Mul on selline tunne, et ma vist olengi tõesti ‘vingu-blogija’, sest kui mul midagi otseselt kurta pole, polekski mul nagu millestki kirjutada. Ühesõnaga, elu on hea ja kurta polegi nagu millegi üle. Või noh, oleneb keda või mida vaadata…
Madli on super beebi, täielik vastand mu eelmistele marakrattidele. Näost täiesti beebi-Annu, aga olemuselt hoopis midagi muud. Sööb, magab ja peeretab täiesti ilma probleemideta! Esimesed kolm nädalat ta põhimõtteliselt vaid sõi ja magas, ning ”probleeme” oli vaid ühel-kahel korral, kus ta ei olnud nõus maha jääma ja pidin teda süles/kõhukotis kandma, et ta ei protestiks. Muidu aga oli nii, et kui kõht oli täis, krooksud ja puuksud tehtud, oli ta täiesti rahul ka omaette ringi vaatamisega, nii kauaks kuni mina oma pakilisemad asjad tehtud sain. Ma hakkasin juba mõtlema, et selle lapse nutumasin on katki, või midagi, sest minu jaoks on lihtsalt nii uus teema see, et ma panen lapse hälli ja ta ei hakkagi kohe karjuma, ning lõpuks võib-olla jääb isegi ISE magama. Nagu…misasja? Selline asi on ka võimalik või. :D
Aga nüüd hakkab ta aina rohkem ärkvel olema ja tuleb vist ka mõistmine, et emme süles on ikka kõige parem ja mis ta siis ikka niisama kuskil maas vedeleb, kui samahästi võiks ka süles olla? Tee vaid veidi kisa ja saadki sülle. Seega viimastel päevadel on ta eelistanud ärkvel oleku ajal olla rohkem kantud ja hoitud, kui enne, ning ka uinumine võtab kauem aega. Aga see pole mingi eriline probleem, sest noh, ta on beebi ja ta tahabki olla kantud, hoitud ja vahel niisama kudrutada, mitte koguaeg üksinda kuskil hällis lakke vahtida.
Mõnikord tahabki ta vaid süles tukkuda, ning pilutab siis aeg-ajalt oma silmi, et kontrollida kas ta ikka on süles, või on ta juba vaikselt kuskile ära sokutatud. Nähes, et emme lõualott ikka paistab, sulgeb ta taas oma silmad ja tukub rahulikult edasi.
Ööd on meil ka suhteliselt rahulikud. Öö jooksul teeb ta paar-kolm korda vaikselt vääks-vääks, justkui öeldes, et ”ou, kutid, andke midagi hambusse”, ning peale söömist magab rahulikult oma hällis edasi. Sel korral olen ma nimelt leidnud, et ma ei suuda beebi kaisus hästi magada, ning mõlemal on parem uni, kui ta magab oma hällis. Temal paistab suva olema sellest kus ta parasjagu külitab, seega hetkel on nii. Ei tea kas see häll on mingi võlu-häll, või mis, aga jällegi, täiesti uus teema, sest Annu ja Joel pistsid KOHE kisama, kui üritasin neid kuskile mujale ära sokutada. Madli on aga igatepidi rahul, peaasi, et kõht oleks täis ja see ei valutaks. Hommikupoole, kuskil viie-kuue ajal üldiselt siiski võtan ta kaissu, et pikemalt magada saaks ja no igatsus tuleb ka lõpuks peale, kui ta terve öö kuskil kaugemal olnud on.
Ma olen nii metsikult tänulik, et sel beebil gaasiprobleeme (veel) pole! Ja tunnistan, et selle hirmus pole ma talle ka D-vitamiini veel andma hakanud. Perearst raudselt küsib selle kohta ja saan piki päid, et veel ei anna, ning räägib mulle jälle rahhiidist… aga no ma ei taha riskida. Eelmiste põnnidega umbes sellest hetkest probleemid hakkasidki ja jäidki kestma… Lükkan seda D-vitamiini veel kuukese edasi ja siis vaatan uuesti. Praegu on lihtsalt nii hea ja lihtne selle väikse Midli-Madli-Kidli-Kadliga, et no kohe üldse ei tahaks, et see muutuks.
Kahe vanema põngerjaga on aga lood hoopis teised. Need kaks on ikka nagu tuli ja säde. Annu hulluke ees ja Joel, suurema õe eeskujus, järel. Täiesti pael lihtsalt kus need lapsed alles jaksavad… kõike. Vaielda, taielda, kraagelda, nutta ja kisada, mängida ja lollitada. Ja see Annu kangus, ugh! Kuidas see nüüd oligi… et emade kõige hullem õudusunenägu on see, kui nad vaatavad oma tütart ja mõistavad, et too on täpselt samasugune, nagu ema isegi? Täpselt. Nagu. Mina! Jookseb siin ringi nagu väike Nirgi Helga (inside joke) ja nõuab oma tahtmiste täpset täitmist. Kui tema midagi ei saa või asjad nii ei lähe nagu tema tahab, siis oiblääää. Asjad lendavad, trambitakse jalgu ja karjutakse nii, et maa on must. See on ausalt nii õudne, et kuidas üks kolmeaastane saab üldse selline jõujuurikas olla.
Joelist sõidab ta ka TÄIEGA üle. Koguaeg kiusab väikevenda (ala kisub asju käest ära, sest TEMA ka tahtis), läheb õpetab omast arust Joelile kuidas ÕIGESTI mängida, kuigi Joelil on asjast hoopis mingi teine visioon jne. Ja siis muidugi jookseb Joel ulgudes minu juurde kaebama… Muud ma ei kuule, kui Annu käsutamist ja keelamist. ”JOEL! Ära tee seda-toda-kolmandat” ”JOEL! Ei puutu seda!” JOEL! See on MINU oma!” jne. Mängib emmet Joelile ühesõnaga. Ma saan nagu aru, et Annu peegeldab vist Joelile minu enda käitumist, sest arvab, et nii ongi õige ja tema ka võib nii teha. Aga no, appikene, see plika kasvab mul juba praegu nii käest ära, et mis siis veel kümne aasta pärast saab, kui puberteet majja lendab… Ta teeb Joelist ka täieliku sussi.
Üks suur muutus ootab ka meid veel ees. Nimelt otsustasin ma nad lasteaeda panna. Ja ei, mitte sellepärast, et mul kodus kergem oleks (kuigi ma ei eita, et see on hea boonus). Vaid justnimelt sellepärast, et neil on kodus igav ja siis nad kaklevadki, ning teevad lollusi. Mina ei suuda neile siin terve päeva jagu aktiivset tegevust tagada, et nad ära väsiksid. Sügis-talv tuleb peale ja siis ei saa nad 12h jutti õues ka olla, nagu hetkel, soojal ajal. Annu on tegelikult see pea-nina, Joel on jooksupoiss, kes kõike suurema õe järgi teeb. Annu magama ei taha minna, siis Joel ka paugub vastu, et tema ka ei taha, kuigi on ilmselge, et viimane on kohe eriti väsinud ja kui Annut kõrval pole, uinub poiss mõne minutiga.
Ma usun, et Annule oleks lasteaed kindlasti hea. Ta läheb 2013a sündinute rühma, seega ehk saab ta oma bossamise kombest ka lahti, sest endast aasta-kaks vanemaid ta vaevalt paika suudab panna. Joel sai nimekirja pandud vaid sellepärast, et ”tema ka tahab”. Aga eks septembris ole reaalselt näha kas ta sinna ka jääb. Kui ei jää, siis ei jää ja mina ei sunni. Ma olen niikuinii ju titega kodus. Muidugi oleks tallegi hea veidi iseseisvust harjutada ja mängida omasugustega, kes temast ehk koguaeg 100ga üle ei sõida.
Oeh, see kõlab ikka väga sedamoodi nagu ma saadaks nad siit jalust ära, sest ise ma nendega enam hetkel hakkama ei saa… Aga ma usun ja loodan, et see ongi just see muutus, mis meie kodurahu taastab. Lasteaed pakub neile vast nii palju põnevust ja pinget küll, et kodus oleksid nad siis ehk rahulikumad. Külapeal, ilma minuta, nad ju niimoodi ei käitu. Minuga koos on aga asi kohati täiest hullumaja. See on see, et emme on usaldusisik, kelle juures ei pea midagi vaka all hoidma ja saab kõik emotsioonid välja elada… Oeh, aga eks eluke näitab kas mu ootus end ka ära õigustab ja mis üldse edasi saab.
Annu pärast ma väga ei muretse, sest ma tean, et tema on kõva pähkel ja saab hakkama. Ta kohaneb igas olukorras kiiresti. Ta on väga julge ja seltsiv. Tema jaoks ei ole absoluutselt probleem minna mõne täiesti võõra inimese juurde, ning temaga maast ja ilmast jutustama hakata. Tänagi poes astus ühe memme juurde ja hakkas talle rääkima, et tal on nii ilus lilleline vest seljas, ning näitas talle oma uusi teksaseid… Joel on aga hoopis teisest puust. Tema on tossike ja hella hingega. Nii kui keegi midagi ütleb-teeb-keelab on nutt lahti…
Alguses muretsesin ka sellepärast, et mida kõike peaksin ma lasteaia tarbeks neile valmis muretsema, aga kogenumad sõbrannad rahustasid mu õnneks maha. Tellisin lastele hetkel vaid korralikke toariideid juurde, sest koduriided on neil ikka prostamad ja nendega ei ole ma nii kriitiline. Võõra silma alla ma aga neid selliste riietega ei saadaks. Ega needki riided plekilised-augulised ole, aga enamus koduriided on neil siiski teise ringi omad. Ma ei tea kuidas teised emad, aga mina küll ei raatsi neile koju tuttuusi riideid selga panna. Esimese söögikorraga pläkerdavad need plekiliseks ja ongi asi raisus. Teise ringi riided on aga juba sellised, et kui lähebki plekiliseks või katki, siis pole kahju kaltsuks lõigata. 10-15 eurist pluusi aga nutaks küll pool aastat vist taga. :D
Hetkel ma mõtlen, et ma ei hakka neile riiete ja asjade jaoks nimesilte tellima, et kirjutan nimed vajadusel lihtsalt asjadele sisse, aga ma ei tea, äkki oleks ikka lihtsam spets kleepsud vms tellida?
Kui vanad on teie lapsed olnud, kui nad lasteaeda läksid? Kas olite mures ka, et kuidas nad seal hakkama saavad? Mida lasteaia jaoks valmis muretsesite jne?