Ma olen siin ennegi rääkinud, et Annu ei ole just kõige usinam sööja. Aga nüüd on asi juba minu jaoks igasugused piirid ületanud. Ma ei saa enam üldse aru millest see laps elab, õhust ja armastusest?
Hommikul keedan talle putru, kuna ta niisama ei söö, siis lisan marju-moosi. Alguses see talle meeldis ja seda ikka sõi, aga nüüd ainult karjutakse, kui lusika nina alla torkan. Nõnda jääbki ta üheksal juhul kümnest hommikusöögita, sest kui ei kõlba see, mis ette antakse, pole järelikult kõht piisavalt tühi. Ei mõju ka see, kui koos sööme ja ta näeb, et ka mina seda putru söön.
Seega hakkab ta tunni-paari pärast mult kõval häälel mäm-mäm nõudma. Teen talle siis lõunasöögiks midagi, tavaliselt soojendan eelmisel õhtul tehtud õhtusööki. Jällegi, näitan, et ka mina söön. Aga tema tavaliselt näksib minu kõrvalt heal juhul paar ampsu ja kõik. Näiteks kartulit ja kastet ta ei söö enam üldse, liha vahel natukene võtab, lõhe ka ei kõlba enam ja juurikad…no mida te ise arvate?
Peale seda läheb ta tavaliselt magama ja saab enne seda rinda.
Peale ärkamist hakkab varsti jälle üks mäm-mäm nõudmine pihta, aga ükskõik mida ma talle nina alla panen, siis see ei kõlba. Võib-olla näksib paar ampsu tomatit ja kurki, või kui tal veab ja mul eriline kopp ees on, siis pakun talle kohupiima või midagi muud, mida tean, et ta kindlasti natukenegi sööb. Ja see ‘midagigi’ on kindlasti magus.
Õhtusööki sööb ta jällegi koos meiega. Kordub sama trall, nagu igal söögikorral. Näksib midagi ja siis karjub, kuni mul närvid püsti lähevad ja ma ta toolist lihtsalt põhimõtteliselt söömata püsti tõstan. No sorri, aga kaks viilu kurki ei ole õhtusöök!
Peale seda läheb ta siis vanni, saab tissi ja läheb magama.
Tänane päev on mind näiteks eriti tigedaks ja kurvaks teinud. Ta on juba pool päeva mul ulgunud siin ja süüa nõudnud, aga ükskõik mida pakun, siis see ei kõlba. No kui tegu pole just minu tagant varastatud kummikommide või kohupiimakreemiga, mis ma talle hetk tagasi andsin, sest ma enam ei suutnud seda vingumist kuulata.
Lõunaks tegin omletti, tomati ja ahjulihaga, siis selle peale tehti mulle sellist nägu, et kohe oksendab mu suure kaarega täis. Kui üritasin ikkagi kaval olla ja tegin lennukit (see vahel mõjub), siis tehti suu küll lahti, aga nii kui söök suhu maandus, sülitas ta selle lihtsalt maha.
Kui juhtub ime ja ma vahel ise midagi magusat tahan näksida, siis nõuab seda ka muidugi Annu (no ei saa ju tema eest plehku, et kuskil nurga taga nosida :D :D :D). Ja no kuidas ma siis ei anna talle proovida. Aga sinna see koer maetud ongi. Nüüd ta muud enam ei tahagi, kui kommi ja kohukest.
Päris mitu korda on ta nii tubli olnud, et paneb meie hoolikalt ära peidetud varud lihtsalt tuuri, kui me ei märka. Ükskord ta näiteks ärkas enne mind vaikselt üles, läks elutuppa ja mugis eelmisest filmiõhtust diivanile unustatud krõpse! No saate aru. Siuke masuurikas.
Uksed pidid ju lahti olema, et kassid saaksid liikuda… Nüüd on uksed ööseks kinni, et laps paha peale minna ei saaks.
Igatahes, ma tõstan käed üles ja ütlen, et mina olen süüdi. Pole mul endal kunagi mingeid erilisi toitumisharjumusi olnud, söön siis kui tahan ja seda mida tahan. Oli see nii juba lapsepõlves ja on ka nüüd. Aga lapsega päris nii ju ei saa. Kui ta näeb, et sina sööd hommikusöögiks võikusid, siis tahab ta jee sul mingit putru süüa. Ma ikka muidu söön koos temaga, seda mida temagi, sest ma tean, et ta võtab mind eeskujuks ja tahab süüa seda mida mina. Aga see ei funka enam, et söön putru, siis sööb tema ka. Ja ma ei tea enam mida teha.
Olen proovinud, et kui ei kõlba mis ette annan, siis ongi kõik ja ei saagi midagi muud, aga siis ta undab ko-gu-aeg ja ma ei suuda seda kuulata. Aga samas pole ta kunagi ka nii näljane, et ära süüa see paganama omlett või puder, mis talle keetnud olen. No ja see ajab tegelikult ikka sitaks närvi. Küsib korduvalt sult süüa, terve selle aja, mil kokkad, ripub sul jala küljes ja konkreetselt lõugab ”MÄM-MÄM-MÄM”. Saad söögi valmis, tema endiselt karjub nagu poleks elus süüa näinudki, aga kui taldriku talle ette paned ja on aeg sööma hakata, tehakse selliseid nägusid, et ise ka ei usu, puristatakse kõik sulle näkku, üritatakse taldrik maha lükata või keeratakse pea ära ja karjutakse vähemalt nii valjult, nagu keegi sööks teda elusalt.
Täna leidsin end mõttelt, et ehk peaks katsetama mõnda toitumiskava. Ehk suudaks see meie pere toitumisharjumusi muuta.
See ei ole normaalne, mis meil siin toimub. See kõik mõjutab juba ka Annu tervist ja ma ei taha, et tema kasvaks ka lapseks, kes sööb kolm korda päevas juustuga võisaia!
Leian end jube tihti ahastusega sellele mõtlemast, et mida ometi süüa teha (et ka pätt midagigi sööks!). Kava lahendaks ka selle mure. Aga noh, mis Annust siis saab, ei tea.
See Orgunautika on nii ära leierdatud, et ehk hakkas mullegi pähe, ei tea. Või ehk on ”süüdi” selles mu ema, kes endalegi mingi kava kuskilt tellis ja nüüd entusiasmiga rääkis, kuidas ta juba 3 kilo maha on saanud.
No kaalu ma hetkel väga langetada ei tohi, sest see mõjub beebile halvasti, aga toitumist võib ju ikka tervislikumaks muuta. Kuigi ma tean, et kuna mul on ülekaalu üsna palju, siis hakkab ka kaal kohe langema, mis jällegi, pole lapsele hea. Ehk peaksin siis ootama sünnituseni? Ja kas see kava värk üldse sobibki mulle…
Ühesõnaga, ma ei tea mida ma selle lapsega tegema pean. Isegi, kui ma toitun tema nähes ilusti, keeldub ta söögist. Kaalusin vahepeal juba, et ehk on tal mingi probleem tervisega, et ei saa ehk normaalselt neelata/närida/jumal teab mida, aga kui ta saab endal kummikommi ja kuivatatud banaani näost sisse ajada, siis ei tohiks probleeme tekitada ka kartulipuder ja aurutatud köögiviljad.
Hoian teda nii kaua näljas, kuni ükskord puder kõlbama hakkab? :D
Ja muidugi tema suhtumine toitu on hoopis level up. Aga noh, aastaselt ongi vist natukene palju oodata, et ta iga palukese eest jumalat tänaks ja aru saaks, et toit ei tule talle sinna lauale iseenesest, et issi näeb selle nimel iga jumala päev ränka vaeva… Aga noh, sellega me töötame ka. Kui ta hakkab toitu maha loopima, keelan koheselt ja võtan taldriku eest ära. Siiani on ta sellest muidugi nii palju aru saanud, et kui soovid lauast minema saada, siis hakka aga pihutäitega manti maa poole saatma.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
Ühesõnaga.
