Ideaalne ema, ideaalses maailmas, ideaalse perekonnaga

 

Teate kust mul tuli juba lapsena mõte, et minul saab olema neli last – kaks poissi, kaks tüdrukut? Kui mul oleks näiteks vaid poiss ja tüdruk, siis tüdruku lastel poleks ju tulevikus tädi, ning poisi lastel poleks onu – no mis elu see veel siis oleks, ah? Seega peab olema kaks ja kaks, siis on kõigil mu tulevastel lastelastel onud ja tädid! Kujutage nüüd ette 5-aastast, kes mõtleb oma tulevastele lastelastele ja sellele, kui kurvad nad oleksid, kui neil poleks onu/tädi…

Peale Joeli sündi olin ma täiesti kindel, et lähimate aastate jooksul ma rohkem lapsi ei saa – las olla kaks nüüd ja kaks maeitea, mõne kuni kümne aasta pärast. Aga noh, kuus kuud hiljem tuli emakas koputades ja ütles, et ta tunneb end tühjana. Käis ja koputas ikka mitu kuud, kuni ma nägin ühes blogis loosi Lukcy Laika suuretele, raamitud piltidele ja otsustasin osaleda. Valisin välja pildi ”Suur pesa, suur pere” ja ütlesin endale, et kui ma võidan, on see märk sellest, et peaksime kolmanda lapse kohe saama. Ja mina, kes ma iial midagi ei võida, võitsin. Peale mõningasi takistusi, sündiski lõpuks meie Madlike. Teha suuri otsuseid mingi loosi alusel, igati adekvaatne ju! :D

Ma olen alati unistanud, et ühel päeval saab minust ema. Maailma parim ema. Ema, kes annab endast oma lastele kõik ja rohkemgi veel. Ema kes kokkab imemaitsvaid roogi. Ema, kes pakub oma lastele elamusi. Ema, kes on olemas. Ema, kes mängib oma lastega tunde. Ema kes ei karju iial. Ema, kel on alati kõik kontrolli all. Ema, kes nähes mingit mega-sigadust, läheneb asjale külma kõhuga ja lahendab asjad ühe käeviibutusega. Ema, kes loob oma perekonnale tõelise kodu.

Ma mõtlesin, et minu perekonnast saab täpselt selline perekond, kellest mina ise lapsena unistasin – isa ja ema, kes jumaldavad teineteist maailmalõppu ja tagasi, tõelised hingesugulased. Lapsed, kes kaklevad ja lepivad, aga hoiavad alati kokku. Umbes nagu seriaalis ”parenthood”. Ma vaatasin seda seriaali pisar silmas, sest see on täpselt see, millest mina alati olen unistanud ja mida mina olen oma perekonda ”luues” silmas pidanud. Miks peab olema suur perekond? Ikka selleks, et oleks inimesi kes on sunnitud sinuga leppima! :D

Aga reaalsus on see, et peale kolme lapse jutti saamist olen ma lihtsalt üks tühjaks pigistatud sidrun, kel pole endast enam midagi anda. Ma tahaks lihtsalt segamatult lapiti lamada ja mitteeeee midagi kuulda ega teha – eriti veel kell viis hommikul ”emmee, kakaaaa”… Ma olin ideaalne ema, kuni sain lapsed, hah. Nad söövad mul hinge seest ja nad on minust välja imenud iga viimse kui raasu eluisu.

Minu emal ei olnud aega minuga mängida, sest ta oli alati kas tööl, või liiga väsinud. Mul polnud ka enam-vähemgi samaealist õde-venda, seega olingi ma valdava osa oma lapsepõlvest üksinda. Teate kui kurb on üksinda mängida? Teate, kui kurb on üksinda laduda lumememme, või üksinda kiikuda… Ja ka see on põhjus miks lendab minust välja lapsi palju ja tihti – vähemalt ei pea nad iial tundma üksindust.

Ma tahtsin tegelikult oma jutuga jõuda sinna, et ma pole täna kohe mitte üks raas selle ema moodi, kes ma plaanisin olla – ma olen närvihaige, ma tõesõna lihtsalt ei suuda mängida üle viie korra ühte ja sama mängu, ning mis puudutab mingigi kontrolli omamisse, siis see rong sõitis juba umbes kolm last tagasi teadmata suunas minema. Kuidas teised naised hakkama saavad, ahh?