See on nagu kivisse raiutud, et kui meil on vaja hommikul vara kuskile minna, siis plika magab nagu nott. Nii ka täna. Pidin arsti juurde minema, et rasedusega arvele võtta. No ma oleksin lapse niikuinii koju mehele jätnud, aga asi on põhimõttes!
Muidu ärkab Annu kõige hiljem 7.30 ja siis vajub lõunaunne 12 paiku, aga täna ärkasin ma 8.16 ja okasroosike põõnas ikka veel. ”Muidugi, tüüpiline” mõtlesin ma ja ajasin end ohkega püsti. Kui on võimalus magada, siis ei saa. :D
Aga pean teda ikka kiitma ka. Olen nüüd üritanud tal neid öiseid söömisi välja juurida. Ei taha seda muutuste aega väga palju hilisemaks jätta, muidu hakkab ta uue lapse tulekut sellega seostama ja pärast mõtleb veel, et võtan temalt tissid ära, et need uuele titele üle anda. Ma ei taha, et ta mõtleks, et ma koristan ta omal jalust ära, sest uus beebi tuleb majja.
Igatahes, täna oli siiani parim öö. Ärkas vaid korra, kui õigesti mäletan, aga uinus väga kergesti ja palju nuttu nagu ei olnudki. Eile öösel ärkas ikka hommikupoole suhteliselt palju, peale 4’ja oli pidevalt üks kaebamine, aga mitte rohkem kui minutikene korraga. Ja öö enne seda… iga natukese aja tagant minut-paar nuttu, siis pöial suhu ja tuttu tagasi.
Kui esimest korda talle öösel tissi mitte anda proovisin, siis pakkusin piima asemel vett. Aga tundus, et see ajas teda veel rohkem tigedaks, kui fakt, et piima ei saa. Ta läks ikka väga endast välja ja röökis 26 minutit enne, kui ma viimsegi kannatuse kaotasin ja ikkagi tissi andsin. Koguaeg mõtlesin, et 5 minutit veel, kui siis ei ole rahulikumaks muutunud, annan tissi… Venitasin niimoodi aega 15 minutit edasi, kuni enam ei suutnud. See ikka ei ole õige asi. Seda peab kuidagi valutumalt ka saama teha. Ja hetkel tundub, et asi edeneb. Ei taha küll ära sõnuda, aga iga ööga on ju paremaks läinud. Ehk homme ei ärkagi enam. Oeh, see oleks nii mõnus. Panen ta õhtul üheksa voodisse ja ärkame koos alles hommikul…
Üks asi mida veel tähele panin – ma ei saa enam öösel tema kõrval magada nii, nagu mina tahan. Pean end riidesse panema, sest muidu ta tunneb vist piima lõhna. Kui rinnahoidja ja pluusiga magan, on rahu majas, aga kui niisama, siis… Otsib ja nutab, et miks ma ometi ei anna. :D
Järgmine samm on siis oma voodi tagasi vallutamine. Aga ma ei tea, kui hea mõte on seda kohe järjest teha. Vist mitte eriti? Öeldakse ju, et üks suur samm korraga. Kui jätan ta tissist ilma ja kolin veel oma voodisse ka, võib see talle natukene shokk olla. Ehk peaks veidikene vahet pidama, aga kui palju? Väga kaua ei taha venitada, sest ma ei tea ju kui kerge või raske see kolimine tal on, ja vähemalt 2 kuud enne uue beebi tulekut peaks sellega korras olema… Vist oligi nii, et iga suure muutuse vahe võiks olla vähemalt kaks kuud?
Aga teistel teemadel veel nii palju, et ma pean homme ikkagi minema glükoositesti tegema. Jeeeee…not. See on ülirõve protseduur. Aga vähamalt saan paar tundi omaette olla, sest last ma sinna küll kaasa vedama ei hakka. Ma mäletan veel liigagi hästi, kui paha mul olla oli, peale selle siirupi joomist.
Ma natukene muretsen küll sellepärast kuidas Annu sellesse suhtub, et ma pooleks päevaks ära kaon. Täna oli ta issiga kõigest kaks tundi, või isegi vähem, ja nii armsalt tegi mulle veel ‘tadaa’, kui kiirustades uksest välja tormasin (lehvitas ja ütles ‘tadaaa’, ise naeratas). Ma ajasin ta kogemata enne minekut üles, kui magamistoas sokke otsisin. Oligi vast parem, siis ta nägi ka, et ma ära lähen. Muidu oleks võib-olla ehmatanud, kui ärkab ja vaatab, et mind ei olegi. Vast saavad homme ka hakkama, aga noh jah, ta pole lihtsalt enne nii kaua ilma minuta olnud ja loomulik, et ma veidi muretsen.
Aga kõige lahedam ‘uudis’ on see, et ma sain täna doppleriga lapse südamelöögid kätte! Heheee, ma ei olnudki veel selle lapse südant kuulnud, muide.
Ma ise ka ei uskunud, et juba praegu südametööd kuulsin, sest eile hakkas mul alles 9.nädal ja doppleri kasutusjuhendis on kirjas, et kuulda võib minimaalselt alles 12-16.nädalast. Aga samas, Annuga sain need ka mingi 9-10.nädalal juba kätte. Ju ma siis oskan hästi otsida.
Kuigi sel korral ma nagu ei pidanudki ÜLDSE vaeva nägema, sest nii, kui doppleri kõhule panin, oli kiirelt taguv süda kuulda. Ausalt, ise ka imestasin ja mitu korda veel kontrollisin, kas on ikka õige asi.
Mäletan, et Annuga pidin alguses ikka väga palju vaeva nägema. Alustuseks kaanisin palju vett, et põis täis oleks ja siis käisin kogu puusakontide vahe millimeetri haaval läbi, samas igas suunas surudes, sest alguses on beebi ju veel häbemeluu taga peidus. Beebi#2 oli aga juba selle luu tagant väljas ja ma ei pidanudki muud tegema, kui vett kaanima. Võib-olla see tähendab siis seda, et nüüd hakkab mu kõht ka kiiremini kasvama. Loota ju võib. Tunnen end juba praegu tegelikult sama rasedana, kui Annuga 20.nädalal.
Tundub, et mu beebidele meeldib mu vasak pool rohkem, kui parem, sest mõlemad on nad just pigem seal pool pesitsenud. Ma loodan, et nad teistes asjades nii sarnased ei ole.
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
