Mälestuste radadel ja another day in this hellhole

Annemaial pole enam palavikku. Vähemalt hetkel. Aga täna hommikul selgus haiguse salapärane põhjus ka. Hambad. Lõpuks siis paistab ülevalt üks valge täpp. Ige on jube paistes ja mul pole geeli ka. Annu ei saa korralikult süüagi. Tänane öö oli ka jube. Ta nuttis ko-gu-aeg. Ja ma ei saanud aru miks! Alles hommikul nägin lõpuks seda triipu. Võiks juba lõikuda, siis saaks vaevast lahti. Aga kauaks. Järgmine peab ju ka kohe otsa tulema. Seega panen juba küünlad ja geelid valmis. Imelik, alumised kaks tulid palju kergemalt. Ma olen nagu kuulnud, et kihvad teevad hullult haiget, aga, et ka need lõikehambad nii hullud on… Oh jah, mu vaene beebikene. Võtaks selle valu ja haiguse kõik endale, kui vaid saaks!

Käisin eile lakas kolamas ja oma vanu asju vaatamas. Nagu arvata oli, siis olid mu kastid läbi soritud ja teibid lipendasid. No pane kuhu tahad, ikka kisutakse laiali! Aga vähemalt oli kõik alles. Erinevalt mu venna asjadest. Tema cäpsid ja kleepsud, tsäksi kogu ja muu pudi, oli kõik laiali pekstud. No nii kurjaks ajab mida mu lapsepõlvekoduga tehtud on!

Aga naerma ajas see, et ema patja kaunistas minu joonistusega padjapüür. Saage tuttavaks, see on mu peika Kuki! Ärge küsige miks tal naise ripsmed on. :D

DSC_0171

See joonistus kaunistab ema voodipeatsit. Nagu näha siis õigekiri on mul terve elu 5+ olnud!

DSC_0174

Kunagi, mingi 10 aastat tagasi, võitsin ma ühe joonistuskonkursi, ning sain endale sellise laheda komplekti, millega saab akendele pilte joonistada. Ja ma siis joonistasin KÕIK aknad pilte täis. Ja vana kurat ka ei saa neid sealt enam maha! 10 aastaga on need mõnusalt ära pleekinud ka. Tahad puhtaks saada, siis vaheta aknad ära. :D

DSC_0175

DSC_0176

Neid lilli on ema igal kevadel juba mingi 15 aastat vist kasvatanud. Esimesed seemned tõin mina naabrinaiselt, kui tema poisse ”hoidmas” käisin. Uskumatu. Ja praegu on need poisid juba täismehed.

DSC_0177

Leidsin lakast oma esimese korraliku nuku ka. Ma mäletan nii hästi, kui vaimustuses ma sellest olin. Aga vanaema võttis selle mul käest ära, et ma seda ära ei lõhuks. Ja noh, hästi tegi. Ma oleks tõenäoliselt selle kuhugi lehma joogivee vanni ära uputanud ja talle poisipea lõiganud. :D

DSC_0178

Ja nüüd, 15 aastat hiljem, mängib sellega minu tütar. Kreisiiiiii.

DSC_0182DSC_0185

Ühes selle nukuga, leidsin ma ka oma vanad kaisukad. Need on need kõige kõigemad, mille ma hoolega ära peitsin, et nad ikka alles jääksid ja pätid, kes siin ”tööl” käivad, ei saaks neid laiali tassida. Nad on räsitud ja mustad, aga igal ühel on oma eriline lugu.

DSC_0180

Näiteks, vasakul, see kõige äärmine, tema on Roosa (nii originaalne!). Tema sain mingi Ingmani jäätisekampaaniast (või andis sõbranna ta mulle, sest mina ei võitnud kunagi?). Tema kõrval on üks siil, selle tõi mulle mu vend. Ma ei mäletagi enam mis puhuks. Siili selja taga on üks kirju kass, selle tõi mulle vääääga ammu üks tuttav sünnipäevaks, nagu ka selle roosal padjal istuva puudli. Kassi kõrval on üks kollase-valge ja roosa kirju karu. See on siit kogust ilmselt üks vanimaid lelusid. Selle tõi mulle sugulane haiglasse, kui Tartus neeruopil olin. Võehh, kui jube see kogemus oli. Olin kaks nädalat haiglas ja ema käis ülepäeviti mind vaatamas. Olin kõigest 7-aastane…

Selle pruuni ja karvase karu päritolus ei ole ma enam kindel. Pakun, et see on pärit kuskilt kaltsukast. Too pruuni ja valgega koer on sünnipäevaks saadud. Ja selle väikse lehma tõid isa ja vend Saksamaalt. See on veel igavesti lahe, sest teeb häält, kui kõhule vajutad.

Käisime eile öösel mehega jalutamas ka, ning iga sammuga veendusime aina enam, et see koht on siin ikka nii põhja käinud, et paha hakkab. Kõik vedeleb laiali, mädaned ja on puruks sõidetud. Ime siis, et vargad minema ei tassi kõike, kui asjad nii pilla-palla on. Mine ja korja ainult.

Aga taevas oli ilus. Nagu vanasti. Meenus see aeg, kui mehega alles sebima hakkasime, ning hommikuni karjamaal jalutades juttu puhusime. Oli meie esimene ”kohtingki” ju karjamaal, sest läksime hobust otsima. See oli esimene kord, kui ta mul ümbert kinni võttis ja me niiöelda koos jalutasime. Täitsa naljakas kohe, kuidas ma öösiti oma toast välja hiilisin ja pärast tuppa tagasi roomasin. Sõna otseses mõttes ROOMASIN, sest muidu oleks vanamees mind näinud. Mul olid ikka sellised süsteemid, et karju appi. Minu toas oli ketiga lukk. Mina, va kavalpea, muukisin ühe lüli lahti, nii, et ketti sai ka väljastpoolt avada. Ma siis hiilisin öösel õue ja panin ukse väljastpoolt lukku tagasi, roomasin üle köögi, üritasin välisukse võimalikult vaikselt lahti teha (eks sa ürita spiooni mängida, kui uks kriuksub!), välja lipsata ja sama vaikselt ka teise ukse avada. Täielik närvikõdi, et kas jääd vahele, või ei. :D

Järgmisel päeval pidi juba enne kukke ja koitu üleval olema, sest muidu sai ema aru, et ahhaaaa, oled jälle väljas käinud jahh?! :D

DSC_0199