nutab natukene aega ka sellepärast, kuni ma ta Matit otsima luban. Aga ega ta seda üksi ju ometi ei leia ja ilma Matita ta ka magada ei söendaks.
Kui me koos Matiga kõik ilusti voodis tagasi oleme, mõtlen ma, et noh – nüüd küll aitab naljast ja kõik see mees magama! Üks oma voodisse, Kaks tissi otsa ja rahu majja! Aga siis leiab kass, et kõige effing parem aeg on täiskiirusel ühest maja otsast teise joosta, nii, et kõik, mis vähegi ta teel on, lendab suure kolinaga kahte lehte laiali. Mille peale muidugi poolunes Üks ja Teine nuttes üles ärkavad. Aitäh Grinch – sa oskad varastada ka muid hüvesid, peale jõulude!
Kui Üks uuesti magama jääb, laseb Teine kuuldavale sellise purina, et kõik ta riided on ka sooja kakki täis. Ega noh, tore, või nii…
Pesen Teise puhtaks ja hakkan teda voodi serval kuivatama. Ja siis ta kuseb sellise kaarega, et minu riided, tema riided (mille ma JUST kapist võtsin), lina, tekikott ja ka mu padi on märjad. Kuidas see üldse võimalik on!?
Ja siis tegin ma midagi rõvedat – viskasin oma riided maha, Teise riided ka, otsisin talle uued riided, panin ta ruttu riidesse, vahetasin mehe poolega padja, kiskusin lina maha, eirasin seda märga lärakat oma teki jalutsis ja keerasin end jumalat paludes magama. Õnneks uinusime Teisega koheselt.
Kõigest selleks, et täpselt kaheksa minutit hiljem silmad uuesti lahti teha – Teine ropsis mu peale maailma kõige suurema loigu. Ei noh – thank god, et mul enam midagi, mida täis ropsida, seljas polnud ja ka lina oli ju juba oma teed läinud. Ma isegi ei viitsinud enam tõmmelda. Pühkisin selle lihtsalt juba täis roojatud pluusi sisse ja keerasin teise külje.
Niipea, kui olin uuesti magama jäänud, ärkasin vigina peale – lutt oli kadunud. Panin luti tagasi ja jäin UUESTI magama. Ja siis kordus sama probleem veel kolm korda, enne kui ma käega lõin, poisi kaenlasse haarasin ja siia tuppa seda postitust kirjutama tulin.
Vahepealsel ajal on muidugi Teine juba uuesti magama jäänud, sest why the fuck not eksole, ning Üks ärkas suure imestuse ja pettumusega – on ikka jultumus, lähevad minema ja mind jätavad siia magama. Ja nüüd magab ta mul hoopis siin diivani peal, nagu väike kodutu kassipoeg.

Olgu jumal tänatud selliste lõunauinakute eest! Ma tunnen end sellest kaks tundi kestnud ”magamisest” lausa kolm aastat väsinumana, kui hommikul ärgates!
Ja sellepärast ma mitte iialgi ei üritagi koos lastega magama minna – A-LA-TI on siis mingi keberniit!
Nii palju siis sellest, et me poodi läheme. Kell on pool viis ja mõlemad magavad oma ”lõunaund”. Mida ma nüüd õhtusöögiks teen, on ju juba minu probleem.

Täpselt sellise lõustaga ma praegu ilmselt olengi

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kaheaastase mänguasjad

Posted on by
9

Eile õhtul sirvisin üle pika aja jälle blogisid, ja nägin, et Aili oli mõnda aega tagasi kirjutanud Oliveri lemmikutest mänguasjadest. Kohe meenus, et ka mina tahtsin midagi sellist kirja panna, seega parem hilja, kui mitte kunagi.

Annu mänguasjariiul näeb hetkel välja selline:

20161016-dsc_000120161016-dsc_0003

Annu reaktsioon, kui palusin tal naeratada. :D

20161016-dsc_0002-2Vasakul pool, ülemisel riiulil on tal üks 30 tükine kalapusle, mida ta üksinda ilmselt eluski kokku ei pane, üks roosa auto ja hunnik Fisher Price’i mänguasju, mis enamus seisavad jumala tühja (kujundite sorteerimise kast, klotsitünn, CD-mängija, käokell, lauluraamat, telefon), ning kõige lõpus üks klotsipusle, millele ma ise ümbrise tegin, et need koguaeg mööda ilma laiali poleks… Muide, selle CD-mängija pärast olen ma umbes 300 infarkti saanud – hakkab täiesti lambist tööle ja laulab koguaeg midagi Nirgist, kes kedagi taga ajas (effing offencive, ma ütlen! :D)

Alumisel riiulil on tal kilpkonna kujuline tähelamp (mida ta pööraselt armastab), üks järelveetav draakon (?) mis teeb sellist häält, et ma ta parema meelega ära kägistaks (nagu pildilt näha, siis ma juba üritasin, aga raibe häälitseb ikka veel edasi! :D), üks õudse häälega sebra (kellel ma tagumiku ja kõhu kinni olen teipinud, et a) ta sisikond koguaeg välja ei kukuks ja b) et ta nii kõvasti ei lõugaks) ja selle sebra taga on üks ringide püramiid (teine, suurem, on riiuli peal ka veel tegelikult). Väikse rohelise kasti sees on Annu mänguloomad jms väiksed figuriinid, punase sees on teeserviis ja mõned nukunõud, pruunis kastis on Joeli närimislelud jms tema pudi. Kastid kleebin varsti tapeediga üle, et nad ilusamad oleksid. Pean vaid meelde jätma, et lõpuks poest liimi tooksin.

20161016-dsc_0003-2Paremal pool, üleval riiulil on tal hunnik puidust asju – terve virn puslesi, mingi pulkade klopsimise mäng, mille ta eelmiseks sünnaks sai, kujundite sorteerimise…asi, lõigatavad toidud ja suur klotsipusle, mille ma skoorisin kaltsukast 3 euriga.

20161016-dsc_0004-2Alumisel riiulil on tal raamatud, pusleraamatud, veega värvimise värviraamatud, muusikariistad ja duplo legod.

Ning siis on tal veel hüppeloom, nukukäru ja suur joonistustahvel.

Lisaks on tal üks hiiglaslik korvitäis pehmeid mänguasju, millest umbes 10 tk pärinevad veel minu lapsepõlvest, üks vana läpakas, millega ta minu blogimist jäljendab, ning ühe tumba sees väiksemat pudi-padi. Ja õues on tal ka veel terve hunnik mingeid asju, mida ma ei viitsi pildistama minna.

Pean ütlema, et enamus neist asjadest on ikka igapäevaselt kasutuses, aga kogu kupatusest on Annu kõige lemmikumad hetkel raamatud, teeserviis, mänguloomad, veega värvimise värviraamatud ja pusled, mida ta armastab laiali lahutada, aga kokku panna ei viitsi/oska. Raamatutest on hetkel ta lemmikud sellised, kus ta saab asjadele osutada ja neid nimetada, kui ma küsin millega tegu on. Ma peaks selliseid juurde muretsema, sest mul on juba nendest kolmest ühest ja samast raamatust naaaatukene kopp ees. :D Lisaks meeldib talle ka üks esimesi raamatuid, mille ta sai – mingi taluloomade raamat, kus on päris loomade pildid. Raamatud on talle õnneks alati meeldinud ja nendest ei saa tal ka iial küllalt.

Millised on teie laste lemmikud mänguasjad? :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Annemaia sünnipäev ja Mallu side business

Posted on by
6

Issand. Läksin just Mallu lehele, et uudistada, ega ta veel sünnilugu üles pole pannud ja koperdasin veidra reklaami otsa. ”Pakume abordi teenust” lugesin mina sealt välja, tegelikult seisab seal muidugi midagi hoooooopis muud. Vot mida kõike ei või teha paar ööd magamatust. :D

untitled

Selleks ajaks, kui mina teada sain, et Mallu sünnitab, oli Lemps juba sündinud. Ja paratamatult tuli mul veidi nostalgia peale. Täpselt kaks aastat tagasi olin ma ise ju täpselt samas seisus. Või noh… Teoreetiliselt. Vaatasin veidi Mallu fb’s neid laive ja ohkasin, et KUI rämedalt erinevad ikka naised ja nende kehad on. Kui mul olid valud iga nelja minuti tagant, olin mina juba sellistes valudes, et mingist rääkimisest ja veel vähem naermisest oli asi kaugel. Joeliga olid mul sellised valud juba siis, kui ma hommikul haiglasse minema hakkasin (poiss sündis vastu ööd, 10 paiku). Ja no selleks ajaks, kui Mallul juba Lemps käes oli (veidi enne 19), piinlesin mina veel null avatusega edasi (või siis Joeli sünnitades 3 sentimeetriga). :D
Ma ikka mõtlen, et miks minu keha mulle nii teeb. Okei, esimesel korral oli laps valesti – andestame. Aga teisel korral? Proovisin ju minagi mega chill olla ja lõdvestuda ja hingasin nii, et süda läheb pahaks, aga kasu oli sellest küll täpselt ziiiro. Aga ehk olin ma tõesti natukene rohkem pinges, kui ma endale tunnistasin. Kartsin ju uut keisrit ja kui avatus kohe suure hooga tekkima ei hakanud, hakkasin ikka veidi muretsema… Aga noh, mis sest enam. Lihtsalt huvitav, et kuidas mõni sünnitab 48 h ja teine 2 h. :D

Igatahes, Annu sai täna kaks!
Hommikul ajasime ta sünnipäevalauluga üles, seejärel puhus ta küünlad ära ja avas kingitused, ning siis suundusime kööki kooki sööma. Kingituseks sai ta hüppeloom, teeserviis, hunniku puslesi, patsikad, Peppa tass, väiksed taluloomad, lisaks sai ta eelnevalt juba uue turvatooli (cybex pallas m-fix) ja mu sõbrannalt masha pusleraamatu.
Terve tänase päeva oleme neljakesi koos olnud ja lihtsalt mõnulenud. Hommikul tegime salatit (ja veesõda, mis pole veel tegelikult läbi – enne tuleb ühele mehele kättemaks korraldada). Praegu sünnipäevalaps ja tema väike veli veel magavad, aga kui nad ärkavad, siis ilmselt lähme trotsime ilma ja teeme õues ühe tiiru.

Mõnus on oma perega luua just sellised traditsioonid, nagu me ise tahame… Millised on teie pere sünnipäeva traditsioonid, eriti just lastega?

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Üks kaaperdatud postitus

Posted on by
45

Täiesti uskumatu, et järsku on käes oktoober ning peagi hakkab jälle pihta puude vedamise, kütmise ja puusodi varba alla jäämise periood. Võehh. Alles nagu hakkas suvi, alles ma külvasin seemneid ja alles ma korjasin kasvuhoonest õhinal oma esimesi kurke. Nüüd on aga kõik mu aias juba ammu surnud, ning saadused kõik korjatud. Ja mida see tähendab, et Annu saab pühapäeval kaheseks, ning Joel on juba 4-kuune?!
No mõnes mõttes ‘juba’, mõnes mõttes ‘alles’. Mulle tundub, et Joel on meiega juba terve igaviku olnud. Ma nagu ei mäletagi aega, mil teda veel ei olnud. Ja ma juba nii ootan millal ta päris asjalikuks saab, ning Annuga mängima ja kraaklema hakkab. Praegugi on nad juba nii armsad koos, et tahaks lihtsalt heldimusest infarkti saada. Nagu nad siin eile õhtul mul lollitasid – mina üritan muinasjuttu lugeda ja kaake magama saada, nemad aga lollitavad, nagu homset poleks. Üks ühel pool ja teine teisel pool mind, muudkui udavad üksteist. Küll Annu kõdistab Joelit, küll Joel jälle upitab end Annu poole, et teda vastu togida/ta juustst kinni võtta/ta käsi omale suhu toppida. Ja mõlemad naeravad lihtsalt südamest, nagu tegu oleks maailma naljakama asjaga. Lõpuks poeb Annu mu kaisust üldse välja, ning ronib üle minu Joeli kaissu. Ja siis puristab Joeli palja kõhu peal, nii, et tatti lendab kahte lehte. Jaaaa siis nad naeravad ja naeravad ja naeravad… Mul tuleb praegugi naer peale, kui sellele mõtlen. Nad on lihtsalt nii-ii armsad! :D

Kui Annu kuuleb, et beebimonitor häält teeb, jookseb ta kohe suure kisaga minu juurde/ukse poole: ”Poja ärkas!”. See õhin ja elevus tema hääles ja näos on nii armas!
Esimese asjana, kui Annu eile oma lõunaunest ärkas, küsis ta: ”Poja? (väike paus) Tudub, kärrus?” Kui seda väidet kinnitasin, ütles ta kõigest ”mhmh” ja keeras teise külje, et veel veidi voodis pikutada.

Samas ikka sõnusin ma midagi tolle postitusega ära, kus kiitsin, et kadedust meie majas pole. Ükspäev näiteks hammustas Annu Joeli täiesti lambist käest, nii, et punased hambajäljed taga. Kui riidlesin ja selgitasin, et nii ei tohi teha, palus ta kohe vabandust (tegi Pojale kalli, musi, pai, ning puhus käe peale), aga ikkagi… Ja poiss ei tohi ilma Annu loata üldse mänguasju võtta. Kohe minnakse ja kistakse asi käest ära. Praegu pole veel kasu olnud selgitusest, et peab jagama ja venna mängib ära, siis võib tema selle asja võtta. Vot see on siis asi, millega peame veel tööd tegema.

Aga jah, vaimusilmas ma juba näen, kuidas nad järgmisel suvel siin koos ringi jooksevad ja üksteist liivaga loobivad ja kuidas siis emb-kumb nutuga minu sülle varjule jookseb. :D

*Selle ilusa mõttelõnga katkestas Annu vali sõjahüüe, mille peale Joel nii kohutavalt ehmus, et hakkas lohutamatult nutma. Minu elu, daamid ja härrad… A ja ükspäev kukkus Annu Joelile palja tagumikuga näkku.

Aga kui nüüd Annu sünnipäevast rääkida, siis mu grandioosne plaan talle mänguköök kinkida, kukkus haledalt läbi. Veidi hilja on nädal enne sünnipäeva avastada, et köök, mida oled juba kaks aastat nillinud, tuleb 60 päeva ette tellida. :D

Seega saab ta selle köögi jõuludeks ja päkapikud ei too mingit magusat nänni, vaid puidust ja metallist mängunõusid ja -sööke, mida siis oma tuttuues köögis hea kohe kasutada on. Kust ma ainult need puidust ja metallist nõud ja söögid välja võlun, ma veel täpselt ei tea. Igal pool on mingid plastmassist õudukad.

Täiesti imelik on juba jõulude peale mõelda, aga no, muidu ma lõpetan jälle nii, nagu sel aastal Annu sünnaga. Joel saab sel aastal ilmselt suure motoorikakeskuse. Aga jällegi, ma ei tea kust seda saada. Igal pool on mingid pisikesed. Ma tahaks ikka sellist suuuuurt, põlveni. :D

Aga mida Annule nüüd sünnipäevaks kinkida, ma täpselt ei teagi. Tõenäoliselt lähen ja rüüstan mõnda raamatupoodi ja paari suuremat mänguasjapoodi, ning soetan sealt talle puslesi ja raamatuid, või hoopis uue hüppelooma, sest vana hüppas ta juba tükkideks, ning kui kuskilt leian, siis väikseid mänguloomi ka. Ta ükskord arsti juures nägi neid ja sattus täiesti vaimustusse. Muudkui loendas mulle lehmi ja lambaid ja kanu ja sigu ja ütles, et kõik teevad mu-muu. :D

Aga jamh, nii palju siis mu suurest plaanist see postitus teha selleaastastest aiasaadustest. Need lapsed peavad ikka kõik koguaeg omale hijack’ima. :D

20160928-dsc_0107

Vanaema juures – Annu magab ja Joel naerab. Muide, see hobustega tekikott on veel minu lapsepõlveaegne. :D

Aga rääkige, kas te teate kust neid asju saada? Mida teie olete oma kahestele kinkinud?

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!