Dokumentaal, mis kinnitab mu mõtteid sünni viisist ja selle mõjust beebile, ning tema edasisele elule

Vaatasin täna ühte dokumentaali ja see tõi jällegi pinnale mu allasurutud tunded ja mõtted sünnitusest. Räägin siis filmist nimega ”microbirth”, seda saab ka etv2 lehel järele vaadata (SIIT). Soovitan kõigil vaadata, sest see peaks nii mõnegi inimese mõtlema panema.

Mulle kinnitas see film ainult seda, mida niigi uskusin ja nüüd on see suuresti ka teaduslikult tõestatud. Täiendavad uuringud alles käivad, sest keegi pole varem seda nii süvitsi uurinud, ega tulnud selle peale, et viis, mil me siia ilma tuleme, mõjutab meie tervist.

Keisri abil sündinud beebid erinevad oma mikroobide poolest loomulikul teel sündinud beebidest.
Loomulikul teel sündinud beebi ahmib sündides endasse ema baktereid, saab neid kohese nahk-naha kontakti ja rinnal olemisega. Keisri beebi jääb aga vähemalt ühest sellisest liigist ilma. Minu puhul jäi Annu ilma kõigist kolmest (keiser, 8h emast eemal ja kellegi teise rinnal, esimene toit pudelist ja rpa – ta sai taolised bakterid mujalt, aga need ei olnud tema jaoks niiöelda õiged).
Need mikroobid on aga elutähtsad ja mõjutavad last terve tema ülejäänud elu. Väidetavalt on siis keisriga sündinud lapsed hilisemas elus suurema riski all. Diabeeti ja astmat esineb keisri teel ilmale tulnud lastel lausa 20% rohkem, lisaks seedeelundkonna haigused, nagu crohni töbi jms. Ka rasvumist esineb keisri lastel rohkem.

Filmis toodi välja ka rinnaga toitmise tähtsus ja see, miks sisaldab rinnapiim teatud suhkruid, kui beebi pole suuteline neid seedimagi. Tuleb välja, et need ongi seal selleks, et toita häid baktereid, mis beebi kehas pesitsevad (need on spesiaalselt selle beebi ja nende bakterite jaoks loodud). Seega aitab rinnapiim beebi mikroobidel küpseda. Ja sellepärast soovitataksegi rinnaga toita vähemalt kuus kuud, ning võimalusel kuni kaks aastat, et lapse immuunsüsteem oleks võimalikult tugev. Seda kõike tänu rinnapiimale. Kui see osa aga vahele jätta, võime häirida ka beebi immuunsüsteemi harimist.

Aga ei jaksa mina kõike ära seletada, mida seal räägiti. Väga huvitav film igatahes ja soovitan vaadata. Seal räägiti paljust muustki tähtsast, mitte ainult sünnist ja rinnaga toitmisest (sh ka sellest, mida saaks ema ise ära teha, et beebi saaks keisri puhul veidikenegi vag. baktereid). Põhimõtteliselt räägiti erinevatest põhjustest, miks tänapäeva lapsed on niivõrd haiged ja mida muutma peaks.

Ma olen ju alati arvanud, et Annu sünniviisil ja tema meeletutel terviseprobleemidel on seos. Kuigi ta pole selle aasta ja kolme kuu jooksul kordagi olnud nohus, köhas või mõnes viiruses, siis esimesed kuus kuud olid rasked. Tohutud gaasid, refluks haigus, lihaspinged ja kõik see hullumeelne… Kõik see justkui klikiks sellega, et ta jäi sünnijärgselt nii paljust ilma… No ja muidugi see, mida too film küll ei kajastanud, aga mille tõesusesse ma siiski usun.
Ma usun, et Annu hirm minu kaotamise ees, tuleneb ka sellest, et ta oli minust niivõrd kaua eemal… Kuigi ta ei mäleta seda kogemust, siis olen ma täiesti kindel, et see mõjutas teda vaimselt ja kuskil sisemuses on see siiski alles. Toon siia võrdluseks selle väikse Emily, kes läbi peksti. Ta suure tõenäosusega ei mäleta seda kogemust (jumal tänatud), aga ma olen täiesti kindel, et see mõjutas teda vaimselt.

Ühesõnaga, ma ei hakka kedagi ümber veenma, või rinnale tagudes karjuma, et just mul on õigus. Ma lihtsalt rääkisin natukene mida ma hetkel usun ja soovitan teile filmi. Ei ole vaja hakata mulle siia alla laduma hunnikutes kommentaare, et mind ümber veenda. Las igaühele jääda enda arvamus ja jääme viisakateks. Aitäh! :)

Kuigi väga huvitav oleks teada kas ja kui suur see protsent ikkagi on, et keisri beebid, karmimal viisil sündinud ja sünnijärgselt suurte läbielamistega lapsed, on ‘raskemad’…



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Keiser, aasta hiljem – see ikka veel piinab mind

Pooled teist pööritavad ilmselt silmi ja mõtlevad, et ‘oeh, jälle ta jahub sellest keisrist’. Jah, jahun jah! Kui sa ei viitsi seda ”kuulata”, siis seal lehe ülemises nurgas on üks punane ristike. Palun vajuta seda ja lase siit jeed!

Vaatasin eile õhtul ühe imelise naise videot keisrilõikest. See lohutas mind ja poetasin isegi paar pisarat. Aga siis tegin saatusliku vea ja vaatasin ühe video sellest, kuidas keisrilõiget tehakse.
Mu süda kukkus saapasäärde. Ma ei tea kas kõiki beebisid nõnda koledal kombel tangidega välja sikutatakse, aga too pilt oli rohkem, kui kohutav. Mul oli sellest titast nii-ii kahju! Ta ei olnud veel päriselt väljagi sikutatud, kui talle juba see tatipump kurku suruti, nii, et laps öökis. No ma saan aru, et see on vajalik, et laps hingama hakkaks, aga beebi seisukohalt on see ju tegelikult päris jube. Sind lõigatakse lambist välja, kistakse tangidega, lükatakse orasid kurku, eemaldatakse emast jne…
Selle lapse silmad olid nii ehmunud ja hirmu täis, et mu süda lihtsalt purskas verd. Ta vaatas juba mõni hetk peale sündi ringi ja otsis pilguga ema. Aga selle asemel nägi ta pimestavaid lampe ja maskidega onusid-tädisid, kõik võõrad hääled ja lõhnad.

Nagu ka mina, oli ka too naine üldnarkoosis ja laps viidi hoopis kuskile mujale minema.

Ma lihtsalt nutsin, kui samastasin Annut selle beebiga. Annu kogemus oli ilmselt veel rämedam, sest ta oli mu vaagnas peadpidi kinni ja teda tuli reaalselt sealt jõuga välja tõmmata, lisaks sellele lõigati talle veel noaga näkku ja eemaldati minust kaheksaks tunniks, nii, et ta pidi läheduse ja ternespiima asemel leppima pudeli ja külmade kätega.
Ma kujutan ette, et see on ühe väikse hinge jaoks äärmiselt traumeeriv.

Tegelikult sain ma eile millestki aru. Minu jaoks ei ole kõige hullem see, et Annu sündis keisriga, vaid see, et ta eraldati minust niivõrd kauaks ja ma jäin tänu narkoosile ilma tema esimestest elutundidest. Ma olin jumal-teab-mitmes, kes teda alles hoida sai, tema esimene söök ei tulnud minult ja kõik muu, millest ma muidu ilma jäänud ei oleks.
Oleks see keiser vähemalt seljasüstigagi toimunud, suudaksin ma ilmselt sellega leppida. Ma oleksin tema sünni hetkel olnud teadvusel, ma oleksin saanud kuulda ta esimest nuttu, ma oleksin saanud pakkuda talle oma lähedust, mida vastsündinu ju nii väga vajab… Ma tunnen nagu mind oleks röövitud. Aga ma olen tänulik, et sünnitus algas ise ja laps oli valmis siia ilma saabuma… Kuigi mitte sel kombel.

Ma mäletan siiani esimest korda, kui mees lapse mulle tõi. Ma ei saanud mitte millestki veel aru, lihtsalt vahtisin seda pampu, mind isegi ei pannud kurvastama või sellele mõtlema, miks tal näos mingi verine kriips on. Ma justkui ei saanduki aru, et see on minu titabeebi. Beebi, keda olen nii ammu oodanud. Ja mina ei tundnud mitte midagi.

Ma tean, et paljud vaidlevad sellele vastu, aga mina siiralt usun, et tänu sellele kogemusele, oligi Annu esimene elupoolaasta selline, nagu ta oli. See ei pruugi nii olla, aga mina seostan neid kahte.
Ehk lihtsalt otsin seletust sellele, miks kõik nii läks…

Aga ehk oligi mulle sellist kogemust vaja, et ma suudaksin hinnata oma tugevust, oma last ja seda, kui mul ehk järgmisel korral veab ja saan loomulikuma sünnituse.
Ma suudaksin leppida, kui saaksin vajadusel järgmise keisri kasvõi nii, et olen teadvusel. Kuigi see tundub väga hirmutav. Olla ärkvel ajal, mil sind lahti lõigatakse.
Ma peaksin kohe uurima hakkama, mismoodi see keiser Eestis välja näeb. Kas mees saab juures olla? Kas laps antakse vahetult peale sündi emale, või viiakse kuskile mujale? Need on nagu kaks kõige tähtsamat asja minu jaoks. Kuigi ma ikkagi nii loodan, et sel korral läheb kõik paremini ja saan natukenegi seda nägu sünnituse, nagu hinges soovin.



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!