Kui mäletate siis ühes postituses mainisin, et keegi oli mulle saatnud ühe totaka kirja? Well… Üldiselt ma arvan, et ma ei pea end õigustama aga see jäi kuidagi natukene hinge närima.
Seda kirja ma siia kopeerima ei hakka. Ja ausalt öeldes ma ei tea kas see mul alleski veel on…. Igatahes. See oli täis inetusi mida pole mõtet korrata. Mitte, et ma ise nüüd hull ema Theresa oleksin ja mitte kunagi ei vannu aga noh, piisab sellest, et millegi pärast jõutakse minu blogini viimased paar nädalat IGA JUMALA PÄEV sõnadega ”porno ja”. Sorri, siit sa seda küll ei leia. :D
Lühikokkuvõttes seisis seal kirjas, et ma olen mingi hull väärakas, et nii varakult hakkasin asju kokku ostma. Tema arvates olevat ma mingi koletis ja ei väärigi üldse emaks saamist. Lisas veel palju inetusi mida ta kõike loodab, et minuga või lapsega juhtub, sest ma nii loll olen. Ja siis pikk jutt sellest kui ohtlik see kõik ikka lapsele on. No põhimõtteliselt hull ebausu jutt ja täielikult ebastabiilne inimene.
Aga ega tema pole ainus. Inimesed tõsimeeli arvavad, et mul peas midagi logiseb, sest ostame varakult beebistaffi? WHY? Kus on kirjas, et ma pean ootama selle ajani kuni mu kõht on hiigelsuur ja ma tean, et mul on paha olla? Sel ajal ei tahaks enam üldse mööda poode kolada või lõputuid tunde internetis asju valida, vaid rahulikult puhata.
Ma olen terve elu olnud hull valmistuja. Kui mul kuhugi pikemaks ajaks oli vaja minna siis kindel taks oli see, et kotid olid mul juba nädal enne pakitud. Mulle meeldib teada, et kõik on olemas, et kõik on korras ja ma ei pea enam viimasel hetkel hakkama muretsema.
Nii ka praegu. Ma ei leia, et ma selle pärast oleksin nüüd kohutav inimene, veel vähem värdjas ema kes paneb oma lapse elu ohtu sellega, et toob voodi majja! No hallo.
Ja ma ei saa ka unustada seda, et ma ei tea elunever mis mu rasedusest edasi saab. Ma ei tea mis mind mõne kuu pärast ootamas olla võib. Äkki pannakse mind ka voodirežiimile jumalteab mis põhjustel jumalteab kui kauaks või pean olema pikalt haiglas. Teades milline hädapätakas ma olen ja kui keeruline juba praegu kõik on siis on see kõik vägagi võimalik. I just keep it real.
See on praegu kõige õudsem mõte mis mu peas tiirleb. Ma ei taha mõeldagi, et peaksin olema voodisse aheldatud või kuskil haiglas istuma… Appi. Te ütlete nüüd, et ma ei paanitseks ette ja rahuneksin maha või, et ma ei tohiks nii negatiivseid mõtteid endale ligi lasta. Ma ei paanitsegi ja ei muretse ka hetkel selle pärast üleliia. Lihtsalt see on üks varient mida ma pean arvestama. Ja kui juhtubki midagi sellist, kes siis kõik asjad välja otsib? Jätan selle lõbu ainult mehele? Tänan ei, ma tahan ka asjas ikka osaleda.
Nii, et enne kui hakkad mind saikoks tembeldama mõtle, miks ma seda hullust teha võin? Kas mul kruvid logisevad või olen ma lihtsalt pesapunuja ja tahan olla valmis? :D
Ning üleüldse, kuidas see sinu perset torgib mida, kust, millal või kellele ma ostan? Kui sulle sobib nii asju valida, et sul on suur kõht ees ja pea käib 24/7 ringi ja ainuke asi millele sa mõelda suudad on see, et saaks ainult minema sealt poest, siis palun väga. Mina valin teisiti ja kas ma olen nüüd selle pärast hirmus inimene? Mis vahet sel on kuna ma need asjad endale koju vean?
Ja ärge parem hakakegi mulle bullshitima sellest, et nananaa, ise oled valinud avaliku blogimise ja nüüd kuula seda saasta ka. See, et ma avalikult blogin ei anna sulle mitte mingit õigust.
Aaa, ja tänks sulle armas inimene kes sa mu vennale selle blogi lingi saatsid. Hästi armas sinust.
Aaagh kuidas mulle käivad närvidele inimesed kes topivad oma nina sinna kuhu pole vaja!
