Joel ja söök

Kui Annemaiaga alustasin lisatoiduga tema 6.elukuu minisünnipäeval, siis Joeliga hakkasime juba varem katsetama. Esimese püree sai ta minu mäletamist mööda juba 4,5-kuuselt. Siis aga tuli tõdemus, et ta ikkagi pole veel valmis selleks, ning ma ootasin veel ühe kuu.
Viie ja poole kuusena oli ta aga juba nii agar, et 1-2 lusikatäit kadus nagu tina tuhka. Ta nõudis aina juurde ja sai väga kurjaks, kui nägi, et rohkem ei saagi. Seega üsna pea sai 2 lusikatäiest 10 ja kümnest terve kausitäis. Musteremmed löövad nüüd silmad krõlli ja saavad südari, aga mis teha. Talle meeldis söök, rinnapiima kogused oluliselt ei vähenenud, vaevusi see talle ei tekitanud ja kõik oli tip-top. Kaalu tuli juurde nii, et ragin taga. Ta oli 6-kuusena sama suur, kui Annu mitu-mitu kuud vanemana.

Aga peale seda, kui ta oli paar korda kätte saanud näputoidu, midagi muutus. Ta ei tahtnud enam püreed. Alla läks ainult kurk ja muu taoline juppideks lõigatud kraam.
Peale mõnenädalast võitlust ma loobusin talle püreede toppimisest ja läksingi täielikult üle näputoidule. See on ju mulle isegi lihtsam, kui püreedega jändamine. Ainult auruta juurikad valmis ja anna ette. Ei mingit püreestamist, söötmist ja pläga. Lisaks on näputoit lapsele paljupalju kasulikum, kui püreed.

Kuigi see tundub alguses hirmuäratav, kuidas laps köhib ja läkastab, kui ta toitu mäluda üritab, siis see läheb mööda. Nõnda ta õpibki. Varsti ta tunnetab juba oma piire ja ei topi omale tervet kurki kõrri.

Ühesõnaga, mõnda aega oli kõik ilus. Kaal tõusis, laps sõi ja elu oli lill. Aga viimased kuud on kaalutõusu suhtes murettekitavad olnud. Ühel kuul oli ta lausa 300g alla võtnud! Ja nüüd on ta kaal juba mitu kuud peaaegu sama olnud.
Arst ei ütle selle kohta nagu väga midagi, sest laps ise paistab rõõmus ja rõõsa, aga mina emana ikka tahaksin olla natukenegi kinni neis normides, mis ütlevad, et minimaalne kaalutõus kuus võiks olla 500g. Samas saan ma aru ka, et kaua see väike inimene ikka kilo kuus juurde võtma saab jääda, aga, et kaal kohe üldse ei tõuse?

Nüüd annan ma Joelile süüa kätte nii palju, kui ta vähegi tahab. Aga ega ta söögist enam teab mis vaimustuses pole. Ka rinda ei soovi ta enam väga süüa. Alati on midagi paremat teha, kui lamada ja tissi nosida.

Kui mul õnnestubki ta rinnale saada, viitsib ta tissiga jännata täpselt nii kaua, kuni piima pahinal kurku lendab. Kui piimavool raugeb, kaob ka tissitamise isu ja ta üritab lihtsalt tuld panna. Ülimugav vend ikka! Ausalt, ma olen lausa kade nende emmede peale, kes saavad kasvõi 10 minutit rahulikult lamada ja imetada, ilma, et peaksid koguaeg titte jalgupidi tagasi tõmbama ja uuesti rinnale suruma. Joel on mul nagu väike sipelgas, kes koguaeg mu kätevahelt jeed üritab panna. Muudkui tõmban ta tagasi, topin tissi suhu, tema võtab ühe sõõmu ja üritab jälle minema käputada. Aga kui annan rinna, millest ta veel imenud pole, on ta kohe vägagi nõus suud lahti hoidma ja neelama. Peaasi, et ise midagi tegema ei pea!
Imetamisele ei aita kaasa ka vaikus ega pimedus (mitte, et neid kahte asja siin majas väga eksisteeriks). Isegi mänguasjadega tähelepanu püüdmine ei aita! Siis ta lihtsalt hakkab naerma ja imegu ma ise oma tissi. :D

Ainus aeg, mil mul õnnestub teda rahulikult toita, on siis, kui ta läheb oma esimesele lõunaunele. Kella kaheteistkümneks on ta lihtsalt nii kutu, et ei suuda enam mul eest minema vurada, ning sööb alandlikult oma portsu ära.
Aga sellest on ju vähe! Kogu see ringi sahmimise nali on juba sellised mõõtmed võtnud, et ma tunnen kuidas mu keha on saanud signaali, et pole nii palju piima vaja toota, ning piimavabrik tõmbub tagasi. See aga omakorda tähendab, et siis, kui poiss ükskord söömise kasuks otsustabki, ei saa ta enam piimast kõhtu täis. Öösiti käib see kõige hullem virin ja võitlus. Ta muudkui tahab tissi, aga kui peale 2-3 tõmmet sealt enam midagi ei tule, läheb ta närvi. Annan teise rinna. Aga ka see on tühi. Ta hakkab nutma. Panen lutti. Aga sealt ju ka ei tule midagi. Ning ta hakkab uuesti nutma. Ja see kestab täpselt nii kaua kuni ta väsinult magama jääb. Kõige hullem aeg on hommikul kell 5. Selleks ajaks on ta oma 2-3x ärganud, väga näljane ja täiega tige, et ma talle süüa ei anna.

Annuga oli mul umbes sama teema. Nad on mõlemad sellised lapsed olnud, kes armastavad tissi täpselt nii kaua, kuni sealt midagi head kergesti kätte tuleb. Kui peab ise tööd tegema hakkama, on häda oioi kui suur. Sellest, et nad niisama rinnal mõnuleks ja lähedust naudiks, võin ma vaid und näha. Rind on ainult kiireks tankimiseks ja siis tuleb edasi lipata, sest ega maailm ju ei oota!

Õnneks been there seen that, seega ma tean, et see on lihtsalt üks periood jälle, mis tuleb üle elada. Annuga ju elasin, ning ta sai lausa 1a4k rinda, küllap elan ka nüüd selle sahmimise aja üle ja toidan tedagi veel kaua-kaua. Aga see kaalutõusu asi teeb mind küll veidi murelikuks…

Btw, siis kui ma sain teada, et Joel poiss on, mõtlesin ma alguses, et no kuidas ma küll poisile rinda anda saan – see on ju nii-ii veider! Nüüd aga ei ole mul sellega nagu enam mingit tõrget. Samas, kui imetamisele üleüldiselt mõtlema hakata, ei tundu see ju ka ‘maailma kõige loomulikuma asjana’. Vähemalt mitte minu jaoks. :D

P.S. Otsustasin kõik laste pildid blogist ära kustutada, seega peaks nüüd kõigis postitustes nende piltide kohal ‘error’ ilutsema. Edaspidi ma enam blogisse vist laste pilte väga ei pane. Aga instagram jääb avatuks, sest seal saan vähemalt natukenegi valida, kes meie pilte näevad.



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Ootus VS tegelikkus: imetamine

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö, kuigi need juhtumid on harvad.

Ootus:

Paned lihtsalt lapse rinna otsa ja toidad teda. Alguses iga paari-kolme tunni tagant. Mis siin rasket olla saab? Kõige loomulikum asi ju maailmas.

Oh well, oleks see ainult nii…

Breastfeeding expectation reality

Tahtsin tegelikult ‘reaalsus’ pildiks leida midagi sellist: laps ühe, pump teise rinna otsas, emal surmani väsinud nägu ees, silmad kottis, telefon näpus. Copi-paste minust tol ajal, ühesõnaga. :D

Reaalsus:

Sünnitad ära. Sulle pannakse laps rinna otsa. Ta tõenäoliselt imeb su üsna ruttu katki-veriseks-valusaks. Puhkepausist, kui sellisest võid und näha. Aga ka selleks ei anta sulle võimalust, sest üks väike suu, tahab koguaeg sinuga ühenduses olla ja sa proovi magada, kui kõik on valus.

Paari-kolme päevaga tuleb piim rinda, seni on laps pidevalt sul küljes ja teeb tööd, et see piimakene juba rutem jõuaks. Mida rohkem imeb, seda parem, kuigi see võib olla piin. See kõik möödub, üsna pea.

Kui piimapais tuleb, käid ringi nagu Pamela Anderson peale rinnaoppi. Sul on täpselt sama valus ja sa näed täpselt samasugune välja. Ära muretse, ka see möödus, üsna pea.

Anna titele tiss suhu, nii palju kui ta vähegi küsib. Siis ei teki kohe muret, et ehk lõppeb piim otsa, või laps ei saa kõhtu täis. Nii kaua, kuni tema imeb, annab see su kehale mõista, et piima on veel ja veel ja veel vaja juurde toota. Kui piim juba rinnas olemas on, siis ta ongi ja niisama naljalt ta ära ei kao.

Umbes kolmandal elukuul on lapsel kasvuspurt ja ta tahab äkitselt rohkem ja rohkem ja rohkem rinnal olla. Sulle võib tunduda, et beebi on näljas, sul pole piisavalt piima, rinnad tunduvad töntsid ja tühjad – appi, mis ema ma olen? Mida ma nüüd teen? Annan rinnapiimaasendajat? Ei. Ole mureta, see möödub, üsna pea. Ta peab lihtsalt rohkem imema, et su keha hakkaks rohkem piima tootma. Pane laps rinnale nii tihti, kui ta seda tahab. Ta teab mida ta teeb. Su keha teab mida ta teeb. Usalda neid kahte, kui sa iseenast  tol hetkel ei usalda. Taoline spurt võibki esineda iga paari kuu, või isegi nädala tagant, ning möödub umbes paari päevaga. Rinnad harjuvadki ühel hetkel piima tootmisega ära, ning siis kaobki see Pamela efekt ära. Saad oma tavalised, või peaaegu tavalised, tissid tagasi. Need ei peagi koguaeg valusalt pakitsema.

Üldiselt on ikkagi nii, et nii kaua kuni laps imeb, tekib ka piima ja mida kauem ta tühja tissi lutsutada viitsib, seda parem. Kui sul on aga laiskvorstist laps, nagu mul oli, kes tühja tööd teha ei viitsi, siis võid rinnapumbaga kaasa aidata. Ületootlust ei maksa karta, see ei teki nii kergesti. Ja see, palju sa pumbaga piima kätte saad, ei näita kindlasti seda, kui palju sul tegelikult piima on. Ükski pump ei tee sellist tööd nagu laps. Mina näiteks pole mitte kunagi saanud kätte rohkem, kui 50-100 ml mõlema rinna peale kokku. Aga näed, laps on siiani elus. :D

Võib esineda ka sellist asja, nagu tissistreik. See tähendab, et laps keeldub rinnast. Ilma mingi selge põhjuseta. Võib ka teha nii, et võtab korraks ja siis laseb lahti. Jällegi võib emal tekkida tunne, et tal pole piima või on midagi muud jubedat lahti. Küllap see põngerjas varsti jälle sööma hakkab, ega ta end nälga ei jäta. Kui väga muretsed, võta ühendust mõne kogenud nõustajaga ja võimalusel mine tema juurde. Saad südamele rahu. Närvis ema võrdub närvis laps.

Meil Annuga oli see streik kolm-neli kuud järjest, ühel nädalal kuus. Umbes täpselt siis, kui mul hakkasid-olid-lõppesid päevad. Seostasin seda sellega, et talle ei meeldinud piima maitse muutumine, mis kaasneb päevadega. Kartsingi juba, et sinna see meie tissitamine läheb, aga lõpuks ta harjus. Sõi sel ajal vähe, aga piisavalt, et mitte täielikult näljas olla. Kisa oli palju, nuttu oli meie mõlema poolt palju ja mina emana tundsin end jällegi täieliku läbikukkujana.

Ma ütlen ausalt, imetamine on tõenäoliselt kogu selle titenduse protsessi üks raskemaid asju. Nii vaimselt, kui ka füüsiliselt. See mängib korralikult su emotsioonidega. Isegi mul, kes ma pean end sel teemal üsna targaks, oli neid paanikaid aasta jooksul rohkem, kui ma kokku suudaksin lugeda. Kuigi ma teadsin, et see on normaalne, see möödub, see kõik on okei, tekkisid mul tunded, et ma ei saa hakkama, mu laps on näljas, mul pole piima, ehk peaksin alla andma ja RPA välja otsima. Õnneks ma seda ei teinud. Isegi siis mitte, kui seda soovitasid juba teised mu ümber, sest nägid kui raske see kõik on. Aga kõik läks hästi. Annu on 1a2k ja saab siiani kolm korda päevas rinda. Kuigi ta ei saa sealt enam ma-ei-tea-mis koguseid (pakun, et klaasikese kokku heal juhul), siis on see siiski piisav ja veel lõpetada ma ei plaani. See on eriline aeg, see on eriline side, seda mõistavad vaid emad ja igaüks teab ise millal on õige aeg otsad kokku tõmmata.

Kuigi mõned ütlevad, et üle aastase lapse rinnaga toitmine on jäle, perversne, rõve, kole ja ebavajalik, siis mina seda ei arva. Rinnapiim on alati kasulik. Pole olemas sellist asja, et piim muutub järsku lurriks, nagu mõned inimesed väidavad. Teatud vanuses pole seda lihtsalt enam lapsele vaja, sest ta saab oma vitamiinid ja toitained mujalt.

Mina ei plaani Annut täielikult võõrutada enne, kui ta pole vähemalt kahene. Kui ta ise enne loobub, okei, las loobub, aga sundima ma teda ei hakka. Kuigi olen ka mõelnud sellele, et selleks ajaks, kui tema saab kaks, on beebi#2 umbes 2-kuune ja siis ma ei saa teda ka veel ju võõrutada, sest võib tekkida oht armukadedusele. Et mis mõttes võtan temalt ära, aga beebi saab edasi… Seega ma ei tea, kui kaua tema veel rinda saab. Mõtlesin ka enne beebi sündi võõrutamisele, aga see tundus kuidagi liig. Nagu ma võtaksin temalt kõik õigused ära, sest tuleb teine beebi. Niigi peab ta lähiajal paljude uute asjade ja olukordadega harjuma. Mind tema toitmine ei häiri ja ühiskonna survest on mul suva, seega läheb kaua läheb. Küll me ise teame, millal on õige aeg loobuda. :)

P.S ootavatel emadel soovitan külastada imetamisega seonduvaid loenguid ja lugeda raamatuid. Erinevates kohtades on ka erinevad loengud (kuigi nimi võib täpselt sama olla), kus võid õppida täiesti erinevaid asju. Imetamine ei pruugi olla nii lihtne, loogiline ja loomulik, kui alguses tunduda võib.

Soovitan probleemide korral ka abi otsida ja imetamisnõustajaid külastada. Pole midagi tähtsamat, kui tugivõrgustik su ümber. Väga hea on, kui sul on oma beebigrupp või mõned head sõbrannad, kellelt nõu küsida ja lohutust saada. Alati on kuskil keegi, kes on sama läbi elanud ja oskab sulle midagi öelda. Abi ja nõu küsida ei ole patt. Kogu see valu, pingutus ja mure on ju hea eesmärgi nimel. :)

See postitus nüüd venis vist üsna pikaks, aga imetamine on mulle südamelähedane teema ja mul on nii raske vaadata, kuidas mõned emad puhtalt sellepärast, et neil pole piisavalt infot käepärast olnud, sellest loobuvad.



 

See tekst on kõigest minu kogemuste põhjal. Rõhutan TUGEVALT, et iga naine on erinev, iga laps on erinev, iga olukord on erinev. Nagu ma ühe teise taolise postitusega juba õppisin, siis esineb naisi, kelle puhul need ”nõuanded” ei aita ja lihtsalt ei tekigi piima, või see kaobki üleöö. Kuigi need juhtumid on pigem harvad, siis neid esineb.

 

Ma plaanin sellest ”ootus vs tegelikkus” väikse sarja teha, kuhu ilmuks postitusi ka teemadel nagu rasedus, sünnitus, lapse esimene eluaasta jne. Kõike siis muidugi omast kogemusest ja ”tarkusest”. Kas oleks huvi?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!