Päev hiljem (nüüdseks juba kaks), kui lubatud, aga parem hilja, kui mitte kunagi, eksole? :D

Roosa rõõmupalli sai omale Lilli, kommentaariga ”Mina sooviksin roosat rõõmupalli oma printsessile!” ja sinise Piia, kommentaariga ”Pojale sinist sooviks, väga kift!”

Ma isegi ei oska kokku võtta, mis pagan siin majas viimastel päevadel toimunud on.
Alustuseks Annu. Ta keeldub nüüd jälle üksi magama jäämisest. Nii, kui üritan toast väljuda, on laps hüsteerias. Konkreetselt nutab nii, et kõõksub mul käes. Küsisin, et miks ta ei taha enam üksi magama jääda, et kas ta kardab? Siis ei öelnud midagi, nuttis vaid. Küsisin, et kas ta ei taha üksi olla? Siis noogutas, näitas enda kõrvale, padjale, ning ütles ”siia, pikali, kaissu”…
Mu süda tahtis miljoniks killuks puruneda, sest hakkasin mõtlema, kui palju aega ma tegelikult olen Annule viimasel ajal pühendanud? Ja nii, et ainult meie kahekesi – ei mingit titte, ei mingeid kodutöid, ei mingit kõrvalist jama. Ainult meie kaks. Ja… seda nagu polegi väga olnud. Ikka on pidevalt vaja samal ajal midagi muud teha. Ala ühe silmaga loen Annule raamatut, teisega vaatan, et Joelil ikka tiss suus oleks.
Olen püüdnud nii sättida, et kella üheksaks mul poiss kindlasti magaks ja ma saaksin rahulikult Annut kreemitada, riidesse panna, talle muinasjuttu lugeda ja laulda, ning siis ta tuttu panna. Aga no…Joelil on teised plaanid tavaliselt. Kui mees on kodus, siis on poiss muidugi nii kaua issiga teises toas, ning mina saan siis rahulikult Annuga kudrutada. Aga kui meest pole…üritan kuidagi lihtsalt lapsed magama saada ja ise ellu jääda.

Joelil on ka vahepeal mingid hullutuurid. Kui nii saab öelda. Tegeikult on ta tavaline beebi, kes vahel tahabki ainult süles magada ja vahel ta lõugabki täiesti niisama, nagu keegi sööks teda elusalt – tavaline. Aga need hetked juhtuvad alati kõige ebasobivamatel aegadel. Näiteks siis, kui Annu on vannis ja nutab, et tahab välja tulla. Või siis, kui üritan muinasjuttu lugeda ja ideaalis peaksin Annut süles/kaisus hoidma. Või, kui üritan süüa/süüa teha. Oi ma ei mäleta millal ma viimati oma söögi lõpetasin nii, et see veel soe oli. Eile näiteks avastasin kaks tundi hiljem, et oi – ma vist sõin? :D
Kohati tekitab see madhouse siin tunde, et mida ma ometi teen? Ma ei saa hakkama – mis ema ma selline küll olen? Aga ma tean, et ka see on tavaline. Kes see ikka suur naeratus näol kahte kisakõri suudaks tundide viisi kuulata-kussutada…

Annul on hetkel veel mingi ‘ei taha’ faas ka. Kõige peale kukub hullunult ulguma ja karjub ”EI TAHAAAA!!!”. Ja kui ma ütlen kõige, siis ma ka mõtlen KÕIGE… Ei taha vanni, ei taha vannist ära, ei taha istuda, ei taha püsti tõusta, ei taha õue, ei taha tuppa… Lihtsalt…aaagh! Jumal, anna kannatust. :D

Oeh. Tegelikult 70% ajast on kõik ilus ja tore, ning ma mõtlen, et see on ikka päris lihtne. Aga siis flipivad nad mõlemad korraga ära ja ma tahaks natuke karjudes metsa poole joosta.
Aga siis tuleb Annu, ning kammib jutustades mu juukseid, samal ajal, kui Joel naeratades tissi sööb, ning ma mõtlen, et see kõik on seda nii-ii väärt ja ma ei saaks õnnelikum ollagi. :)

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!