Tag Archives: bitch

Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

Posted on by
2

Ilmselt panite tähele (või siis ka mitte), et ma mingil hetkel olin suht eemal ja ei bloginud, aga askis ikkagi vastasin pidevalt. Ükskord aga kadusin ma ka sealt nädalaks ära, ning paljud olid mures,et mis ometi juhtus. Ma ei tahtnud sellest eriti rääkida, sest kellele ikka meeldiks tunnistada enda vigu ja rääkida avalikult suhteprobleemidest, ning ajasin mingit suvalist häma. Alates sellest ajast on ikka huvilisi olnud, et mis siis ikkagi juhtus, et minusugune askipede järsult pausi tegi.

See oli umbes siis, kui Annu oli kolme ja poole kuune. Ma olin juba 3,5 kuud magamata, stressis ja eneka äärel. Laps muudkui röökis ja möllas, aga mina olin koguaeg temaga üksi. Kui laps nuttis, siis ei olnud mul sellist võimalust, et astun viieks minutiks eemale ja rahunen maha, sest mul lihtsalt ei olnud kedagi. Või kui mees oligi kodus, ei aidanud see muhvigi, et lapse talle andsin. Laps ikka röökis ja vat, et veel hulleminigi, sest ta tahtis ju ometigi ainult mind. Sest nii oli ta harjunud. Algusest peale oli ju emasüli see kõige turvalisem ja mõnusam koht, emme musid ravisid kõik valud ja ainult emmega on mõnus ja tore. Ühesõnaga, ma olin läbi nagu läti raha. Ning teadupärast tekivad siis ka kergemini tülid. Pluss siis veel hormoonid (mille olemasolu ma ei tunnista!). Ma süüdistasin meest, et ta on nii palju tööl (kas ta on üldse tööl, äkki käib ringi hooramas – RAUDSELT on tal seal mingi linnuke! Ma olen psühho eit, I know), et ta ei hooli meist ikka üldse, et ta ei armasta mind ja et ta on üldse üks igavene mölakas. Mis mõttes ta julgeb praegu selle taldriku siia laua peale jätta? Kas ma olen mingi koristaja tal või!? The usual. Ja karta on, et vaesel mehel, kes on samuti ju väsinud, kopa ette viskas ja ta mulle midagi lõpuks vastu kobises. Selle peale läksin mina muidugi veel rohkem kettasse, et mis mõttes ta mulle nii ütleb, mul polegi teda vaja – saan ise ka hakkama, vot nii kõva mutt olengi! (nagu selles artiklis siin, mida hilaaegu lugesin)


Ühesõnaga, läksime täiega raksu ja ma mõtlesin, et nüüd ongi finito ja mina hakkan kotte pakkima. Õnneks tuli mõistus pähe. Mis siin ikka ilustada ja varjata, pole mina ju mingi ninnu-nännu-kõik-on-nii-roosa-ja-mu-elu-on-perfektne tüüpi blogija. Diip shit noh.

Lisaks aitas kaasa ka veel see, et mingi sitavikat käis askis mulle väsimatult heiti jätmas. Et mul oleks ikka tore ärgata ja esimese asjana lugeda milline laev ma olen (SU MEES PETAB SIND, JÄTAB SU KOHE MAHA – NÄGIN TEDA SEAL-JA-SEAL TEDA-JA-TODA PÕRUTAMAS – jeeee rait) ja üleüldse võiksin end põlema panna. Nii tore, armas ja nunnu, et võiks sellele anokale lausa shampa välja teha! :D
Mind üldiselt ei kõiguta eriti see õelus ja muu shit, paks nahk on juba kasvanud, aga vahel viskab ikkagi kopa ette ja astusin lihtsalt korraks olukorrast välja, ning tegin väikse pausi. Kahjuks/õnneks olen ma piisavalt suur tähelepanuhoor, sest blogimist ja askitamist ma lõpetada ei suuda. Ning ma arrrmastan kirjutamist – mis siis, et kirjavigadega ja ajan ainult hülgemöla suust välja!

Mul läheb süda pahaks.

Posted on by
9

Ma hakkasin kirjutama oma iganädalast beebiblogi, ja sõnad lihtsalt voolasid… Aga mitte õigel teemal. Minu mõtetes keerleb midagi hoopis muud kui raseduse sümptomid, sünnitus ja halamine teemel ‘mul on nii raske’. Kuidas ma saangi seda teha, kui samal ajal piinleb, ja võitleb oma elu eest, haiglavoodis üks väike imeline hing, tema kõrval on üks isa. Murtud südamega isa. Isa kes soovib kogu südamest veel korra näha oma tütrekese naeratust ja teda veel korra vanillijäätist sööma viia, sest see on tema lemmik…
Ma olen juba päevi mõelnud sellele juhtumile, lugenud selle kohta kommentaare ja mõtetes palvetanud, et tüdruk paraneks. Et juhtuks veel üks ime siin maailmas ja ta paraneks…
Kuna ma ei taha eriti sellise jubeda teemaga alustada millegi minu jaoks nii ilusa ja erilise nagu rasedus kirjeldamist, siis teen eraldi sissekande. Ja jah, ma tean, et sellest on kirjutanud juba pea kõik blogijad ja ka kõik lehed ning muud sotsiaalmeedia kanalid on seda lugu täis, aga… Need sõnad tahavad minust välja pääseda, ma pean neid jagama…

Nagu ka terve ülejäänud Eesti, ei saa ka mina peast seda jubedat lugu väikesest Emily’st. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, KUIDAS EMAARMASTUST EI TEKIGI? Kuidas saab nii, et sa teed oma lapsele nõnda haiget ja jätad ta terveks ööks surema. Kuidas suudab üks ‘ema’ rahuliku südamega minna välja pidutsema ja mingite martidega ringi tõmbamas käia, teades, et tema imetilluke lapsuke on ÜKSI kodus?! Ja veel enam, KUS ON OLNUD LÄHEDASTE SILMAD!? Selline asi ei saa ju jääda märkamata. Miks pole midagi juba varem tehtud? Kui kasvõi keegigi neist oleks midagi ette võtnud, poleks ehk tüdruk hetkel sellises seisus, nagu ta on. Ma kõlan praegu väga kalgilt, aga ütlen, et ka nemad on selles süüdi. See ‘emme’ on vaimuhaige, aga teised, kus oli teiste mõistus, silmad ja süda?
See lihtsalt näitab inimeste hoolimatust. ‘See ei puuduta mind’ mõtlemine on ikka TÄIEGA üle piiri läinud. Tõmmake oma pead persetest välja ja hakake märkama inimesi ja nende tegusid enda ümber!
Siinkohal ma ei peatu enam selle monstrumemme teemal. Mul pole mitte midagi uut lisada, mida juba öeldud ei oleks. See ’inimene’ on värdjas ja vääriks seina äärde paigutamist. Inimene jutumärkides, sest sellise eluka nimetamine inimeseks oleks teiste jaoks solvav. Sellise eluka nimetamiseks ei olegi vist sobivat sõna veel välja mõeldud.
Ma loodan, et need jõhkardid saavad karistada 4730194710948127721 x hullemini, kui see mida tunnevad hetkel too väike piiga ja tema isa. Kuigi arvestades kui perses on Eesti karistusüsteem, ei imestaks ma kui jõhkardid pääseks tingimiste või paari aastase vanglakaristusega. Hehh, kuigi ma ei taha mõeldagi mis saab neist siis, kui nad vanglast vabanevad… Midagi ilusat sealt tulla ei saa.

Ma tahaks lihtsalt nutta ja oma tütre sülle haarata, kui ta poleks veel mu kaitsva kõhunaha all peidus. Selliseid asju kuuldes ja lugedes ei tahagi ma sünnitama minna. Ma ei taha, et mu tütar elaks sellises jubedas maailmas. Ma ei taha, et mu tütar puutuks kokku sellise õeluse, südametuse ja kurjusega.
Minus tekitab kabuhirmu mõte, et kunagi, kui minu lapsel on abi vaja, kõnnitakse samamoodi lihtsalt kinnisilmi mööda ja teeseldakse, et ‘mina ei näinud midagi’. Ma ei saa ju oma last igavesti kaitsta, tal kannul käia ja iga kurja olukorra või inimese eest päästa. Muidugi, ma teen oma parima, ma annan endast kõik, aga tihtilugu ei ole see piisav.
Ma armastan juba praegu seda väikest inimest enda sees rohkem, kui oma elu ja see tunne ainult kasvab. Mulle ei mahu mitte iialgi pähe mõte, kuidas saab nii, et ka kõige kalgimas südames ei teki piiskagi emaarmastust, kui tunned oma last liigutamas, kuuled ta südant esmakordselt löömas või näed ta esimest naeratust? See lihtsalt…müstika.

Vaadates selle monstrumemme facebooki profiili, näib nagu tegu oleks ülimalt armsa ja hooliva emaga. No vaadake vaid neid pilte ja videoid mida ta postitanud on. Eriti armas on veel SEE viimane video, mille ta on postitanud aasta alguses. Kuigi SELLE pildi kommentaarid olid juba kahtlust äratavad. Tundub, et neiu teadis millest ta räägib, aga teised tembeldasid olukorra ‘näed tonti seal, kus seda pole’ alla. No tuleb välja, et ikka oli tont. Ja veel oioi, kui suur…
Ma poleks mitte kunagi osanud arvata, et nende suurte ja süütute silmade taga peitub koletis.

EDIT:
Ma ei märganud kohe esimese hooga, et kommentaarid on EILSED. Ja selgituseks ütlen veel, et ka mina ei näinud tol pildil sinikaid vms. Lihtsalt tõin välja selle kuidas inimesed reageerisid. Ma ei ürita siin kellelegi liiga teha. Rahu.

EDIT2:
Ja pean oma sõnu sööma. Nüüd näen ka mina sinikaid. No vaadake vaid neid roosa mütsiga pilte lapsest SIIN, tibina instagramis. SELLEL pildil on selgelt näha näos tumedad laigud. Esialgu võiks ju heal juhul arvata, et lapsel on nägu lihtsalt must, aga samamoodi ja samast kohast on lapse nägu ‘must’ ka SELLEL ja mõnel järgneval pildil. Muidugi ei saa kindlalt väita kelle või mille pärast need sinikad tekkinud on, aga noh…

Kus on ”emme” mõistus?

Posted on by
13

Läksin mina siis Koeraga jalutama ja mis ma näen. Vastasmaja juures kõnnib üks 3-4 aastane poisike ja karjub täiest kõrist ”emme…emme…emme!”. Vaatasin tükk aega, et mis ta seal askeldab ja ega kuskilt otsast siis seda kurikuulsat ”emmet” näha ole. No ei olnud…
Kõnnin siis natukene edasi, ise samal ajal poissi silmas pidades. Jalutab teine mööda tee äärt, peksab kepikesega lund laiali ja ikka karjub emmet. Suur tee on seal samas kõrval! Autod koguaeg kimavad siin ringi nagu poleks liiklusmärke olemaski! Siin on selliseid huligaane, et ma ei laseks oma kassi ka üksinda õue, rääkimata siis lapses! Ükspäev oleks meidki Koeraga alla aetud, tuli suure kimaga kõrvaltänavast ja kadus enne kui jõudsin auto värvigi märgata!

Kuidas sa inimene ei mõtle enne kui lased 3-aastase poisikese IHUÜKSINDA õue? Ega see siin ei ole aiaga piiratud eramaja hoov, kus võid lapse õue lasta ja siis ise alles 10 minutit hiljem järgi minna! Kas sul on ajude asemel makaronid või?

Loopige mind kividega surnuks kui mina selliseks idioodiks muutun peale lapse sündi. Ilmselgelt olen ma siis koos lapsega välja sünnitanud ka oma aju!

Kui see pole maailmalõpp siis ma ei tea mis on.

Posted on by
Reply

On see normaalne, et lähed ühel õhtul magama, sajab vihma, ja kui sa järgmisel hommikul silmad lahti teed on 20 cm lund maas?
Ma pidin üllatusest perseli kukkuma kui hommikul välja astusin ja seda madnessi nägin. Koer flippis ka ära ja hakkas lumes jooksma nagu kevadine vasikas. Muudkui tiris rihma, et ma oma tagumenti kiiremini edasi lohistaks ja tema soovide järgi koos temaga kraavis jookseks.
Minul muidugi polnud üldse nii lõbus…
Esiteks ei olnud need teed veel sahka näinud ka mitte, niiet ma pidin umbkaudu arvama kus see imeline teeäär küll olla võiks? Ja lisaks sellele oli lumekihi all võrratult libe jää, oh seda rõõmu. Niiet mis siin imestada, et ma koju jõudes olin vähemalt 5 korda perseli-selili-maoli-põlvili-ja-jumalteab-mis-pidi käinud, ülepeakaela lumine, saapad olid lund täis ja Koera nägu oli suurest lume söömisest ja sellesse oma näo toppimisest jääs nagu mingil eskimol. Okk, sellesse lõiku sai päris üks korda ”lumi” kirjutatud.

Teiseks oli kellaaeg selline, et inimesed hakkasid tööle/kooli minema ja kõik kohad olid järsku täis kuhugi mega kiirelt ruttavaid inimesi, mis juba iseenesest on väääääga ebameeldiv. Aga veel selle tolgusega… See on luupainaja.
Kui keegi veel ei tea siis meie Koer on hüperaktiivne crazy bitch. Tal on alati kiire. Ükskõik kas me jalutame rahulikult, teeme kiirkõndi või lausa jookseme, tema peab alati kiirem olema ja kui ta ei saa rihma tirida siis ei ole tal päev korda läinud. Nii siis veedangi ma enamus ajast mil me jalutame teda keelates ja tagasi tõmmates. Või siis ma lihtsalt ei viitsi tema tungidega võidelda ja annan alla ning lasen tal end lohistada kuhuiganes tema tahab… Sest noh, deeeem, ta on nii suur ja tugev, et ma lihtsalt ei jõua… Ja kui tee on jääs siis noh, ei tundu eriti isutav mõte olla kuskil keset asfalti pikali, käed jalad laiali ja mõtetes karjuda.

Ta ei salli mitte ühtegi võõrast inimest, kohe kui keegi emmele liiga lähedale satub on kuri karjas ja ta tahaks neil lihtsalt oma haukumisega kõrvakiled purustada. Lisaks sellele on tal ka mingi penskari fetiš. Juba kutsikast peale on tal mingi teema nendega, ükskõik kuhu me läheme siis ta pilku köidavad alati just nemad.
Eks sa siis katsu jalutada sellisega. Ükskõik kui väga ta ka enda arust ei vihkaks seda inimest siis ta lihtsalt PEAB saama teda nuusutada, või ma ei tea mida ta oma aruga teeks kui ainult lähemale saaks.

Nagu ka tol hommikul. Jõudsin umbes poole tee peale juba temaga ja siis käisin julmalt põlvede peale käpla nii, et pool perset läks paljaks. Mingid tšikid olid veel täpselt minu taha roninud ka, halle-facking-luuja. Koer sattus väga ähvardavalt lähedale neile ja loomulikult nad hakkasid kilkama nagu idioodid mille peale Koer siis omakorda haukuma hakkas. Tõusin kärmelt püsti ja tõmbasin ta siis tagasi ning vabandasin. Tegin tähtsa näo ette nagu poleks mitte midagi juhtunud ja nagu ma poleks praegu kahele täiesti võõrale eidele oma tagumikku demonstreerinud ning kõndisin klomp kurgus edasi.