Kolm päeva ilma tissita

Meil on nüüd kolmas päev ilma tissitamiseta ja meil mõlemal on kohati ikka päris raske.
Minu suureks õnneks ei draamatse Annu pooltki nii palju, kui ma kartsin. Kogu see protsess on tunduvalt kergem, kui ma arvasin (paar korda päevas kisub mu särki ja nutab natukene, kui ma keeldun). Vähemalt Annu jaoks. Minus on ikkagi kohati sellised emotsioonid, et ’issand, ta kasvab liiga ruttu! Peatage keegi aeg, ma tahan sellelt rongilt maha! Uskumatu, et ta on juba nii suur, et ma üldse pean selliste asjadega tegelema…”

Eile poetasin pisaragi, pooleldi sellepärast, et rinnad olid nii täis ja nii valusad, et lüpsin end veidikene kraanikaussi. Nii kui õhtul vannitoas rinnahoidja ära võtsin, pritsis piima suure kaarega üle toa. Annu oli veel vannis sel hetkel ja hüüdis kohe ”tissi, aitäh!”… Pooleldi sellepärast, et mõtlesin kui kerge oleks praegu Annu rinnale võtta ja sellest koormast lahti saada – aga ma ju ei tohi…

Ma olen lihtsalt kurb, et see periood läbi sai. Nagu juba ütlesin – ta kasvab lihtsalt liiga kiiresti… Ma oleksin meeleldi seda tema beebiiga kauem nautinud. Nüüd on temast aga märkamatult sirgunud arukas põngerjas, kes muutub iga päevaga aina targemaks, aktiivsemaks, iseseisvamaks ja tublimaks.

Ma nüüd loodan, et see piimavabrik sulgeb kiirelt oma uksed ja ma ei saa mingit rinnapõletikku, või jumal teab mida…

Eeeee, mis mõttes ”ei”?

dsc_0191



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!