Kolm päeva ilma tissita

Meil on nüüd kolmas päev ilma tissitamiseta ja meil mõlemal on kohati ikka päris raske.
Minu suureks õnneks ei draamatse Annu pooltki nii palju, kui ma kartsin. Kogu see protsess on tunduvalt kergem, kui ma arvasin (paar korda päevas kisub mu särki ja nutab natukene, kui ma keeldun). Vähemalt Annu jaoks. Minus on ikkagi kohati sellised emotsioonid, et ’issand, ta kasvab liiga ruttu! Peatage keegi aeg, ma tahan sellelt rongilt maha! Uskumatu, et ta on juba nii suur, et ma üldse pean selliste asjadega tegelema…”

Eile poetasin pisaragi, pooleldi sellepärast, et rinnad olid nii täis ja nii valusad, et lüpsin end veidikene kraanikaussi. Nii kui õhtul vannitoas rinnahoidja ära võtsin, pritsis piima suure kaarega üle toa. Annu oli veel vannis sel hetkel ja hüüdis kohe ”tissi, aitäh!”… Pooleldi sellepärast, et mõtlesin kui kerge oleks praegu Annu rinnale võtta ja sellest koormast lahti saada – aga ma ju ei tohi…

Ma olen lihtsalt kurb, et see periood läbi sai. Nagu juba ütlesin – ta kasvab lihtsalt liiga kiiresti… Ma oleksin meeleldi seda tema beebiiga kauem nautinud. Nüüd on temast aga märkamatult sirgunud arukas põngerjas, kes muutub iga päevaga aina targemaks, aktiivsemaks, iseseisvamaks ja tublimaks.

Ma nüüd loodan, et see piimavabrik sulgeb kiirelt oma uksed ja ma ei saa mingit rinnapõletikku, või jumal teab mida…

Eeeee, mis mõttes ”ei”?

dsc_0191



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

#negatiivne

Täna oli lihtsalt üks ”sellistest” päevadest…

Hommik oli imeline. Üks parimaid, mis meil viimasel ajal olnud on. Ma olin nii ärevil, tänulik, rõõmus ja lihtsalt… õnnelik. Aga alates lõunast on kõik lihtsalt… pekki läinud. Üks halb uudis teise järel. Üks hullem, kui teine. Ja ma ei tea… tahaks selle endast välja elada, aga ma ei oska, ma ei suuda, ma ei jaksa.

Ma ei saa aru miks, miks meie. Miks mina. Hetkel tundub nagu meiega juhtuksid ainult halvad asjad.

Ma olen kade. Mulle tundub nagu teistele sajaks igast ilmakaarest ainult õnne sülle. Uksest ja aknast. Lihtsalt niisama. Ma tean, et see tegelikult nii ei ole, aga tundub. Ja ma olen kade.

Ma olen terve elu üritanud olla hea inimene. Teisi aidanud. Olnud aus, abivalmis, sõbralik. Tihtilugu enda tahtmised ja soovid tahaplaanile pannud, et teistel oleks hea, et nemad oleksid õnnelikud. Ja seda kasutatakse lihtsalt julmalt ära. Nagu… nahhui. Nii palju siis sellest, et mida külvad, seda lõikad.

Alles mõni nädal tagasi olin ma nii lootusrikas. Nii elevil. See saab olema uus algus. Aga ei.

Raske on. Raske on teha lapsele head nägu, kui tegelikult tahaks kerra tõmmata ja lihtsalt… nutta.

Aaaagh. Ma kõlan nagu mingi hale emo pubekas. Või üks neist ”lahedatest” blogijatest, kes mitte millestki rääkides postitusi vorbivad. Aga it’s fucked up. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et jälle… Et jälle pidin ma ühe oma ingli taevasse saatma.

Seda postitust alustades arvasin ma, et ei räägi veel. Ma ei teadnud kas olen veel valmis selle kirja ka panema. See teeks selle kuidagi…reaalseks. Keegi eriti ei tea veel. Ma arvasin, et peaksin enne lähedastele eraldi ütlema, või ette hoiatama, või ma ei tea, sest on neid kes siin lugemas käivad. Aga ma ei suuda. Ma ei taha järjekordset akward vestlust, et ”kuule ma olin, aga ma nüüd enam ei ole”… Ja mida sa sellisel puhul öelda oskadki? Kuidas sa lohutad? Sa ei saagi midagi teha.

Raseduse katkemine pole tegelikult nii harv juhus, kui arvatakse. Seda juhtub paljude naistega. Mõnega korra. Mõnega rohkem. Mõnega liiga palju. Aga fakt on see, et seda juhtub. Iga jumala päev. Igas maailma otsas. Ja sellest ei räägita eriti. Vähemalt mitte avalikult. See salatakse maha. Justkui see oleks midagi tabu. Jah, ka mina tunnen end sandisti. Nagu mina oleksin süüdi. Nagu ma oleksin saamatu, et ei saa isegi nii lihtsa asjaga hakkama, kui seda on raseduse hoidmine.

Aga see pole nii. Sina pole süüdi. Mina pole süüdi. Keegi pole selles süüdi.