Meie kolmanda lapse sünd, ehk minu ootamatu kodune vettesünnitus!

Räägin teile nüüd ühe raju loo, mida ma ise ka veel siiani hästi uskuda ei suuda. Ma ei julge silmigi kinni panna, sest mis siis, kui ma nägin vaid und ja ärkan taas agoonias rasedana?

30.juuli hommik algas minu jaoks taas vara – nii umbes kella viie paiku. Ärkasin ja nutsin esimese peatäie, sest ma olin nii väsinud, et oleksin võinud kasvõi püstijalu edasi magada, aga see oli täiesti võimatu, sest higi voolas igast praost, ning kärbsed tüütasid ja näksasid mind pidevalt. Mul oli tunne, et see ei saa iial läbi ja ma lihtsalt ei suuda enam! Olin päevade viis juba pidevalt valusaid kokkutõmbeid tundnud, magamata ja omadega lihtsalt täiesti läbi. Ka tol hommikul kimbutasid mind valusad kokkutõmbed, mis tulid täiesti suvalistel hetkedel ja kestsid täiesti suvalise aja. Kord sain mitu tükki jutti, kord polnud neist mitu tund haisugi. Sain neid näiteks siis kui püsti tõusin, kui kõht lamades halvasti rippu jäi või kui järsult liigutasin..
Kella seitsmeks olin veel korra või paar suutnud pisaraid valada, ning kella üheksaks olin juba endast nii väljas, et helistasin oma emalegi, ning lihtsalt nutsin ja rääkisin kuidas ma enam ei suuda seda kuumust ja magamatust taluda. Kuidas ma ei suuda enam laste eest hoolitseda ja kodus asju teha… Lisaks rääkisin veel pidevalt sõbrannaga, kes oli nõus mulle kasvõi kohe ummisjalu appi tormama ja tegema ükskõik mida, et ma vähekenegi puhata saaksin. Nendega rääkimine ja teadmine, et nad on mul olemas, lohutas mind nii väga, et suutsin end peaaegu kokku võtta, ning päevaga edasi minna. Ma absoluutselt vihkan abi palumist ja selline hädapätakas olemist, seega see, et ma niimoodi murdusin, oli midagi… minu jaoks võõrast.

Kell oli umbes pool kolm päeval, kui tundsin üle mitme tunni järjekordset valusat kokkutõmmet. Ühele järgnes teine ja teisele kolmaski. Vahe oli regulaarne – umbes kümme minutit. Ja siis polnud neist jälle tükk aega haisugi. Olin selle naljaga juba nii harjunud, et ei pidanud neid valusi mitte millekski muuks, kui õrritamiseks.

Kui sõbranna nelja paiku saabus, olid kokkutõmbed taas platsis ja sel korral juba tihedad, ning pidevad. Aga siiski täiesti ebaregulaarsed ja üldse mitte nii valusad, et neid millekski pidada. Vabalt oleksin soovikorral saanud neist läbi rääkida, aga valisin pigem valule keskendumise ja lõdvestumise. Peagi avastasin ka järjekordsel vetsuringil, et mul on hakanud tulema pruunikat voolust. Umbes nagu hakkaks kohe päevad.

Kella viie paiku jätsin lapsed sõbrannaga koju ja sõitsin poodi, et õhtusöögi jaoks asju tuua. Mind vaadati mõlemas poes ikka äärmiselt imelikult, kui ma järsku korraks seisma jäin ja pea kärule toetasin. Konsumis kassasse minnes kuulsin juba eemalt iga raseda õudusunenäo lauset: ”oi, sina ikka veel rase”. Naeratasin viisakalt ja toreda müüjaga korraks juttu puhuma jäädes, pidin taaskord ühe pisikese tuhu jaoks pausi tegema. Müüja imestas, et kas ma tõesti olen sünnitusvaludega perele toidukraami shoppamas? Ma naersin vastu, et see jama on mul juba mitu nädalat kestnud, seega mina ei looda enam midagi. Võtsin oma toidukotid ühte ja arbuusi teise kätte, ning vaarusin minema.

Kodus tegutsesin vaikselt edasi, nagu ikka. Panin toidu ära, tegin söögi valmis jne, samal ajal sõbranna ahastamist kuulates, kuidas ma kindlasti KOHE sünnitan, sest valud olid kohati juba 3-4 minutiliste vahedega. Ma vaid naersin, et mina ei viitsi sinna haiglasse lolli mängima minna, sest Joeliga läksingi ma selliste valudega haiglasse, arvates, et no kohe sünnib – valud olid ju tihedad! Aga siis oli avatus vaid 1cm ja ma istusin seal veel 16 tundi…

Kell seitse sõime õhtust ja peale järjekordset vetsutiiru teatasin sõbrannale, et no nüüd on päris limakork ka platsis. Või noh, vähemalt mingi osa sellest… Saatsin sünnitoetajale sõnumi, et mul vist toimub nüüd midagi, mille peale ta mulle kohe tagasi helistas. Rääkisin talle olukorra ära ja ta pakkus, et hakkab sõitma, aga ma ütlesin, et vara veel – äkki kaovad valud veel üldse äragi ja lubasin talle helistada, kui teda vajan.
Mõned hetked hiljem siiski otsustasime sõbrannaga, et ta võtab lapsed kaasa ja saagu mis saab. Kui valud peakski ära kaduma, saan vähemalt ühe rahuliku õhtugi.

Veidi enne kaheksat saabus ka mees töölt, ning koos saatsime lapsed nende esimesele ‘võõrsil magamisele’ ära. Üritasin mitte töinama hakata… Selleks ajaks olin ma juba üsna kindel, et enam need valud mul ära ei kao ja ainult tõsisemaks see asi meil siin majas läheb. Hoolimata sõbranna hõigetest, valmistasin end vaimselt ette pikaks sünnituseks, sest nii on mu lastel ju kombeks olnud siia ilma tulla. Sügaval sisimas lootsin muidugi juba sama päevanumbri sees last kätevahele saada, aga üritasin siiski olla realist ja mitte oma ootusi liigselt üles krudida. Pärast oleks palju raskem pettumusega toime tulla. Mõttes arvutasin, et kui see sünnitus läheb samma auku, kuhu eelnevad kaks, on laps mul käes järgmise päeva lõunaks.

Kui lapsed olid läinud, ütlesin mehele, et lasku juba mu valutamise bassein täis, et siis pole sellega pärast mingit jama. Sättisin asjad pikaks kodus valutamiseks valmis – otsisin rätikud välja, et vajadusel end kuivatada, panin basseini alla teki, et oleks pehmem seal põlvitada jne. Siis otsustasin ka veidi koristada, ning alustasin küülikupuuridest. Selle peale kadusid mul valud tükiks ajaks ära. Naastes olid nad väga ebaregulaarsed ja veelgi nõrgemad, kui enne laste ära minekut. Ei pidanud nende pärast isegi peatuma. Hakkasin juba ahastama, et no ei ole olemas – ma saadan põnnid minema, öeldes, et toon nende väikse õe lõpuks koju ja siis lasen nad niimoodi totaalselt üle! Kell oli siis kuskil üheksa läbi viisteist minutit.

Siis aga läksid valud järsult taas regulaarseks ja hakkasid juba minugi jaoks piisavalt valusaks muutuma, et neid millekski lugeda. Helistasin kahe tuhu vahel kiiresti sünnitoetajale, et ta võiks liikuma hakata, seletades olukorda, aga tema arvas, et võiksin veel mõned tuhud oodata ja vaadata, ning siis tagasi helistada. Seega käisin dušši all end loputamas ja panin pliidile suure potiga lisavett keema.

Peale pesus käiku valutasin veidi teleka ees – kord pallil, kord diivanile nõjutudes, kord istudes end kiigutades… Kell kümme ütlesin mehele, et hakaku nüüd basseini täitma – ma tahan sisse! Ka sünnitoetajale saatsin sõnumi, et no nüüd hakaku küll tulema, ning minu õnneks saabus juba loetud minutite jooksul vastus, et ta on teel. Jätkasin samas taktis valutamist, nagu enne, kuni mees basseini täitis. Valud olid täiesti talutavad ja üle hingatavad, ning nende vahepeal tegime veel mehega naljugi.

Niipea, kui basseinis oli veidi üle pahkluude vett, hüppasin sinna sisse ja mõnulesin tuhude vahepeal, kuni mees ämbritega mulle sinna vett aina juurde kallas. Peagi sai boiler tühjaks, ning ta pidi vett keetma hakkama veekeetjaga, sest pott ei läinud nii kiiresti keema, kui mina olin lootnud. Aga see mind ei morjendanud. Vesi oli mõnus ja seal oli hea. Olin kord istuli, kord põlvili ja toetasin diivani äärele.

Üksteist läbi jõudis kohale ka sünnitoetaja, kel kohe käskisin suure laetule kustutada ja ta läks magamistoast hubasemat valgust otsima. Hämarus oli nii mõnus, vesi oli nii hea, mul oli nii rahulik ja turvaline… Vahepeal üritasin ise oma avatust katsuda, aga ega ma midagi muud väga aru ei saanud, kui seda, et lapse pea on hästi laskunud, sest tundsin näppude all kõva muhku. Minu ja lapse pea vahele jäi ka kiht mingit minu kude – emakakaela? Sõrme otsaga tundsin kuskil kaugel nurgas olevat väikest avatust. Üritasin sel lasta end mitte segada, aga tekkis ikkagi hirm, et mis siis kui ma ei suudagi jälle normaalselt avaneda? Peaaegu koheselt asusin sellest rääkima ka oma sünnitoetajale. Tundsin koguaeg lapse aktiivseid liigutusi, ning mu kõht käis muudkui lipa-lopa ühele ja teisele poole.

Edasi korrutasin endale mõttes aina positiivseid sünnituslauseid, nagu näiteks ‘ma suudan avaneda’, ‘ma oskan sünnitada’, ‘see laps oskab sündida’ ja ‘me sobime selle lapsega ideaalselt’. Mõni hetk peale seda tundsin, et no nüüd oleks vist aeg haiglasse minna, sest sinna on sõita ju pea tund aega ja väga metsikute valudega ma seda sõitu üle elada ei tahaks. Aga enne, kui ma jõudsin basseinistki välja ronima hakata, sain aru, et ei – mina siit enam ei liigu! Ma kas suren siia, või saan hakkama. Kuhugi minema hakkamine oli täiesti välistatud.

Nüüd olid juba valud sellised, et hüüdsin väga valjult uuuu ja aaa, ning hingasin kõike väga sügavalt läbi. Sünnitoetaja mudis ja vajutas mu seljale ja see oli niiiii hea! Palusin last, et ta tuleks kiiresti mu rüppe ja kutsusin teda valude ajal valjult: ‘palun tule mu lapsuke’. Lasin kehal teha seda, mida ta tegema peab. Ma tundsin, et kõik on hästi ja kontroll on minu käes.

Vahetasin istuva asendi põlvitavaks. Tundsin kuidas valu mind haaras ja, et vajan mehe käsi oma pihku. Käsutasin ta nüüd enda ette diivanile istuma, surusin talle mõlemad oma käed pihku ja peaaegu iseenesest mõistsime teineteist, mil mul on vaja, et ta mu pöidla ja nimetissõrme vahele tugevalt vajutaks. Mees mu ees käsi hoidmas, sünnitoetaja mu seljataga selga masseerimas… Nii sain ma seal olla vast üks-kaks tuhu, kui tundsin presse. Ma ei suutnud seda uskuda! Juba? Kuidas ometi? Mõni hetk tagasi polnud mul ju avatust veel ollagi!

Kolme pressiga liikus lapse pea alla, neljandaga käis korraks peanupp väljas ja sünnitoetaja käskis mul ühe käe jalgevahele panna. Karjusin nii kõvasti, et ma pole vist iial niisugust häält teinud ega kuulnud. Viienda pressi ajal läks lootevee kott plõksuga katki. Jah, seda oli ka vees väga suurepäraselt tunda! Sama pressiga sündis ka pea. Pea sündimine oli kõrvetav ja ma üritasin end ise veelgi rohkem laiali venitada, et see vaid kiiremini sünniks. Ma tundsin kuidas ma rebenen, aga teadmine, et kohe ongi kõik, andis nii palju jõudu! Seejärel tundsin kuidas mu vasak jalg hakkab põlvitamisest krampi kiskuma, ning see häiris mind väga. Karjatasin, et pean ringi pöörama ja sünnitoetaja õpetas, et ma ei tohi lapse pead veepinnale lasta, seega tegin nii madala ja kiire pöörde, kui vähegi sain, ning kohe tuli ka kuues press, millega sündis ära ka lapse keha. Tehtud!

Sünnitoetaja haaras lapse ja ulatas ta mulle rinnale. Ma olin nagu arust ära ja kõik oli udus – kas see just päriselt juhtus? Kas ma just päriselt sünnitasin praegu KODUS?!

Koheselt asusin last mudima, et ta ikka valju häälega märku annaks, et kõik on okei. Ta mullitas ja köhatas veidi, seega käskis sünnitoetaja mul ta nina oma suuga puhtaks tõmmata. Nii ka tegin, aga sealt ei tulnud midagi, ning laps hakkas ise nutma. Mõne hetkega rahunes ta taas maha, sest oli ju maailma kõige turvalisemas ja paremas kohas – oma ema rinnal.

Umbes viis kuni seitse minutit peale lapse sündi, tundsin taas valu ja sündis ka pirakas platsenta – pea 800g, nagu ma pärast haiglas kuulsin. Samal ajal olin ka mehe kiirabisse helistama saatnud, aga mõni hetk hiljem mõistsin, et oleks võinud sellega veel oodata ja saatsin sünnitoetaja teda kinni püüdma. Meiega oli kõik hästi – poleks olnud vaja kiirustada. Mõtlesin, et mida nad ometi mõtlevad, kui näevad elutoas basseini… Kahjuks aga jõudis mees juba helistada, ning peagi oligi ka kiirabi platsis, kes kohe sehkendama kukkusid. Nad tahtsid suure ja ereda laelambi põlema panna, meid kanderaamil minema kihutada ja jumalteab mida kõike veel, seega kisasin juba esimesena sisenevale kiirabitöötajale, et rahu – meiega on kõik hästi, ei maksa sabistada.

Olin juba diivani äärele end upitanud ja kuivatasin, ning imetasin vaikselt last. Lasin mehel välja otsida vajalikud riided ja tarbed, et seejärel vaikselt haigla poole sättima asuda. Kiirabitöötajad olid väga mõistvad ja toredad, kui olid näinud, et meiega on tõesti hästi. Lasin neil nabanöörile klambrid paigaldada, ning lõikasin selle ise läbi. Ainult aus kaup – esimese lõikas keisri teinud arst, teise mees ja nüüd oli siis minu kord.

Mähkisime sünnitoetajaga lapse kuiva rätiku sisse, ning ta võttis lapse enda sülle, et saaksin riidesse panna. Arstid tundusid kohati ikkagi pabinas ja koguaeg küsisid, et ega mul paha ei ole. Vastasin vaid, et mul on kõik super – ma olen sünnituse powerit nii täis, et võiksin kasvõi jala sinna haiglasse praegu minna! Seega tõusin püsti ja üritasin kõike endast välja voolavat basseini saada. Toppisin rätiku jalgevahele ja tippisin nagu baleriin keset elutuba oleva haiglakoti juurde, et sealt mõni kleit selga tõmmata ja side alla panna. Pükse üles vinnates kilkasin nagu viieaastane: ”issand, MA SAAN KUMMARDUDA!” Kiirabitöötajad itsitasid, nagu väiksed poisid ja nendega kaasas olnud naisterahvas tõdes, et see kõik on meil seal nii vinge, et tal on kananahk ihul.

Otsisin koos mehe abiga kiiresti veel viimased puuduvad asjad välja, ning surusin need oma hiiglaslikku haiglakotti. Haarasin kaasa ka oma Nuudli ja roosa pleedi, sest ma tean kui ebameeldivad on haigla kiletatud madratsid ja padjad…

Laps oli vahepeal sünnitoetaja süles juba rahutuks muutunud, seega seikles ta nüüd juba oma issi kätele, kuniks mul vererõhku mõõdeti. Seejärel haarasin juba üsna valjult häält tegeva beebitüdruku enda rinna vastu, ning ta vaikis koheselt nagu võluväel…

Titt kaenlas kiirabiautosse ronides nentisin, et ma pole end kuus kuud nii hästi tundnud ja kepsutasin ringi, nagu noor varss. Mees ja sünnitoetaja jäid minust koju maha, et seal kord majja lüüa, ning mina sõitsin koos beebitüdrukuga haigla poole. Laps oli terve sõidu aja mul taaskord rinnal, ning nosis nagu tšempion.

Kui me lõpuks haiglasse jõudsime, taheti minult kohe last haarata, et teda kaaluda ja mõõta, aga ma hoidsin temast kinni nagu maailma kõige hinnalisemast briljandist, ning nentisin, et suudan ise. Tõusin püsti, jalutasin lauani, ning tõstsin teda kuhu vaja.

Nähes kui krapsakas ma olen, küsis üks arst umbes midagi sellist, et mis me üldse siia öösel ronisime ja oleks ju alles hommikul valges tulla võinud – mis siin ikka öösel kiirabi tüüdata. Vot selle peale ei osanud ma kohe midagi kostagi, aga ise mõtlesin ka sel hetkel juba sama…

Kui lapsega toimingud valmis said, oli minu kord, seega ronisin pukki ja arst nentis, et oi siin tuleb küll õmmelda – lahklihal oli salguke. Tundsin seda ka ise, aga lootsin siiski, et eksin, sest see osa tekitas minus küll hirmu ja ma oleksin selle meeleldi vahele jätnud. Joeli ajal oli mu alakeha epiduraalist nii tuim, et ma ei tundnud isegi niidist sikutamist. Nüüd aga…ugh. Hea, et see vaid 10-15 minutit kestis, mitte nagu Joeli ajal, kui mind tund aega kokku traageldati, nagu katkist lapitekki.

Õmblemise ajal lendas sisse järgmine arst, kes mind kohe hurjutama asus. Umbes, et mida ma mõtlesin, et oma armiga emakaga kodus sünnitasin, ning rääkis mulle hirmujutte rebenenud emakatest. Kõlasid laused, nagu ”lastel on ikka ema vaja” ”siis poleks teid enam keegi päästnud” ja ”see on see, kui inimene ohtu ei taju”… Kui neile seletada üritasin, et kodusünnitus polnud ju mul plaanis, lõpp läks lihtsalt 10x kiiremini, kui mina seda oodata oskasin, öeldi mulle moka otsast, et kas ma natuke nagu valetan ka või…

Ma ei osanud lõpuks muud teha, kui lihtsalt vait jääda, sest kui ma olen viimase kahe tunni jooksul juba viis korda sama juttu rääkinud, hakkab lõpuks endale ka auk pähe kuluma. Ma ei plaaninud kodus sünnitada. Tahtsin vaid rahulikult oma koduseinte vahel avaneda ja kuna mul vanni pole, kus oleks hea valutada, saigi soetatud sobivate mõõtudega lastebassein. Haiglasse plaanisin minna siis, kui tunnen, et lõpp on lähenemas. Ma ei tahtnud, et mind kohe algusest peale torgitaks, tagant kiirustataks, masinate külge topitaks ja mulle mingeid oma norme pähe määritaks. Ma mäletan kui häiriv oli kasvõi ainuüksi juba see, kui avatust katsuti ja end mulle siis justkui küünarnukini sisse suruti, andmata mulle hetke, et saaksin proovidagi lõdvestuda… Miks on seda nii raske mõista?

Peale õmblemist jäeti meid üksi, et saaksin veel imetada ja oi kuidas ma seda enam teha ei tahtnud, sest iga sünnitusega on mul aina hullemad kokkutõmbed. Tahaks lausa mööda seinu ronida, sest see on nagu tugev tuhu, aga selle erinevusega, et minutile järgneb minut, mitte paus… Ja jummel kus see tüdrukutirts alles võib tissi nosida, tõeline tissihai!

Lõpuks sain tirts süles ka palatisse kõndida, et end seal sisse seada ja puhata. Magama ma muidugi jääda ei suutnud, sest sünnituse vägi oli veel nii kontides sees. Saatsin selle asemel mõned sõnumid laiali, imetlesin oma tutikat beebit ja mõtlesin sellele mis just juhtunud oli…

Hetkel oleme veel haiglas. Oleksin juba hommikul koju võinud minna, aga ma ei soovinud. Mõtlesin, et üritan siin veidi puhata, enne kui kodusesse möllu naasen, aga nüüd juba olen jõudnud mõelda, et ehk oleks ikka pidanud koju minema ja siis lapse testide jaoks homme naasma. Põhimõtteliselt igaüks, kes oma nina siit palatiuksest sisse pistab, kukub mind sünnituse pärast hurjutama…

Et oleks siis kõigile selge – sellised valud, mida mina julgesin juba normaalseks sünnitegevuseks lugeda, kestsid mul vaid maksimaalselt 3,5h. Sel hetkel, kui mina tundsin, et nüüd oleks aeg haiglasse minna, olid valud veel täiesti talutavad. Mõni tuhu hiljem käis aga justkui mingi sõrmenips ja ma ei suutnud enam kuskile minemisest mõeldagi. Kas see oleks siis parem olnud, kui ma oleksin kuskil teepervel sünnitanud? Kiireks läks lihtsalt ja ma ei osanud elusees sellist käiku ette näha, öelge ja arvake mis tahate. Sellised valud, nagu mul olid 10 minutit enne presse, olid mul Annu ja Joeliga TUNDE ja avatus oli toona suht olematu.

Tagantjärele mõeldes kahetsen ma vaid ühte asja, ja selleks pole haiglasse mitte jõudmine, vaid see, et saatsin mehe kiirabisse helistama peaaegu kohe peale lapse sündi, kuigi meiega oli kõik väga hästi. Oleksin võinud veidi oodata, et lapsele korralikult rinda anda, ehk ka pesus käia, end ja last normaalselt riidesse panna, et mitte alasti, verest tilkuvana võõraste meeste ees seista…

Ma olen südamest tänulik, et meil kõik hästi läks ja kindlasti ei soovita ma kellelgi assisteerimata kodus sünnitada, aga ma ei saa jätta märkimata, et see on kõige pöörasem asi millega ma iialgi hakkama saama olen pidanud ja mul on tegelikult nüüdseks vaid hea meel, et just nii läks. Ma kardan, et haiglas, kus oleks olnud minu jaoks nii palju häirivat, poleks see laps siia ilma saabunud nii kiirelt ja pehmelt, nagu ta seda tegi. Ja saladuskatte all võin öelda, et see kogemus oli peaaegu kõik, mida ma ootasin. Ainus erinevus minu unistuse/plaani ja reaalsuse vahel oli haiglasse mitte jõudmine.

Ma usun, et nii kenasti läks mul just tänu sellele, et olin endaga vaimselt nii palju tööd teinud, keskkond oli mulle tuttav ja turvaline, ma uskusin endasse ja kui hakkaski hirm tekkima, ütlesin selle kohe valjult välja. Ideaalsemat sünnitust ei oskaks ma ausalt öeldes omale ettegi kujutada ja ma olen enda üle nii meeletult uhke, et sellega hakkama sain.

Meie pere kolmas põnn sündis siia ilma 31.juulil, kell 00.32. Kaaludes 3660g ja olles 51cm pikk. Nime osas pole me endiselt kokkuleppele jõudnud, aga niipea, kui oleme otsustanud, saate teiegi selle teada!