Nädala alguses tegi beebipoiss mul kõhus mingeid trikke ja ma olen nüüd terakene mures. Mul on tunne, et ta a) keeras end tuharseisu, b)laskus alla c) keeras end lihtsalt seljaga minu selja poole. Enne oli ta tagumik mu vasaku ribi all ja seda oli katsudes kohe tunda, aga nüüd on kõht üldiselt üleni pehme, nagu titt oleks maagiliselt minema haihtunud. Ja kui saangi mingi kõvema koha kätte, mis te siis arvate, et ma saan aru kas see on pea või pee? :D
Kõige tõenäolisem on ikkagi see viimane variant, aga vahel hakkan kahtlema, sest liigutuste asukoht ju muutus. Üldiselt öeldakse, et kui tugeamad liigutused on üleval pool naba, on beebi peaseisus, nagu peab, sest jalgadega annab ta kõige kõvemad hoobid, aga kui allpool naba, siis tuharseisus.
Noooo, kord on need tugevad löögid all, siis üleval, siis küljel… Ühesõnaga, ei tea mina mis ta seal tegi, aga midagi on igatahes muutunud.
Luksumise järgi ma ka aru ei saa, sest ta põrkab ikka kogu kehaga ja üle kõhu (muidu öeldakse, et luksumist tunned pea juures).
Alla vajumist kahtlustasin ausalt öeldes sellepärast, et järsku tekkis mul üsna kibe tutiluu valu, mida enne olnud ei ole ja see olevat ka märk sellest, et lapse pea on nõnda sügaval vaagnas. Aga see võib olla ka puhas kokkusattumus, ning ilmselt ongi, sest kuskile vajumise jaoks on veel liiga vara. Laps pidavat alla vajuma vahetult enne sünnitust – esmarasedatel mitu nädalat enne, korduvatel paar päeva-nädal enne.
Ja no vaevalt, et ta siin lähinädalatel veel kuskile kiirustama hakkab. Ja parem ongi, sest pildid ja kõhukipsid on veel kõik tegemata, ning asju oleks ka vaja enne valmis panna.
Varsti saan niikuinii teada mis ja kuidas, sest järgmisel nädal on ämmaemanda visiit ja küll ta seal juba järele vaatab mis trikke mu pojuke parasjagu teeb…
Aga ei saa salata, et ootusärevus tahab küll juba ära tappa. No nii tahaks juba temaga kohtuda! Kuidas saab üks asi samaaegselt olla nõnda hirmutav, aga samas mitte ei suuda ära oodata? :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et kõik läheb hästi ja see väike poisike pole nii kangekaelne, kui tema vanem õde oli.
Sel nädalal tekkisid ka mõned uued tunnused, mida ma siiani (selle raseduse ajal) väga kogenud ei olnudki. Näiteks seesamune tutiluu valu. Ja nahk muutus ka üleöö nii kuivaks, et kratsisin end päevaga igalt poolt lõhki! Ning ma olen nüüd ametlikult paistes! Vist. Jalalabade ja sõrmede järgi nagu aru ei saagi, aga sääred on küll nagu pakud. Ma ei tea kas see on üldse võimalik, et jalalabad ja sõrmed on normaalsed, ning paistes on ainult sääred? Ilmselt olen ma lihtsalt paks! :D
Sabakont hakkas ka endast jälle märku andma, ma ei tea miks, sest keegi pole siin tema järele igatsenud küll.
Uus on ka see, et nüüd ei saa ma enam pikalt seista/käia, sest alakõht hakkab meeletult valutama. Lugesin, et see tekkis mul eelmisel korral ka ja täpselt samal ajal. No nii hea on neid eelmise raseduse ajal kirja pandud postitusi lugeda ja võrrelda. :D
Nüüd avastasin enda jaoks ka jooga. See huvi sai vist alguse Kätlinist, kes oma blogis nii kiitis seda. See olevat sünnitusel ka palju aidanud. Seega hakkasin youtubest videoid vaatama ja järgi tegema. Ma pole küll leidnud täpselt sellist videot, mida otsisin, aga noh, häda pärast ajab asja ära küll.
Üldiselt otsisin ma vaid hingamise-venitamise õpetusvideosid ja see viimane oli tõesti mõnus. Juba peale esimest korda tundsin, kuidas mul oli kergem olla. Tegin seda õhtul, enne voodisse minekut, ja hommikul oli kuidagi palju kergem tõusta. Muidu ma ikka ägisen ja sisisen valust…
Üks video õpetas ka lõdvestuma ja ma jäin selle ajal lausa magama!
Ma ei mäleta nüüd, kas ma seda juba rääkisin või ei (järjekordne tunnus – mälu nagu haugil!), aga mu venitusarmid hakkasid ka suuremaks jälle venima. Ju siis on nüüd tõesti see piir käes, kus Annuga lõpuks olin, ning uus tita tahab ka endast ikka midagi mu kehale maha jätta… Ja mul on ausaltöeldes üsna ükskõik, sest mu kõht on niikuinii hullem, kui vöötorava tagumik. Hmmm, see on tegelikult üsna täpne kirjeldus, ainult, et mustade juttide asemel on tulipunased. LOE: 7 nädalat peale erakorralist keisrit – PILDID (ise ei riskinud teksti lugeda).
Aga igatahes, eile üritasin endast ‘kunsti’ jäädvustada ja teoks teha ühe kauaaegse idee. Ütleme nii, et ma ei jäänud sellega üldse rahule. Alguses. Lootsin, et suudan ikka saavutada midagi sellist:
Aga kuna tööriistade ja asukohtade valik oli piiratud (statiivi pole = kaamera tooli ja pappkasti otsa), pidin leppima sellega, mis välja tuli. Ja pean ütlema, et nüüd seda pilti vaadates ei häirigi mind see garaaž ja lahmakas aknaraam nii väga. Nüüd on see just nii, nagu üks inimene mulle hobifotograafide grupis meenutada üritas – see pilt on mälestus ajast ja kohast, mis tõenäoliselt on minu jaoks sügava tähendusega. Ja nii see ju tõesti on, sest see garaaž on osa meie kodust. Meie päris esimesest oma kodust. Kodust, kus Annu tegi oma esimesed sammud, kodust, kus meie pere saab juurdekasvu, kodust, kus see juurdekasv teeb kõik oma ‘esimesed’ tegevused…
Lähipäevil proovin siiski ilmselt uuesti, et saavutada ka see algne visioon… Kuigi ka praegune teeb mu südame vägaväga soojaks. :)
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
