Mul on nüüd küll mõneks ajaks söögiisu kadunud – ehk rõvedad söögijutud.

P.S Kui sa parasjagu sööd, loe seda sissekannet hiljem, või kui sa plaanid sööma hakata, siis lükka ka lugemist veidikene edasi. Mina ei vastuta, kui sa oma arvuti täis ropsid.

Tegin mina eile rõõmsalt salatit, et aastavahetus ja puha eksole. Hakkisin häpi nägu ees kurki, vorsti, kartulit ja muud manti, ning kuulasin kuidas mees lapsega kõrvaltoas mängib. Kui hakkimise kord jõudis munani, tegin nagu alati. Koorisin munad ära, ning hakkasin neid siis ükshaaval kahvliga puruks tampima. Sest kellel on aega neid ükshaaval noaga ekseldada? Kahvliga on palju kergem ja kiirem.

Olin siis juba mingi 3 muna laiali tampinud, ja järsku näen kahtlast, musta tükki pudru keskel. Võtsin selle siis sealt välja, ja jäin uurima, et mis kahtlane värk see selline on, keset mu suure hoole ja armastusega ekseldatud munakörti. Tuli välja, et ”tükk” ei olnudki must, vaid tumeroosa. Tillukese pea ja tibatillukeste silmadega. Vägavägaväga algelises staadiumis tibu.*

 

Mu süda jättis umbes kolm lööki vahele ja ainuke asi mida ma mõelda suutsin oli see, et ‘kes kurat võtab hauduvalt kanalt munad alt ära ja siis PANEB NEED MÜÜKI?!?!?!?!!!?!??!’

See oli ilmselt kõige rõvedam asi mida mu silmad elus näinud on. Ma arvan, et mul on nüüd mingi munafoobia. Ma olen munafoobik. Nagu päriselt.

Aga see pole veel kõige rõvedam osa. Ma jätsin selle puruks tambitud muna taldrikusse, et ‘pärast viskan ära’. Ja sinna see muidugi jäigi. Ja kui ma üritasin oma uuest foobiast mehele rääkida, segas ta mulle vist vahele, ning ma otsustasin, et ‘ma olen nüüd solvunud ja ei räägigi talle oma kohutavatest läbielamistest’. Igatahes, talle ma sellest ei rääkinudki. Kuni tänase hommikuni, mil ma avastasin, et ta oli selle munapudru pintslisse pistnud, kui öösel venna juurest tuli. Ühesõnaga. Ultramegagigagross, ja ta tõenäoliselt annab nüüd abielulahutuse sisse, et ma sellest avalikult rääkisin.**

*Muidu oli täiesti tavaline muna. Ilus puhas munavalge ja kollane ei paistnud ka kuidagi kahtlane. Aga päris kindlasti oli see ‘tükk’ midagi väga rõvedat, mis ei oleks tohtinud seal olla. Ei, see ei olnud mingi suvaline sodi. Ma ka alguses mõtlesin, et see ei ole ju võimalik. Aga mida rohkem ma seda ‘tükki’ uurisin, seda selgemaks sai, et see ei ole sodi. See oli munavalge sees kinni, nagu…ma ei oska seletadagi seda. Nagu kinnitunud vms. Võehh, ma ei taha rohkem meenutada.

**Ei, me ei ole päriselt abielus. See on lihtsalt inside joke meil.

Ja kui juba rõvedateks söögijuttudeks läks, siis räägin teile kuidas ühes poeketis töölistel salatit kästi teha. Salat mida päeva jooksul ära ei müüdud, tuli õhtul ‘ära pesta’. Ehk siis kaste välja loputada. Ning hommikul uus kaste peale ja uuesti müüki. Isuäratav?

Siis meenub mulle veel, kuidas mees kunagi rääkis, kuidas ammuammu aega tagasi lihatööstustes asi käis. Õhtul pandi masinad seisma, öösel ronisid neisse sisse rotid, et lihaga maiustada, ning hommikul pandi masinad uuesti tööle ja kuulati rottide kisa. Rotivorsti keegi?

Kas ja mida rõvedat-veidrat-ebatavalist olete teie oma toidust leidnud?

 

 

Kas aastase lapse imetamine on PERVERSNE?! / Rinnapiimaasendaja liiga kergekäeline toppimine ja kuidas kerge vaevaga imetamine tuksi keerata.

Täna püstitati beebigrupis teema, et kui kaua keegi plaanib imetada. Lugesin siis suurte silmadega ja lihtsalt ahhetasin… Väga paljud ütlesid, et neil kadus piim paari nädala/kuuga ära ja kõik, paljud ütlesid, et üle kuue kuu nad ei plaani sellega vaeva näha, et neil on vaja ju omi asju ka ajada ja paljud ütlesid sinna 7-10 kuu kanti. Ning mõni üksik ainult, et aasta ja rohkem. Kui keegi julges öelda, et tema esimene laps sai üle aasta rinda, siis selle peale üks naine ütles, et AASTASE LAPSE IMETAMINE ON PERVERSNE! Mul vajus suu ammuli. Nagu päriselt ka, ma vahtisin ekraani suu ammuli ja lugesin seda lauset mitu korda üle, et kas ma ikka lugesin õigesti? Paljud veel nõustusid ja ütlesid, et on jah jumalast veider ja rõve…

Ok, ma saan aru kui mingi kolme aastane tõmbab tissi, see on jah veits juba imelik ju, aga aastane laps on alles suht titt ja mina ei näe selles küll midagi imelikku. Kindlasti mitte ei ütleks ma imetamise kohta perversne. Kopeerin siia ühe naise kommentaari, kes minuga antud teemal nõustus: ‘Imetamist tõesti ei saa perverrsusega võrrelda,siis võib juba samasse gruppi liigitada kui isa näiteks vahetaks tütrel mähet‘.
Olen vist jälle veits ökoboku, ja ütlen, et rinnapiim on siiski parim ja loomulikum toit lapsele tema esimese eluaasta jooksul.
Ise plaanin ka vähemalt aasta välja võidelda ja peale seda siis vähehaaval vähendada, vastavalt lapse soovile. Ei ole mul nii kiire selle imetamisest lahti saamisega, et peaksin vägisi lapsele võltstoitu näkku suruma. Et saaks jumala eest juba oma elu edasi elada ja pidu panna. No milleks lapsi üldse siis saada, kui sa nende juurest kohe esimesel võimalusel jooksu tahad pista? Ma saan aru sellest, et oma aega on vaja, tuulutada on vaja, aga üks ei välista ju teist. Esimese eluaasta jooksul ei ole lapsele niikuinii hea emast väga kaua eemal ju olla.
Kopeerin siia ka oma kommentaari antud teemast, sest sinna kirjutasin kõik oma emotsioonid antud hetkel:

”Issand jumal, imetamise kohta öelda perverssne? Olen nüüd mingi megaöko emme ja ütlen, et rinnapiim on ikka kõige loomulikum ja parem toit lapsele esimese eluaasta jooksul. Ja imetamise aeg on ka selline sideme loomine ja ‘meie aeg’ minu jaoks, et meelega võõrutama ei hakka enne esimest aastat kindlasti. Mind paneb siin imestama kuidas te kõik räägite. Nagu laps oleks mingi räme kohustus, et tuleb võimalikult ruttu imetamisest lahti saada, et jumala eest saaks ‘omi asju’ ajada. Kohe meenub kuidas mul üks tuttav ütles kõigile, et ‘piim sai otsa’, aga tegelikult lõpetas rinnaga toitmise, et saaks pidu panna ja juua….. Hukka ei mõista kedagi, igaüks kasvatagu oma last nii nagu tahab, aga mina seda ei mõista. Beebi on nii vähekest aega beebi, et seda aega tuleks maksimaalselt nautida ja lapsega koos olla. Varsti ei vaja see ‘beebi’ sind enam nii nagu praegu ja siis on tal pruudid/peikad, peod ja arvutid, koolid ja sõbrad…. Elu ei jookse eest ära, aga beebiiga küll. Mina kavatsen küll rinnaga toitmisest maksimumi võtta jakindlasti aasta välja siputada. Mul ka piimaga oli jamasid siin, aga võitlesin ja möllasin, ning sain õnneks asjad korda praeguseks jälle. Lihtne oleks olnud ju pudel suhu lükata ja teist külge keerata, sest nii on lihtsam. Ja neil kellel piim on otsa lõppenud, kahju. Aga mind huvitab, et kuidas see otsa niimoodi lõppeb? Ma ei taha kedagi solvata, ärge saage valesti aru, aga ma ei saa aru kuidas? Ja kas olete proovinud kõike, et piim siiski ei kaoks? Pumpamine ja kõik muu?”

Ja siit siis otse järgmise teema juurde. Piima ära kadumine ja rinnapiimaasendaja (RPA) liiga kergekäeline andmine.

Ma ei taha tegelikult ka kedagi solvata, ega oma rumaluses kellelegi haiget teha, seega kui olete antud teema suhtes tundlik, siis ehk jätate selle lõpu siin lugemata?

Nimelt mina ei saa aru kuidas kaob piim lihtsalt ära? Ma mõtlen, et kohe nii ära, et mitte midagi teha ei saa? Ok, ma saan aru, et stress, söömine ja muu selline kõik mõjutab, aga kas sellest siis ei ole võimalik välja kuidagi võidelda, kui tegelikult soovitakse rinda siiski anda? Seletage mulle palun, kellel on kogemusi?

Hetkel tundub mulle, et kuidagi liiga kergelt antakse alla ja lüüakse lihtsalt käega. Või siis jääb palju teadmiste taha kinni. See, et piima on vähe, ei tähenda, et nüüd ongi lõpp.
Omast kogemusest ütlen, et kui võidelda, siis on võimalik piima tootlust suurendada ja edukalt imetada. Muidugi on ka erandeid, kel lihtsalt ei ole, ega ka tule, ükskõik mida nad ka ära ei tee… Aga minu jaoks imetamise ABC on regulaarne ja täisväärtuslik söök, piisav vedeliku tarbimine ja rahulik elu. Ning kui näed, et hakkab vähenema, siis peaks laps tihemini ja kauem rinnal olema. Aga kui teid on õnnistatud samasuguse laiskvorstiga, nagu mindki, et ei viitsi mingit tühja lötakat tõmmata, siis andke aga rinnapumbale valu. Ükskõik milline pump teeb selle triki ära, ei pea üldse olema mingi fääntsi pump, aga elektriline on ikka mõnusam. Käsi väsib ära, kui mingi pool tundi jutti uhada.
Mul juba oli vahepeal paanika, et piim väheneb, sest laps ei ime piisavalt. Lihtsalt lollitas seal otsas ja ei tõmmanud ilusti tühjaks. Aju sai kohe signaali, et ‘ahahh, ei ole vaja nii palju toota’ ja tootiski vähem. Selle tulemusena pidin vahepeal juba mõlemat tissi talle andma. Selliseid paanikaid on tegelikult juba mitu olnud. Ja siis ma undan oma pumbaga, joon imetamisteesid ja vett, ning söön pidevalt midagi. Ning saan asjad jälle jonksu. Jällegi, kõigile see kahjuks ei mõju vist.

Ning siis see RPA andmine. Mul riivab nii silma see kuidas paljud ütlvad, et annavad peale rinnaga toitmist veel lisa juurde. Mul tekib küsimus, et MIKS OMETI?! Kuidas nad aru ei saa, et nad ise rikuvadki oma tissitamise ära. See käib nii sujuvalt, et nad ei saa ise arugi, kui ühel hetkel avastavad, et annavadki ainult RPA’d. Mina sellises olukorras teeks kõike muud, kui annaks lisa juurde. Võib-olla korra päevas, nt enne ööund, et laps saaks veidikenegi puhata, aga muidu topiks lihtsalt KOGUAEG tissi. Nii kui midagi rinda tekib, siis laseks selle välja tõmmata. Oleks kasvõi terve päeva voodis ja tissitaks. Siin tuleb jälle mängu see ajule signaali saatmine. Kui tiss tõmmatakse pidevalt kuivale, siis saabki ju aju kohe signaali, et ‘liiga vähe, liiga vähe, – IKKA LIIGA VÄHE’ ja toodabki lõpuks rohkem ja rohkem… Ma kujutan ette, et see esimene päev-paar on KOHUTAV. Laps röögib ilmselt näljast ja ei saa aru miks talle süüa ei anta, sina oled ilmselt sama kurb ja nutad koos temaga, aga lõppkokkuvõttes tasub see ju ära. Ning see piima tellimine ei kesta ilmselt kauem kui 2 päeva, siis peaks laadung kohale jõudma. Aga kui annad lisa, siis on lapsel kõht täis ja siis ta sul seal hui viitsib mingit lötakat tõmmata. Mida näljasem on laps seda rohkem ja kiiremini ta tõmbab, ja seda kiiremini hakkab asi ka funkama ju? Nendest tilkadest mida sa toodad, saab ta suurema nälja kustutatud, aga mitte piisavalt, et muutuda laisaks ja enam mitte rinda stimuleerida. RPA andmine ei ole lahendus, kui soovid rinnaga toita. Vastupidi, see on hukatus. Laps harjub ka pudeliga ära ja saab üsna ruttu aru, et sealt tuleb palju kergemini ja seda on palju mõnusam tõmmata, kui tissiga vaeva näha, seega ta vaikselt loobubki rinnast. See käib nii, et sina ei saa sellest arugi. Lihtsalt ühel hetkel teed sa aina rohkem ja rohkem piimasegu, sest sulle tundub, et lapsel on ikka kõht tühi.
Või ma eksin? Kas kõlab väga idiootselt? See on hetkel see mida mina arvan ja mida mina teeksin. Aga nagu öeldakse, et ära pruugi suud enne, kui pole tema kingades kõndinud. Siinkohal loodan, et ma ei peagi kõndima.
Kuigi veidikene ju kõndisin juba tegelikult. Need esimesed kolm ööpäeva haiglas, kui laps oli sõna otseses mõttes näljas ja lihtsalt röökis-sõi-röökis. Ta võttis 300 grammi kahe päevaga alla. Ja siis ma tissitasingi iga 40 minuti tagant, et ta tõmbaks need tilgad ära mis juba tekkinud on, ja stimuleeriks rinda, et mu loll keha juba midagi tootma hakkaks. Need päevad-ööd olid jubedad, ma olin kurnatud ja tahtsin koos lapsega nutta, aga lõpuks ju asi lahenes. Mu loll keha sai aru, et ta peab jalad tagumiku alt välja tõmbama, ja tööd tegema hakkama. Kas see ei käi siis kõigil nii? Kas see on tõesti nii, et osadel lihtsalt ei tekigi piima ja nad ei olegi võimelised seda sinna ka tekitama? Sellisel juhul on mul kahju oma sõnade pärast. Ma tõsimeeli ei taha kedagi solvata, kedagi hukka mõista ja ma ei taha kõlada nagu know-it-all. Ja kindlasti mitte ei taha ma väite, et keegi on nüüd kuidagi halvem ema, kui annab RPA’d. Lihtsalt avaldasin siin oma mõtteid ja trikke, mida mina teeksin/teen…

Ma ei sa sinna midagi parata, aga iga jumala kord kui kuulen, et ‘mul lihtsalt lõppes piim otsa!’, mõtlen, et ‘kas tõesti? või sa lihtsalt ei võidelnud piisavalt?’

Sellega meenub mulle alati üks mu tuttav, kes on KOLM korda ise lõpetanud imetamise ja väitnud, et piim sai otsa. Ühe korra lõpetas siis, kui tal oli vaja minuga iga õhtu džinni juua…

24.november

Edit:

Kõik kellele see teema hinge läks, siis vabandan siiralt. Tegin ka eraldi vabandava postituse SIIN. Nagu ma ka ütlesin, ma ei mõelnud sellega mitte midagi halba, ega tahtnud kedagi hukka mõista, Veel vähem kellelegi tahtlikult haiget teha. Ja ma ei saa pahaks panna halvustavaid kommentaare enda suunas. See teema on väga hell, ja saan aru, et paljudele oli seda teksti solvav lugeda. Vabandan.

Beebiblogi: 33.nädal. Tugiisiku loeng, ebatuhud, lastetoa valmis seadmine ja pööraselt naljakas naba.

Sel nädalal on meie plikatirtsu suuruseks ananass.

33.nädal

Loode on nüüd juba 43-45 cm pikkune ja kaalub umbes 2 kg. Loote süda lööb 120-160 korda minutis. Aeg-ajalt võid tunda loote sirutamist, tema jalga või kehaosasid läbi kõhuseina. Sel kuul võid hakata tundma lapse liigutusi torgetena, sest laps on suur. Lootevedelik on nüüd saavutanud oma maksimumi, seega on sul nüüd kõhus rohkem vett kui loodet ennast. Kui sul õnnestuks läbi seinte vaadata, näeksid, et sinu loode on iga päevaga rohkem lapse moodi. Ta avab silmad, kui on üleval ja kui uinub, siis sulgeb need. Kuna sinu emaka seinad on õhenenud, jõuab looteni ka rohkem valgust. See aitabki tal päeva ööst eristada. Hea uudis on ka see, et loote immuunsüsteem on saavutanud staadiumi, kus ta on suuteline juba nõrgemate haiguste vastu võitlema. Laps magab palju ning tõenäoliselt näeb sama värvikaid unenägusid kui tema emagi. Seda saab järeldada tema pupillide järgi, mis liiguvad kiirele unele iseloomulikult. Ärganult, kuulatab ta helisid ning enda aistinguid. Võimalik, et laps näeb teatud varjusid, kuid peamine — miljardid neuronid tema ajus töötavad välja triljoneid ja triljoneid uusi seoseid. Kui ta praegu sünniks, saaks ta juba iseseisvalt hingata, kuid vajaks ikkagi kuvöösi. Kogu kehapind on tundlik.

Ma ei jõua enam ära oodata aega kus oleks okei sünnitama minna. Nii kui see paganama 37 nädalat täis saab, ja mul ilupildid tehtud on, hakkan ma kasvõi maast tikke korjama, et titt juba kätte saada. Suurem nautimise aeg on möödas, ja nüüd on tagasi kõik see murekoorem mis esimesel trimestrilgi meid vaevas. Ja ma ei taha muretseda. Ma ei jõua enam muretseda.
Kuigi mu emasüda ütleb, et lapsega ei ole midagi hullu, on ikkagi hinges see rahutus. Miks on ta väiksem kui olema peaks? Ja miks arstid mind tõsiselt ei võta. Kas tõesti peab järgmise lapse saamiseks miljonäriks hakkama ja tasulisse end arvele võtma, et inimlikku suhtumist saada?
Nimelt, täna helistasin ma siis oma arstile ja rääkisin, et lootevett on vähevõitu ja laps on pea kaks nädalat kasvuga maas. Tema muidugi arvas, et ma liialdan ja lõpurasedatel ongi raske mõõta, ning kindlasti aparaat lihtsalt valetab (????!) Kui ütlesin, et ehk peaks siis mõne nädala pärast uue ultraheli tegema, et vaadata kas laps on ikka kasvanud, ütles ta mulle, et selleks ei ole vajadust. Eeee, okei, nagu mis mõttes? Et see on nagu ultra normaalne, et laps on mitu nädalat kasvuga maas ja kõhu ümbermõõt ei kasva?
Ma ikka kobisesin vastu, et mis mõttes selline hoolimatus, et mõni nädal tagasi oli laps kasvuga maas paar päeva ja nüüd juba paar nädalat. Kõik eelmised uh’id on olnud ideaalsed ja mõõdud on täpselt vastanud ju. Tema siis ütles mulle tüdinenud häälega, et ”kui vastuvõtule tuled, siis teeme selle ‘südame jälgimise asja’ lapsele ja vaatame kuidas ta end tunneb”. Tore-tore, ma lähen alles 8.septembril ju arstile!
Aga ega ma midagi teha ei saa ju. Pean kannatama ja ise asjadel kullipilgul silma peal hoidma. Teen vähemalt kaks-kolm korda päevas ‘kick counti’ ja kuulan ise ka südametoone.
Muide, see on see sama arst kes ütles mulle tupeseene kohta, et ‘sünnitus aitab’. Aahah, et põhimõtteliselt käi 3-4 kuud tupeseenega ringi ja ole õnnelik kah veel, sest see on ju jumala normaalne! Lõpuks sain ise sellest jagu, sest arst midagi mulle rohkem ei kirjutanud, ega soovitanud.
Aaagh, ma lihtsalt ei või! Hakake neile arstidele rohkem palka maksma, või ma ei tea mida, ehk siis viitsib keegi oma tööd ka teha lõpuks! Mis kuradi haigla see selline on!?

Sümptomid on kõige selle muu kõrval köömes. Annaks jumal, et lapsega on kõik korras, siis võiks veel veidike isegi rase olla. Ma ei taha veel oma punnkõhust ja tite liigutustest loobuda…
Muide, need liigutused on nüüd pigem ujumist meenutavad. Sellised pehmed, pikad silitused. Ei ole enam seda suurt pekslemist ja minu ribide murdmist. See tegi kohati juba murelikuks, et ta nii vaikne jälle on, aga siis meenus mulle, et nüüd ongi selline aeg juba käes ju. Nii kaua kuni ma tunniga oma kümme korralikku liigutust kätte saan, on veel okei. Tavaliselt kulub mul selleks kõigest 10-15 minutit, aga siis ma vist ise ka kiusan teda liiga palju. Silitan kõhtu ja torgin. Tegelikult peaks vist vaikselt olema ja ootama, et ta ise liiguks.

Aga muidu, sümptomitest rääkides siis… Ikka sama vana laul: kõrvetised, rahutud jalad, kohutav sabakondi valu ja puusaliigese valu, energia puudus, vesine voolus, hellad rinnad (eriti nibud!), valutav ja kange selg, ning kõhuvalud.

Kui ma ‘jookseksin’ teoga võidu, siis võidaks ilmselt tigu. Ma lihtsalt ei suuda kiiresti tormata, isegi mitte normaalselt ‘tormata’ ei suuda, mida ma ikka siin valetan teile. Kui ma siiski üritan end liikuma sundida, siis lööb kõhtu valu või matab hinge, ja kohe nii vastiklt, et vahel mulle tundub nagu kogu maailmast oleks õhk otsa saanud. Ma eeldan, et laps surub kopsudele ja selle pärast ei saagi ma neid korralikult õhku täis tõmmata.
Selili lamamisest võin ma ka ainult und näha. Kui ma unepealt end selili olen keeranud, siis suure tõenäosusega ärkan ma tundega, et keegi istub mu kõhul ja surub patja näkku. Ning vahel taob süda kurgus ka.

Sel nädalal sain kogeda ka feike sünnituse valusid, või kuidas seda nimetadagi. ‘false labor’.
Jalutasime parajasti pargist koju, kui kõht valutama hakkas. Hetkeks lõi kohe sellise valu, et pidin seisma jääma ja käed põlvedele toetama. Kõht oli ka toonuses. See möödus üsna pea, aga täielikult ära ei kadunud. Ning siis tuli uus hoog, valu ja kõht kivikõvaks. Ma juba mõtlesin, et alles ma tegin paar tundi tagasi mehele nalja, et ‘mul tulid veed ära’ ja nüüd hakkame siis päriselt ka minema või? Sama asi kordus korra veel. Aga siis läks õnneks see pull üle ja ma sain rahulikult koju jalutada.
Aga toonused on nüüd küll veidi tihemini mind külastama hakanud. Oli ka aeg vist.

Käisime tugiisiku loengus ka ära. Jälle üks suur ja tähtis asi mille saan oma ‘enne sünnitust on vaja teha’ nimekirjast maha tõmmata.
Mul on hea meel, et läksime. Mees tulemisele vastu ei puigelnud (isegi imestasin), aga ega ta eriti sillas ka sellest mõttest ei olnud. Ärge nüüd talle öelge, aga ma arvan, et ta tegelikult kuulas suure huvi ja hoolega, kuigi ise ta seda raudselt eitaks. Kindlasti oli see talle kasulik ja ta sai sealt kindlustunnet.
Ükskõik mida ämmaemand seinale pani, tema luges selle läbi. Kohe mitu korda vist. :D Hiljem oli ka nii kihvt teda vaadata ja kuulata. Muudkui seletas teemadel millest seal räägitud sai. ”Aga ta ütles, et seda sa ei või siis teha”, ”aga ta ütles, et siis on nii ja naa moodi”. :D
Samas oli jube masendav vaadata mõne teise naise meest (ja mõnda naist ennast kah!). Üks jäi loengusse hiljaks, teine istus terve aja telefonis, kolmas üldse tukkus vahepeal… Ja üks naine istus ka terve aja telefon näpus, nii, et ta enda mees talle märkuse tegi, mille peale naine muidugi nägu krimpsutama hakkas… Kurb.
See tehnoloogia teema on üleüldse nii jubedaks ära läinud. Ma tahaks kohe kirjutada mida ma sellest idiootsusest arvan!

Paljusid ilmselt huvitab ka meie kodu otsimise projekt. Sellega on nüüd nii, et meile pole mitte ühtegi pakkumistki tehtud! Mitte ainsamatki. Kuigi kuulutused on siiani igal pool üleval.
Aga õnneks sain ma korteriomanikud vist nüüd nii kaugele, et nad ostavad aknad ja meie siis organiseerime need ise ette. No asi seegi. Ega ma ausalt öeldes ei viitsinudki kolida. Seda kraami on lihtsalt nii tohutult palju ja ma ei kujuta ette kuhu kuradi kohta see kõik pannakse, kui kunagi peaksime väiksemasse korterisse kolima. Tegelt ka. Nüüd on kõik neli tuba aktiivses kasutuses ja ruumi on ikka puudu. Trenažöör elutoa nurgas ei näe just eriti ilus välja… Ja me oleme alles kahekesi! No pluss kaks väga aktiivset ‘kohutavat kahest’ ka tegelikult.
Lastetoa saime ka valmis. No peaaegu valmis. Ma tahaksin uut vaipa, sest see põrand on külm ja jube kole, ning ühest armsast lambikuplist ei ütleks ka ära. Veits imelik, et keset tuba hängib juhtme otsas mingi paljas pirn. Ärge parem küsige mis selle kupliga juhtus, ma ka ei tea. Mine veel maale emme juurde, kõik lõhutakse ära.
Toast panen mingil hetkel pildi ka, kui on soovi.
Nagu näha, siis mõtlesin ma samas toas magamise osas veidike ringi. Seda peamiselt selle pärast, et võrekas ei mahu eriti hästi meie hiiglasliku voodi kõrvale ära. Ja pealegi meie voodis oleks imetamine suht võimatu. Madrats on nii pehme, et ma vajun oma tissidega selle sisse ja laps veereks mulle lihtsalt külje alla. Magan ta ära ka veel nõnda. Ja pealegi, mähkme vahetamiseks peaksin ma niikuinii end püsti ju ajama ja tema tuppa minema.
Olen mõelnud ka moosese korvile, et laps oleks ikka silma all ja ma ikka kindlasti kuuleksin, kui ta ärkab, aga no kuhu ma selle pahna kõik hiljem panen, öelge mulle? Kasutada saab seda ainult paar kuud ja maha müüa ma ka ühtegi asja niikuinii ei raatsiks. ‘Minu tibulinnukese esimene voodi, uiuiui, kuidas ma selle ikka maha müün’ lööks kohe välja.
Aga kui kellelgi on odavalt ära anda, siis ma vaataks üle ikkagi. See korv on ikka suht armas tegelikult…
Oh appi, mul on probleem. Go-go hoardes võiks vabalt mu teine nimi olla…

Mulle tundub nagu mu kõht ei oleks mitte millimeetritki kasvanud, aga vaadates seda, et mu AINUKE pikkade varrukatega pluus on mulle väike, siis ilmselt ma eksin, jälle. No kuidas see võimalik on, et KÜ ei kasva, aga riided jäävad väikseks. Tegelikult ma tean kuidas. KÜ ei kasva, aga EPK ju kasvab (mitte eriti kiirelt, aga siiski). Ühesõnaga, ma kasvan pikkupidi, mitte laiusesse.
See pluus millega ma iga uue nädala alguses pildi teen, on ka nüüd väike ja kõht piilub alt.
A, ja naba on mul ka jumala kõver. Iga kord kui ma seda vaatan või katsun, hakkan ma naerma, see näeb nii veider lihtsalt välja. Parem pool punnitab rohkem, kui vasak, ja ülevalt kõhtu vaadates on tunne, et see on täitsa loppis. Ma ei uskunud, et minu lõputuna tunduv naba välja tuleb, aga tundub, et täieliku pahupidi pööramiseni on aega veel kõigest mõni nädal. Nabaneedi koht on ikka jube kõrgel üleval…
Seda ma vist ei pea mainimagi, et mitte ükski jope mulle selga ei lähe ja mul pole aimugi mida ma edaspidi teen. Ma ei hakka ju ometi uut jopet ostma selle paari nädala pärast. Pusad ja kampsunid on ka kõik piilu auguga. Peab ikka mehe garderoobi röövima minema vist… Tema pusad lähevad ju ikka selga. Kui ei lähe siis ma tõesti ei tea. Istun järgmised kuu aega toas ja ei tõsta varvastki üle ukseläve.
Täna oli suht masendav. Terve päeva sadas vihma, aga koer tahab ju ikka õue. Ja loomulikult hakkas temal kõige kiirem sel hetkel, kui sadas täiesti kohutavat padukat… No ütleme nii, et ühel ilusal hetkel ma täiesti kaalusin varianti, et lõikan 250 liitrisele prügikotile kaks auku sisse ja lähen…

Buduaari turg Tartu kaubamajas = hullumaja. Vankri valimine vol 2.

Käisime täna Tartus vankreid veeretamas. Alustasime kaubamajast. Issandjumaltuletaevasappi, oleks ma teadnud, et seal selline hullumaja lahti on lastud oleks mõnel teisel päeval läinud.
Kõik kolm korrust oli täis mingeid buduaari mimmusid. Selline sagimine ja möla käis, et ma väsisin sellest tunglemisest vääääga ruttu ära ja soovisin, et ma saaksin koju ja teki alla kerra end keerata.
Selleks, et kolmandale korrusele sinna titepoodi jõuda pidin ma lihtsalt teed lükkama endale! Mitte keegi ei suvatsenudki eest ära astuda. No ausõna, pane või jalaga perse aga eest ära ei liigu keegi, palu või anu kasvõi põlvili. Ja issandsussand mis haisupommid nad kõik olid. Miljon erinevat eite kes olid endale ilmselgelt pool pudelit lõhna peale lasknud ja siis kõik see hais segunes mingiks mürgigaasiks. Pea siiamaani valutab veel nagu oleks terve päeva keegi rusikaga pähe tagunud.
Ja kui julgesid siis kellelegi midagi öelda, et äkki laseks mööda mitte ei vahiks suu ammuli miljon kaltsu kaenlas keset teed ees (mitte, et ma oleks täpselt nii öelnud, ma ikka viisakas), siis vahiti oma vasikasilmadega otsa nagu oleks neile just midagi vägaväga koledat öelnud. 85% neist naistest kes seal olid, olid totaalsed mimmukesed. No kulliküüned, nii pikad kunstkarvad näos, et silmad ei püsinud lahti ja alla 10 cm konts ei tule kõne allagi. :D
Naeruväärne tibiparaad ühesõnaga ja mitte mingit viisakust. Ma ei suutnud kahe käe peal kokku lugedagi neid kordi kui mulle konkreetselt otsa joosti, vankriga üle varba sõideti või lihtsalt küünarnukiga pandi. Ja siis vahiti veel sellise näoga nagu mina oleks neile just otsa jooksnud nagu pime kana.
Üks tšikk istus veel kõige kitsama koha peal telefon näpus facebookis, ise läks teosammul edasi ja meie pidime siis tema selja taga mitu minutit uimerdama, mööda ka ei saanud! Oleks hea meelega öelnud, et leidis ikka koha kus vahtima jääda ja oma ”uudiseid” vaadata. Ole inimene, mine seisa seal seina ääres mitte ära tolkne teistel jalus, kui nii hull valu on FB’s istuda.
Ma ei saa aru mis kihk see selline olema peab, et konkreetselt selle hullumaja pärast veel sinna minna. Polnud vaba sentimeetritki kuhu astuda, üks pidev tunglemine ja üksteise seljas nugistamine. Õudukas.
Koridorid olid nagu lahinguväljad, aga noh, vähemalt olid poed tühjad ja sai rahulikult ringi vaadata.

Igatahes, asi millest ma siia rääkima tulin. VANKRID. Tahaks miljon korda issand jumal tule taevas appi karjuda. Miks neid valikuid nii palju ometi olema peab?
Nii palju sain targemaks, et mõned nimed sain maha kriipsutada aga juurde midagi küll ei õppinud. Minu unistus, et keegi tuleb ja tutvustab meile meie ideaalset vankrit ja siis meie läheme selle ideaalsega koju, ei juhtunud. Ma lootsin, et astume poodi sisse ja siis keegi tore tädi tuleb ja seletab meile kõike seda millest mul veel aimugi ei ole. Aaaga oeh, noh…
Mitte üheski poes kus me käisime ei suvatsenus keegi meiega rääkimagi tulla. Meist vaadati läbi nagu vaimudest või vahiti sellise näoga, et ”ah, mis sa siit üldse tahad, sul niikuinii raha ei ole ma ei hakka sinu peale üldse oma aega raiskamagi.” :D
Kui ühes poes ise küsima läksin siis vaadati hullult üllatunud näoga, et ”mis sul on nii suurt raha võtta, et gessleini osta või?” :D

Võrreldes sellega mis ma eelmises vankri teemas välja tõin on mu mõtted ikka 180 kraadi muutunud. Mis mul ometi viga oli, et ma midagi sellist nagu anmar fox üldse vaatasin?
Nüüd on minu kõige suurem lemmik Gesslein F6. Minu uus kinnisidee nagu mu emagi mulle ütles. No ma ei saa lihtsalt üle kui hullult see mulle hetkel meeldib! Ja hetkel on ta beebicenteris tükk maad odavam ka kui muidu (LINK). Kuigi see hind on ikkagi päris kõrge. Aga sama ei taha ma mingit mõttetut Poola junni ka mis mul poole aastaga ära laguneb ja hullumeelseid hääli tegema hakkab. Pealegi järelturg paistab Gessleinil hea. Mitu korda olen leidnud ideaalse kuulutuse ja siis poole tunni pärast seda enam lihtsalt ei ole. Maha müümisega siis ka nagu probleemi vast ei oleks?

Peamiselt meeldib see mulle siis selle pärast, et tal on vahetatavad esirattad ja üleviidav/reguleeritav sang + muud miljon head asja.
Kõik ülejäänud mis ma vaadanud olen on alati mingi suure veaga. Kas ei ole pöörlevaid rattaid või ei käi sang üle või on hoopis mingi muu viga. Ühesõnaga, paremat ma leidnud ei ole.
Minu jaoks on üks tähtsamaid asju see reguleeritav/üleviidav sang ja rattad, vadrustus ka muidugi. Kohutavalt paljud minu nimekirjas olid nagu puuhobused.
Ma tahan, et rattad oleksid piisavalt suured, et talvel hakkama saada ja vanker ei näeks välja nagu tulnuka sünnitus aga samas need pöörleksid. Ma ei tea mis mul järsku nende pöörlevate ratastega hakkas. Kui ma seal neid veeretasin siis armusin totaalselt ära. Ma ei jõua küll iga pöördega hakata kogu raskusega vankrit pöörama, ma ikkagi väike jupats. Ja jube mugav on ju kohe rattad fikseerida kui vaja on või lihtsalt sõidusuunda korraks muuta, et suured rattad ees siis takistusest üle minna.
Oeh, ma lihtsalt olen armunud praegu.
Kuigi mõned asjad jäävad ikka väga segaseks. Mis täpselt sellel komplektil kaasa siis on? Loen mitmeid erinevaid kirjeldusi, erinevatelt vankritelt ja asi läheb iga korraga segasemaks. Neid jubinaid on lihtsalt nii üle mõistuse palju! On sellel siis kaasas kõik mis vaja või pean ma hakkama mingeid talvehuinaasid veel juurde muretsema, et lapsel külm ei oleks? Või mis see väga oluline asi veel seal puudu on? Endale tahan igatahes muhve veel, hea mugav.
Kui ma beebicenteris neid gessleine vaatasin siis jäi silma, et F6 ja F10 on täpselt sama hinnaga ja täpselt sama on kirjelduses ka kirjas. Et mis vahe neil siis on üldse? Rääkige mulle oma kogemustest nende kahega, palun. Ma tean, et vähemalt üks blogija on F6’st varem kirjutanud aga ma kohe üldse ei leia teda enam üles…

Igatahes, ma olen nii surmväsinud sellest müglisst, et ma ei jõua täna enam isegi seda 14.nädala beebiblogi valmis kirjutada… Homme….

Olen värdjas ja panen oma lapse elu ohtu, sest ma tahan varakult valmistuda? REALLY?

Kui mäletate siis ühes postituses mainisin, et keegi oli mulle saatnud ühe totaka kirja? Well… Üldiselt ma arvan, et ma ei pea end õigustama aga see jäi kuidagi natukene hinge närima.
Seda kirja ma siia kopeerima ei hakka. Ja ausalt öeldes ma ei tea kas see mul alleski veel on…. Igatahes. See oli täis inetusi mida pole mõtet korrata. Mitte, et ma ise nüüd hull ema Theresa oleksin ja mitte kunagi ei vannu aga noh, piisab sellest, et millegi pärast jõutakse minu blogini viimased paar nädalat IGA JUMALA PÄEV sõnadega ”porno ja”. Sorri, siit sa seda küll ei leia. :D
Lühikokkuvõttes seisis seal kirjas, et ma olen mingi hull väärakas, et nii varakult hakkasin asju kokku ostma. Tema arvates olevat ma mingi koletis ja ei väärigi üldse emaks saamist. Lisas veel palju inetusi mida ta kõike loodab, et minuga või lapsega juhtub, sest ma nii loll olen. Ja siis pikk jutt sellest kui ohtlik see kõik ikka lapsele on. No põhimõtteliselt hull ebausu jutt ja täielikult ebastabiilne inimene.

Aga ega tema pole ainus. Inimesed tõsimeeli arvavad, et mul peas midagi logiseb, sest ostame varakult beebistaffi? WHY? Kus on kirjas, et ma pean ootama selle ajani kuni mu kõht on hiigelsuur ja ma tean, et mul on paha olla? Sel ajal ei tahaks enam üldse mööda poode kolada või lõputuid tunde internetis asju valida, vaid rahulikult puhata.
Ma olen terve elu olnud hull valmistuja. Kui mul kuhugi pikemaks ajaks oli vaja minna siis kindel taks oli see, et kotid olid mul juba nädal enne pakitud. Mulle meeldib teada, et kõik on olemas, et kõik on korras ja ma ei pea enam viimasel hetkel hakkama muretsema.
Nii ka praegu. Ma ei leia, et ma selle pärast oleksin nüüd kohutav inimene, veel vähem värdjas ema kes paneb oma lapse elu ohtu sellega, et toob voodi majja! No hallo.

Ja ma ei saa ka unustada seda, et ma ei tea elunever mis mu rasedusest edasi saab. Ma ei tea mis mind mõne kuu pärast ootamas olla võib. Äkki pannakse mind ka voodirežiimile jumalteab mis põhjustel jumalteab kui kauaks või pean olema pikalt haiglas. Teades milline hädapätakas ma olen ja kui keeruline juba praegu kõik on siis on see kõik vägagi võimalik. I just keep it real.
See on praegu kõige õudsem mõte mis mu peas tiirleb. Ma ei taha mõeldagi, et peaksin olema voodisse aheldatud või kuskil haiglas istuma… Appi. Te ütlete nüüd, et ma ei paanitseks ette ja rahuneksin maha või, et ma ei tohiks nii negatiivseid mõtteid endale ligi lasta. Ma ei paanitsegi ja ei muretse ka hetkel selle pärast üleliia. Lihtsalt see on üks varient mida ma pean arvestama. Ja kui juhtubki midagi sellist, kes siis kõik asjad välja otsib? Jätan selle lõbu ainult mehele? Tänan ei, ma tahan ka asjas ikka osaleda.

Nii, et enne kui hakkad mind saikoks tembeldama mõtle, miks ma seda hullust teha võin? Kas mul kruvid logisevad või olen ma lihtsalt pesapunuja ja tahan olla valmis? :D
Ning üleüldse, kuidas see sinu perset torgib mida, kust, millal või kellele ma ostan? Kui sulle sobib nii asju valida, et sul on suur kõht ees ja pea käib 24/7 ringi ja ainuke asi millele sa mõelda suudad on see, et saaks ainult minema sealt poest, siis palun väga. Mina valin teisiti ja kas ma olen nüüd selle pärast hirmus inimene? Mis vahet sel on kuna ma need asjad endale koju vean?
Ja ärge parem hakakegi mulle bullshitima sellest, et nananaa, ise oled valinud avaliku blogimise ja nüüd kuula seda saasta ka. See, et ma avalikult blogin ei anna sulle mitte mingit õigust.

Aaa, ja tänks sulle armas inimene kes sa mu vennale selle blogi lingi saatsid. Hästi armas sinust.
Aaagh kuidas mulle käivad närvidele inimesed kes topivad oma nina sinna kuhu pole vaja!