Tag Archives: beebiblogi

Kolmas elupäev, ehk – saime koju, laste esimene kohtumine, käisime shoppamas, Annu vihkab mind ja EI mingit pudelit mu lastele!

Posted on by
22

Kuigi poisike ei saanud eile hommikul veel endiselt rinnast piima, saime koju, sest ma kurtsin, et esimene laps on kodus meeletus stressis. Lubati siis koju, aga omal vastutusel ja pidin esimese asjana poest RPA’d ostma minema. Noogutasi aga kaasa ja tormasin oma palatisse tagasi, et mehele helistada – VII MIND SIIT ÄRA! :D

Lõunaks jõudsid mees ja Annu Tartusse. Kui Annu palatisse astus ja mind nägi… Ta naeratas nii-ii kohmetult! Mitte midagi ei öelnud. Mina muidugi kallistasin ja musitasin teda nagu segane ja hoidsin TÄIEGA pisaraid tagasi.
Ja issand milline ta välja nägi… Mu vaene väikseke. Ta nägu ja käed on täiesti kärnas ja verised. See paganama dermatiit ma ütlen! Nüüd juba õnneks on parem ja enam ei kratsi ka pmt üldse. Ma ütlesin kohe, et see on sellest stressist, et ma ära olin…
Üle kere olid tekkinud ka mingid punased täpid. Esimese hooga ehmatasin ja mõtlesin, et ehk on tuulerõuged. Joppakolla, pärast on Väikevend ka mõne päevasena siis rohelisi täppe täis.
Õnneks tundub, et need kõigest sääsepunnid, sest täna on needki juba heledamaks hajunud.

Igatahes. Kui Annu esimest korda Väikevenda nägi, ütles ta väga rõõmsalt ‘tita!’ ja siis ‘tekki!’ ning tõmbas poisil teki üle pea. :D
Pärast tegi veel pai, tahtis sülle võtta jne… Filmisin tegelikult seda kõike, aga see jääb ilmselt siiski pereringis vaatamiseks. :)

13307275_964269297024130_8646708379679413130_n

Kuna ma pidin ju seda neetud RPA’d ostma ja pudelit mul ka kodus ei ole, siis suundusime Lõunakasse. No ja kui juba, siis juba, ning lasin mehel ühe kinkekaardi ka kaasa võtta, et see laiaks lüüa. Loomulikult ei leidnud me kohe õiget kohta üles ja nii me seal seiklesime. Tänasin vaid jumalat, et ma enne haiglast ära tulekut olin endale grammise valuvaigisti sisse söönud…

Kuna Annu vann on nüüd õues ära trööbatud ja sellel on tegelikult juba umbes 1,5 aastat põhjas mõra, ostsin poisile uue vanni ja mingi svammist vannitamise aluse ka. Lisaks ei tundunud eriti tervislik valik jätta beebi voodisse ‘madratsiks’ paksusid tekke, seega võtsin ka ühe kookos-tatra madratsi poisi võrekasse. Mille ma muidugi suure hurraaga esialgu üldse poodi unustasin… Mees siis lippas pärast järgi sellele. :D

Ma ei tea mis teema mul nüüd selle unustamisega on. Mallukas ja Leenu saatsid mulle haiglasse imeilusa kimbu. Ja arvake ära, kas ma selle sealt vaasist kaasa ka haarasin? Ma veel enne mõtlesin, et raudselt unustan maha ja unustasingi. Ometi sättisin vaasi ilusti koti kõrvale jne… Oeh. Loll mis loll. Ja tagasi ei olnud ka aega enam minna, sest autojuht pidi kolmeks kodus olema (me jõudsime pool kolm alles meie juurde).

Kui lõpuks koju jõudsime, viis mees Annu magama ja mina hakkasin poissi toitma. Kui poisiuss magama jäi, hakkasin ma suure ahastusega koristama ja kotti lahti pakkima. Mitte, et mees poleks siin midagi teinud! Vastupidi. Tal oli kõik täiesti kontrolli all ja tehtud. Isegi mu kasvuhoone ja aiamaa eest hoolitses (+ muidugi loomad jms selline). Uskumatult tubli!
Aga no ma suutsin juba koti lahti pakkimisega nii palju segadust tekitada, et pidin hiljem kõik toad tolmuimejaga üle tõmbama. No ja siis vahetasin voodipesu ja panin asju ära ja tegin poisi voodi korda ja pesin pesu ja… Ühesõnaga täiesti segane olen. Ise sünnitasin kaks päeva tagasi nii, et kahest august sai pmt üks ja räägin koguaeg, et ei saa istudagi, aga nüüd rahmeldan ringi nagu…
Pärast muidugi kahetsesin seda valusalt. Kahetsen siiani. Need õmblused mis mul mokkade peal on… appi. Tooge keegi valuvaigistit, mida ma võtta ka saaksin!

Ja mis ma veel rääkida tahtsin – Annu vihkab mind! Ta ei andesta mulle vist iial seda, et ma neli päeva ära olin… Ta on nii solvunud! Mina ei või mitte midagi teha. Eile õhtul tahtsin teda magama panna, nagu alati. No täiesti võimatu! Ainult röögib ja jookseb mehe juurde. Läbi suure hüsteeria sain ta siis kreemitatud ja riidesse, aga muinasjuttu lugeda ei lasknud. Enne läheb ilma jututa magama, kui laseb minul seda lugeda! Lõpuks võtsin mehelt lihtsalt poisi endale ja lasin temal Annu magama panna, ise hoidsin pisaraid tagasi. Annu veel röökis ‘eiiii!’ kui mees temaga minu (ja ühtlasi voodi) poole kõndis. Ta vist mõtles, et mees toob ta jälle minu juurde. Aga pani hoopis võrekasse ja seal tuli hetkega rahu. Vaene laps, sai oma kohutava ema käest päästetud!

Esimene öö kodus oli ka väga…põnev. Peale seda, kui lapsed voodisse saime, hakkasime vaatama ‘päevad mis ajasid segadusse’. Ma ei tea kas see olen ainult mina, aga mina nimetaks selle filmi hoopis ‘film mis ajas segadusse’, sest ma ei saanud ikka mitte sittagi aru.
Ega eriti kaasa vist ei aidanud ka see, et ma lõpus lihtsalt magama jäin, aga noh…

Kell oli vist midagi pool üks tiksunud, kui me magamistuppa suundusime. Loomulikult hakkas poisiuss just siis trallima ja järgmised pool ööd veetsin ma elutoa diivanil, teda rinnale surudes. Lihtsalt mängis tissiga. Nagu oleks imemise unustanud! Needsin mõttes seda paganama rinnapiimaasendajat ja kogu seda pudelijura! Annuga oli ju täpselt sama jama, kui ma talle mõned korrad pudelit olin andnud. Lihtsalt hakkas lolli mängima, ilmselt lootes, et mu närvid ütlevad üles ja annan jälle pudeli. Ennast pole ollagi, aga kavalus on selline, et… Pudelist on ju palju kergem söök alla kugistada ja tuttu tagasi jääda. Rinnaga peab vaeva nägeme.
Aga ega ma ka alla ei vandunud ja mõtlesin, et kui ma praegu nii väsinud ei oleks ja mul alt kõik nii valus ei oleks, siis tõuseksin kohe ja praegu, ning virutaks selle pudeli suure kaarega prügikasti. No ikka ülikurjaks ajas. Võtab tissi suhu, lätsutab kaks korda nagu pudelit ja laseb lahti. Joppakolla. :D

Õnneks täna on piim juba rinda tulema hakanud ja rohkem ma loodetavasti seda pudelit puutuma ei peagi. Hommikuks saime ikka läbi suure surma imemise jälle selgeks ja ma eeldan, et õhtuks on piimapais ka kohal.
Ma juba haiglas ütlesin arstile, et niikuinii tuleb piim rinda, kui koju lähen ja enam Annu pärast ei muretse. Nii oligi. Või noh, ehk oleks ta ka haiglas tulnud, sest Annuga tuli mul ju ka piim 3.päeva õhtul ja 4.päeval oli juba pais. Imelik vaid, et keisriga tuli piim sama kiirelt, kui loomuliku sünnituse puhul. Või ehk mängib siin rolli see, et mõlemad sünnitused algasid ise ja mu keha ongi lihtsalt kogu selle titenduse värgiga aeglane (nii sünnituse ajal emaka tööga, kui pärast piima tekitamise ja hoidmisega).

Ma juba tunnen kuidas see pais tuleb. Täpselt samasugune ribivalu on paremale poole tekkimas, magu valutab ja toit hakkab vastu (midagi süüa ei taha!), nagu Annu ajalgi.

Aga on üks asi, mida ma ei suuda ära imestada. KUIDAS see poisike ometi nii tibatillukene on? Ta sündis Annuga võrreldes suuremana, aga tundub kolm korda väiksem. Kas see sentimeeter pikkuse vahet tõesti mõjutab NII palju? Kõik riided on talle nii laiad, et ta libiseb neist lausa välja! Pikkuse poolest jäävad väikseks juba (varrukad on kolmveerandid), aga laisussse võiks sinna kolm temasugust konnakest panna. :D
Annu tundub mulle nüüd nii suur ja tark ja tubli. Mitte, et ta seda enne ei oleks olnud. Aga esiteks, ta on selle nelja päevaga nii palju sõnu juurde õppinud… Ja teiseks, kuna ma olin juba harjunud Väikevennasuguse konnapojaga, siis tundus mulle maruimlik järsku Annusugust last hoida või katsuda. Tema käed ja jalad on NII suured. Ta on NII raske. Ta tundub lihtsalt NII suur. Mis sai minu väiksest tütrekesest ja kes on see hiiglane, kes ta alla neelas? :D

Aga poisike on muidu väga mõnus sell. Tahab koguaeg kaisus olla ja hea meelega ei lasekski mind lahti. Enne just võitlesime. Tahtis nibu suus magada. Ei imenud ega midagi, aga lihtsalt pidin temaga lebama siis… Aga no nii kahjuks päris ka ei saa, et ma olen temaga 24/7 ühenduses. Sellepärast otsisingi Annust järgi jäänud soothie lutid üles ja proovisin talle neid anda. Võttis kohe hea meelega vastu. Nendega ei ole ohtu ka, et rikub tissitamise ära, sest ots on samasugune nagu rind ja neid peab samamoodi imema. Neid kasutatakse isegi enneaegsete lastega haiglates, kui õigesti mäletan.
Nüüd on ainult jama, et vahel kukub lutt suust välja ja siis on kohe kisa lahti…

Üks hea asi veel – ükskõik kumb lastest nutab, see teist ei sega. Poisike eile öösel lasi täitsa vapra häälega, aga Annu vaid veidi nihverdas selle peale. Aga no ega ma sinna magamistuppa teab mis kauaks samas ei jäänud ka selle kisava Põrnikaga. Ja täna röökis Annu nagu siga aia vahel, aga poisike magas magusalt edasi.

Ühesõnaga, asi laabub. Ainult, et ma ei tea millal ma selle sünniloo kirjutatud saan. Enne läheb mul kõik meelest ära, kui selle jaoks aega leian. Õnneks on mees neljateistkümnendani kodus. Ilma temata ma praegu küll ei kujutaks ette seda asja siin. Eile juba oli nii, et appiii, ära iial mind nendega üksi jäta! :D
Naljatas mul veel siin, et ‘okei, ma siis lähen linna ära’. Väga vaimukas. Annu on korviga kiriku ukse taha jätmiseks küll liiga suur juba, aga mingi suurema kastiga ju ikka annaks viia? Kui pealt teibiga näiteks kinni tõmmata? Ja poisike mahub veel vabalt isegi saiakotti. :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend üheksa

Posted on by
4

Ma ei tea kas nutta, või naerda, aga siin ma olen. Kolmekümne üheksanda nädalaga.
Täna juba naeran, sest see kõik on lihtsalt nii ajuvaba. Selline tunne, et tõstan käed üles ja ütlen, et vsjoo, mina enam ei oska midagi mõelda, ega arvata. Meeleheide hakkab mööda minema ja tekib juba selline pohhuismi tunne. Vähemalt praegu. Õhtul suudan raudselt jälle veidi ringi flippida ja mõelda, et kaua veeeeeel.

Mitu nädalat kogeda pidevaid ”peatset sünnitust” tähendavaid märke, võib katuse ikka korralikult loksuma lüüa.

Viimased kolm päeva on laps olnud hirmuäratavalt vaikne. Nagu eile öösel juba facebookis rääkisin, siis üleeile liigutas ta vaid korra aktiivselt, ülejäänud päeva oli vaikus ja vahel harva oli tunda vaevumärgatavaid liigututsi. Eile polnud ta õhtul kella üheksaks mitte kordagi ühtegi tugevamat liigutust teinud. Helistasin siis haiglasse. Taheti, et ma kohe kontrolli tuleks. Aga kuna kell oli juba palju ja mees pidi hommikul varakult tööle minema, otsustasin kõige pealt ise teda kuidagi kiusata.

Niisama togimine, külma vee joomine jms ei aidanud. Siis tuli mulle meelde, et suhkur pidavat tited üles ajama. Tegin endale siis ühe tassi teed, NELJA teelusikatäie suhkruga.
Jõudsin selle siirupi umbes poole peale juua, kui madin pihta hakkas.
Ja siis liigutas ta end ilusti oma pool tundi järjest. Helistasin haiglasse tagasi ja ütlesin, et ma täna ikka ei hakka enam tulema, sest sain lapsele praegu eluvaimu sisse. Arst oli nõus, aga käskis hommikul ikkagi kontrolli tulla.
Nõnda ma siis sebisingi jälle oma sõbranna Annu juurde, et ise arsti juurde loksuda.

Nii kui arst KTG andurid mulle külge pani, hakkas möll pihta. Esimesed 15 minutit üritas poiska neid andureid minema toksida, aga siis andis ikkagi lõpuks alla ja jäi uuesti tegema midaiganes ta viimased kolm päeva teinud on.
Kokku olin masina all oma 45 minutit. Esimese poole tunniga näitas masin ka kahte toonust. Esimene natukene valulik ja kuskil 25, teine juba 55 ja päris ebameeldiv (80-100 peaks siis olema aktiivne sünnitus, samas Annut sünnitades lõi mulle ette ka 140 nii, et jamh).
Lapse süda lõi ilusti ja kõik oli nagu korras, seega ei tea mida ta seal kõhus mossitab praegu. Sellele, et see vaikus võiks peatset sünnitust tähendada, ma enam isegi ei julge loota (väidetavalt jääb laps mõni päev enne vaikseks, et jõudu koguda).
Eks ma pean asjal silma peal hoidma ja lootma, et see vaikus ei tähenda midagi nii halba, mida ainult KTG’s näha ei olekski…

Lasin arstil ka emakakaela kontrollida, sest kui ma juba seal olin, siis huvi pärast võiks ju vaadata kas see nädalaid kestnud valetuhudes piinlemine midagi ka muutnud on. Ei olnud. Vähemalt avatust veel ei olevat.
Ja ega ma eriti ei lootnudki, et mingi avatus oleks tekkinud, sest vastasel juhul oleksin ma ilmselt ka limakorki juba näinud.
Aga pean mainima, et see kontrollimine polnud enam pooltki nii hull, kui Annu ajal (kuigi praegugi veel on altpoolt naba kõik hell ja valutab veidike). Natukene ebamugav ja valus, aga talutav. Mitte nagu Annu ajal, kui mul oli tunne nagu seemendataval lehmal, kellel istutakse küünarnukini sees ja songitakse nõeltega. Eks see oleneb vist ka arstist, kes kontrollib, aga ma usun, et ehk on emakakael nüüdseks ikka küpsem ja lühem, kui tookord (seda kinnitas poole sõnaga ka arst).
Laps olevat küll veidikene alla vajunud, aga pea polevat veel fikseerunud.
Õnneks ei ole need ‘tunnused’ mingi eriline näitaja, sest kõik võib vaid loetud tundidega muutuda…

Muide, kui hommikul bussi peale läksin, siis bussijuht üritas vist mu suuruse üle nalja visata. Küsis, et mitut nullpiletit mulle vaja on?
Ala, et mitut titte ma enda sees ringi smuugeldan?

Ühesõnaga, ma olen lihtsalt igatepidi väsinud, ega suuda enam eriti ringi toimetada. Aias millegi tegemine on ikka paras põrgupiin. Seda siis peamiselt sellepärast, et kõht jääb koguaeg ette, kummarduda on valus ja lihtsalt ebamugav on koguaeg. Tahaks vaid magada (pool tänasest KTG’st tukkusin, nüüd on kael haige), aga no seda lõbu mulle juba ei jäeta siin majas. Oi kuidas ma igatsen eelmise raseduse lõpu mõnusid, kus sain päeval iga paari tunni tagant paari tunnise lõunaune teha. :D

Valud ja muu jura on ka ikka endine. Lisandunud on vaid mingi selline kahtlane valu, mis lööb reie sisekülje ja vadži vahele. See ongi vist see imeline ”lightning crotch”.

Kogu see nädal on kokkuvõttes lihtsalt ülimalt imelik olnud ja mu sisetunne on mulle juba viimased kolm päeva lubanud ’iga hetk nüüd…natukene veel’. Aga endiselt mitte midagi. Oeh… Aga ega ta tulemata jää. Maksimaalselt nädal (või hea kauplemise peale kaks) veel. Kuigi ma kardan, et ega nad mul üle 2.juuni väga olla enam ei lase…

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Rasedusnädal: Kolmkümmend seitse

Posted on by
16

Ja ongi tunneli lõpus juba beebit näha!
Täpselt kahe nädala pärast pean Tartusse põhjalikule uuringule minema, kus nad siis kõike kontrollivad ja otsustavad kas ma saan ise sünnitada, või ei. Ma sisimas ikkagi loodan, et ma ei vea selle kuupäevani välja ja beebipoiss otsustab ise tulla.
Naljatasin mehele juba mitu nädalat tagasi, et 15nda õhtul olgu saun kuumaks köetud ja hakkab üks titetrall pihta. Aga noh, kuna poisikese kaal ei olnudki nii dramaatiline, kui ma kartsin, siis jätame need ekstreemsed ‘kaasa aitamise’ meetodid praegu ära. Kuigi ma arvan, et ega need imenipid midagi aitagi, kui laps ise valmis pole…
Ühesõnaga, meie poolt on nüüd roheline tuli ja ma väga loodan, et poiss tuleb ise, nagu ta siin juba korduvalt ähvardandu on. Kuigi karta on, et nüüd, kui kõik on justkui valmis ja ainus puuduv ‘asi’ ongi beebi ise, ei hakka mitte essugi toimuma. :D

Enesetunne on mul enamasti täitsa okei. Alles eile rohisin mitu tundi neljakäpukil roomates marjapõõsaste alused (ja nii möödaminnes pool hoovi) puhtaks. Halleluuja sellele muruniiduki romule, mis sussid püsti viskas! Hoov näeb välja nagu heinamaa. Endalgi häbi vaadata. Mees niitis eile suure hädaga aia ääre VIKATIGA puhtaks, sest no see oli juba puhta rõve. Ja nüüd on minul see au kogu see jama kokku riisuda, ning komposti tassida. Ma vist täna ei ole selleks suuteline ja parem lähen üldse peale selle postituse lõpetamist magama.

Muidu pole nagu väga palju muutunud. Ikka need valud igal pool ja koguaeg, ning väsimus. Kõrvetistest saingi lahti! Mind kohe täitsa huvitab miks või kuidas, sest muutnud pole ma mitte midagi… Ja ämmaemanda sõnul on laps vaid natukene alla vajunud. Ma ei tea kas see on võimalik, aga mulle tundub, et vahepeal oli ta nagu rohkem all ja siis tuli üles tagasi? Kõhu järgi vähemalt saan nagu nii aru, sest vahepeal oli ribide all rohkem vaba ruumi. Ja oma asendit ta ka muutnud ei ole… Seega järjekordne müsteerium.

Vahepeal oli magamine suhteliselt võimatu, sest pidevalt pidi külge keerama, aga see oli põrguvalus. Ja pikali ei saa vapse olla, siis on tunne, et kohe lämbun ära. Selline õhupuuduse tunne tuleb aina tihemini ka niisama peale…

Libatuhud on äärmiselt segadusttekitavad ja kohati lausa häirivad. Iga kord, kui midagi toimuma hakkab, mõtlen, et ‘ohh, kas nüüd?’ ja siis ei arene need kuskile edasi. No misjaoks peab ühe paduraseda ajusid nõnda nöökima? Labane mõnitamine! :D
Ämmakas veel viimane kord ütles mulle, et kuna mul on pikk sõit, armiga emakas ja pean enne minekut veel lapsehoidja + autojuhi kätte saama, siis hakkaksin end liigutama, kui tuhude vahe on kuskil 20-30 minutit. Et kui kolm korda on juba sellise vahega käinud, siis hakka sättima. Ei no siis võiksin ma ”sünnitama” ülepäeviti sõita…
Kuigi küllap ma selle õige asja ikka ära tunnen, sest praegu pole pooltel kordadel toonused valusadki ja ülejäänud pooltel vaid veidikene. Päris asi peaks vist ikka igal korral natukenegi haiget tegema (appi, ma ei mäleta!). Lihtsalt ärevus on sees ja tahaks juba… Tuleks need veed omati esimesena ära, siis oleks vähemalt teada, et no nüüd on küll ‘see õige’ asi. :D

Aga mis teie arvate, kaua ma veel 2in1 tiksuma pean? Võite oma ennustused kirja panna! :D

DSC_0195-42

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Üks hiiglama armas fotosessioon, ehk ma olen armunud!

Posted on by
20

Nagu ma siin juba öelnud olen, siis pühapäeval käisime Ailiga pildistamas. Ja ma jäin nii-ii rahule! Ta on tõesti täpselt sama mõnus ja sõbralik, nagu blogist tundub. Temaga oli kuidagi väga vaba suhelda ja ei tekkinud üldse sellist piinlikku vaikust. Jutustasime nagu teaksime teineteist juba ammu, kuigi pole päris elus kokku puutunudki. :D

Kuna Annu on… Annu, siis võtsin kaasa ka oma sõbranna, kes aitaks mul seda väikest väänikut ohjes hoida. Lisaks sellele vedas ta veel meie mustlaslaagrit meenutavat vankrit mööda parki ringi, ning kuskile kilomeetri kõrgusele, mäe otsa ka veel :D Ma ei tea mida ma ilma temata teinud oleksin, tõesti – suuuur-suuur aitäh Sulle Jassu!
99% ajast muidugi jooksidki sõbranna ja Aili Annul järgi, sest mina lihtsalt taarusin jalalt-jalale ja mõtlesin millal ometi ma need baleriinad jalast võtta saan. Jumal tänatud, et ma plätud kaasa taipasin võtta ja tänu neile ülejäänud päeva kuidagi üle elasin. Ütleme nii, et kui ma ükskord koju jõudsin, siis olid mu väikestel varvastel sama suured villid, kui varbad ise. Ma lausa ehmatasin, kui seda õudust nägin. :D

Igatahes, suur aitäh ka Ailile, kes meiega nii palju jännata viitsis, mööda mägesid ronis ja ülihelikiirusel kõik pildid valmis tegi!
Ja nüüd hold your horses, sest siit tuleb üks ilmatuma pikk piltide joru. Kõik pildid olid lihtsalt nii armsad ja erilised, et ma ei suutnud mingit eriti karmi valikut teha (107’st 69 on teie ees!). Ma olen neisse piltidesse täiesti armunud! Üks põhjus on ilmselt see, et mul lihtsalt polegi Annuga koos mingeid normaalseid pilte ja just tema toob ka minus selle erilise ‘miski’ välja. :)

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas ma saan siis ise sünnitada või ei? Ehk 13 ja reede…

Posted on by
8

…pole üldse nii paha päev!

Kuigi juba hommik algas suhteliselt kaootiliselt ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi, ning keriksin parema meelega teki alla tagasi. Aga mida sa seal teki all ikka ”magad”, kui akna taga sõda käib. Jah, lugesite õigesti. Sõda.
Meil on siin mingid sõjaväe õppused. Halle fucking luuja. Kari mundrites matse jookseb ümber maja ja selline kõmmutamine käib, et ei saa viite minutitki rahu ja vaikust. Mitte, et vaikus siin majas midagi väga tavalist oleks.
Jumal tänatud, et me Tartusse põgeneda saime. Ma oleks vist muidu õhtuks hull valmis olnud. :D

Ja siis veel see Annu… No ma ei tea. Ma olen äkitselt rahvavaenlaseks saanud siin majas. KÕIK käib läbi sõja ja kui vähegi võimalik, siis joostakse issi juurde peitu. Ja siis kisendatakse nii, et maa must, kui ma üritan teda siiski endale krabada, et vajalikud toimingud teha.
Kui issit pole, siis lihtsalt joostakse röökides eest ära. Ma pidin sellepärast lausa diivani vastu seina lükkama, sest mul tuli tõsine kopp ette sellest ‘jookseme-ümber-diivani-ja-karjume-”ei-saa-ei-saa-ei-saa” jurast. Ja nii iga jumala asja peale.
Näiteks – Annu tuleb minu juurde ja ütleb, et kakas. Ma siis ütlen, et lähme peseme ära. Selle peale tema muidugi hakkab nutma, jookseb eest ära ja kui ma ta siiski kätte saan, ning pükse üritan ära võtta… Kõik meetodid võetakse kasutusele. Alustades löömisest-hammustamisest, lõpetades jalgadega peksmisega. Ei no… anna minna. Eks ole siis oma roojas, kui nii parem on.
Nüüd on Annut õhtuti magamaminekuks ette valmistanud issi. Mina ei tohi ei mähet alla panna, ega teda riidetada, vitamiinide andmisest ja hammaste pesemisest rääkimata. Ja kõige parem oleks üldse, kui ma samas toaski poleks. :D
Kui issi on kodus, siis joostakse vaid tema järgi. Kui ei, siis joostakse ja otsitakse, et kus issi on.
Kui issi on õues ja meie Annuga toas, kipub ta õue. Kui issi on toas ja meie õues, kipub ta tuppa.
Ükspäev kõndisime mehe tööjuurest mööda ja Annu tahtis sealt väravast sisse lipsata. Kui ma keelasin, siis karjuti mulle näkku ”ISSIIIIIIIT!!!” :D

Igatahes jah. Issi on nüüd siin majas A ja O. Aga eks tema vanuses ongi selline issika faas normaalne. Emme on ju koguaeg temaga, emme keelab, poob ja laseb. Issit on aga harvem näha, tema annab kommi, ning jaksab põnevaid müramis- ja tagaajamismänge mängida. Issi hea, emme halb. Oi kuidas mulle need ‘good cop, bad cop’ mängud ei meeldi…
Ja nii see Annukene meil nüüd kõike issiga teebki jälle, mina ei tohi teda puudutadagi. :D
Üldiselt ei kurda, ongi mul rahulikum. Aga, kui me temaga kahekesi kodus oleme, on ikka üsna frustreeriv, kui ta aina vastu vaidleb, eest ära jookseb, nutab ja jaurab… KÕIK käib läbi sõja ja see on lihtsalt nii… väsitav.
Nüüd ei aita enam see ka, kui ma talle seletan ja tema tundeid peegeldan. Enne ikka nagu mõjus ja ta rahunes selle peale… Nüüd teeb see asja justkui hullemaks. Igatahes, on ikka elu õied, ma ütlen.

Aga jah, nagu ma enne mainisin, siis käisime täna jälle Tartus.
Kuna Annu oli mind juba hommikul nii viimase piirini viinud, siis hakkasin ma bussis lausa natukene nutma. Ja täiesti absurdse asja peale. Annu lollitas issiga, issi küsis, et kus emme on? Annu näitas näpuga mingi suvalise pahtlilabida peale ja ütles uhkelt ”EMME!”. Mul oli nagu, et ei nojahh siiiis.
Oeh, ma olen peast juba nii rase, et endal hakkab ka imelik. :D
Muide, see pahtlilabidas ajas mind ka täiega närvi. Vahtis meie ees, telefon näpus, heli põhjas neid kõmmutamise videoid, mida ta ilmselt ise siin meie linnas filminud oli. No joppenpuhh. Ütlesin siis mehele, et no tore on, põgeneme kodust ära, et sellest kõmmutamisest rahu saada ja siis lastakse ikka mõnuga edasi…

Igatahes, enne, kui see postitus jälle kilomeetriseks venib, räägin parem kiiresti ultrahelist ka.
Arst, kes sel korral ultraheli tegi, oli väga mõnus ja sõbralik. Rääkis kenasti mis ja kus ja kui palju. Ning ma ei väsi kiitmast seda, et emmede jaoks on seinale telekas pandud, et ka meie midagi ikka näeks, mitte ei peaks kael kõveras kuskile nurga taha passima. Meie väikelinna haiglas seda lõbu pole ja kõigil on jumala pohhui kas sa midagi näed, või ei.

Aga uudised on suurepärased. Laps on end dieedile pannud ja kaalu kogumisega hoo maha võtnud.
Kui ta kuu tagasi oli 2200g ja vastas poolteist nädalat suuremale rasedusnädalale, siis täna klappis ta ilusti arvutustega, ning vastas 36.nädalale (mul on 36+5), olles ligikaudu 2800g raske.
Kuigi mind pani see isegi natukene muretsema – kas kuu ajaga alla 600g juurde võtta liiga vähe pole? Praegu peaks laps nädalaga kuskil 200-250g juurde võtma.
Samas Annu oli ka lõpus väiksem ja jäi kasvuga ”maha”.
Igatahes hea uudis on see, et kui ta praeguse tempoga kosub, lastakse mul ilmselt ise sünnitamist proovida.
Arsti sõnul on laps ilusti sellises asendis, et võiks sündida. Pea all, nägu küljele suunatud. Loodame, et see nii ka jääb ja ta mingeid rumalaid trikke ei tee.
Ja eks esmaspäeval, kui ämmaemanda juurde veeren, kuulen täpsemalt mis ta sellest arvab, ning ehk on ta nõus ka üle tsekkima mis mu emakaga toimub. Täitsa huvitav oleks teada kas see libakate jura on midagi mu emakakaelaga ka teinud, või on see kõik jälle tühja valutamine olnud.
Mul on nimelt viimasel paaril päeval ikka väääääga kahtlane olek olnud (palju valusaid toonuseid, kõhulahtisus, laps on vääääga rahulik jms jama), ning tänagi Tartusse suundudes mõtlesin, et oleks pidanud haiglakoti kokku korjama, ehk ma ei tulegi sealt enam ühes tükis koju. :D
Aga eks see ärevus on mul ilmselt jälle üle paisutatud ka, sest grupis muudkui sünnitatakse ja joostakse haiglate vahet.
Esmaspäevani pean vähemalt vastu pidama ja siis võin rohelise tule anda küll. Tulgu, kui tulla tahab ja ta selleks valmis on. Aga ma tegelikult ei usu väga, et siin midagi lähiajal juhtuma hakkab. See oleks lihtsalt kuidagi…uskumatu. :D
Samas langeb mul suur koorem õlgadelt, kui homme kõhukipsi ära teen ja pühapäeval pildistamisele ka jõuan. Siis on minu poolt kõik valmis ja puudu on vaid üks väike vääks.
Ma olen jube õnnelik, et mul pole nüüd selle sünnitama hakkamisega enam tuli takus, ning saan rahumeeli omas tempos tiksuda. Las see põrnikas veel kosub ja kasvab. :)

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!