Kui üks üritab vlogi teha

Mõtlesin eile hommikul, et teeks ka vlogi. Näitaks milline meie maja praegu välja näeb, räägiks mis veel plaanis on ja näitaks mis me siin päeval üldse teeme jne… Oh mind rumalukest!

Tegin esimese klipi ära, ning avastasin, et ma näen välja nagu ma oleksin elevandikarja alla jäänud rääbis! Panin ruttu veits krohvi peale, et ehk päästab midagigi. No veidikene päästis, sest nüüd nägin ma lihtsalt rääbis välja.
Eks tuleb leppida ja elada sellega, mis sulle antud on. Isegi, kui see tähendab, et sa pead välja nägema nagu 15 päeva jutti joomapeal olnud alkass. Aga see selleks…

Käisin mööda elamist ringi ja seletasin igast nurgast mis seal oli ja mida me sinna tahame. Filmisin ilusti seda, kuidas ma koos lastega raamatuid loen ja puslesi kokku panen, ning tegin nalja, nagu jutustaksin oma parima sõbrannaga, mitte poole Eestiga.

And then shit went down…

Kõigepealt lõppes meie raamatute lugemise filmimine täiesti lambist ära, aga ega ma seda siis kohe märganud. Ma lasin rahumeeli veel 10 minutit edasi, arvates, et kogu nunnundus jääb peale. Oleks te vaid näinud kui armsalt Annu kõiki asju raamatust nimetas ja kuidas ta hiljem tagataustal Joeliga mängis, kuni mina haldjate koogivõistlusest lugesin… Mälukaart oli täis, ning ma avastasin, et 2 ja poole tunniga olen ma pea 30 minutit filminud. Edu.ee mulle selle monteerimisel, mõtlesin ma vaid, kui mäluka arvutisse tühjaks laadisin. Ja edu.ee ka neile, kes seda kolm tundi kestvat vlogi vaadta viitsivad…
Kuna ma juba arvutis olin ja ootama pidin, käisin käbe facebookis, ning nägin, et mees on mulle öösel töö juurest kirja saatnud, et ma võiksin täna saiakesi teha. Ideaalne! Filmin seda ka, ning pärast panen kiirenduse peale ja taustaks mingi armsa muusika. Nagu unistus!

Ja unistuseks see jäigi, sest poole tegutsemise pealt avastasin ma, et soola pole. No tegin siis taigna ilma soolata. Viga!
Kui ma olin meie taigna ilusti kerkima pannud ja kõik loomulikult üles filminud, avastasin ma, et mälukas on JÄLLE täis. Järgmised 30 minutit, mida ma igavesti monteerin… Aga mis siis ikka, laadisin mäluka JÄLLE tühjaks. Seda kõike vaid selleks, et avastada, et ma olen täielik saabas. Mitte, et see tegelikult mingi eriline uudis oleks, aga noh… Igatahes, ma olin oma targa ajuga praeahju poole kuumemaks keeranud, kui plaanis oli, ning tainas oli seal juba küpsema hakanud! Vandusin omaette seda õnnetut päeva ja samal ajal nokkisin taignast küpsenud osad välja, sest milleks ometi uut tainast tegema hakata, eksole?

 

Rullisime Annuga saiakesed valmis ja panime ahju. Aga kui oli aeg lõpptulemust filmima hakata, sai kaameral aku tühjaks. Vot siis viskas mul küll kaane pealt ära ja ma lõin kogu vloggindusele käega – põrgusse see jama! Tahate nähe, kuidas me elame? Tulge siis külla, sest mina selle kaamerajurakaga küll enam ühtegi vlogi ei tee. :D

Aaa, ja unustasin lisada, et saiakesed läksid ka täiesti pekki. Nendega võiks minna huligaanitsema ja kellelgi aknad sisse visata. Mees naeris, et kui pankrott majja tuleb, siis saame vähemalt mu saiakesi lutsutada. Seega, seegi hea, eks? :D

Miks on nii, et iga jumala kord, kui mul on vaja, et midagi hästi välja tuleks, siis see NEVER ei tule hästi välja? Palun öelge, et ainult minu karma pole bitch, ning seda juhtub kõigiga. :D



 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Maakad Tallinnas

Me Annuga tulime juba mitu päeva varem Tallinnasse, selle sama sõbranje juurde, kellel on Anukast kaks nädalat vanem poeg. Hommikul kell 11 hakkasime Räpinast liikuma ja õhtul kell kuus jõudsime alles kohale. Reis oli… pikk. Ja tüütu.
Annemaia pidas suht hästi vastu. Räpina-Tartu sõitsime bussiga, üle tunni aja. Pool tundi enne Tartusse jõudmist jäi ta lõpuks mu sülle magama. Ärkas ta selle peale, et hakkasin talle jopet selga toppima ja üritasin kõhukotti paika saada.
Bussijaamast linnaliiniga rongijaama. Rong läks veidikene peale kahte, ning jõudis Tallinnasse kaks ja pool tundi hiljem. Õnneks seebitas sõbranna oma mehe pehmeks ja nad tulid meile autoga järgi.
Rongisõit oli kõige tüütum. Annu ei tahtnud üldse magama jääda ja turnis IGALEPOOLE. Ja kui ma ei lubanud, siis hakkas kisama.
”’Ooo miks see maailm on nii ebaõiglane koht, miks ma ometi ei võiii vankri otsas püsti seistes, ja mähkmekoti rihma närides, üle rongi kriisata?”

PicMonkey Collaged

Lõpuks vajus ära.

wpid-img_20150609_161542.jpg

Õhtul tähistasime väikese koogiga Annu 8. minisünnarit.

wpid-img_20150611_005914.jpg

Järgmine päev möödus meil shopates. Skoorisin endale paar pluusi ja püksid. Annule #EBA2015 äutfiti jaoks viimase lihvi ja paar lühikeste varrukatega body.
Ning kuna ma polnud endiselt kindel midaaa ma ometi sinna galale selga panen, varusin endale veel paar asja, et õhtul siis valin midagi välja.
Käisime kiirel burksi ringil ja lapsed vesistasid suud. Annukas kriiskas mu peale, nagu tavaliselt. Tahtis ka vist ampsu. Miks tema peab mingit maitsetut kamapalli mäluma, kui emme mugib rämpsu? :D

wpid-received_857155614332436.jpeg

See on küll esimene ja viimane kord, kui ma Balti jaamas burksi söön. Mingi vanem mees hakkas meiega rääkima. Alguses küsis, et kui vanad meie lapsed on, me vastasime. Ebaviisakas oleks ju ignoda ka olnud? Siis oli veits vait ja lihtsalt jõllitas meid. Üritas veel juttu üleval hoida, ja rääkis midagi *hui enam mäletab mida*. Lõpks jäi vist teemadega hätta, ning küsis, et kui palju me lasteraha saame. Tol tüübil oleks küll ühte ”kuidas naistega juttu teha” koolitust vaja olnud. :D

Ja siis kustus Annu jälle kõhukotti ära, nagu väike inglike.

wpid-received_857155567665774.jpeg

Õhtul tuli ka teine sõbranje meie juurde, et järgmisel päeval oleks hea kõik koos end sättida. Korraldasime peale laste magama saamist väikese moeshow. :D

wpid-dsc_0086

wpid-dsc_0082

Mulle tegelikult väga meeldis see pükstega variant, aga mul polnud sobivaid kingi ja pintsak oli ka veidikene õlgadest suur.
Kuni järgmise päeva õhtuni olin kindel, et panen ikkagi selle bling-bling kleidi, sest teine tundus nii… mõttetu, odav ja tavaline. Ka sõbrannadest polnud mitte essugi abi. Muudkui ‘ma ei tea ja ma ei tea’, kui küsisin kumb neile rohkem meeldib. Õnneks aitas lõpuks juuksur/meikar mul otsuse langetada. Ning ma olen väga rõõmus, et ma sedasi otsustasin. Selle kleidi kasuks rääkis ka mugavus. Niigi piinlesin kingade pärast, oleks kleit ka veel selline piinarüü olnud, oleksin ma ilmselt pesus ja paljajalu koju kõmpinud.

Meikar/juuksur, kelleks oli Piia Eller (piiaellermakeup.blogspot.com) tuli kella 16.00 sõbranna juurde koju. Väga mugav võimalus ja ma olin super rahul. Väga tore vastutulelik naine. :)

Need kingad tekitasid mulle mõlemale jalale villid, ning käies oli tunne, et keegi saeb mul nüri noaga varbaid otsast ära. Nii kui lifti ukse taha jõudsime, viskasin kingad jalast ja ohkasin kergendatult.
Ka Annupannukas ei pääsenud sõjahaavadeta. Ta sai nohu! Ja nüüd on ta elus esimest korda haige. Õnneks/kahjuks pole tal palavikku. Ja täna lisandus nohule ka silmapõletik(?) vist. Alguses tuli ühest silmast kollast paksu pläga (rähma?), nüüd tuleb juba mõlemast. Paneks pildi, aga see on suht rõve… Nii ”tore”, et meie perearst pmt terve suve puhkab.
Hetkel teen talle inhalaatoriga auru ja imen selle voolikuga tatti. Päris rõve on see voolik, aga harjub ära. Ei pea vist ütlemagi, et mitte kumbki neist tegevustest talle ei meeldi ja käib suur võitlus.

wpid-received_857335587647772

Päev peale galat otsustasime, et nüüd on kindlasti vaja ühte chillimise päeva. Et lapsed saaksid puhata ja rahulikult kodus mängida, ilma, et neid kuskile kaasa veetakse, kus nad tegelikult olla ei taha.

wpid-dsc_0065.jpg

wpid-received_857155654332432.jpeg

Need kaks on koos ikka vaieldamatult armsad! Mis siis, et Annukas käitus nagu printsess herneteral, ja kukkus iga jumala kord südantlõhestavalt nutma, kui poiss talle liiga lähedale läks. Tasus Oliveril Annut ainult varbale patsutada, kui Annukas juba nuttis, nagu oleks nuga saanud. :D
Annu õppis Oliveri pealt käputamist ka. Kui tal body seljast ära võtsin, siis ajas end ilusti maast lahti ja käis käpuli. Ei saanud vist parketi peal edasi oma palju kõhuga. Aga muidu on tema põhiliseks liikumisviisiks ikkagi roomamine. Ta nagu oskab käputada küll, kui tahab, aga ta lihtsalt… ei tee seda.
Igatahes, meil oli ütlemata tore! Aitäh P. et meid neli päeva kannatasid! ;)
Nii hea oli sama vana last omava emaga suhelda – sarnased mured ja rõõmud jne. Ning eks meil omavahel oli ka palju kaotatud aega vaja tasa teha. Me polnud juba aastaid korralikult silmast-silma jutustada saanud. Olime ju kunagi parimad sõbrannad, tegime koos tulevikuplaane, kuidas me kõrvuti majades elame ja… ohjah. Ajalugu vaikib selle koha peal. :D

Arvake ära, kui suur summa siin peitub?

Arvake ära, kui suur summa siin peitub?

13ndal hakkasin siis tagasi reisima. No nii jubedat reisi pole mul kunagi olnud. Ma sõna otseses mõttes mõtlesin, et ma suren sinna selle titega. Asju oli ka umbes kolm korda rohkem, kui tulles. Ma tulin juba geniaalsele plaanile, saadan pooled asjad pakiautomaadiga! :D

wpid-img_20150613_093756.jpg

Kõigepealt linnaliinibussi ja trammiga – 40 minutit, siis rongiga – üle 2,5 tunni, siis vahtisin bussipeatuses sada aastat, et sõita veel 10 minti bussiga (jalgsi oleks ka kiiremini saanud!), siis ootasin veel pool sajandit ja seejärel haudusime veel tund kakskümmend bussis. Laps virises terve tee… Vaesekene oli näljane, väsinud ja higist üleni märg. Väga rõve oli olla. Kõik kleepus ja… võehh! Never ei taha enam nii reisida! Esimesel võimalusel tuleb need ARK’i eksamid ära teha.
Koju kõndimise ajal jäi Annu lõpuks magama, aga ärkas 15 minuti pärast, kui olin just mõelnud, et ‘jess, saan pesus ära käia, enne kui ta ärkab’. No mis siis ikka. Andsin kisakõrile süüa, küürisin ta puhtaks ja panin tuttu ära, ning siis sain lõpuks ennast ka ära kasida ja veidikene hinge tõmmata.
Kaheksa tundi reisimist – nagu tööpäev.

Ega karma pole naljaasi

Nägin täna lõustaraamatus ühte tuttavat halamas: “Küll see maailm on ebaõiglane koht, miks tema peab nii palju haiget saama – mida ta ometi nii kurja teinud on?” Ütleme nii, et ma vana, kuri mutt itsitasin küll täiega pihku.
Nimelt on too tšikk ikka selline puuk, et karju appi. Neid lugusid ja tegusid on ikka tohutuuuult, aga kuna ma pole kellelgi jalgu hoidmas käinud, ega ise midagi pealt näinud, siis nendest ma parem ei räägi. :D

Kunagi, kui me alles väiksed olime, ja ma ta pahaaimamatult endale külla kutsusin (sest ta oli meie koolis uus ja ma tahtsin sõbralik olla!), rottis ta mult mingi kolm paari kullast ja hõbedast kõrvarõngaid ära (mis olid kingituseks saadud, muide), sel ajal kui ma vetsus käisin. Ma ei julgenud oma emale öelda, ning ammugi mitte ei julgenud ma tollele tšikile midagi öelda, sest ta oli minust mitu aastat vanem (aga käis samas klassis – khmkhmk) ja umbes poole suurem (:D) Aga wtf, ma kutsun su heast südamest külla ja sa rotid mu tagant nõnda naglalt?
Ükskord varastas ta kooli garderoobist mu megalahedad kindad ära, ma JUST olin need saanud. Päris ei olnud tige noh…
Ja siis oli veel selline lugu, et ta ajas mu tolleaegsele ”elu armastusele” mingit saasta (jumal seda enam mäletab mida) ja pani ta reidis mu vv’ks, ajal kui ma õpetaja juures midagi küsimas käisin (mingi arvutitund vist oli ilmselt?). Karta on, et tüüp enam never mu poole ei vaadanud ja minust suuuuure kaarega mööda käis. :D
Aga kõige nahaalsem tegu, mis ei lähe mul vist iial meelest – tšikk pätsas mu botased ära ja siis tuli nendega mulle uksetaha!!!

Mul on Maximast kõrini

Maximas käimine on nagu tähelepanumäng! Põhimõtteliselt iga jumala kord saan ma millegiga tillist ja mind ajab juba ennast ka nii närvi, et ma ei kontrolli KÕIKI triipkoode üksipulgi läbi.
Näiteks eile. Vaatasin, et ohh ühel mänguasjal on hea soodukas. Nimi klappis sildi peal ja kiirelt viskasin ka pilgu triipkoodile. Sobib. Lendas korvi.
Ning nagu alati, siin enne poest väljumist kontrollin tšeki korralikult läbi. Nagu pidevalt juhtub, siis ka sel korral oli mänguasja hind hoopis teine, mis mina olin vaadanud. Läksin kassapidaja juurde, et vot selline lugu on. Olin endas üsnagi kindel, sest ma ju kontrollisin koodi! Tema aga ütles üsnagu üleolevalt: ”kindlasti mitte” ja tormas riiuli juurde. Mina pugesin siis ka väravate vahelt tagasi ja vaatasime asja koos uuesti üle. Tuli välja, et ma olingi jälle valesti vaadanud ja koodi lõpp oli väikese erinevusega. Mänguasjal 149, aga sildil 194. Aga sellise koodiga mänguasja muidugi riiulil üldse polnudki… Kahju 3 euri.
Ja taolisi kordi on ikka omajagu. Ükskord ostsin kana. Vaatasin, et oh, vapsee hea hind. Kontrollisin nime, klappis täpselt. Kontrollisin koodi. Täiesti teine. Ja muidugi sellise koodiga liha seal ei olnud. Silt oli ilusti sätitud täpselt sinna kallima liha alla. Tihtipeale ei leiagi ma üldse siltide seast õige koodiga toodet ja asi jääb ostmata… Aga mõnikord kiiruga ma unustan, et selline kammajaa selle Maximaga on, ning usaldan lihtsalt nime ja asjade/siltide paigaldust, ning siis kassas avastan, et oppaaaa. Ja siis pole enam kedagi süüdistada ka. Pood ”ei tee” ju midagi valesti. Müüja saab kohe öelda, aga kood on ju teine.
Mängivad lihtsalt inimeste tähelepanuvõimel ja eksitavad oma kliente.

Kas selliseid poode on veel, või on ka teie kodukoha Maxima sellise teguviisiga?

Miks ma vahepeal eemal olin – mis siin ikka ilustada

Ilmselt panite tähele (või siis ka mitte), et ma mingil hetkel olin suht eemal ja ei bloginud, aga askis ikkagi vastasin pidevalt. Ükskord aga kadusin ma ka sealt nädalaks ära, ning paljud olid mures,et mis ometi juhtus. Ma ei tahtnud sellest eriti rääkida, sest kellele ikka meeldiks tunnistada enda vigu ja rääkida avalikult suhteprobleemidest, ning ajasin mingit suvalist häma. Alates sellest ajast on ikka huvilisi olnud, et mis siis ikkagi juhtus, et minusugune askipede järsult pausi tegi.

See oli umbes siis, kui Annu oli kolme ja poole kuune. Ma olin juba 3,5 kuud magamata, stressis ja eneka äärel. Laps muudkui röökis ja möllas, aga mina olin koguaeg temaga üksi. Kui laps nuttis, siis ei olnud mul sellist võimalust, et astun viieks minutiks eemale ja rahunen maha, sest mul lihtsalt ei olnud kedagi. Või kui mees oligi kodus, ei aidanud see muhvigi, et lapse talle andsin. Laps ikka röökis ja vat, et veel hulleminigi, sest ta tahtis ju ometigi ainult mind. Sest nii oli ta harjunud. Algusest peale oli ju emasüli see kõige turvalisem ja mõnusam koht, emme musid ravisid kõik valud ja ainult emmega on mõnus ja tore. Ühesõnaga, ma olin läbi nagu läti raha. Ning teadupärast tekivad siis ka kergemini tülid. Pluss siis veel hormoonid (mille olemasolu ma ei tunnista!). Ma süüdistasin meest, et ta on nii palju tööl (kas ta on üldse tööl, äkki käib ringi hooramas – RAUDSELT on tal seal mingi linnuke! Ma olen psühho eit, I know), et ta ei hooli meist ikka üldse, et ta ei armasta mind ja et ta on üldse üks igavene mölakas. Mis mõttes ta julgeb praegu selle taldriku siia laua peale jätta? Kas ma olen mingi koristaja tal või!? The usual. Ja karta on, et vaesel mehel, kes on samuti ju väsinud, kopa ette viskas ja ta mulle midagi lõpuks vastu kobises. Selle peale läksin mina muidugi veel rohkem kettasse, et mis mõttes ta mulle nii ütleb, mul polegi teda vaja – saan ise ka hakkama, vot nii kõva mutt olengi! (nagu selles artiklis siin, mida hilaaegu lugesin)


Ühesõnaga, läksime täiega raksu ja ma mõtlesin, et nüüd ongi finito ja mina hakkan kotte pakkima. Õnneks tuli mõistus pähe. Mis siin ikka ilustada ja varjata, pole mina ju mingi ninnu-nännu-kõik-on-nii-roosa-ja-mu-elu-on-perfektne tüüpi blogija. Diip shit noh.

Lisaks aitas kaasa ka veel see, et mingi sitavikat käis askis mulle väsimatult heiti jätmas. Et mul oleks ikka tore ärgata ja esimese asjana lugeda milline laev ma olen (SU MEES PETAB SIND, JÄTAB SU KOHE MAHA – NÄGIN TEDA SEAL-JA-SEAL TEDA-JA-TODA PÕRUTAMAS – jeeee rait) ja üleüldse võiksin end põlema panna. Nii tore, armas ja nunnu, et võiks sellele anokale lausa shampa välja teha! :D
Mind üldiselt ei kõiguta eriti see õelus ja muu shit, paks nahk on juba kasvanud, aga vahel viskab ikkagi kopa ette ja astusin lihtsalt korraks olukorrast välja, ning tegin väikse pausi. Kahjuks/õnneks olen ma piisavalt suur tähelepanuhoor, sest blogimist ja askitamist ma lõpetada ei suuda. Ning ma arrrmastan kirjutamist – mis siis, et kirjavigadega ja ajan ainult hülgemöla suust välja!