Laste uued voodid, meie seitsmes aastapäev ja kukupesa postrid!

Mingis postituses ma vist rääkisin, et tahan lastele euroalustest uued voodid teha? No nüüd on need igatahes valmis, aga otseloomulikult ei läinud asjad nii nagu mina olin plaaninud. Esiteks ei saanud ma ikkagi üksi selle meisterdamisega hakkama, sest aluste lammutamisel läks vaja rohkem jõudu, kui minul on, ning mootorsaag + mina ei tundunud ka hea kombona. Lõppkokkuvõttes võttis meheraas mul selle projekti üldse üle, ning mina ei saa selle projekti valmimise eest isegi mitte poolt punkti enda nimele kirjutada. Aga noh, mõte on vähemalt minu! :Dwpid-wp-image-543053209.jpgKui alguses plaanisin teha kõik voodi osad alustest, siis lõpuks läks nii, et alusest sai vaid voodi põhi. Jalad lõikas mees välja küttematerjaliks mõeldud pakkudest, ning peats ja ääred said liimpuitlauast. Kaks voodit läks kokku maksma umbes kolmekümend euri! U 8-9 euri alused ja 2x 11 euri liimpuitlauad, ülejäänud kraam (värv, kruvid, jms) oli endal juba olemas. Voodid said küll võreka mõõtudega (120×60), aga hetkel on see neile täitsa sobiv, ning madratsid olid ka kohe võtta.wpid-wp-image-347661914.jpgTegelikult plaanisime äärelauad ka valgeks ikka värvida, aga ma ei suutnud enam järgmise päevani oodata, et värv kuivada jõuaks. Ja no tegelikult viisin ma mehe järgmisel päeval juba üllatus-aastapäeva-tähistamisele, seega oli hädasti vaja, et lapsed saaksid just sel päeval voodid kätte ja neil oleks kuskil magada, kui vanaema neid hoidma tuleb. Btw, see üllatus-aastapäev läks hästi, aga magada ma enam ei oska. Lapsed on mind katki teinud! See oli kolme aasta jooksul esimene öö, mil ma ei pidanud kedagi tissitama ega lohutama, aga ma ärkasin ikkagi iga natukese aja tagant, ning olin juba enne kümmet üleval. Pergel küll, ma ütlen! :D

Aga lapsed olid vähemalt tublid ja neil oli vanaemaga väga lõbus. Kartsin, et Joel teeb mu emale ilge draama, et mind ei ole (ikkagi esimene öö meil eraldi ja ta on üks paras tissipuuk kah), aga ka temal oli mega suva. Koju jõudsin, siis oli ta enam-vähem näoga, et ‘ah, sa ka siin, jah? No tore siis’ ja läks sõi oma mullast ploomi rahulikult edasi. :D

Joel oli vist tegelikult kohe solvunud, et ma talle nii tegin. Terve ülejäänud päeva ei tahtnud ta, et ma teda puudutaksin. Alles järgmisel päeval tuli kallistama ja musitama mind. Annu aga seevastu oli väga rõõmus, et me koju lõpuks tulime. Kallistas mind kohe nii kõvasti, et pidin äärepealt ära lämbuma. Aga no tema sai vast mu seletustest aru ka, kui neile rääkisin, et emme ja issi lähevad üheks ööks ära ja nemad peavad vanaemale tublid lapsed olema…

Aga tegelikult tahtsin teile veel midagi näidata. Tahtsin seda juba ammu teha, aga no ma ei tea. Ei ole kohe seda blogimise vaimu praegu. Mingeid punnitatud postitusi ma ka teha ei viitsi ja kuna selle kingitusega ei kaasnenud reklaamimise kohustust, siis noh… Aga ma ikkagi tahan näidata, sest minu arust on see nii armas, et Miiu meile sellise paki saatis. Olen ääretult tänulik!

Nimelt potsatas kuu alguses mulle pakiautomaati üks selline vahva pakikene

Ja sealt pakist koorusid välja sellised armsad postrid! Tegelikult on need sellisest kõvemast paberist, aga mul on nad vist niiskust saanud seal kastis seistes. Ilmselt ajasid pätid sinna midagi peale…

wpid-wp-image-572999975.jpgMiski ei olepäriselt kadunud, kuni ema seda leida ei suuda!” ”Müttav mõmmi” ”Kodu on seal, kus wifi ühendub vaikimisi” ”Indiaanipealik öökull wpid-wp-image-744531566.jpg

Suured inimesed ei saa kunagi mitte millestki aru ja lapsed peavad neile tüdimuseni ikka ja jälle kõike selgitama” ”Kodu on seal, kus oled sina” ”Ma olen tänulik ööde eest, millest said hommikud. Sõprade eest, kellest sai perekond ning unistuste eest, millest sai reaalsus

Tahan need plakatid elutoaseinale riputada, vaheldumisi koos laste- ja perepiltidega. Nii, et terve sein saab täis! Valisin meelega sellised hästi meielikud tekstid ja pidasin väga oluliseks ka seda, et kõik oleks ikka meie emakeeles. Kuigi inglise keel meeldib mulle väga ja ma isegi arvan, et paljud asjad kõlavad just inglise keeles palju paremini, siis emakeel on ikkagi emakeel.

Aga noh, enne kui ma midagi kuskile riputama saan hakata, pean kaks uut raami ostma (ja välja vahetama need hullemini kahjustunud postrid), sest natukene aega peale seda, kui olin pildid ära teinud ja postrid karpi tagasi pannud, kukutas Joel kogu kupatuse ümber ja astus sinna otsa nii, et kaks klaasi läksid klirinal katki. Siin majas ei saa mitte midagi (MITTE MIDAGI!) kaheks millisekundikski järelvalveta jätta. Alati peab mõtlema ka asjadele, millele sa mõeldagi ei oska.

wpid-wp-image-1544378861.jpg

Muide, kes tahab ka oma koju taolisi (miinus veekahjustused :D) postreid, siis kukupesa.ee‘s on neid igasuguseid ja kuni kuu lõpuni saate ”lipsuke” koodiga 15% soodustust kah! :)

Tee ise: Ilma õmblemiseta 30 minutiga diivanipadjale uus välimus!

Kui ma seda õpetust esimest korda nägin, mõtlesin, et see on mulle ideaalne! Mul on hunnik jubedaid patju, mis lausa ihkavad uusi katteid, aga õmblusmasinat mul kahjuks pole (kuigi väga tahaks, sest lahedaid ideid on mul küllaga).

Lasin sel mõttel veidi küpseda, sest sobivat kangast mul kohe käepärast polnud. Aga kui ma täna laadale läksin ja esimese asjana kangaid nägin, meenus mulle kohe see õpetus. Seega võtsingi poolteist meetrit riiet, et kodus sellest siis miskit ilusat teha.

Kahjuks ei mõelnud ma aga sellele, et kangas, mille ostsin, vajab siiski ääristamist, sest muidu hargneks see mul lihtsalt laiali. Seega panin selle nördinult kõrvale. Lähen homme ilmselt naabrinaisele külla ja uurin kui palju vaesemaks ta mind teeks, kui sooviksin sellest riidest oma diivanipatjadele uued katted õmmelda lasta. Sest kui kaua peab üks inimhing ’diivanipadjana’ kasutama tavalisse padjapüüri topitud patja? Võehh, ko-leee! :D

Aga ega ma siis oma ideed sellepärast maha matnud. Kui mulle juba tuhin peale tuli, tahtsin ikkagi selle õpetuse järgi ka ise midagi meisterdada. Kohe täna! Seega tuulasin läbi kõik oma kaltsuhunnikud.
Ega ma midagi asjalikku leidnud, aga lõpuks hakkas näppu üks vana padjapüür, millest saaks ideaalselt ühele mu väiksele padjanässakale uue kuue teha.

20161023-dsc_0105

Ajakulu: 30 minutit
Vaja läheb:

  • Riiet
  • Kääre
  • Patja/padjatäidet

Algselt tahtsin ma seda pitsilist osa padja keskele saada, sellepärast harutasin kõik õmblused lahti, lootes, et see kuidagi pitsi asukoha muutmist võimaldab. Ei võimaldanud. Lõppkokkuvõttes oleks palju lihtsam ja kiirem olnud lihtsalt õmbluste kohad välja lõigata.

Riiet lõigates jälgisin mustrit, suur viga! Lõpetasinkahe täiesti ebaühtlase lapiga. :D

20161023-dsc_0110Aga ei ole hullu, ei ole hullu! Lõikasin lihtsalt üleliigse jälle maha. Ja sain kaks identset lapikest, mille servad olid sinka-vonka, nagu külavaheteed.

20161023-dsc_0111

Siis panin padja riide keskele ja lõikasin ääred ribadeks, ning nurkadest lõikasin ruudud välja.

Kui riide servad olid ribadeks lõigatud, hakkasin ribasid omavahel kokku sõlmima. Kel tahtmist ja viitsimist, võib kindluse mõttes padjale ka teise ringi peale teha, ning kahe erineva sõlme sabad omavahel veel eraldi kokku siduda. Saab tugevam. :)

20161023-dsc_0121Lõpuks sain siis sellise käki.

Mõte on iseenesest hea, aga minu teostus jättis soovida. Mul on üks selline pisike padi veel, seega kui ilusam riie näppu hakkab, proovin uuesti. See näeb hetkel kuidagi… kahtlane välja. Aga noh, vähemalt kõvasti parem, kui enne ilma katteta.

index

Tegelikult tahaksin ma kunagi laste pluusidest mõnele padjale katte õmmelda. Olete ju küll näinud neid lapitekke, vanadest bodidest? Kui beebitekke on majas juba tohhujaa, siis miks mitte patju teha?

Millal teie viimati midagi nokitsesite? Mis see oli? :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

DIY: Paar tegevust aasta nelja kuusele

Olen üritanud siin Annukale koduste vahenditega erinevaid tegevusi leiutada, sest ta tüdineb enda asjadest ja tegevustest üldiselt väga kiiresti. Nagu ühele aasta nelja kuusele kohane.

Kõik sai alguse tegelikult Annu beebigrupist, kus nägin kuidas üks laps tühjadest vetsupaberi rullidest tehtud pallirenni, suure naeru saatel, palle ladus. Minuteid ja minuteid ja minuteid jutti. Muudkui naeris ja ladus.
No nii suuri ootusi ma Annukale ei pannud, aga lootsin, et ehk kaheks minutiks on temalgi vaimustust.
Kui sain vajaliku koguse rulle kogutud, kleepisin sõbranna abiga vana kapi uksele ühe pika renni.

20160207-20160207-DSC_0045

No ütleme nii, et suurem vaimustus tekkis sellest, et ma ei lubanud seda tunnelit tal kahe sekundi pärast kapilt maha rebida…
Paar korda isegi pani selle palli sinna, aga siis lõi käega – kaua sa ikka ühte ja sama asja teha viitsid, eksole? :D

20160207-20160207-DSC_0031

Ma ei tea mida ma mõtlesin, või lootsin, aga sellest tekkis mul igatahes väike vaimustus ja tahtsin talle veel midagi taolist ”meisterdada”.
Üritasin isegi pintrestis ringi kolada ja ideid ammutada, aga umbes viie minutiga andsin alla. Ei saanud mina sellest loogikast seal aru…
Siis suundusin ühte FB gruppi, kuhu on koondunud kõik ’ilusad, head ja osavad emmed’, ning proovisin sealt nõu küsida. Sain soovituseks lapsele lugeda, laulda, koos plaksutada ja klotse laduda – kõike seda teeme niigi igapäevaselt ja koguaeg. Soovitati last ka igapäevastesse tegevustesse kaasata – väike naeru koht, sest nagu ma saaks üldse midagigi ilma temata teha. :D
Päevadläbi ta muudkui aitab ja ”aitab” mind. Küll me peseme koos nõusid, küll pühime põrandaid, küll riputame pesu kuivama, küll teeme tuld alla, küll teeme süüa… Aga kuidas laps siis muidu õpib, eksole. :)
Ühesõnaga, ei saanud ma sealtki seda, mida ootasin. Seega ei jäänudki mul muud üle kui oma hallid ajurakud tööle panna ja meelde tuletada, mida kuskil varem näinud olin, aga mille jaoks oli Ann tol hetkel veel liiga väike olnud…

Esmalt tahtsin talle teha mingisugust näpuvärvi, sest mökerdada meeldib talle ju meeletult. Aga ma ei leidnud midagi sellist, mida kohe olemas olevate vahenditega teha oleksin saanud. Järgmisena võtsin plaani siis voolimismassi. Erilist uurimistööd ma ei teinud, vaid keerasin kokku kõige tavalisema soolataigna. Hmmm, mitte just kõige arukam mõte… See siiski ei andnud voolimismassi mõõtu välja. :D
Millegi ‘voolimise’ asemel otsustas Annu hoopis seda süüa, ja siis kõik suure kaarega mööda kööki laiali loopida. Nii palju siis sellest, et tore, lõbus ja arendav… Arendas see ainult minu ähkimise oskusi, sest nii kerge on ju kummarduda ja mingit löga maast üles korjata, kui sul on arbuus kahe jala vahel, ning keegi pussitab sind mingil imelikul põhjusel iga sekund alaselga. Ja kannikasse. Ja sabakonti. Ja veel umbes kolme kohta, mis trükimusta ei kannata.

Siis otsustasin veidi lihtsamate ja puhtamate tegevuste juurde jääda. Alustuseks kleepisin talle lihtsalt kapile paar riba maalriteipi, mida ta sealt siis lahti nokkida saaks.

20160207-20160207-DSC_0003

Igasuguste muude asjade nokkimine ja näppimine talle ju meeldib. Olgu selleks siis tapeet, teip katkise raamatu ümber või emme ”salajased” vihikud. Aga no siis on ju igav, kui lubatakse, seega ei tekitanud seegi tegevus talle eriti pikaks ajaks vaimustust.

Siis otsisin välja paberid ja pliiatsid, ning kukkusime joonistama. Alguses sodis ta ilusti ainult paberile, isegi siis, kui ma koguaeg kõrval ei passinud, ning siis tuli alati mulle suure naeratuse saatel näitama, millega hakkama saanud oli. Mina siis pidin kiitma, et oi nii ilus ja tore ja kui tubli ta ikka on. Küll tal siis oli alles uhke nägu ees. :D

20160129-DSC_0005

20160212-20160212-DSC_0051

20160212-20160212-DSC_0046

Aga nagu headel asjadel kombeks on, siis sai seegi otsa. Nüüdseks on värvi saanud juba nii diivan, köögipõrand, kui ka tumba. Ka selle nipi on ta juba avastanud, et kui pliiatsi ots märjaks ilastada, saab sellega iseenda peale joonistada. Kassi peale millegipärast ei jäänud, aga oma suu, kõhu ja käed saab ju sellegipoolest ilusaks teha!

20160212-20160212-DSC_0040

Sealt turgatas mulle pähe ka järgmine idee. Miks mitte anda talle kätte pudel ja lasta tal pliiatseid sinna sisse toppida? Kuskilt nagu lugesin, et see olevat põnnide seas ilge hitt… Annu jaoks – umbes kolmeks sekundiks.
Aga pudel tuli abiks ikkagi, sest nüüdsest hoiustame seal kõiki värvipliiatseid.
Selleks, et kork ära ei kaoks ja Annul oleks pudelit ka kergem transportida, sidusin ühe paela otsa ümber pudelisuu ja teise torkasin läbi korgi.

Ning viimane asi, mille alles eile Annukale kingakarbist tegin – ma ei oska sellele isegi nime anda.
Ühele poole saab pliiatseid torgata, teisele poole näiteks palle, mis küljelt siis välja veerevad, kui karpi veidikene kallutada. See on seni kõige suurem hitt olnud. Eile, enne õhtusööki, tegeles ta selle karbiga ikka mitu head minutit, mis on tema kohta ikka väga hea saavutus. Ja tänase päeva jooksul on ta ka neid pliiatseid sinna üsna usinalt toppinud. :)

20160208-20160208-DSC_0102

Kõike lammutada oli muidugi huvitavam…

Nagu näha, siis asjade meisterdamisel ma välimusele erilist rõhku ei pannud ja nendesse väga palju aega ka ei panustanud. Pärast oleks mul endal lihtsalt kahju olnud, kui suure vaevaga valmistatud ese kahe minuti pärast käkerdatult kuskil nurgas vedelenud oleks. Kes oskab, tahab ja viitsib – tehku paremini. :D

Milliseid tegevusi teie oma lastele valmis leiutanud olete? Ehk saan minagi mõne hea idee, mida Annule veel pakkuda võiks. :)



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

DIY: Kehakoorija

Olen juba väga pikka aega kasutanud enda tehtud koorijat. Tuleb palju odavam ja minu arvates on see ka paljupalju tõhusam.

Vaja läheb:

  • Üks klaasitäis presskannu kohvi
  • Veerand klaasi piima
  • Kaks supilusikat mett
  • Neli supilusikat suhkrut
  • Veidike oliiviõli

Tavaliselt teen silma järgi, et jääks selline märja liiva moodi mass.

Peale koorimist on nahk nii mõnus ja pehme, et kreemitada pole vajagi! ;)

wpid-dsc_0311.jpg