Ma lihtsalt ei oska oma suud kinni hoida!

Ma tõsiselt loodan, et see oskus tuleb vanusega, sest muidu olen ma küll hukule määratud ja teen varsti eneka. :D

No ükskõik mis asi mulle silma hakkab, tahaksin ma kohe asja ”parandama” minna, või midagi öelda. Ja no nii-ii hullult kripeldab, kuni asi öeldud/kirjutatud saab.

Aga oleks see siis mõistlikul tasemel vähemalt. Aga ei. Mul on suur vajadus kraaksuda ka teemadel, mis tegelikult mind ei puuduta, aga iga kord lihtsalt läheb sees midagi põlema, ning tahaks kõvasti (ja valesti) oma arvamuse välja puristada. Ei oska mina poliitiliselt korrtkte blogija olla. No ei oska!
Ja sellepärast mind ajavadki vahepeal kadedusest siniseks/marru need, kes oskavad kõigest rääkida nii, et mitte kuskilt ei paista välja ühtegi ‘üleliigset fakti’. Ja siis teised kraaksuvad kaasa, et küll ta on ikka tore ja tubli. Aga kuhu jääb iseloom? Mis mõtet on siis blogi pidada, kui sa tegelikult ei saa oma arvamust välja öelda, teha nii nagu sina tahad, olla täpselt selline, nagu sa oled? Okei, sa oled mõnele ehk eeskuju, või arvad, et pead olema ja muud jutud, aga… milleks?

Õnneks/kahjuks on selle ‘pohh jolo’ suhtumise juba paljud blogijad üle võtnud (või ei ole mina lihtsalt suutnud jääda ühegi sellise kirjatüki peale pidama kauemaks, kui kaheks sekundiks). Enam pole 90% blogidest stiilis ”Hey mu armsad tiburullid, kõik on endiselt amazeballs, tsau pakaa, armastan teid! XOXO!”

Aga kõik, kes pole sellised amazeballs’id, saavad sõimu. ”Issand, kas sa midagi peale vingumise ka teed vääää?!” ÕÕVASTAV, aga tead, EI TEE! :D

Ei, ma ei ütle, et kõik peaksid olema nagu mina, ja muudkui kõik pähe kargava välja plätrama, aga mingisugunegi selgroog võiks olla.

Näiteks üks väiksem blogija (no ei taha draamat kiskuda, aga ma olen tahtnud juba niiiiiiiiiiiiiiiii kaua selle kirjutamisega maha saada). Muudkui kirjutab blogis mida nad lapsega teevad ja kui tore kõik on. Aga instagramis, mida eriti lugejad tal ei jälgi – see pole küll sama naine. Pidevalt pildid pidudest ja alkoholist, tissid uppis, nägu loppis kuskil peegli ees poosetamas, mokad möksi täis süstitud, nagu piilupart Donaldil. Öökima ajab ausalt öeldes (aa näed, ‘unfollow’ ka ei vajuta, sest uudishimu on suur).
Pole mõtet küsida kellest jutt käib.

Seega kokkuvõttes – ma ei tea kas ma ikka tahangi olla selline blogija, kes peab enne ”avalda” nupu vajutamist oma teksti 4303384555 korda üle lugema, et kindel olla, et seal pole raasukestki midagi sellist, mis võiks kellegi teise vaadetega vastuollu minna…

Eks see ole mul siin veits nüüd äärmusest äärmusesse, sest nende kahe vahele jääb kindlasti ka mitu, päris mõistlikku varianti. Ja ma olen ausalt kade nende peale, kes on selle kesktee leidnud. Nad suudavad kõik kirja panna ja end välja elada, aga ei satu sellega mitte kunagi pasarahe alla… Mina ei oska. Veel.
Aga nii palju ma arenenud olen, et jätan vastamata neile kommentaaridele, kust ma juba tunnen, et midagi head ei tule ja ainus kannataja oleksin mina. Ja siis öeldakse, et miks ma nüüd ei vasta, kui kommenteerija minuga ei nõustu. Vahel ei jaksa isegi mina kraaksuda . :D

Ja teine koht, kus ma tahaks lihtsalt täiest kõrist oma ”tõde” kuulutada, on beebigrupid. Kui mõne ema vaated minu omadega ei ühti, siis tahaks ma kohe teda ”õigele teele” juhatada. Mis mõttes sa ütled, et rinnapiim POLE NII OLULINE? Mis mõttes sa ütled, et sa kasutad oma väiksel beebil PAMPERSEID? Mis mõttes sa ütled, et jumala suva, kus see laps oma vabal ajal hängib, kas maas matil, hüppekiigus või väärakas asendis kuskil kõhukotis. Ega ta seal 24/7 ole. Mis mõttes sa ütled, et vahet pole kui laps saab 6-kuuselt kommi, soola ja tõmbab lutipudelist veel mahla peale? Aaaagh, mul hakkavad kohe näpud värisema. Jumal tänatud, et mu telefon katki on ja ma seal facebooki scrollides, midagi kirjutada ei saa.

Ainus viis, kuidas ma saaksin vist mõnes beebigrupis olla – Teen ise ühe segaste (peaaegu) ökoemmede grupi, kust viskan välja KÕIK kellega mu vaated ei ühti. :D :D :D

No jumal anna kannatust neile, kes peavad minuga pidevalt suhtlema…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Titemammid on end segi kamminud

Facebook on täis erinevaid ostu-müügi gruppe, ja no olen minagi mõnda sellisesse ära eksinud. Põhiliselt siiski nendesse, kus müüakse lasteasju. Üks kuulsamaid on ilmselt ‘muksula’. Ja no see on ikka kohati täiesti lollidemaa, mis seal toimub.

Panin mina kord ostukuulutuse, et tahaks Annule riideid, suuruses 80-86.
Ma pidin naeru kätte ära lämbuma, kui mulle sinna alla pilte laduma hakati. Täiesti tavaline valge, kasutatud pluus – 4 euri, mingi suvaline dressikomplekt 15 euri, tudukombe – 5 euri, suvaline triibuline pluus – 4 euri jne… Kõik asjad kasutatud. Lõin selle lehe kinni ja ostsin netist sama raha eest uued asjad. Kohati isegi odavamalt!

Hmmmm, äriplaan missugune ju. Peaks ka hakkama oma saasta maha müüma. Kas keegi ehk tahab mu mehe vana talvejopet, millel on ainult üks suur auk? Oskajam naine suudab täitsa ilusti selle kinni õmmelda, paar rulli niiti küll läheb, aga noh, kõik hea eesmärgi nimel ju. Kõigest kakskümmend euri! Või ehk soovib keegi ära osta mu väiksed teksad, mida eelmisel sajandil kandsin? Ostsin 25ga, aga kuna mul on täna hea tuju, siis spetsjomm sulle, AINULT TÄNA 29.99!

Täna tegin aga jälle selle saatusliku vea, et panin üles kuulutuse, kus soovisin osta suurus 80 talvekombekat, millega Annul oleks hea kodus, hoovi peal möllata. Vanad kombekad jäid talle kõik justkui üleöö väikseks… Irooniline, sest ise ma just irvitasin pihku, et kas emmed alles nüüd avastasid, et talv tuleb, kui õues juba -25 kohal on. Iga teine ”uudis” mu voos, oli sellest, kuidas keegi soovis lapsele kombekat osta…
Igatahes.
Läksin ma siis oma kuulutuse kommentaare lugema, ja tahtsin pead vastu seina taguma asuda. Mul on selge sõnaga kirjas, et otsin kombekat suurusele 80 (KAHEKSAKÜMMEND) ja pooled pakkusid mulle 86, 92 jne suurusi. Et nagu…? :D

 

Olen ennegi silmanud, et inimene küsib näiteks turvatooli ja talle pakutakse turvahälli. Küsid beebile kõrinaid ja sulle pakutakse kiikhobust. Küsid suurus 74 dressipluusi, sulle pakutakse ikka mingeid vanaema väljaveninud trussikuid, suurus XXL.

Kas tõesti on nii suur kihk oma saastast lahti saada, et topitakse seda igale poole, pohhui ju, et küsitakse midagi muud? Äkki joppab!
Kas sa õpetajale lugesid ka luuletust, kui ta sult küsis palju kuus korda kuus on? Või ülemusele viid aastaaruande asemel kolm kutsikat ja strippari?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!