Mu mehel on homme sünnipäev ja neil on tööjuures selline komme, et sünnipäevalaps viib sel päeval tööle kooki. Kui ta mulle hommikul seda meenutas, siis mu esimene mõte oli, et ehk pääsen ma kergelt – tõmban varrukast välja kaardi nimega ”mul on kolm last, kellest vanim on neljane ja noorim kümnekuune” ja ostan selle õnnetu koogi poest. Aga siis meenus mulle, et nad on mehed – enamus neist ilmselt ei teagi palju meil lapsi on, veel vähem, kui vanad nad on, st neil on jumala savi ja ainus mõte, kui mees ilmub kohale poekoogiga on neil vast ”issand mis naine sel J. on, isegi kooki ei suuda ise teha”*. Seega ulgusin veits sõbrannadele, seejärel ulgusin veits oma emale ja kuna keegi mu probleemi lahendama ei tõtanud, pakkisin end kokku ja suundusin poodi koogi jaoks asju tooma.

Kui on üks asi, mida mulle tõesti kohe üldseee teha ei meeldi (lisaks puhta pesu kappi ladumisele ja nõude pesemisele), siis selleks on küpsetamine. Eriti veel tortide-kookide küpsetamine. See ei tule mul lihtsalt välja! Aga plaan oli siiski kena – tahtsin teha SEDA imekerget torti, mida ma oma emaga ükskord tegin. Aga kõiiiiiik läks lihtsalt niiii rappa.

Esimese asjana oli vaja valmis küpsetada põhi. Idee poolest pidi see kerkima nii palju, et seda annab pikkupidi pooleks lõigata ja tekitada ühest põhjast kaks kihti. Minul aga see loomulikult ei kerkinud. Nagu üldse! Jäi selline mitte midagi ütlev plätakas lihtsalt sinna ahjuplaadile.

Mis siis ikka – helistasin taas emale ja ulgusin veits. Tema ei saanud aru KUIDAS see värk mul ei kerkinud, kui ma tegin kõik nii nagu ettenähtud. Aga mis siis muud, kui uuele katsele!

Mikserdasin taaskord mune ja suhkrut nii, et mu käsi peaaegu asju pakkima asus, et mind jäädavalt hüljata ning Bahamale parema elu peale kolida, aga tulemus oli sama – ahjuplaadilt vaatas mulle vastu vaid üks plönn. Seekord nägin isegi edusamme – plönn kerkis üsna hästi, aga millegipärast kukkus see kolinal kokku niipea, kui olin ahjuukse avanud.

Olin juba vihaseks saamas, sest no mida kammi, ahh? Kui keeruline saab olla ühe neetud biskviidi tegemine! Munad olid otsas, seega tuli uuesti poodi minna, et katse number kolm korraldada (loll, aga järjekindel!). Õnneks võttis selle tüütu kohustuse seekord enda peale sõbranna, kes otsustas mu nahad päästa ja ise mulle poest 2 karpi mune tuua.

Helistasin taaskord oma emale (ta on mul ikka nii hea!) ning ulgusin, et ka katse nr 2 kukkus läbi. Aru saades, et ma olen absoluutselt lootusetu juhtum, soovitas ta mul hoopis lasta sõbrannal munade asemel poest valmis tordipõhju tuua – neid ei saa ma ju omati pekki kuidagi keerata… Aga selleks hetkeks oli sõbranna juba munadega poest tagasi. Aga davai, savi, teen siis kolmest plönnist kolmekordse plönni!

Surusin maasikaid puruks, et nendega põhju võõpama hakata, aga siis avastasin, et mul vist ei olegi nii palju marju, et ma saaksin piisavalt toormoosi teha ja hiljem veel midagi koogi peale ka jääks. Olin ju arvestanud vaid ühe põhja möslamisega… Siis tuli mul geniaalne mõte – lõikan siis need plönnid veits väiksemaks. Kahjuks tulin ma selle peale muidugi alles siis, kui mul esimene põhi juba maasikatega kokku määritud oli, seega ei saanud ma teisi põhjasid mõõta. Aga ma olen ju teada tuntud geniaalne probleemilahendaja – võtsin sahtlist nöörijupi ja mõõtsin sellega esimese plönni pikkuse ära ning lõikasin selle järgi ka teised kaks ”õigesse mõõtu”.

Nüüd oli aeg teha vahukoore-toorjuustu kreem. Retseptis on veidi teistmoodi, aga mina tahtsin teha nii nagu me emaga tegime. Esmalt vahustasin ära vahukoore – terve köök on siiani pritsmeid täis ja ma leian neid ilmselt järgmise jaanipäevani, aga see on ka kogu päeva ainus asi, mis tuli mul välja nii, nagu ettenähtud (vahukoor siis, mitte pritsmed). Seejärel tuli vahukoor segada toorjuustuga. Ma EELDASIN, et see ei ole mingi raketiteadus, aga eiii… Tuleb välja, et toorjuust ei segune vahukoorega just nii hästi, kui mul meeles oli ja kui vahukoort liigselt kloppida, et toorjuustu tükke välja saada, flipib esimene hoopis ära ning läheb võiks!

Vot see on see koht, kus ma tahtsin päriselt nutma hakata, sest mida viiulit, ahh? Ja arvake nüüd kolm korda mida tegin mina – helistasin loomulikult oma emale, nagu viieaastane ja ulgusin, et ma viskan kõik aknast välja, jätan maha oma mehe ja seitse last, ning kolin siit kuskurat, sest nahhui see kook. :D

Kuuldes, et asjad hakkasid kuidagi eriti häälekalt köögis ringi lendama, tuli kohale taaskord mu päästeinglist sõbranna, kes läks JÄLLE poodi ja tõi mulle vahukoort juurde, et selle kemüüse seest veidi ära tappa üle võlli käivat toorjuustu maitset. Mul kulus sinna poolteist liitrit vahukoort, POOLTEIST LIITRIT! Ei tea kas ma peaks koos koogiga kaasa andma ka hoiatuse, et süüa omal vastutusel, sest võib tekitada diabeeti ja südamerabandust?

Valge shokolaadi asemel kasutasin mina tumedat, et veidikenegi seda läila-magusat maitset leevendada. Asjast tahtis osa saada ka Joel, kes otsustas Madli söögitööli ja pliidi vahel siiberdada ning käis mul peadpidi koogi sees… lihtsalt, miks?

Ja see oli nüüd see hetk, mil läks asi minu jaoks lihtsalt halenaljakaks, sest mida järgmiseks… Nüüd oli mul lihtsalt nii pohhui juba, et ma möslasin kõik suvalt kokku, viskasin maasikad peale ja lennutasin selle jama külmkappi. Ma tegin seda neetud asja pea viis tundi, ajal mil mul oli kolm last kõrva irisemas – üks tahab aidata, teine tahab süüa, kolmas tahab sülle, seda-toda-viiendat, appi, eiii. Never again, NEVER ma ütlen.

Positiivne on see, et mul on süda nii paha, et ma ei taha seda neetud kooki silmaotsaski enam näha!

*Jah, ma olen teadlik, et ma mõtlen kõigega alati 101x üle, aitäh märkamast*

Kas teil tulevad küpsetised hästi välja? Mida head te viimati tegite?