Tahtsin sel teemal juba ammu niikuinii kirjutada, aga kui keegi mulle täna SELLE video aski linkis siis… mul läks lihtsalt süda pahaks ja silme eest kiskus mustaks. Need tüdrukud on ÜHETEISTKÜMMNE AASTASED!!! Lapsed, kes peaksid maja taga matsu mängima, mitte arvuti kaamerasse perset hõõrutama ja siis selle video netti üles panema. Tule jumal appi. Kui ma olin üksteist, siis ma mängisin kodu, ja sõbrannadega sellist tagaajamise mängu nagu ‘karu’. Ise mõtlesime selle mängu välja. Vähemalt nime. Põhimõte oli sama nagu matsus. Ja meil oli sitta kanti lõbus. Mängisime seda tundide viisi ja iga ilmaga. Tõsi, olid ka mul omad ‘suured armastused’ ja enda arvates olin mega beib ja suur naine, aga hinges olin ma siiski laps ja käitusin ka nagu laps.

Kuidas ma kasvatan oma last sel planeedil, kui siin elavad sellised inimesed nagu Miley Cyrus, Nicki Minaj ja muud õudukad? Kõik sellised idiootsused mõjutavadki ju lapsi. Laps vaatab muusikavideot, näeb kuidas seal tšikid sõna otseses mõttes paljalt ringi silkavad ja aelevad mingite martidega, või siis mingi asja otsas/peal/all, ning mõtleb et see ongi normaalne, et see ongi lahe? Et nii ongi okei käituda?
Kuidas ma teen oma lapsele selgeks, et see ei ole normaalne ja mõistusega inimesed nii ei käitu? Kuidas ma teen talle selgeks, et see, et paljud teised midagi sellist teevad, ei tähenda, et ka tema peaks seda tegema (see kehtib siis ükskõik mille muu kohta ka). Kuidas ma selgitan talle, et ta ei pea midagi sellist tegema, et popp olla? Ma võin end ju surnuks rääkida, aga laps arvab ikkagi, et tema teab paremini ja emme on rumal. Alles hiljem, aastate pärast, mõistab, et emal oli tegelikult õigus.

Minu ema tegi minu kasvatamisel võrdlemisi head tööd, ja minust ei kasvanud lapsprostituuti. Ma ei aelenud iga nädalavahetus uue tüübi kaisus, ega joonud end mällerisse, ma isegi ei suitsetanud. No ma praegu ka ei suitseta… Ega aele võõraste martidega… Ega joo end mällerisse… Enivei. See mida ma öelda tahtsin on see, et minu ema ei pidanud mulle selliseid asju seletamagi, ma tead juba ise, et see ei ole normaalne ja mitte ükski endast lugupidav ”naine” nii ei käitu.
Võib olla oli asi selles, et kasvasin maal, väikses külas ja üksinda. Mul ei ole õdesid-vendi, kes oleksid minuga sarnases vanusegrupis. Ainult 9 aastat vanem vend. Aga tema oli juba suur mees, kui mina alles asjadest midagi jagama hakkasin. Ja samas külas ei elanud ka mitte ühtegi teist last. Mul oli nii kurb ja üksik kasvada, tundsin koguaeg ühest mängukaaslasest puudust.
Ma käisin väikses maakoolis, kus kõik teadsid kõiki ja iga pisiasi su elust oligi kõigile kaks sekundit hiljem teada. Kõik teadsid kes kellega käib, või kes su vanemad on. Või oli asi selles, et ma lihtsalt olingi võrdlemisi arukas ja ‘kiiremini arenenud’? Kui ma põhikoolis enda ümber vaatasin, siis tundsin end küll nii, nagu ma oleksin lasteaia lõpupeole sattnud. Eriti poisse vaadates. Ise on 16-aastane, aga loobib keset vene keele tundi paberlennukeid. No ei ole normaalne ju. Mitte, et ma ise oleksin mingi number üks eeskujulik olnud, aga… Ühesõnaga, nüüd tagasi vaadates, siis mina olin küll päris mõistlik, mitte mingi wild child…
Okei, ma kaldun väga teemast kõrvale siin.

Tulin ju siia rääkima, kui häirivad need haanamontaanad ja nikinäkipersekäkid on. Endalgi on piinlik vaadata neid videoid, mis siis veel laps seda nähes arvata võib? Ja ma ei saa last ju puuri aheldada, või vati sisse toppida, et ta enne 18. sünnipäeva millegi sellisega kokku ei puutuks. Igal pool meie ümber on niiiii palju erootikat, et mul hakkab lihtsalt paha. Ei, ma ei ole Ema Theresa isiklikult, kes on maa peale laskunud, et inimkonda päästa, aga see ei ole ju väga okei, et keset JÕULULAUPÄEVA lastakse telekast pmt porri? Piisab ainult mõni muusika kanal tööle panna ja seksi ABC on poole tunniga selge.

Teine õudukas, mille eest ma tahan oma lapsi kaitsta, nii palju kui võimalik, on tehnoloogia. Mul jooksevad õuduse värinad üle selja, kui ma näen kuidas AASTASED ja nooremadki lapsed aipäädide ja telefonidega ringi vuravad, või kuidas päevad läbi telekat vahivad. Ja siis emad-isad veel kaagutavad kaasa, ‘aga talle nii meeldib ju!”
Ei, ma ei ole tehnoloogia vastane, aga kuskilt läheb siiski piir! Viieaastasel ei pea olema oma ipadi, ega telefoni!!! Püha jeesus. Ausõna.
Ja mind hirmutab mõte sellest, et kui minu tütar saab kooliealiseks, siis peab tal ka ilmselt olema telefon, muidu ta ei ole lahe ja teda äkki ei võeta kampa. Ning mitte lihtsalt telefon, vaid mingi uhke nutitelefon, või äppel, või jumalteab mis imevidin veel selleks ajaks välja mõeldud on.

Mul ongi selline tunne, et ma pean endale viis titte taha laskma teha, et lapsel oleks kellega õues mängida, sest kõik ülejäänud Präänikud mängivad toas xboxiga, või vahivad teleka ees nagu viis kopikat. Ma kardan, et minu laps ei saagi seda kogemust, mis tähendab hiliste õhtutundideni õues mängida ja kuri olla ema peale, et ta käsib kell üheksa tuppa tulla. Ja kõik muu selline, mis veel 10 aastat tagasigi oli täiesti normaalne igapäev.

Just üks päev jalutasime mehega õues, kui ta ühel hetkel ütles, ”kuula”. Ja ma kuulasin, ega kuulnud midagi. Ütlesin, et ma ei kuule midagi, ja tema ütles ”täpselt, kus on mänguhoos lapsed ja nende kisa? Õues on imeilus ilm, aga näha pole MITTE ÜHTEGI last!”
Õues oli tõesti imeilus laupäev. Päike paistis, tuult ei olnud ja miinuskraade oli ka maksimaalselt kolm. Ideaalne ilm õues mängimiseks. Ja ma ei näinudki mitte ühtegi last. Mul hakkas lihtsalt kurb. Kurb ja masendav.

Mis teie arvate, kas on normaalne, et nii väiksed LAPSED jooksevad ringi ja mängivad kulli asemel libusid? Või, et 13-aastased poisiklutid käivad askis keppi küsimas? Mis oleks normaalne vanus lapsele telefoni muretsemiseks? Kui kaua võiks laps päevas veeta teleri-, või arvutiekraani taga istudes? Mida üldse sellest ”uuest maailmast” arvate? Minul igatahes on tuleviku suhtes suured hirmud.