Annemaia, atoopiline dermatiit ja nõgestõbi

Alles ma kirjutasin Beebi ajakirja, et sügise saabumisega on ka Annu dermatiit kõvasti tagasi tõmmanud, vat, et lausa kadunud. Ja nüüd on ta nahk jälle täiesti…ribadeks. Hetkel on meil käsil üks hullemaid haigushooge, mis meil siin üldse olnud on. Mul pole isegi sõnu selle kirjeldamiseks. Annu on üleni punaseid laike täis, ning näeb välja nagu leopard. Ja ma ei saa enam absoluutselt aru miks. Lihtsalt miks. Lihtsalt nii lootusetu ja abitu tunne on, et tahaks maa alla vajuda…

wpid-wp-1481808144771.jpgAnnul on kreeme terve sahtlitäis, kümnete ja kümnete, kui isegi mitte sadade eurode eest. Ja enamus neist on täiesti kasutuks muutunud.

wpid-wp-1481805151192.jpgKõige esimese baaskreemina kasutasin arsti soovitusel Aqualani, aga see ei olnud ühel hetkel enam piisav. Mingil hetkel proovisin kellegi soovitusel ka Helosani, aga see oli vist kõige mõttetum 15 eurot, mis ma kunagi raisanud olen. See on raskesti imenduv ja liiga rasvane. Lapsele oleks piinarikas, kui niigi valusat nahka veel kõvasti ja kaua hõõruma peaks, et kreem imenduks.
Siis kasutasin pikalt Erioili, mis suveperioodil tundus täitsa hea, aga sügisel kaotas kahjuks oma mõju. Erioil on selline mõnus vedel ja üsna kergesti imenduv, aga katkistel kohtadel pidavat kipitama.
Siis kasutasin mõnda aega Erioiliga paraleelselt ka Neutrogena deep moisture kreemi, aga seda ei saanud jällegi katkistele kohtadele määrida, sest laps röökis lihtsalt nutta kreemitamise ajal.

wpid-wp-1481805148081.jpgProovitud sai ka Emoliumi ja Earth Friendly Baby kreemid, aga neist ei olnud ka mingit kasu.
Nüüd pöördusin lõpuks juba kallimate hooldusvahendite poole, aga ka neist ei ole ma siiani soovitud tulemust saanud. Ligi viiskümmend eurot ja ikka mitte midagi.wpid-wp-1481805154445.jpgHetkel kasutan tal Bionike Triderm Alfa rikkalikku baaskreemi ja pesemiskreemi. Üleni pesen ma Annut maksimaalselt 2x nädalas, kui tõesti juuksed juba pulka kisuvad. Ning vanni teen talle vaid siis, kui ta seda ise väga soovib, ning seda ka siis vaid Linola vanniõliga. Muidu üritan ta lihtsalt kiiresti kraani all puhtaks loputada ja võimalikult vähe nahka märjaks teha.
Nahaarst ütles, et tal on nüüd juba nõgestõbi, ning andis meile prooviks paar Eucerini atopicontrol kreemi testrit ja need tundusid alguses lausa imelistena! Ühel õhtul määrisin ja järgmisel hommikul oli punetus juba mitu korda väiksem. Südamesse tekkis juba lootus, et olen lõpuks leidnud imekreemi. Midagi, mis meile lõpuks sobiks! Aga ei. Nüüd, kui ma selle kreemi ka suuremas tuubis ostsin, see enam nii hästi ei toimi. 12 euri 40ml eest on ikka põrguhind. Arvestades seda, et see tuub kestab meil maksimaalselt 3-4 päeva, kui ma seda vaid punetavatele kohtadele määrin. Sellega üle keha kreemitades läheks üks tuub päeva-kahega. Tehke ise see matemaatika hinna osas… Okei, hind hinnaks, ma oleksin nõus seda maksma, kui see vaid aitaks! Aga üks hea asi on vähemalt see, et see kreem ei kipita, ning imendub väga hästi, st kreemitamine ei ole Annule nii piinarikas ja nuturohke. Aga no kui sellest kreemitamisest ei ole kasu, siis…

wpid-wp-1481807903958.jpgLisaks baaskreemidele pean pidevalt tal kasutama ka hormoonkreeme. Kõige tõhusam on siiani olnud Advantani kreem, aga no see on kõige tugevam ka vist. Siis on tal veel olemas ka Advantani salv, Sibicort ja Travocort, Elidel, ning kaks erinevat Fucidini. Ja siis saab ta veel zyrteci allergiarohtu. Aga sellist asja, mis võtaks sügeluse ja punetuse täiesti ära…ei ole leidnud.

Mida suuremaks saab Joel, seda hullemaks paistab minevat ka tema naha olukord, seega varsti otsin ma sobivaid kreeme juba võib-olla kahele lapsele…

Perearst soovtas Annule vallast puuet taodelda, sest siis pidavat vald mingeid kulusid tagasi maksma, ala transport arsti juurde ja mingi osa ravimitest vms. Aga see sõna ‘puue’ hirmutab mind. Ma ei taha, et talle jääks mingi nahahaiguse pärast terveks eluks nö ‘märk külge’…

Järgmisena plaanin ma talle soetada Lumidermi tooteid. On kellelgi kogemusi nendega? Või on kellelgi ehk laps sarnases olukorras olnud, ning oskab soovitada mis teil aitas? Ma oleksin nõus kasvõi mööda seinu ronima ja terve ülejäänud elu kõrvade peal käima, kui see vaid mu lapsed terveks teeks…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Hoidistest, beebidest, remondist ja sellest kuidas ma 40 euri maksin, et mu peale karjutaks

Ma ei mäletagi millal mul viimati blogimisega nii pikk paus sees oli, aga igatahes – I’m still alive.

Vahepeal on olnud päris… ma-isegi-ei-tea-mis-sõna-ma-otsin-aeg. Igatahes olen ma enda jaoks taasavastanud sarja, mida ma nüüd igal võimalusel vaatan. Kunagi ammu, kui Annu veel beebi oli, vaatasin selle esimesed poolteist hooaega ära ja olin vaimustuses, aga siis läks elu nii hulluks ära, et enam polnud aega sarju vaadata, ning no sinna ta jäigi. Nüüd aga sobrasin arvutis ja leidsin jälle selle kausta üles. Igatahes, ‘parenthood’ on ülivägev sari, selline reaalne ja mõnus (nagu minu blogi :D), mitte mingi ulmekas või seebikas.

Olen suure hooga hoidiseid teinud. Hetkel on keldris oma aega ootamas maasikamoosi, mustikamoosi, kaks purki kirsikompotti, mõned purgid tikrikompotti, päris tohhujaa liitreid mahla ja mingi 40 purki kurki (väiksed purgid!).
Kahjuks aga kõik purgid mul ei seisa ja kaaned muudkui lendavad pliu ja pläu. Täna tassisin näiteks 98% tikrikompottidest välja ja valasin kompostihunnikusse. Palun praegu väga vabandust oma järgneva väljenduse eest, aga mul sitt ikka täiega keeb! Korjad, puhastad, keedad, jaurad, kaanetad, tassid ja nussid, ning siis need närakad lihtsalt loobivad kaaned maha ja kõik läheb pekki.
Ühe kaanega sain peaaegu näkku. Tõstan mina purgi üles, et seda keldrisse viia, oli teine niigi mitu päeva kapi peal seisnud (sellepärast ehk läkski pekki?) ja järsku käib selline pauk, et kõrvad läksid lukku – terve köök oli mahla täis, mina olin mahla täis, purk vahutas nagu marutõbine koer ja sõbranna pidi mu kõrval naerust püksi tegema.
Igatahes. Ma olen mad as fuck, sest nii palju aega, energiat, raha ja marju on raisku läinud. Ma oleksin selle asemel maeitea kasvõi blogida võinud.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, sain ma nüüd teada, et pool inimkonda ei vaeva üldse oma pead mingite kaanetajatega. Kõik mahlad ja kompotid ja kurgid saab ka keeratava kaanega purkidesse panna, nagu midaaaa asja? #TänksEmme :D

Ja nagu mul tööd veel vähe oleks, siis küsis täna naabrinaine, et kas mulle astelpaju marju võib pakkuda, nemad ise ei tahtvat. Ütlesin siis, et ikka võib. Söödan need talvel lastele sisse, head vitamiinipommid ju. Ja järgmine hetk visati mulle mingi viis kahe-kolme meetrist astelpaju PUUD üle aia. :D

Mõni nädal tagasi maksin ma näiteks 40 eurot selle eest, et üks tädike saaks mu peale 30 minutit karjuda. :D
No okei, mitte karjuda, aga ma tundsin end küll väga rünnatuna ja oleksin seal kabinetis peaaegu nutma hakanud. Nimelt käisin ma Annuga tasulise nahaarsti juures, sest oktoobrini oma aega oodata oleks lihtsalt rohkem kui absurdne. Igatahes, ei osanud ka tema mulle mitte mingeid normaalseid, konkreetseid vastuseid anda, vaid lihtsalt luges ette piiiiiika nimekirja asjadest, mida ma talle süüa anda ei tohiks, ja süüdistas mind, et ma praeguse hetkeni neid asju veel talle andnud olen. ”Saad sa sellest aru???” käis iga lause lõppu ja mul oli tunne nagu ma oleks mingi retard. Sest no ma ju MEELEGA annan lapsele neid asju, mis tal allergiat tekitavad, ega ma ju arsti juurde ometi abi otsima läinud, eksole. Aga hästi lohutav oli muidugi see, et järgmine samm olevat lapsel astma ja eluaegne dermatiit, kui ma allergia põhjust kuskilt pärapersest ise välja ei ime.
”Täiega naljakas” on ka muidugi see kuidas igal arstil on erinev soovitus ja eelneva soovitse peale aetakse silmad tõllaratasteks.

Arst nr 1: ”Pane lapsele vannivette kummelit, see parandab haavu ja pehmendab vett.”
Arst nr 2: ”Misasja, sa paned vanni kummelit??? Segi oled või! See kuivatab nahka, mitte mingil juhul ei tohi kummelit panna! Osta parem apteegist spets õli.”
Arst nr 3: ”Mis õli? Seda pole küll vaja, puhas vesi on lapsele kõige parem!”

Ühesõnaga mu oma katsetused on siiani näidanud, et Annu ei talu tomatit ja piima. Muna ainult väikestes kogustes ja spinat tekitas tal vist ka mingi reaktsiooni, aga ehk oli see lihtsalt kokkusattumus, ei tea, peab uuesti katsetama. Aga midagi on mul veel avastamata, sest täielikult kadunud see kratsimine pole. Või ehk polegi lootust sellest täielikult lahti saada…

Kõige kummalisem on selle loo juures aga see, et allergiatestid ei näidanud jaanuaris enam piimaallergiat ja muna oli taandunud minimaalseks. Aga ometi, kui Annu neid asju täpselt samamoodi edasi sõi, nagu väidetava allergia ajal, lõi tal märtsi keskel asi hullupööraselt välja (enne oli nahk täiesti OK). Ja sellepärast ma ei saanudki aru mis paganama jama see on. Praegu mõtlen, et ehk see oli siis sellest, et ta sai neid allergeene koguaeg peale ja ühel hetkel läkski asi lihtsalt hullemaks. Või siis tegi tõesti õues olemine asja hullemaks, sest kõige esimesena läksidki käest ära nägu ja käed, mis kevadel ainsana tuule ja päikese käes ju paljad olid.
Vahepeal ma juba hingasin kergendatult ja lootsin, et olen asjale lahenduse leidnud – päikeseallergia. Nimelt tundus päikesekreemi määrimine asja parandavat. Iga kord, kui Annu oli pikemalt õues olnud, oli nahk hullem, aga kui ma olin teda eelnevalt korralikult kreemitanud, polnud asi pooltki nii jube. Aga ju see siis oli jällegi tema eriline dermatiit, mis päikest ja tuult ei talu. Või ma ei tea. Mul on mõistus juba otsas ja selline tunne on, et mitte keegi ei oska/saa/viitsi/taha/suuda aidata. Ma reaalselt vaatasin ühel õhtul oma last ja nutsin, sest see pilt oli lihtsalt nii kohutav. Ma tundisn end nii sitast ja täieliku läbikukkujana. Ma oleks olnud valmis kasvõi Everesti tippu ronima, kui see vaid kuidagi mu tütrekest aidanud oleks. Nahk ta kaelal oli purukuiv, nägu oli punane, käed kärnas ja verised, laps nuttis muudkui ai-ai-ai… See nahk oli tal seal kaelal nagu paber ja koorus mitu päeva maha. Suurte latakatena tõmbasin lihtsalt lapsel näost ja kaelalt nahka maha. Hommikul ärkasime, oli voodi naharibasid täis. See oli lihtsalt…agh.

20160724-DSC_0118

Aga vähemalt praegu on Annul paljupalju parem ja uus baaskreem aitab hästi, ning lisaks on ka odavam.

Ja Joelist siis ka natukene. See poiss vist ei kavatsegi kasvamisega hoogu maha võtta. Ta on praegu 2-kuusena suurem, kui Annu oli kolme-nelja kuusena (heh, kuusenaljad). Ma mõtlesin, et ma saan rahumeeli nende riietega, mis mul varutud on, mingi pool aastat läbi, aga no üsna pea pean ma juba 68 suuruse välja otsima. Ja ma isegi ei tea kas ja kui palju ja mida mul 68+ suuruses on. Üks korralik shoping ootab igatahes ees. Ja Annule oleks ka tegelikult vaja 92 suurust vaatama hakata. Muide, mu lapsed on veits imelikud vist. Pluusid jäävad enne väikseks, kui sukad-püksid. Joel näiteks kannab siiani 50-56 suurus pükse, aga pluusid on kõik 62 ja varrukad kipuvad juba väikseks jääma. Annuga oli ja on sama teema. :D

Nagu aru saada on, siis tissitamine läheb meil hästi, sest poiss kosub, nagu tuleks mu kraanidest vahukoort. Sel korral olen 95% vähem stressis kõigi nende streikide ja jurade pärast, sest ma tean, et piima mul on ja isegi kui tundub, et ei ole, saab kõik korda. Annuga sai ju iga viimne kui probleem mul läbi tehtud, seega on see tee mul veel värskelt meeles. Ja no Joel ikka annab korralikult hagu alla mulle siin. Alles lõpetasime ühe paraja pullimise perioodi. Ma isegi ei tea misasi see oli. Äkki streik, äkki piima tellimine, äkki poole eelistus, äkki päevadest tingitud piima maitse muutumine. Jumal seda teab. Igatahes veetsin ma siin päris mitu päeva temaga võideldes ja kraageldes. Hakkab tema siis mul nutma, sest söögiaeg on käes. Pakun rinda ja ta hakkab veel hullemini röökima. Pisarad voolavad ojadena ja rinda ta ei haara. Võtan ta sülle ja torkan luti suhu, et teda maha rahustada ning ta hakkab seda rebima, nagu poleks kolm päeva süüa saanud. Panen ta vaikselt voodile ja üritan imekiirelt luti tissi vastu vahetda, et ta ei jõuaks karjuma hakata. Aga 9 juhul 10st ta ikkagi hakkab. Kordan eelnevat stsenaariumit vähemalt kolm korda, enne kui ta aru saab, et ma ei ürita teda mürgitada või surnuks piinata, vaid kõigest piimakooma saata.
Also, vahepeal lööb talle mingi sajopp pähe, ning ta on nõus võtma vaid vasakut rinda. Nii kui talle parema nina alla torkan tuleb sealt hüsteeria, nagu ma oleksin teda sundinud akuhapet jooma. Ega siis midagi, pean jälle kavaldama ja ta haledalt üle laskma. Õnneks ta ju reaalselt ei saa aru kumb on kumb, vaid võtab kogu asja selle järgi, kuhu poole ta pea on. Seega võtan ma ta sülle nii, nagu ta saaks vasakut rinda, aga tegelikult panen ta paremale rinnale, lihtsalt ta keha jääb siis rohkem mu kaenla alla. Aga kui ta seda pulli mul öösel teha tahab, on variandiks see, et ma lihtsalt keeran end peaaegu kõhuli, nii, et ta ulatub parema rinnani.

Magamisega on tal endiselt nagu jumal juhatab, või siis ei juhata. Mõnel päeval nohiseb mitu ilusat und ja ei tee piuksugi. Mõnel teisel päeval aga ei saa ma temast hetkegi rahu. Kõige tavalisem on see, et kõige suuremad jonnid ja emme-igatsused tulevad peale just siis, kui ma hakkan süüa tegema (vahet pole mis kell). Kõhukoti värk talle ka veel väga ei meeldi, sest ta ei jaksa nii kaua pead hoida, aga ega siis sellist asja ometi ole, et puhatakse emme rinnal, eieie, ikka tuleb jõujunni mängida, ning pead üles suruda ja siis lõuata, kui enam ei jaksa. :D Tahaks väga soetada endale ühe korraliku lina, sest sellega saab teda ehk paremini keha vastu siduda. Ilmselt peaksin vaatama sellise, mis ei veni. Aga millise täpsemalt ja kust? Võite mulle nõu anda.
Ööunega pole ma tal ka rahul. Sorri, aga minu arvates ei ole viie-kuue ajal ärkamine normaalne. Kelle laps ta õige on, ah? Pean vist mehelt minema aru pärima. :D

Jube tüütuks on muutunud ka see, et elutuba on juba kuuaega remondis ja enne septembrit ma isegi ei looda sinna tagasi kolimisele mõelda. Seega on meil magamistoast saanud elutuba + magamistuba + mängutuba ja see on lihtsalt täiesti košmaar. Võite ise ette kujutada kui edukalt me Annut magama saame, kui ise samas toas olema peame (või telekat vaatame). Ja kui edukalt mees öövahetuste eelselt magada saab, kui Annu tal seljas ratsutab…
Lisaks sellele ajab mind täiega närvi ka see meeletu sitt, mida ma koguaeg koristama pean. Ma pühin vähemalt viis korda päevas kõik toad üle ja ikka jääb mulle mingi sodi jala alla! Ja selles ei saa ma süüdistada mitte kedagi teist, kui oma kallist tütrekest, kes a) tuleb jalanõudega tuppa b) läheb paljajalu õue, ning siis jookseb nende liivaste jalgadega voodisse. Ma ei jõua ilmselt üleski lugeda neid kordi, mil ma olen ääri-veeri infarktist pääsenud, kui järjekordse kühvlitäie liiva voodist avastan. Ja no oleks siis, et teda grammivõrdki kotiks see, et ma talle 89492892984095857839038938 korda tunnis räägin, et papudega tuppa ei tulda/paljajalu õue ei minda. Ta saab aru küll, aga teda lihtsalt ei hu-vi-ta. :D

It’s a bird
It’s a plane
No…wait…
It’s just that flying fuck I don’t give.

Ühesõnaga, paras keberniit käib meil siin majas ja igavuse üle kurta ei saa. Annaks jumal, et mul peale seda kõike veel mõnigi närvirakk ja natukenegi mõistust alles jääks. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Elu kahe lapsega, esimene nädal ja Annu atoopiline dermatiit

Päevad mööduvad ülihelikiirusel. Ma ei jõua nagu silmagi pilgutada, kui juba on õhtu käes.
Viimased neli hommikut olen ärgates mõelnud, et noh, küll ma päeva jooksul paariks tunniks silma kinni ka lasen, pole hullu. Ja järgmine hetk on kell juba nii kaugel, et kui ma kohe õhtusööki tegema ei hakka, sööme jälle viinamarju arbuusiga.

Ööd on üsna rahulikud, kui välja arvata need mõned korrad, mil olen elutoa diivanile kolima pidanud, sest poisi kisa ajas juba Annut üles. Praegu magan öö jooksul kokku kuskil 5-6, heal juhul 7 tundi. Suuresti on see mu enda viga, sest ma ei jõua kuidagi enne kahteteist-ühte voodisse viimasel ajal. Ühtlasi on see ka selline kellaaeg kus poisile meeldib veits häält teha ja protestida, seega pole mul mõtet magamistuppa end sättidagi.
Mingit unegraafikut pole veel välja kujunenud. Ainus reegel on see, et kui üks lõunaunest ärkab, siis teine läheb magama. Jap, ma kaotasin oma ainsa puhkepausi. Kui Annu läheb magama, ärkab Joel üles ja jaurab-tukub mu süles umbes nii kaua, kuni Annu ärkab, siis mugib ta oma kõhu täis, ning keerab magama.
Ei no ma ei kurda. Hullem oleks, kui ta jauraks siis, kui Annu ka veel jaurab. :D

Praegugi hoidsin just Joelit süles ja mõtlesin, et puhkan viieks sekundiks laugusid. Järgmine hetk ehmatasin end selle peale üles, et poiss tegi lämbumise hääli. Õnneks kõigest gaasid (poleks iial arvanud, et ma seda kirjutan…) Siis avastasin, et ma peaksin kohe süüa tegema hakkama. Aga selle asemel vajusin diivanile lömmi ja mõtlesin ”…kohe…varsti…võib-olla…” :D

Selle une asjaga pean enne 15ndat järje peale saama, sest siis ju alles tõeline katsumus hakkab. Praegu on elu veel lill. Mees on kodus ja koguaeg abis. Käsi jagub täpselt – iga lapse kohta kaks tükki.
Kui Annu kuskile pättusi tegema läheb, jookseb just mees talle järgi. Aga juba on paar sellist korda ka olnud, kus pean Joeli lihtsalt rinnalt ära võtma ja maha nutma jätma, et Annu mingit sigadust kokku ei keeraks…
Mis veel peale 15ndat saab – ma ei taha ausalt öeldes mõeldagi. Ükspäev juba mõtlesin, et peaks lähima hullumaja numbri välja guugeldama ja broneringu tegema. Üks kisas kiiges, teine söögitoolis ja mina siis pendeldasin nende kahe vahel, mõeldes, et nii see eluke nüüd olema ju hakkabki, parem hakkan harjuma.
Lihtsalt raske on kuulata oma lapsi nutmas ja mitte neid kohe esimesel hetkel aidata saada. Kuidas ma siis otsustan – kui võtan Joeli sülle ei saa ma Annut söögitoolist välja võtta ega ära pesta. Kui võtan Annu, peab Joel paar minti nutma ja mõtlema, miks keegi ei tule ega hooli…

Joel kasvab mühinal ja on valdavalt ikka supermõnus beebi. Juba haiglas, teisel ööl, magas ta 5 tundi jutti, nii, et polnud asigi. Annu magas esimest korda nii kaua järjest vist siis, kui ta oli poole aastane (kui siiski!) :D

Piim tuli ka lõpuks rinda, mingi neljandal või viiendal päeval alles. Lisatoitu sai poiss viimati vist neljandal päeval, enne magama minekut. Eile, kaheksandal (?) päeval, oli vist lõpuks midagi piimapaisu laadset. ‘Piimapaisu laadset’ ütlen sellepärast, et see suurem valu ja kõvad tissipommid möödusid kohe, kui kõik tühjaks pumpasin (tean, et see pole soovitatav tegelikult). Ma pidin imestusest pikali kukkuma, kui oma pumbakökatsiga ühest tissist 150 ml kätte sain. Annu ajal ei saanud ma 50 ml kahestki kokku. Ma tegelikult arvasin üldse, et see pump on mul surnud, sest lõpuks ei saanud ma (Annu ajal) sellega enam mitte tilkagi kätte ja tundus nagu vaakum oleks ära kadunud. Nüüd aga funkas kõik jälle maagiliselt…
Pärast mõtlesin vaid, et mida ma selle valge kullaga nüüd teen? Kraanist alla valada ei raatsi ja sügavkülma jääb ta ka jälle kopitama (võib hoida kuni kaks kuud), ning lõpuks ikka pean minema viskama. Aga ühel hetkel haaras Annu kapi pealt selle pudeli, võttis lonksu ja kiitis veel takka, et ”piima, mmmm!”, ning jõi siis pool sellest omale õhtusöögi kõrvale ära. :D

Täpselt, nagu Annulgi, hakkasid ka Joelil juba 5.päeval gaasid. Krooksud tulevad tal ikka megaraskelt. Ja kui midagi sisse jääb, on kohe üks nutt soolas. Ma vaid palvetan kõige kõrgemate poole, et asi hullemaks ei läheks ja ei korduks see mis Annu ajal oli…

Armukadedust meil ka veel siin majas pole. Aga ma kardan, et ega ta tulemata jää, ning kui mees tööle tagasi läheb, hakkab Annu rohkem kadetsema. Praegu saab ta koguaeg mehelt nii palju tähelepanu, et minust on tal suht suva. Suva on tal ka Joelist. Vahel käib ja kallistab-paitab-musitab teda, aga vahel ikka unustab, et tita juures ei tohi vehkida. Tänagi sai Joel Annult jopega näkku, nii, et poiss korraks nutugi lahti lõi…

**Okkk, normaalne. Mu läpakas tegi praegu lambist restarti (jumal tänatud, et mu kirjutatud jutt siin automaatselt salvestub!). Ma pean endale kiiremas korras selle välise kõvaketta muretsema, sest kõik pildid on mul ju arvutis ja ma ei taha teadagi mida ma endaga teen, kui kõik need kaotan!**

Kui aga rääkida minust, siis minu ainsaks mureks on need neetud õmblused. Kipuvad teised sügelema (paranemise rõõmud). Aga kõige hullem ja häirivam on hoopis see, et ma ei saa püsti seista. Kohe on jalgevahel selline rõvedalt valulik surumise tunne. Ükspäev pingutasin käru lükates ka vist üle ja hakkas jälle heledamat verd tulema. Nüüd on vahepeal kõhtu valusid ka löönud ja hommikul nägin sidemel vereklompe. Ei tea kas see on okei, või peaksin ämmakale helistama? Muidu on enesetunne üsna hea. Oleks nüüd vaid aega ja energiat aiamaa ja kasvuhoone korda teha. Seal valitseb täielik umbrohu uputus. Hernestele oleks vaja kepid ka panna ja kasvuhoones kurgid üles siduda ja…

20160607-DSC_0181

Annu pärast on mul tegelikult nii suur mure, et ma tahtsin täna autos lausa nutma hakata. No kui palju piinu peab üks väike inimhing taluma ja mis organi ma loovutama pean, et kasvõi poolgi sellest enda kanda võtta saaksin?
Käisime täna nimelt nahaarstil, sest Annu atoopiline dermatiit on igasuguse kontrolli alt väljunud ja ta on nii piinal, et mu süda lihtsalt murdub seda kõike vaadates. Saime aga käsu toitumispäevikut pidama hakata, ning retsepti sajale erinevale kreemile, mida ma pean talle nüüd kolm korda päevas peale määrima.
Annu põsed on tulipunased ja kärnas, kõik painutuskohad on verele kratsitud, selg ja kõht on täppe täis, jalgadel on punetavad-karedad laigud… Ja ma võiks jätkata.

Te võite ise ette kujutada kui võimalik on ühte 1a8k vanut nii kaua paigal hoida, et saaksid iga voldi ja laigu peale eraldi kreemi määrida + puhas nahk (mida pole just eriti palju) veel baaskreemiga kreemitada. Ning kõik on ju valus tal, seega ta nutab enamus kremitamise ajast…
Ma ei saa aru miks ja kust see nii järsku välja lõi. Enne oli kõik suht okei, aga kui ilmad läksid nii soojaks, et enam kindaid kandma ei pidanud, hakkasid jamad pihta.
Eks praegu ole see ägenemine tal stressist ka. Mul on tunne, et ma tahaks teda vaid kätel kanda, kõike talle lubada ja üldse mitte temaga pahandada, sest ma ei taha, et ta nutaks ja veel rohkem kannataks/stressi satuks, mis omakorda tekitaks veel suurema ägenemise.

Oeh. Miks lapsed ei võiks kasutusjuhendiga sündida…

Jagage kogemusi emmed, kel on kodus dermatiidiga lapsed – mis, kus, kuidas, kui kaua?
Ma tahaks lihtsalt, et see kaoks ja ei tuleks iial tagasi, aga kahjuks ei ole dermatiidil ravi, ning sellega peab Annu nüüd terve oma ülejäänud elu elama.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!