Lugejakiri: Ma oleksin end hirmust peaaegu täis lasknud!

Mõnda aega tagasi kirjutas mulle üks lugeja, ning kuidagimoodi jõudis jutt ühe huvitava seigani…
“Kui ootasin oma esimest last, sain tutvuste kaudu ühelt naiselt lamamistooli. Lihtsalt niisama andis. Ütles veel, et tal hea meel, kui lahti saab, pidavat teine tal jalus vedelema. No mis siis ikka, ega kingitud hobuse suhu pole viisakas vaadata.
Oli teine veidikene räsitud, aga muidu täiesti töökorras ja ega laps niikuinii ei tohiks seal toolis väga kaua istuda. Kasutusaeg on ka lühike, max pool aastat. Pigem ostan selle raha eest lapsele midagi muud vajalikku.

Kui poeg oli sündinud, sai lamamistoolist täielik hitt! Ükskõik mis tuju lapsel oli, või kui suur kurvastus parasjagu peal oli, aitas alati lamamistool. Oma esimese naerugi tõi ta kuuldavale just seal istudes. Ja edaspidi lõkerdas poeg seal, nagu karussellil.
Kord sõbrannal külas olles, tikkus pojale jonn peale, ja kuna neil oli täpselt samasugune tool, mõtlesin proovida, kas poeg ehk rahuneb, kui ta sinna asetan. Sel korral asi ei funganud, tool oli oma võluvõimed kaotanud. Mõtlesin, et no ju siis uus ümbrus häirib teda.
Alguses ei leidnud ma selles midagi kummalist, aga kui ükskord juhtusin sama tuttavaga juttu puhuma, kellelt tooli sain, pidin kreepsud saama, kui ta moka otsast mainis, et tool on  pärit ühelt tema tuttavalt, kelle beebi suri. Olevat see algusest peale tollegi beebi lemmik koht olnud.

Mu peas hakkasid kohe ketrama kõik need korrad, kui panin nutva lapse sinna tooli “mängima” ja ta sekunditega rahunes. Meenusid kõik need korrad, kui laps toolis olles kätega vehkides tühjusesse vaatas ja südamest naeris. Kõik need korrad kui loomad toolist suure kaarega mööda käisid, või toast põgenesid, kui tool täiesti lambist tööle hakkas. Seda juhtus korduvalt ja korduvalt ja korduvalt. Lõpuks ma lihtsalt harjusin ja mõtlesin, et see tool on veits vigane. Kasutatud asja värk.
Kusjuures, esimest korda, kui see juhtus, oleksin ma end peaaegu täis sittunud. Lähen mina rahulikult vetsu poole, läbi elutoa. Kõik on pime. Ja järsku hakkab lamamistoolil muusika mängima ja tuled vilkuma! Ma kiljatasin nagu surm oleks silme ees ja pagesin vetsu. Mees ehmatas ka end üles ja ruttas vaatama milles asi on. Mina suutsin ainult läbi ukse ”see kuradi lamamistool!” kägiseda. Mees ei saanud mõhkugi aru. Tool oli vait jäänud. Tuba oli pime… “

Pole vist vaja öeldagi, et mina oleksin ilmselt oma majale tule otsa pannud, kutsunud Nastja, Sergei ja kolm pöialpoissi vaime välja ajama, ning selle tooli õue peal põlema pannud. Ise veel umbes neli korda aknast välja hüpanud ja päripäeva, ümber põleva maja, seitse tiiru teinud.

Ja jumal tänatud, et selle lugejaga rääkimise ajal oli öö, toad olid kottpimedad, mul oli RÄME pissihäda ja ma hakkasin endale ette kujutama surnud beebisid. Ma pole vist elus nii kiiresti kikivarvukil jooksnud…

Kas teie usute kummitusi või üldse mingit taolist värki? Mis on kõige põnevam lugu mis teie endiga juhtunud on, või mida te kuulnud olete?

Kui juhtub see mida ei oskaks eluski ette kujutada, ehk kuidas üks väike beebigrupp ribadeks kiskuda

Paar nädalat tagasi juhtus meie beebigrupis suur tragöödia. Ühel hommikul nägin seinal kirja, et üks beebi on tõsiselt haige.

”Magamata öö Laps oksendas öösel mitu korda, tuli palavik, lihtsalt röökis, kutsusime kiirabi ja selgus, et lapsel kurk täitsa paistes, öeldi, et angiin. Saime ab Mees peab homme ära sõitma, niiet ma kakun juukseid ja olen ahastuse äärel”

Ja järgmisel hommikul oli kõik juba läbi.

Kallid emmekesed! Te olete kõik mulle nii armsaks saanud, kuigi enamusi ma pole näinudki ja me pole tegelikult tuttavadki. Kõik see toetus, head, siirad sõnad ja soovid olid nii palju toeks ja aitasid lootust hoida viimase hetkeni, et (lapse nimi) saab kõik korda, aga – seda kõike oli ühe väikese inimese jaoks liiga palju ja meie pisikesest tütrekesest sai eile õhtupoolikul inglibeebi. Ma nüüd enam ei kuulu teie hulka, aga mul on siiski väga hea meel, et oli võimalus tuttavaks saada, mõnedega teist ka päris elus. Olite kõik mulle palju toeks. Aitäh Teile, siiralt. Hoidke oma pisikesi!”

Terve grupp oli shokis. Sajad emmed valasid päevade viisi pisaraid ja lihtsalt ei suutnud mõista seda ülekohut. Kaasa arvatud ka mina. Lihtsalt hoidsin oma Annukest ja nutsin. Tundsin end süüdi, et olen nii palju kurtnud ja mõelnud, et vahel raske on. Mida ma ulun, minu laps on vähemalt elus!

Üks emme tegi väikese ingli mälestuseks grupi ja korraldati kogunemine, et näidata Ingli emale, et oleme talle toeks! Korjati sildikesi heade soovidega, et see hiljem emale edastada. Põletati küünlaid, nii kohtumisel, kui ka kodudes, taevasse lasti ka laternaid, ning tehti pilte. Üritati emmele igati toeks olla. Terve grupp leinas koos temaga.

Ma ei tea mida sellisel puhul üks emasüda tunda võib, ja loodan, et ei pea mitte kunagi ka teada saama. Mitte ükski laps ei tohiks surra enne oma vanemaid.

Ja siis nädal hiljem – nagu välk selgest taevast. Beebi, keda me kõik taga oleme nutnud, pole päriselt olemas.

”Lehe adminnina avaldan teile ühe asja mida oleme emmedega uurinud ja puurinud.
Ei oskagi kuskilt alustada. Viimasel ajal on meie grupis juhtunud asi, mis niigi raputas gruppi korralikult. Nüüd peame kahjuks koos teatama veel ühe halva uudise. Mina meie lehe administraatorina teatan, et minuni on jõudnud täiesti usaldusväärne info, et kahjuks tüdrukut keda me leinasime- ei ole olemas. (lapse nimi) ei ole olemas. Teda pole surnud, sest teda pole ka sündinud. Olemas pole ka (ema nimi) ega (isa nimi). Kogu see elu, mida te seal näete on vale. Seda pole olemas. Teame, et see mida te loete- on uskumatu ja raputab meie gruppi uuesti. Uskuge meid palun. Palun ärge suhelge selle inimesega, ega jagage oma isiklikku infot temaga. On olemas (”ema” nimi), kes on 40 aastane, Ta on sündinud 1975 a. Ta on **** pärst naisterahvas, tal on poeg *******, kellele meie oktoobribeebid on teinud ülekandeid või kellelt saanud ülekandeid (kleitide eest). (”Ema” nimi) on antud politseisse 2014a sügisel beebipiltde varastamise ja enda lapsena esitamise eest. Isik, kelle lapse pilte ta varastas on teada. Selliseid inimesi, kellena meile esitleti, ei ole olemas, mitte kusagil ja see on tõendatud. Mitte kunagi ei ole ka üheski Tallinna haiglas ravil olnud (lapse nimi). Samuti on see tähtsamate asutuste poolt tõendatud. Tegu on tõsiselt haige inimesega, tõenäoliselt pole ta ohtlik, kuid olgem ettevaatlikud. Siis kui ta teatas meile, et ta pilte kasutati, siis jäi ta ise vahele võõraste piltide esitlemisega. Inimene, kelle pilte varastati on lubanud meil selle loo rääkida.

Meie grupis on 1,5 aastat eksisteerinud inimene keda pole päriselt olemas!

Lahti läks täielik kaos. Järsku süüdistati ja kahtlustati kõiki. Kõik tundusid kahtlased. Paljud kartsid, et nemad on järgmised ohvrid, kelle beebi see segane niiöelda ”varastab”. Igal beebil oli ju oma album, kuhu emmed siis rahumeeli pilte ja videoid võisid laadida, nii palju kui kulub! Ei ole just väga raske üks album alla laadida ja siis järgmises grupis beebit enda oma pähe esitada. Lisaks siis veel emmede endi andmed, beebide andmed, endomondo jalutuskäikude marsruudid – kõik! Kõik mida olime arvanud, et näevad ainult usaldusväärsed emmed, kel kõigil samad rõõmud ja mured!

Tänasin jumalat, et ma pole facebookis enam eriti aktiivne, ega ole enam eriti oma andmeid, ega ka pilte seal jaganud.

Ja tagantjärele mõeldes on üpriski irooniline, et ta meile väitis, et keegi on TEMA beebist pilte varastanud…

Kuna ma jäin selle teema avastamisega üsnagi hilja peale, siis ei jõudnud ma enam kommentaare täielikult järgi lugeda (1 017 kommentaari), aga nii palju kui ma aru sain, siis too ”EMME” oli kõik välja mõelnud. Alates rasedusest, lõpetades oma uue 11.nädalase raseduse ja eelneva lapse kaotusega. Lisaks on tal peale selle konto veel oma 8 kontot, erinevate nimedega. Ja kõige haigem on see, et mitte keegi ei osanud mitte midagi kahtlustadagi. See ema ei käitunud mitte kuidagimoodi kahtlaselt, ega jäänud silma. Kõik kontod tunduvad täiesti reaalsed.

Ta oli mitmeid meie grupi emmesid petnud. Oli end neile sõbrannaks sokutanud, nendega pilte ja isiklikku infot vahetanud. Ma ei taha teadagi mitu uut elu tal oma arvutisse salvestatud on.

Mul on tegelikult temast kahju. Ja ma olen isegi veidikene rõõmus, et tegelikult pole see beebi surnud… Kasvõi siis sel põhjusel, et teda pole päriselt olemas, aga nohjah.

Kuna ma ei taha end selle teemaga väga siduda, jätan nimed, pildid jms avaldamata. Lihtsalt tahtsin selle kirja panna, sest tean, et siin käib lugemas väga palju noori emasid, kes on ka paljudes erinevates gruppides, ja panna kõigile teile südametele, et ärge usaldage inimesi, keda interneits kohtate!

Kulutused – Kahe esimese nädala kokkuvõte.

Ma plaanisin ka seda tšekkide kogumist teha, aga siis järsku tegid nii-ii paljud blogijad seda, et endalgi hakkas juba vastu. Kuigi pean tõdema, et põnev on vaadata mida teised ostavad-söövad. Aga siiski siiski. Mõtlesin, et teen ikkagi ka, sest askis küsiti seda esmalt minult ja siis läks buum lahti. :D

Alustasin pühapäeval, 1.märtsil

ESIMENE NÄDAL

Pühapäev

Käisin Konsumis, sest jäi lihtsalt ette ja ühte teist oli vaja ka.

Wc paber – 1.19
Tomat 906g – 1.35
Õun 1,486 – 0,58
Piim 3L – 1.62
Banaan 1,458g – 2.03
Jogurt 1L – 1.35
Maisipallid (mehe vennale) – 1.99
Hapukoor 500g -0.79
Maapähkel – 516 g – 1.75
Ave halvaa 75 g – 0.55
2x India halvaa – 0.59 tk
Röstsai 430g – 0.69
Kurk 560g – 1.67

Kokku – 16.74

Tavaliselt ostame me sepikut, või mingit mitmevilja huinataad, aga sel korral võis tänada pühapäeva, sest kõik asjalik kraam oli otsas. Ja halvaast nii palju, et mulle meeldib see müüt, et see tekitab piima juurde. :D Ning piima ostame tegelikult juba viimased 9 kuud talunikult, aga tol korral ma ei jõudnud õigeks ajaks, ning jäin ilma. Aga õhtul tahtsin ju ikkagi kastet teha.

Lisaks
– 15.46 mingeid teadmata asju Konsumist

Päeva kulu kokku – 32.20

Esmaspäev

Unustasin kohvikoort ja kohvi osta, seega käisime jalutuskäigu ajal maximast läbi. Loomulikult ei piirdunud ma ainult sellega… Oh need poed on saatanast.

2x Keeduvorst 400g – 1.09 tk
Hapukoor 500g – 0.69
Kohvivalgendaja – 0.85
Lah. kohv Nescafe – 2.39

Kokku – 6.11

Siis vältisin mina paar päeva poode, aga mees käis veel konsumis, loomulikuklt tema tšekke ei kogu, seega pole mul aimugi mida ta sealt head sai – 8.67

Päeva kulu kokku – 14.78

Teisipäev

Teadmata kulud konsumis – 6.45

Kolmapäev

Teadmata kulud, aga eeldan, et minu sünnipäevatort ja lilled – 6.49

Neljapäev

Omniva kuller – 8.29

Universaal

Pesukorv – 6.59
Pall koerale – 1.50
Pakketeip – 1.45
PC toonik – 2.95
Lõikur – 1.59
Patareid – 1.79
Toidukarp – 1.45
Ratta sisekumm – 3.65
Tpieemaldaja – 3.50

Kokku – 24.47

Maxima

Banaan 1.112 – 1.55
2L mahla – 1.55
Tomat 664g – 0.72
Paprika 468g – 0.91
Kurk 698g – 1.46
Kurk 330g – 0.69
2x Vitam. jook – 0.99 + taara 0.10 tk
Actimel – 1.99
2x Suhkur 1kg – 0.49 tk
Spinat 100g – 1.09
Juust Saaremaa – 1.99
Juust Saare Leet 500g – 1.99
Dušigeel – 1.55
Koorekreem – 0.79
2x Lahustuv kohv nescafe – 3.99 tk
6x kohvivalgendaja – 0.85 tk
Kiivi 536g – 0.75
3x apteegitillitee – 0.48 tk
Näts orbit – 0.43

Kokku – 35.14

Magaziin

Tšekk on uitama läinud, aga ostsin rinnahoidja, Annule body ja koerale mänguasja – 11.60

Apteek

Geefiluse D-vitamiin – 11.45
Babe kreem – 19,midagi
-kliendikaardilt raha

Kokku 30.29

Päeva kulud kokku – 109.64

Reede

4kids.ee tellimus ja kohale toomine – 56.72

Konsum

2x Piraat – 0.89 tk
Tampoonid – 6.79
Hambapasta – 1.45
Hommikuleib – 0.56
Sool – 0.37

Kokku – 10.95

Maxima

Sidrunipipar – 2.79
Salaami – 1.79
Parmesani sigar – 1.29
Vinnutatud vorst – 1.99
20x sigarid – 52.00
Kuum/s Merluus 315g – 2.34
Hakklihamaitseaine – 0.83
Päevalilleseemned – 1.57
Külm/sskumbria 238g – 1.40
Jahv. must pipar – 2.79
Liha üldmaitseaine – 2.79
Terad gillette mac3 4tk – 9.99
Näts orbit – 0.89
Vitam.jook – 0.99 + 0.10 taara
Kassikonserv – 1.69
Rip.tušš maybelline OneByOne – 3.69

Kokku – 88.93

Talumehelt piim 3L – 1.90

Päeva kulutused kokku – 158.50

ESIMENE NÄDAL KOKKU – 328.06

TEINE NÄDAL

Pühapäev

Naistepäeva laat

10 paari sokke mehele – 5 euri (1 euri sain alla!)
2 paari aluspesu – 5 euri
2 paari hello kitty sukapükse Annule – 2 euri tk
1 paar sukapükse – 1 eur
5 paari sokke Annule – 2 euri
Vest mulle – 20 euri (sain 5 alla!)/Kes tahab XL suuruses musta vesti võib mulle kirjutada. Müüks suurima heameelega ära. Selgus, et jäi ikkagi liiga suureks ja lohvakaks. Jeeeeees, ma pole enam XL!
Saapad mulle – 15 euri (sain 5 alla!)

Päeva kulutused kokku – 52

Esmaspäev

Konsum

Halvaa – 0.95
Ave halvaa 75g – 0.41
Tampoonid – 5.79
Tampoonid – 2.99
4x Penne toru – 0.37 tk
Searaguu koerale 698g – 0.55
Oliiviõli 0.5L – 3.79
Kotlett – 496g – 1.63
Maapähkel 504g – 1.71
Liharull 530g – 3.59
Ahjuribid 800g – 1.90
Banaan 1,756g – 2.44
Paprika 646g – 1.39
Tort – 4.49
2x sepik – 0.45 tk

Kokku – 34.01

Pluss salapärased 12.23

Päeva kulutused kokku – 46.24

Siis oli paar päeva täiesti poe keeld peal.

Reede

JÄLLE Omniva kuller, sest söögitooli ei võetud peale ja pidin uuesti maksma! – 8.29

Konsumisse jäid salapärased 10.49 ja 11.24

Päeva kulutused kokku – 30.02

TEINE NÄDAL KOKKU – 128.26

See on košmaar!!! Me vajame abi!!! Ja ma imestasin veel, et kuhu mu emapalk kadus… Mul on tunne nagu me sööks kulda! Kuidas see võimalik on. Me sööme ju täiesti tavalist ja igavat toitu. Mõned näited – Kartulipuder hakklihakastmega, kartulid ja kaste, munapuder, muna, riis juurviljade ja hakklihaga, makaronid erinevate kastmetega, tatar jne. Iga asja kõrvale kurk-tomat-paprika jms salat või juurikad… Ja enamus neid asju pole isegi mitte nimekirjas, sest need on juba enne kodus olemas olnud! MISASJA. Mis toimub. Ma ei oska isegi mingeid fäänsisid asju teha, nagu nt Marimellid, ja neil kulub KORDADES vähem.

Palun õpetage keegi meid elama (Britt, Aili, Mari-Leen?), muidu pean ma Merjega koos hero müüma minema (Merje, võtad mu kampa?)

Kuidas postimees oma lehte surnud inimestele müüa üritab, kuidas omniva oma kliente kotib ja kuidas kaltsukamutt mind üle lasta tahtis.

Eile potsatas mu postkasti kiri, mille peal oli eelmise omaniku nimi. Kes on juba viimased 2 aastat surnud.
Avasin kirja ja vastu vaatas mulle arve, ‘Postimehe’ ja ‘Helloo! Eesti’ ajakirja kolme kuu tellimus, 18 euri. Mõtlesin, et wtf nagu. Kummitused tellivad meile lugemist? Vihje või? Hetkeks oli päris kriipi. Loomulikult ma rohkem edasi seda asja ei uurinud ja viskasin kirja lauale.
Hommikul kirjutasin korteriomanikule (eelmise omaniku tütar), et ‘kuule, mingi arve tuli, ega te sellest midagi ei tea?’… Ning alles siis võtsin arve uuesti kätte ja lugesin ka üleval olevat teksti. See oli kõigest ettemaksuarve/müügipakkumine. Fail. Kirjutasin siis uuesti omanikule, et oih, see hoopis mingi huinamuina müügipakkumine. Ta naeris ja ütles, et tema sai ka selle. On ikka kavalad. Otsivad lolle, kes õnge läheksid. Aga surnutele oma ajalehte pähe määrida? Hmmm….
Ja huvitav, kas see Helloo Eesti ei löögi siis nii palju laineid, nagu alguses hõisati? Pidid ju juba ammu, enne esimese numbri ilmumistki, suured tellimused ees olemas olema? :D :D :D

Veidi teistel teemadel, siis üleeile üritasin ma omniva kullerit tellida. Maksin ilusti ära ja kõik jutud, aga lõppu tuli mingi kiri, et pean midagi printima hakkama või ma ei tea. Põhimõtteliselt, et kui mul endal kodus printerit pole, siis saadavad nad mulle mingi koodi ja ma pean enda tagumiku postkontorisse vedama, ning seal laskma printida. Valisin siis selle, et saadavad sms’i. Aga kuna pakk ei lähe minu juurest, vaid tuleb minu juurde, siis läks see sms sellele inimesele, kes paki teele peab panema. Well… Kuna enne sellist ajunikanakat pole olnud, ei teinud me sellest põhimõtteliselt välja ja ootasime rõõmsalt kullerit, kes pidi reedel paki peale võtma. Tuli. Aga pakki ei võtnud. Ja sõimas näo ka veel täis… Et…aga…mis siis nüüd? Pean uuesti maksma hakkama? :D
Pidin sellega juba eile tegelema, aga noh. Ei jõudnud. Peaks vist kirjutama neile, et MIS MÕTTES. Nahhujaa selline muudatus nüüd?

Ma ei saa aru. Kõik üritavad mind viimasel ajal kottida. Eile käisime kaltsukas. Tavapärase müüja asemel, oli seal mingi võõras nägu. Leidsin Annule k/s kombe ja paar normaalset hilpu. Märkasin, et kombeka äär oli veidike katki ja näitasin seda ka müüjale. Tema vastas mulle, et suht suva ju, ega laps seda ei tunne. Hmmm… Et mis mõttega ma siis üldse talle ilusaid asju ostan, kui ta aru ei saa? Sama hästi võin ta siis kuskile suvalise märsi sisse keerata. Mul peaks kuskil kapinurgas veel üks koide poolt ära näritud kardin olema ja kuskil on üks vana tekikott ka…
Kui hakkasin kombekat tagasi panema, ütles müüja, et ta võib hinna ümmarguseks ümardada – st 20 senti alla lasta. Vaatasin ta poole sellise näoga, et mis sa teed praegu nalja või.

Siis lisas, et ‘no eks ma annan selle ja tolle kauba peale veel’.
Valisin siis riideid edasi, ning leidsin mõned korralikud body’id ja paar paari pükse. Ühe mütsi sain ka.
Kui maksma tahtsin hakata siis ütles ta mulle, et võlgnen talle 16 eurot. Mul läksid silmad natukene imestust täis, et kuidagi palju, kui kõik asjad olid maksimaalselt 1.20 tükk? Hakkasime siis koos uuesti üle arvestama ja isegi nende asjadega mida ta mulle ‘kauba peale’ lubas, tuli summaks u 12 euri. Khmkhm. Olen ma tõesti nii lolli näoga või? Matemaatika võis mul koolis küll alla igasugust arvestust olla, aga nohjah. Isegi mina sain peast selle arvutuse tehtud.
Lõpuks maksin talle 11 euri ja 10 senti, sest ta ei viitsinud (osanud? :D) mulle 5’sest tagasi anda.

Ahjaa, ja sellest, et ta pool tundi varem poodi kinni tahtis panna ja koridoris meid peaaegu pikali jooksnud oleks, ei hakka ma rääkimagi. Nägi, et me tahtsime sisse saada, siis tegi porisedes ukse lahti ja ütles, et ‘kedagi ju ei olnud’. Well… ma oleksin järgmine kord endale asendajat valides hoolikam. :D

Aga kuidas teil viimasel ajal läinud on? Kas, kes ja kuidas on teid viimasel ajal petta üritanud? Või mis on teie kõige põnevam pettuselugu?

Olgu jumal tänatud heade päevade eest!

Mul oli eile vist senise ‘maam laifi’ kõige hullem päev. Ma ei tea mis sel lapsel eile (ja üleeile, ja üleüleeile) viga oli.
Algas kõik sellega, kui me paar päeva tagasi läksime deidile. Nimelt kirjutas mulle üks vägaväga vahva naine, et tal on veidikene üle aasta vanune poeg, ja kui me soovime, siis nad võivad meiega jalutama tulla küll. Loomulikult olin nõus.
Saime siis kokku ja kuna mul oli trikood vaja, läksime poodi. Lapsed jäid vankritesse, maja ette, magama. Jätsin monitori Annule korvi, et kui häält teevad, siis kuuleme.
Sain mina siis kaks trikood proovitud, kui kuulsin, et Annu hakkas häält tegema. Kuna ma olin porgandpaljas, siis hüüdsin E’d, et ehk ta läheb ja väristab mu last, nii kaua kuni ma end kiiruga riide topin. Ise veel mõtlesin, et maru imelik. Tavaliselt kui ta vankris magama jääb, siis ta magab ikka ka.
Tormasin siis kohe õue, kui riided selga sain. Isegi trikood ja möllud jätsin kabiini maha, sest laps ju endiselt nuttis. Aga vaene E. ei teadnud, et vankri vaikne edasi-tagasi sõidutamine ei aita, seda tuleb üpriski hoogsalt väristada ja raputada, et Annu rahuneks.
Kui lapse uuesti magama sain, läksin poodi tagasi ja ostsin ühe trikoo ära. No parem see, kui mitte midagi.
Kui koju jõudsime, olime me õues olnud kõigest kaks tundi. Isegi vähem. Ja Annu ärkas kohe üles, kui vanker seisma jäi. Tavaliselt magab Annu õues oma lõunaund kolm tundi. See on siis minu püha aeg, kus ma saan natuke puhata, sarju vaadata, blogida, lugeda. No mida iganes parasjagu süda ihkab.
Ja enam ta magama ei jäänudki. Ainult virises ja mitte miski ei kõlvanud. Mõtlesin, et noh, mis siis ikka, et väsis üle ja režiimi muutus mõjutas… Ning nutune Annemaia pole ju meie jaoks mitte kui midagi uut.
Aga terve järgmise päeva oli asi täpelt sama. Ainult virises. Magas 5-30 minuti kaupa ja pikemat lõunaund ta ei teinudki. Isegi vankris röökis. Nagu keegi saeks tal parasjagu vasakut jalga otsast või midagi… Ja vahepeal keeldus söömast, oli üle kolme tunni söömata. Minu jaks oli see veider, sest tavaliselt sööb ta iga kahe tunni tagant. Mõtlesin, et ehk on ta nüüd ‘suur tüdruk’ ja venitab oma söögiaegu pikemaks või midagi… Ja virinal ei tundunud ka lõppu tulevat. Jällegi, eeldasin, et ju ta on üleväsinud. Hüppasime siis pallil, kõndisime mööda tube, hüpitasin teda süles jne. Jällegi, see ei ole ju esimene kord. Ning õhtul magama minnes lootsin lihtsalt, et järgnev päev on parem…
Aga oh ei. Lootus pidi lollide lohutus olema. :D
Enivei. Terve eilse päeva ta lihtsalt nuttis, hüsteeritses ja niuksus. Pole mina enne näinud, et ta keset und nii haledalt nutma puhkeks. Ma ehmatasin end mitu korda südari äärele. Magab-magab, ja siis järsku südantlõhestav nutt. Nagu keegi oleks hammustanud… Tegin temaga igast imenipid ära, aga mitte miski ei aidanud. Tundide viisi hüsteeriline nutt. Lõpuks lihtsalt hakkasin ise ka nutma. Kõvasti kohe. Ja laps jäi vait. Nii kui ma lõpetasin, siis hakkas uuesti nutma.
Lõppkokkuvõttes hüppasin ma siis eile lõunast saadik, kella üheksani õhtul pallil. ÜHEKSA TUNDI JUTTI! Te võite ainult ette kujutada mis sädemeid mul kannikate vahelt lendas. Selline tunne, et perse kukub kohe tagant ära. Vahelduva eduga siis magas mul süles, nuttis, hüsteeritses, magas, nuttis… Ja terve selle aja keeldus ta söömast. Sõi vist hommikul 11 ajal viimati ja järgmine asjalik söögikord oli õhtul poole kümne paiku. Nii kui juba nägi, et hakkan rinda välja võtma, kukkus hüsteeriliselt nutma. Ja siis ei aidanud muu, kui hüppamine, või lasin tal kaks minutit telekat vahtida. Mul oli tõesti selline tunne, et ma lähen lolliks kohe. Ainuke asi mida ma terve selle aja teha sain, et mõtteid eemale saada, oli telefoniga netis istumine. Vastasin askis küsimustele, rääkisin nii mõnegi lugejaga juttu, ning kurtsin neile oma rasket päeva. Midagi muud ju teha ei saanud. Ja nii kui hüppamise lõpetasin, hakkas ta nihelema ja ärkas üles.
Ma tõsiselt tänasin jumalat, kui mees lõpuks koju tuli. Ma sain süüa, ma sain vetsu, ma sain püsti! Oehissandjumal.
Helistasin ka 1599 ja küsisin nõu (huvitav mitu miljonit mu järgmine telefoniarve on, kui ma 6 minti rääkisin?). Öeldi, et pane küünal, et see leevendab seda mis iganes tal siis parasjagu valutab, ja kui homme sama, siis kindlasti arstile. Ja tundus, et küünal aitas. Peale seda hakkas sööma vähemalt ja oli kuidagi rõõmsam.
Öö oli vägagi rahulik. Sõi ja magas, nagu ikka.
Kuigi mina uinusin hirmuga. Et äkki on homne (tänane) samasugune, ja järgmist sellist päeva ma küll üksi üle ei ela.

Ning täna ärkasin sama hirmuga. Ma isegi ei julgenud last küljele pöörata, et rinda pakkuda. Tavalisel hakkas ta kohe hüsteeritsema. Ega ta täna ka väga sillas sellest ei olnud, aga kuidagimoodi sai ikka söönuks. Ja magas tavapäraselt, 40 minuti kaupa. Vahepeal naeris ja naeratas, võimlesime, pesime silmad ära, vahetasime riideid jne. Muidugi nuttis ja oli viril ka, aga mitte midagi sellist enam, nagu eelnevatel päevadel. Nüüd on ta tema ise jälle. Ja ma olin niiniinii õnnelik, et tal parem on. Päriselt ka. Kivi langes südamelt kohe. Ma kartsin juba mingeid iks asju. Mõtlesin, et ehk on tal nüüd söögitorus põletik, et ta süüa ei taha (valus süüa) ja kui ta vahepeal midagi üles ajas (ma ei saa aru millest tal üldse üles ajada oli, kui ta midagi ei söönud), siis see haises happeselt. Mõtlesin, et ehk on hambad, määrisin geeli ja masseerisin. Isegi igast võimatuid asju hakkasin välja mõtlema ja oma peas leierdama…

Ma olin nii õnnelik, kui ta lõpuks sööma hakkas ja oli tavaline tema ise.
Nüüd magab õues rahulikult juba kolmandat tundi. Ja ma sain terve korteri koristatud, ning nüüd joon teed ja ootan sõbranna kõnet. Eile sel ajal nutsin endal silmi peast välja näiteks…

Ahhjaa, meil pole juba teist päeva pooles korteris elektrit. Nii tore. Laupäeva õhtul oli koridoris hull kärsakas üleval, pühapäeva õhtul samamoodi ja siis kadus meil elekter ära. Awesome. Vets, vannituba, mehe koobas,köök ja lastetuba on pimedad. Ma tahaks nagu duši alla minna, last kraani all pesta, lapsele vanni teha, pesu pesema panna ja normaalse inimese kombel vetsus käia, aga oh ei, seda on ju palju palutud. :D
Jumal tänatud, et meil on miljon pikendusjuhet. Muidu oleks külmkapp praegu keset teleka tuba.
Igatahes. Täna tuleb tuttav elektrik, ja vaatab asja üle.

Aga muidu. Täna on nii hea päev olnud. Tundub, et vahel peab olema neid halbu päevi ka, siis oskame häid rohkem hinnata.
Ma lähen nüüd rüüstan ebay’id edasi. Shoppan meid vaeseks varsti, kui keegi mind kohe ei takista…