Ajalugu ei vaiki – elu enne last

Nii kaua kui end mäletan, olen ma alati teadnud, et tahan olla ema. Mind ajas nii kurjaks (ja kurvaks), kui keegi minult küsis, et kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan. Ma pole mitte iialgi suutnud öelda ühtegi ametit. Ja ma olen seda häbenenud. Mis mõttes ma ei tea? Miks ma ei tea? … Alati tahtsin ma öelda, et tahan olla nagu minu emme. Kodune ema, pühendada end oma perele. Aga selle asemel ütlesin ma tihtiluga ”ma ei tea”.
Mida aeg edasi, seda hullemaks see pärimine läks ja seda enam see mind ärritas. Ka praegu jätkub see nuiamine. Millal sa tööle lähed? Mida sa tegema hakkad? Kuna kooli edasi lähed? Mida õppima? – no joppenpuhh. Ma ei teaaaa… Ja see ajab mind hulluks! Mitte miski ei kõla sellisena, et ma tahaksin ja suudaksin seda rõõmuga iga päev teha. Vähemalt mitte ükski amet, mida saaks kuskil koolis õppida.
Kuna peale kooli lõppu oli see sund peal, et peab edasi õppima, valisin ma enda jaoks täiesti vale asja (kuigi tegin kuid ja kuid uurimistööd erinevatest võimalustest). Sel hetkel tundus see ainuke veidikenegi ahvatlev amet. Ning boonusena sain ma sealt ukuarust lõpuks minema. Sain eemale kogu sellest hullusest, mis mu eelnev ‘lapsepõlv’ olnud oli. Eemale oma alkohoolikust isast, sellest psühhopaadist ja kõigest muust hullumeelsest. Puhas leht. Uus elu. Koos inimesega, kes jäi mu kõrvale ka kõige hullemas olukorras. 16-aastasena oma elu peale.
Aga paari esimese nädalaga selgus, et ei. See ‘amet’ ei ole üldse see mida ma tahan. Motivatsioon kadus ära ja kooli hommikul ärkamine oli täielik piin. Aga mul polnud valikut ja ma pidin. Sundisin end takka ja üritasin endast parima anda. Kuni see hakkas mu tervisele. Mu selg ja jalad sõna otseses mõttes surid, kui pidin raskeid asju tassima, sundasendis olema ja tundide viisi püsti seisma.
Õhtul koju jõudes vajusin ohkega voodisse ja sinna ma oleksingi hea meeleg jäänud. Tundsin end nagu vanainimene, kellel on kondid segi pekstud.
Ja siis otsustas mu ”isa”, et tema rohkem mu koolis käimist toetada ei lase ja keeras rahakraanid kinni. Ta oli algusest peale mulle korrutanud, et see on täiesti mõttetu ala, mitte mingit tööd sellega ei saa jne… Enivei. Kuna stippist elamiseks ei piisanud, jätsin kooli pooleli ja läksin tööle.
Järgmisel sügisel astusin uuesti kooli, sest nii on ju normaalne ja nii peab. Ala mida algselt soovisin, ei avatud, sest huvilisi polnud piisavalt. Mind suunati teise ametisse. Aga see oli veel halvem otsus, kui esimesel korral. Esimese koolipäeva lõpuks oli selge, et ei… Never ever. Jäi seegi asi pooleli. Ning ma tundsin end täieliku läbikukkujana. Mis mõttes ma selline luuser olen? MIS MÕTTES NAGU! Ma tundsin, et olen alt vedanud nii oma perekonda, kui iseennast. Tundsin end kui suguvõsa häbiplekk. Ja see tunne on mul siiani. 20-aastane ema, kel puudub igasugune tänapäeva normidele vastav haridus. Wäu Janeli, wäu. Nii edukas! Kõva eeskuju oma tütrele.
Ainuõige asi mida ma oleksin saanud teha, oleks olnud minna gümnaasiumisse. Aga kuna ma olen kergelt öeldes…puudega, siis oleks see minu jaoks rohkem, kui kohutavalt raske olnud. Mul puuduvad ajud. Reaalselt. Peaks laskma endale kompuutertomograafia teha, las vaatavad järgi kas mu aju on suurem või väiksem, kui kärbse oma. Tunne on küll nagu kärbsel, kes on aknaklaasi taha lõksu jäänud ja ei oska avatud aknast välja lennata. Lihtsalt lataki ja lataki peaga vastu klaasi.

Ja siis jäin ma rasedaks. Lõpuks ometi tundsin ma, et teen midagi mida ma olen terve oma elu tahtnud ja milles ma ka hea võiksin olla. Aga sama kiirelt, kui see unelm algas, see ka lõppes, ning rasedus peetus/katkes (ma isegi ei tea mis mu lapsega täpselt juhtus). See oli mu elu üks kõige hullemaid kogemusi. Näha kuidas su laps sinust tükk tüki haaval välja tuleb… Ma ei sooviks seda isegi mitte oma vaenlasele.
Järgnev aasta oli mu elu kohutavaim. See ületas kõik mida ma iialgi läbi tegema olen pidanud. See must auk, kuhu ma vajusin oli põhjatu. Ja ma ei tahtnudki sealt välja rabeleda.
Ma lihtsalt passisin kodus, vahtisin seriaalne, jõin pidevalt veini, koristasin, tegin süüa, hoolitsesin loomade eest, otsisin uut tööd ja nutsin, kui keegi ei näinud. Autopiloot.
Teistele tegin nägu, et kõik on hästi. Kõik on lihtsalt suurepärane. Kui välja arvata see, et ma paisusin nagu õhupall (mitte sellel põhjusel, mille pärast oleks pidanud) ja olin töötu muiduleivasööja (peaaegu), kel puudusid igasugused arvestatavad väljavaated elule.
Ma mängisin oma rolli nii hästi, et isegi mu enda mees ei saanud mu valudest aru. Ehk oleksgi näitleja mu õige amet olnud?
Need korrad, kui läksin maseka muusikat kuulates jalutama, et lihtsalt ulguda… Nutmine aitas alati. Siis oli jälle kergem end kokku võtta ja rõõmsa perenaise nägu ette manada.
Nii möödus aasta. Lihtsalt vegeteerides. Ja siis jäin ma uuesti rasedaks…
Esimesed neli kuud möödusid hirmuvalitsuse all. Ehk juhtub see uuesti? Ma ei tohi mitte mingil juhul sel lasta uuesti juhtuda! Parem olen toas teki all, ei pinguta üle ja olen nii paigal, kui võimalik. Oleks võimalik, siis ei hingaks ka. Hirm oli jube. Ma ei oleks ettegi kujutanud sama asja kordumist.
Ja kui 6.nädalal kerget määrimist märkasin, tormasime tuhatnelja kiirabisse. Öeldi sama mis eelmisel korral, nemad ei saa midagi teha – loodus otsustab. Ma lihtsalt palusin nuttes jumalat, kaitseingleid, keda iganes – palun mitte jälle, ma ei elaks seda üle. Aga õnneks pukki ronides selgus, et kõik on hästi ja mingit verd nemad enam ei näe. Ma nutsin taas, aga sel korral rõõmust. See tunne oli nii-ii hea.
Kui esimest korda oma lapse südamelööke kuulsin, pidin ka silmad peast tönnima. Maailma kõige ilusam heli. Minu tütre südamelöögid. Parim sünnipäevakingitus, mida oleksin iial osanud sovida.
Nagu öeldakse siis, kaotuse haavad ravib ainult uus rasedus. Nii ka minuga. Kuigi ega seda kogemust ei unusta iialgi, ning ka too laps ei unune iial. Ta on ja jääb alati mu esimeseks beebiks. Kuigi ma seda teistele ei ütle. Ametlikult on mu esimene ju Annu. Hinges olen ma aga ema olnud juba peaaegu 2 ja pool aastat.
Elu oli jälle ilusam. Lootust oli. Ning iga päevaga paisuv punu, oli justkui õnnistus. Kuigi vaevusi ja muresid oli palju (kas oli ka mõni raseda ”mure”, mis oleks minust mööda läinud?), olin ma alti nii tänulik, et olen just seal, kus olema pean, ning mu beebi on terve.

Kui Annemaia sündis, olin ma justkui puuga pähe saanud. Mu elu unelm lebas mu kõrval, hoolimata raskest sünnitusest, mis mind maatasa tegi, oli tema terve kui purikas – mu kauaigatsetud uhkus. Aga miks ometi ma siis ei tundnud midagi suurejoonelist? Mu eluunistus oli just sõna otseses mõttes täitunud, aga mina olin suht tundetu. Nii palju siis sellest, et ainus pimekohting, kuhu minnes sa võid kindel olla, et armud esimesest silmapilgust on, sünnitus…
Kui kaks nädalat hiljem minult küsiti ”nooooh, kuidas on, ei kujutaks enam elu ilma lapseta ettegi ju?” kogelesin ma midagi väga kohmetut vastu. Endal oli ka häbi, et mis ema ma selline olen? Aga nagu palju muugagi, siis aeg annab arutust ja emaarmastus tulemata ei jäänud. Selleks ajaks, kui Annukas sai kuuajaseks, oli minus juba puhkenud väike kanaema, kes ei tahtnud teda enam käestki panna. No kuidas üks väike inimene saab nii armas, kallis, nunnu ja hea olla?
Mida aeg edasi, seda õigem tundub see tee, mille olen hetkel endale käimiseks valinud. See väike vääks (kes ei näe viimasel ajal enam üldse magada ja üürgab nagu tuletõrje alarm – aitäh hambad), on kõik, mida olen terve elu ihaldanud. Ükskõik, kui raske ka poleks, või kui vähe mu arvele ka unetund ei tiksuks, on see väike inimene üks parimaid asju mis minuga kunagi juhtunud on.
Ja siit ka järgnev küsimus – kas saada lähiaastatel veel üks selline rõõm ja mure, või ei?
Tegelikult tulin ma siia seda küsimust lahkama, aga nagu naistele kohane, alustasin ma oma juttu sada kilomeetrit enne poindini jõudmist ja see jääb nüüd järgmise postituse jaoks.

Beebide õpik: 13 viisi kuidas oma vanemaid igapäevaselt hulluks ajada.

1. Kaka just siis, kui emme on sulle uue mähkme alla pannud. Ja vaata, et sa ikka innukalt riidesse panemise vastu protestiksid. Peksa ja siputa võimalikult palju! Emmele meeldib see väga.

2. Kaka või pissi oma riided täis kõige ebasobivamal ajal. Näiteks siis kui sõidate ühistranspordi või taksoga. Kindlasti hävita oma riided sel ainsal korral, kui emme on unustanud varukomplekti pakkida.

3. Käitu võõraste ees inglina, jättes emmest hullumeelse eide mulje, kes alatult sinu kohta valetab. Kes öösel ei maga? Kes päevade viisi ainult süles vedeleda tahab? Sina küll mitte… Sina oled muster näidis ideaalsest beebist!

4. Purista ja sülita emme puhtale pluusile kogu oma hommikusöök! Milleks siis pesumasinad loodud on?

5. Ära jää mitte mingil juhul magama, kui tunned, et emmel on kiire. Mida kauem sa üleval suudad olla, seda kasulikum see emmele on!

6. Emmed on sellised isendid, kellele pole vaja väga palju und. Nad suudavad funktsioneerida poole vähemaga, kui nad arvavad. Sellepärast tulebki igal öösel vähemalt iga kahe tunni tagant ärgata. Mida järsemalt sa nutma puhked, ja mida kõvemini sa nutad, seda kiiremini liigutab end emme. Meie rekord on ühest toa otsast teise, koos voodist välja hüppamisega, kolm sekundit. Emme haaras mind kohe hingeldades sülle ja muudkui korrutas “Mis juhtus? Mis juhtus kallike? Nägid halba und? Ära karda emme on siin”, ise hoidis teise käega oma suurt ja punast varvast pihus, ning sonis midagi mingist taburetist…

7. Kisu emmet juustest, kõrvarõngastest, pluusist – millest iganes! Mida järsemalt tõmbad, seda parem. Eriti hea on emmet juustest kiskuda, kui ta sinu kõrval õndsas unes vireleb!

8. Emmede lemmik hommikune äratus on ‘käega näkku-jalaga makku’, aga sobib ka ‘varbad ninna’ või ‘katsume kõik emme näos leiduvad õõnsused läbi, ja kui ei leia parajat auku, kuhu oma sõrmed suruda, võid selle vabalt ka ise sinna hammustamise või näpistamise teel tekitada’.

9. Kui sa oled juba natukene suurem, ja suudad ennast veidikenegi liigutada – vaata, et sa elueest end koguaeg igalt poolt alla kukutada üritad. Mida äkitsemalt ja mida kõrgemalt, seda parem. Keera end näiteks järsult diivani serva poole, ning vaata kui kiiresti emme reageerida jõuab. Kui ta ei reageerigi ja laseb sul rahus eneka teha, peaksid sa kaaluma varianti, et emme vajab veidike puhkust… Aga ära seda talle mingil juhul võimalda – harjub veel ära.

10. Kui sa tavaliselt magad 40 minutit, siis on hea emmele vahel teha üllatusi ja magada küigest 10.

11. Nuta igal võimalikul põhjusel, mida suudad välja mõelda. Pluus on ilast märg – nuta. Mähkmes on peerukaka – nuta. Lina on külje all veidike kortsus – nuta. Su varvas on teki alt väljas – nuta. Sul on tunne, et su kapis on koletis – nuta. Su kõrv sügeleb, aga sa ei oska-viitsi seda sügada – nuta!

12. Kui sa oled emme süles/kaisus/juures/temaga ühes toas, vaata toa kõige pimedamess nurka ja naera kõva häälega.

13. Kui emme sind enda pea kohele tõstab, oksenda talle suhu. Tal pole niikuinii aega süüa, seega 2in1.

wpid-dsc_0234.jpg

Pool üks

Täna, kuus kuud tagasi, muutus mu elu täielikult. Ma hakkasin uhkusega kandma nime ‘ema’. Kuigi omal moel olin ma seda ka juba enne.
See on kõige raskem asi mida ma eales teinud olen, aga kõige tasuvam ka. Ükskõik kui raske on olnud päev, vaadates oma magavat beebit, tahaksin ma ta lihtsalt pealaest jalataldadeni musidega katta. Öeldakse ju, et magav beebi on see kõikse armsam.
Ma lihtsalt vaatan teda ja naeran südamest. See on nii naljakas kuidas tema jaoks on kõik uus ja tekitab temas suurimat imestust. Ja minus tekitab jällegi suurimat imestust see, kui nutikas ta juba on! Ma poleks kunagi uskunud, et pooleaastane beebi võib olla nii kaval, et teada kuidas nööri otsa riputatud mänguasja endale kätte tagasi tõmmata. Ükspäev ta näiteks lamas oma mängumati kõrval ja vaatas kõrinat mis oli mati peal. Ilmselt ei viitsinud ta end keerama hakata, ja lihtsalt tõmbas kõrina koos matiga end juurde. Kuidas ta selle peale tuli?
Ta teab täpselt mis nuppe vajutada, et emme jooksuga tuleks. Öelge veel, et alla aastane beebi ei oska manipuleerida – minu oma küll oskab! Täna näiteks läksin koeraga õue ja laps jäi mehega. Kui tagasi tulin, kuulsin peagi viginat ja sellele järgnes nutt. Mees ütles naerdes, et nii kui minu häält kuulda oli, hakkas jorin pihta. :D
Aga samas on ta veel nii süütu totuke. Näiteks ükspäev käisime sugulase juures ja seal oli elusuuruses beebinukk. Annemaia läks sellest nii-ii elevile, et midagi jubedat. Ta vist mõtles, et see on teine beebi. Muudkui patsutas nukut ja üritas temaga suhelda. See oli lihtsalt kõige naljakam asi mida ma kunagi näinud olen. :D

Ma poleks ealeski uskunud, et miski või keski võib olla nii hea, nii armas, nii kallis. Et ma olen üldse võimeline nii palju armastama, nagu ma teda armastan. Iga tema naeratus täidab mu südame suurima rõõmuga, mis maailmas üldse olemas olla saab. Iga tema naer paneb mind aina uuesti ja uuesti üritama – et see heli mitte kunagi ei vaibuks! Iga tema uus oskus tekitab minus vasikavaimustust. Iga tema nutt, rebib minust tükikese. Ma teeks ükskõik mida, et ta ei peaks mitte kunagi teada saama mis tähendab valu, mis tähendab kannatus. Ma tahaks, et ta jääks igavesti selliseks väikseks, armsaks ja süütuks, ega peaks kunagi teada saama, et väljaspool kaitsvat ema süle ja kutsu musisid on hoopis teine maailm. Maailm täis kurjust.

Ma vaatan teda ja mõtlen, et kuidas mul küll nõnda vedas? Ma vaatan teda ja mõtlen, et mu keha on imeline! Mu keha tegi selle inimese. Mu keha on teda 6 kuud toitnud ja pakkunud talle kõike mida ta vajab. Mu keha on awesome! Mis siis, et mu kõht on nagu sebra lontis tagumik ja rinnad on nagu tühjad kotid. See kõik on seda väärt! Ma vaatan teda ja mõtlen, et uskumatu, et see on minu tütar. I made this tiny human!

Palju õnne mu poole ühesele päikesejänkule!

Unekool – poolt või vastu?

Lugesin mõned kuud tagasi ühte artiklit kus oli kirjas mida tunneb beebi, kellele tehakse unekooli. Ja peale seda ei taha ma Annu nuttu minutitki kuulata. Mitte ükski laps ei tohiks nii tunda. Mitte kunagi.
Seal oli kirjas, et kui jätad beebi üksi nutma, siis tunneb ta sel ajal, et teda pole kellelegi vaja, et teda ei armastata, et temast ei hoolita ja mitte kellelegi ei lähe ta olemasolu korda. Et maailm ongi üks üksik ja kõle koht, ning tuleb enda ellujäämise nimel võidelde, st veel kõvemini karjuda – ehk keegi kuuleb ja aitab. Aga kui kedagi ei tule, ega tule, ükskõik kui kõvasti ta ka ei nutaks, jääbki ta vait, sest pole mõtet ju nutta – niikuinii kedagi ei tule, sest keegi ei hooli. Laps tunneb end halvasti ja hüljatnua, ning on segaduses.

Ning tsiteerides toda arsti ”Nii nagu esimesel eluaastal kujuneb ema ja lapse vaheline suhe, nii on hiljem ka selle lapse suhe kogu maailmaga. See on täiesti teie enda otsustada, millist tuleviku te oma lapsele tahate ja millist inimest te temast kasvatada tahate. Vahel tuleb leida kompromisse, kui elu seda nõuab, et kogu perekond hakkama saaks. Ei olegi ju ühte ja ainsat viisi olla lapsevanem. Küll aga tasub alati proovida panna ennast lapse olukorda, et mõista, milline on sõnum sealtpoolt vaadates. Ja siis mõelda, kas ma ise tahaksin sellist sõnumit saada? Sisetunne on aga enamasti õige. Kui ikka “süda lõhkeb”, siis kindlasti ei ole tegemist õige asjaga. Loodus on seadnud asjad nii, et emad just südame järgi otsustavadki. See ongi emainstinkt. Tänu sellele on inimkond ellu jäänud.”

Nagu ma olen aru saanud on unekoolil mitmeid ja mitmeid variante, hetkel räägin nendest kõige karmimatest. Minu arvates ei ole normaalne jätta last end hingetuks karjuma! Karjugu kasvõi oksendamiseni. Siis vahetad aga linad ja lähed jälle ära. Selline asi peaks lapse piinamise alla minema ja olema karistatav.
Ja ka see veidike leebem variant pole minu arvates normaalne. Jätad lapse 5 minutiks röökima, siis tuled ja lohutad natuke, ning lähed jälle minema.
Toon näiteks ühest foorumist saadud mõtte. Pane end lapse olukorda. Oled harjunud koos peikaga magama minema. Igal õhtul on täpselt sama asi. Lähete koos voodisse, ning jääd turvaliselt oma kallima kaisus magama. Aga ühel õhtul järsku on kõik erinev. Lähete koos magamistuppa, aga peika ei tule voodisse, vaid sätib sulle teki peale, soovib head ööd ning lahkub ruumist. Sa hakkad nutma, sest oled segaduses. Ta ei tule tagasi ja sa mõtled: ‘Kas ta ei armasta mind enam? Kas ma tegin midagi valesti?’. 5 minuti pärast ta tuleb, sätib su tekki, ning lahkub taas. Ja sa jääd nutma, kuni väsimusest uinud…
Kuidas tundub? Normaalne? Tahaksid, et su laps nõnda tunneks ja arvaks? Mina igatahes mitte. Mul lähevad ihukarvad püsti kui sellele mõtlen… Päris ausalt kohe.

Annemaia on sünnist saadik maganud minu kaisus. Osalt sellepärast, et nii on mugavam. Osalt sellepärast, et ma lihtsalt ei raatsigi teda enda kaisust ära panna. See kaisutamine on nii mõnus ja ma tunnen, et seda on meile vaja. Ma hindan neid ‘meie’ hetki väga kõrgelt ja kuidagi kahju on sellest loobuda. Maailmas pole paremat tunnet, kui uinuda inimese kõrval, keda armastad nii-ii palju, et sul on füüsiliselt valus. Maailmas pole paremat tunnet, kui see mil su beebi vaatab sulle silma, naeratab, suleb oma väiksed silmad ja jääb su rinnal rahulikult magama, teades, et sa ei lähe mitte kuhugi ja oled alati tema jaoks olemas. Maailmas pole paremat tunnet, kui ärgata selle sama väikese ja kalli inimese kõrval, kes sulle hommikul unise naeratuse kingib. Temaga koos ärgata, kallistada, kaisutada ja musutada.
Kuid peamine põhjus, miks Annu mul kaisus magab on tema lähedusevajadus. Olen teda üritanud tema enda voodisse panna vähemalt kaks korda. Ja mõlemal juhul on olnud järgnev päev üsna hullumeelne. Ta sõna otseses mõttes ripub mul küljes ja satub täiesti hüsteeriasse, kui üritan teda maha panna. Ma ei tea mis see on, kas ma olen ta lihtsalt ära hellitanud, või ongi tema lähedusevajadus niivõrd suur. Aga mulle meeldib arvata, et ma teen õigesti, et pakun talle sellisel määral lähedust mida ta vajab ja, et tänu sellele kasvab temast eluterve inimene kel pole probleeme oma tunnete väljendamise, ega inimeste usaldamisega.

Kuidas suhtute teie unekooli? Olete seda kunagi ise teinud?

Ma ei olegi surnud!

Sain täna ask’is sellise küsimuse: Kas natuke hirmus on ka see mõte, et nüüd on kõik..nüüd oled sa igaveseks seotud. Nüüd ei ole mingeid spontaanseid otsuseid ega meelte muutmisi, nüüd pead igal sammul kellegiga arvestama :D Huuuh, scary.

Jah, on küll! See on vägagi hirmutav. See väike inimene ju sõltub minust. On tõesti veidike hirmus mõelda, et enam mitte kunagi ei ole ma siin maailmas üksi. Enam mitte kunagi ei mõjuta mu otsused ainult mind… Aga see kõik on seda väärt. Ma ei mäleta millal ma viimati nii palju naersin, millal ma viimati nii õnnelik olin. Ma olen nii väsinud, aga niiiii õnnelik.
Ja mu süda tahab armastusest lõhkeda! Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada. See tunne kui ta võtab su sõrmest kinni ja pigistab kõvasti. See tunne kui ta jääb su rinnale magama. See tunne kui ainuke koht maailmas, mis teda rahustab, on just sinu süli! See tunne kui ta vaatab sulle pikalt otsa ja sa tead, et ta tunneb su ära.
Ma reaalselt ka tahtsin eile nutma hakata, kui Annu söömise lõpetas, keeras ta oma pea mu rinnale, vaatas mulle otsa, haigutas ja jäi magama. See oli lihtsalt nii paganama armas!
Ma naeran iga jumala päev tema nägude ja häälte üle, nagu seevald! Iga asi mida ta teeb on lihtsalt kas meeletult armas, või meeletult naljakas.
Ükspäev ta näiteks ehmatas mu sõbranna hääle peale. Istusime kõrvuti voodi peal ja Annu tukkus mul süles. Sõbranna ütles järsku midagi ja Annu lõi kohe silmad lahti, ning vaatas mulle ehmunult otsa. Umbes nagu tsekkis, et kas mina olen ikka mina ja ega ta nüüd järsku mingi võõra tädi sülle pole sattunud. Ma ei tea miks, aga tol hetkel oli see lihtsalt nii naljakas, et ma oleks peaaegu püksi kusnud. :D

Aga, ega elu vastsündinuga pole ainult pidu ja pillerkaar. Mõni öö ei maga me rohkem kui 40 minuti kaupa, aga samas kahel ööl on ta isegi 5 tundi jutti maganud! Ja gaasid… Vaene Annu punnitab oma puukse, nii, et ise näost punane ja mulgi on seda valus vaadata, aga ma ei saa ju mitte kui midagi teha. See murrab iga kord mu südame. See on ülirõve tunne, kui su laps nutab lohutamatult ja sa ei oska mitte kui midagi teha!
Söömisega on ta mul ka viimased kaks päeva jännanud. Siis kui kõht hakkab täis saama, hakkab üks lollitamine pihta. Haarab kinni-tõmbab-laseb lahti-hakkab otsima, torkan tissi tagasi ja sama ring otsast peale. Kui piimariiulid ära panen, hakkab kisa. Umbes, et ise ei taha, aga teistele ka ei anna. :D Ja iga kord kui ta end kinni haagib, on alguses valus. Nii, et ma pole üldse vaimustuses sellest lolli mängimisest. Piima puuduses pole asi.

Ja minu tervis pole ka ikka kiita. Ma ei tea kas ja kui palju ma siin üldse midagi rääkinud olen, aga esimesed poolteist nädalat umbes olin ma suht out’is. Parem külg valutas ja valus oli hingatagi. Ribi alune oli kõik hell. Perearst arvas, et mind külmetati opisaalis ära, ja kahtlustas sapipõie põletikku, või -kive. Aga mingil hetkel see valu kadus nagu lambist ära. Õnneks, sest ma olin juba suht meeleheitel, et kaua see jama kestab. Midagi teha ei saanud, liikuda ka ei tahtnud eriti, sest jubedad valud lõid külge sisse iga kord kui end natukenegi liigutasin. Lõpuks hakkas see valu juba ka vasakule poole levima. Ja pluss siis veel haava valu. Üldse ei olnud tore voodist püsti tõusta, ega toas ringi patseerida. Pidevalt käisin kõveras ringi, sest sirgeks end ajada oli võimatu.
Kuuma ja külma hood käisid pidevalt üle keha. Süüa ei suutnud mitte kui midagi, kõik tundis rõve ja ajas oksele. Aga kui ei söönud, siis hakkas magu nii jubedalt valutama, et ei saanud end sirgekski ajada. Seega sundisin end sööma. Ja iga sekund mõtlesin, et kohekohe oksendan ma selle kõik välja. Ja nii ma siis istusin laua taga ja nuuksudes lihtsalt surusin endale sööki sisse. Toidul polnud üldse nagu maitsetki.
Pidevalt oli pea paks otsas, nagu oleks räme palavik, aga kõige kõrgem näit oli 37,4 kõigest.
Umbes teise nädala lõpuks sain täielikult terveks ja nautisin enda head olemist kaks-kolm päeva. Mässasin lapsega ja koristasin kodu. Lõpuks.

Eelmine esmaspäev käisin ultrahelis kontrollimas, et mis värk siis nende valudega on. Arst ei tuvastanud mul õnneks mingeid kive. Jumal tänatud. Ma olen niigi nagu sõjast läbi käinud ja auguline. Nende kivide hävitamiseks oleks ka vaja olnud mulle paar armikest veel juurde teha. Tänan ei.
Probleemi põhjust ta ei leidnudki. Aga noh, selleks hetkeks oli mul see valu juba põhimõtteliselt kadunud ka, nii, et ju siis sain lihtsalt terveks ja polnudki seal midagi enam leida. Aga ütles, et emakas on veel suur. Ma ei tea kui suur on tema arvates suur ja kas see oli 12.päeva jaoks normaalne. Kui kaua emakas kokku tõmbub?
Ja jumal tänatud, et ma ise terveks sain. Perearst saatis mind mõõka ka neelama. Ma polem kunagi käinud, aga ma tean, et see pidi ikka päris rõve olema. Ma olen kindel, et ma oksendaksin end seal sada nelikümmend korda täis. Uuuh, hea, et sellest pääsesin!

Jaaa siis jäin ma uuesti haigeks. Kurk on valus ja nohu on mul ka. No millal saab minust ükskord inimene? :D
Kõige naljakam kogu asja juures on see, et mu mees oli ka haige. Mees, kes pole mitte never-ever haige! Reaalselt ka. Pole mina teda selle 4 aasta jooksul haigena näinud ja nüüd, kui titt tuli majja, on tema plaksti haige. No mida!? :D Aga vähemalt pole see nohude ja köhade jada veel Annuni jõudnud (ptüi-ptüi-ptüi üle õla!). See veel puudus… Aga täielikult puutumata pole temagi jäänud. Paar päeva tagasi tekkisid talle mingid kahtlased punnid. Punane laik ja väike punn keskel, ning neid oli igal pool (v.a. jalgadel). Isegi pealagi oli neid täis! Mina kohe eeldasin, et ju siis sellest pesugeelist mida ma just kasutanud olin, ja vahetasin lihtsalt tal riided ära ja pesin need uuesti teise geeliga läbi. Alguses tundus, et oligi sellest, sest punasus kadus ära, aga nüüd pole need punnid ikka veel ära kadunud ja kohati nagu tuleb juurdegi neid. Kui kolmapäevaks on sama seis, siis lähen perearstile. Jälle. Siis on beebide päev ja ei tuigerda seal mingeid tõbiseid vanamutte ees…

Ükspäev keegi küsis, et kuidas siis elu on, et kas on nii nagu ma ootasin?
On ja ei ole ka. Tähendab, et ma teadsin, et see saab olema kohati raske, et tuleb magamata öid ja kisa. Aga sel hetkel sa ei mõista veel mida see täpselt tähendab, sa lihtsalt tead.
Aga ma ei kurda. Annu on täitsa tavaline beebi ja ei ole siin mitte midagi üle mõistuse rasket. Lihtsalt harjumist tahab see uus rutiin, et uni on katkendlik ja sa ei saa vetsu kohe kui sa seda tahad. Enne oli ‘mina-mina-mina’, aga nüüd on ‘tema-tema-tema’. :)

Beebid 2014 grupis keegi kurtis, et temal laps ei maga terve öö ja millal teistel beebid normaalselt magama hakkasid. Ja siis üks naine kommenteeris, et miks küll oodatakse, et lapsed kiiremini kasvaksid, et siis saab öö läbi magada jne. Et see beebiiga on ju nii üürike ja varsti ei vaja nad enam oma ema nii nagu praegu, et kannatage ära see aasta unetust, lapsed vajavad oma emmesid just praegu enim. Ning see pani mind mõtlema, et tal on ju tegelikult õigus. Lapsed kasvavad nii ruttu, et mul tuleb juba praegu nutt kurku kui ma mõtlen, et mu beebikne on juba peaaegu kolmenädalane! Kuhu kuradi kohta see aeg kaob!!! See on üle mõistuse ju.
Seega olen mina ka nüüd oma elu perse keeranud ja magan titt kaisus. Nüüd juba mitte väsimusest ja laiskusest, vaid lihtsalt sellest, et ma ei raatsi teda ära panna! Tegelt ka. Ja eks see lähedus annab talle turvatunnet ka juurde. Oeh, ja varsti olen püsti hädas sellega, et ei saa last mahagi panna. See probleem hakkab juba praegu välja kujunema tegelikult… :D
Vahepeal, kui ta päeval väga pikalt on maganud, mõtlen ma, et ta võiks juba üles tõusta, sest ma tahaks teda juba musutada ja kallistada, ning ta imepehmeid juukseid sasida…

Aga olgu. Aitab kah. Kell on juba kümme minutit üle ühe öösel ja ma raiskan oma niigi nappi uneaega siin blogimisega. :D