Vaskspiraaliga kaksikute ootele!

Viimased paar nädalat on parajalt hullumeelsed olnud. Joel ei näe JÄLLE enam üldse magada ja see lihtsalt mõrvab mind. Ma reaalselt tunnen kuidas ma suren. :D
Kammoon, see ei ole ju normaalne, et tüüp ärkab iga 20 minuti tagant üles, tõmbleb, karjub, jaurab, undab, mitte midagi ei taha ja lihtsalt… Agh, kui on midagi, mis mind tõeliselt endast välja viib, siis see ongi just üks neist asjadest. Seda enam, et see pull on juba järjepidevalt mitu nädalat kestnud. Ma löön hommikul ärgates risti märki ette, kui seljataga on öö, kus ma olen temaga vaid korra-kaks niimoodi võidelnud. Tavaolukorras süüdistaksin hammaste tulekut, aga seda hammaste lõikumise hetke ootan ma juba mitu kuud nagu ilmaimet ja ikka pole tuhkagi näha.
Te võite endale ette kujutada, mis nägu mul hommikul ärgates ees on, kui ma olen maganud 20 minuti kaupa paar tundi. Pealegi, kui ma olen magamata, pole mul absoluuuutselt kannatust, et tegeleda nende kahe põngerja igapäevase bullshitiga. Näiteks no kuidaaaas ei saa üks väike inimeseloom aru, et ärgu loopigu plastiliini mööda elamist laiali, sest muidu käputab üks vend seda kohe maitsva snäki pähe sööma. :D

Magamine on siin majas üldse nagu rahvavaenlane. Ma ei saa neid pärdikuid õhtuti ka kuidagi magama. Küll ronib Esimene Teisele kaissu ja küll ronib Teine Esimesele kaissu. Nagu sukk ja saabas! Aga koos nad ka magatud ei saa, sest see pulli tegemine jätkuks lihtsalt hommikuni. Terve selle aja oleks kuulda vaid ühte lakkamatut naeru ja lollitamist. Nagu… kas nad päeva ajal ei saa juba üksteisest isu täis või? Minu tite-bullshiti-talumise-karikas on küll ääreni täis ja suurima heameelega annaksin nad mõneks ajaks kellelegi teisele, et nad tema tite-bullshiti-talumise-karikat ka täidaks. :D
*Päriselt, kui kellelgi on vastuandamatu soov endale paar titte muretseda, siis minu juures saaksite pooltasuta (st vaid närvikulku eest) ühe üliefektiivse koolituse ja mõtleksite KOHE ümber. :D

Tittedest edasi rääkides, siis Annu on ametlikult jõudnud faasi ‘kohutav kahene’. Ma arvasin, et ta oli juba aastaselt kohutav kahene, aga… siis mul polnud ikka aimugi veel millest ma räägin. Kõik need jonnihood, see vastu vaidlemine, see kadetsemine, see piiride katsetamine. Oh jeebus. Ja kõige lahedam asi ever on tal muidugi see imekiire ümber mõtlemine. Näiteks, Annu tahab teed. Teen talle siis teed. Tema kukub südamest, kõrvulukustavalt, aknaklaase purustavalt, hinge matvalt kriiskama, et ta ikkagi ei taha teed. Tahab hoopis piima. Panen piima lauale ja ta hakkab samamoodi kriiskama, ning soovib hoopis kolmandat asja. Selle peale saadan ma ta juba kukele ja lähen köögist minema. Tema jääb põrandale röökiva süldi elulugu etendama.

Aga noh, see selleks, kahesed on kahesed ja varsti tulevad veel hullemad kolmesed, seega jamh. Aga minu vaimsest ja füüsilisest suremisest edasi rääkides, siis magamatusest tekkinud pahupidi silmad, tumesinised silmakotid ja 0 tolerants laste bullshitti on juba ammu nagu üks osa minust, seega ma peaksin sellega juba harjunud ju olema. Aga sellegipoolest tunnen ma end hommikuti nagu… zombi oleks veel vähe öelda. Ma ise kahtlustan, et asi on tegelikult üldse selles neetud vaskspiraalis, mis ma kuu alguse poole paigaldada lasin. Lisaks muidugi fakt, et teoreetiliselt kestsid mul päevad mingi 25 päeva. Viimati oli mul nii jura olla siis, kui Joel alles väike kulles oli ja teisel pool mu naba omale jalgu üritas kasvatada. Igatahes, kui paari kuu jooksul asi ei normaliseeru, siis ma ei tea. Pean jälle sinna piinapinki minema, ning selle suure valu ja vaevaga paigaldatud jura eemaldada laskma. Hah, tegelikult ma kardan natukene seda ka, et selle spiraaliga võib rasedaks jääda. Elu nali oleks ju, kui ma saaksin nüüd spiraaliga kaksikud (oh, hea clickbait pealkirjaks!), nägin seda kusjuures ükskord unes. Ei tea kas hirmust, või… :D

Ja siia lõppu lisaksin ühe *minu arvates* hea killu, mis Annu eile maha pani.
Kiusasin Annut, kui ta multat vaatas. Sügasin teda lõua alt ja tegin pai, ning kiitsin, et ta on tubli kiisu. Tema vaatas ülitõsiselt mulle silma ja käratas: ”Ei ole kiisu! Annu on tüdruk!”



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rõõmsaid pühi, mu armsad!

15665974_1320164271389174_5825183808024655004_nKuigi õues lahiseb vihm ja pehmest lumest pole mitte haisu raasugi, on meil jõulud südames. Alguses mõtlesin, et ei viitsi piparkooke teha, sest mees neid ei söö ja meie lastega ei tohi neid süüa, aga no täna hommikul tuli selline jõulutunne südamesse, et oleksin ühe piparkoogitaigna pätsi eest kasvõi kuuse otsa roninud. :D

Hävitustöö kingipakkidega

Hävitustöö kingipakkidega

Aga kuuskedest ja jõuludest rääkides, siis lapsed said täna hommikul oma kingid kätte ja no Annu oli pakke avades ikka nii pettunud. Mismõttes mingid raamatud ja pusled ja nänn Pojale? Kus on lahedad asjad? Ja siis lasi mees tal mänguköögilt teki maha tõmmata – see reaktsioon oli lihtsalt hindamatu! Esimesed 10 sekundit seisis Annu lihtsalt suu ammuli ja ei teinud piiksugi. Ning siis jooksis kraanikausi juurde, valas sinna kõik oma mängunõud ja ütles, et hakkab ‘nõusid’ pesema. Aga siis selgus, et päris PÄRIS see asi ikkagi ei ole – vett ei tulegi! :D

Igatahes, Annu tundub rahul olevat, sest terve päeva on ta selle köögi ümber siblinud, asju organiseerinud ning mulle ja Pojale suppi keetnud ja muna praadinud. Ei jõua enam ära süüagi kohe. Põlle ta ka eest ära ei võta, isegi magama läks põll ees. :D Mul on nii tore näha kuidas ta rõõmustab. Olen täna terve päeva oma päkapikkudest pilte ja videoid instagrami laadinud, sest ma lihtsalt ei suuda vastu panna – nad on ju nii armsad! Agh, mu süda tahab lihtsalt armastusest lõhki minna!

wpid-wp-1482585497215.jpgAga ühesõnaga – ma soovin südamest, et teil oleks mõnus ja hea, et teil oleks kallid inimesed ümber ja rõõm südames. Imelisi jõule, mu armsad!

15665974_1320164271389174_5825183808024655004_n



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Miks need lapsed sellised ennasthävitavad tõprad peavad olema?

No ma ei tea, kas minuga on tõesti nii halb elada, et igal võimalusel peab proovima enekat teha? See roomav Joel on saatana saadetud nuhtlus! Miks iga järgneva lapsega ei anta kaasa vähemalt ühte lisapaari silmi? :D

Samal päeval mil Joel ‘jalad alla’ sai, oli meil kiirabi ukse taga! Nimelt oli see väike nihverdis suutnud end ootamatult paar meetrit rullid ja edasi punnida, ning näris toataime! Igaks sajaks juhuks helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Vastu võttis mingi vanem meesterahvas, kes ikka absoluutselt matsu ei jaganud. Ma lausa hakkasin kahtlema, et kas ma helistasin ikka kiirabisse, või mingile vanadekodu kiirliinile? Mina seletasin talle juba mitu minutit, mis juhtunud oli ja kui ma mingi 103. korda ütlesin, et beebi näris taime, küsis: ”mis asi see värises?”… Lõpuks ta otsustas, et see pole ikka naljaasi, ning saadab parem kiirabi välja.

Kui kiirabi jõudis, astus sisse üks äääärmiselt mossis ja tigeda näoga tädi, üks noorem ja palju rõõmsam tädi, ning kohvriga onu. Tige tädi küsis, et mis meil juhtus. Rääkisin siis 104. korda loo ära, et poiss hakkas ootamatult roomama ja suutis selle 10 minutiga, mis ma köögis õhtusööki kokkasin, end teisele poole tuba nihverdada ja mürgist taime nätsutada. Selle peale podises tige tädi, et nojah, ega enne ei õpita, kui häda käes. Hmmm, okk. Õige jah, aga…
Päris palju kindlust andis muidugi see, et mulle tundus arstide jutu järgi nagu nad ei teaks absoluutselt, mida nad praegu teevad. Kõlas selline lause: ”nii palju, kui ma guugeldades aru sain, siis…” Ehemmm, okkk.

Kuigi mu emasüda ütles, et kõik on korras ja laps tundus ka normaalne, tagus mu süda ikkagi nagu võidusõidu hobune ja hiljem ei julgenud ma teda magama.

Kui arstid tuppa sisse astusid, nägi mu kodu välja, nagu siit oleks tornaado üle käinud. Elutoa põrandat kattis ühtlase kihina mingi mänguasjade mass, kraanikauss uputas kokkamise käigus kasutatud nõudest ja nagu sellest veel vähe oleks, siis avastasin pärast arstide lahkumist, et diivani seljatoel ilutses mu rinnahoidja. Arstionu oli oma puupulga, millega ta poisile suhu vaatas, ilusti sinna kõrvale ka veel sättinud. #piinlik!

Ühesõnaga, õnnetus ei hüüa tulles ja lapse arengus võib ka 10 minutiga toimuda pöördumatu areng. Ühel hetkel jätad lapse mängumatile, ning ta on veel 10 minutit hiljem ka seal. Aga järgmisel hetkel jätad lapse mängumatile ja 10 minutit hiljem ei saa sa kindel olla kas ta enam samas linnaski on, rääkimata samast toast.
See on ikka nii messed up! Kuidas meiega ikka ko-gu-aeg sellised asjad juhtuvad. Ma pole kahjuks endale veel silmi kuklasse kasvatanud ja päris hiromant ma nüüd ka pole, aga palju tähelepanelikum ja analüüsivam võiksin ma küll olla. Nii kohutav tunne on, sest see on ju minu süü, et siin pidevalt mingid ohtlikud olukorrad tekivad…

Vähemalt ei ole meie kaitseinglil kunagi igav – alati tuleb meid mingist jamast päästa.

Olime nädalavahetusel külas ja selle aja jooksul hakkas Joel täiskäigul roomama. Enam ei peata seda marakratti miski ja ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma teda siin elus hoidma peaksin. Eile näiteks võttis Annu omal patsid peast ära ja patsikumm kukkus maha. Kaks sekundit hiljem lämbus Joel selle käes. Jumal tänatud, et tittedel on see lämbumise tunne keele eesotsas ja Joel juba selle peale öökima hakkas, et patsikas ta igemete taga oli.

Kui varem ei saanud ma Joelit maha panna, sest ta hakkas röökima, siis nüüd ei saa ma teda maha panna, sest siis suundub ta kohe enekat tegema. Ma pean ta nüüd alati igale poole kaasa tassima. Kiired vetsus käimised ja korraks õue lippamised võin ära unustada, sest muidu üks tüüp võib end siin ära tappa…

Ma pean talle vist selle rihmadega kummipalli soetama, et ta omale sinna kisaauku asju toppida ei saaks ja elus püsiks…

Annu ajal oli kõik selles mõttes ikka palju kergem – korjasin kõik asjad, mis tite näppude vahele ei sobinud, eest ära ja korras, aga nüüd ei tea kunagi mida see väike mees tänu oma suurele õele, maast leida võib. Ma ootasin küll seda aega väga millal Joel liikuma saab, aga reaalsus on ohtlik. Silmad peavad 360′ kraadi võtma ja tähelepanu ei saa kunagi hajuda.

Ma ei saa teda lamamistooliga ka enam kuskile kaasa võtta, sest ta tõuseb seal istuma ja hakkab üle ääre küünitama. Käib veel uperkuuti ka sellega, vot siis eksole…

Pean vist selle üleliigse võrevoodi elutuppa lohistama ja põhja võimalikult alla laskma. Siis saan Joeli sinna pagendusse saata, kui tahan korraks toast lahkuda, vms. See on tegelikult väga hea mõte, nii, kui Annu ärkab, hakkan sellega tegelema!

Üks hea asi on vähemalt see, et nüüd pean ma toa koguaeg puhtana hoidma. Nii, kui Annu mõne mängu lõpetab, peame asjad ära panema, sest muidu venna sööb need ära. Ja selle hirmus Annu oma asju ka kokku korjab…

Ma ei saa aru kuidas vanasti lapsed üldse ellu jäid, või olen mina tõesti selline saamatu tont…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!