Üks hiiglama armas fotosessioon, ehk ma olen armunud!

Nagu ma siin juba öelnud olen, siis pühapäeval käisime Ailiga pildistamas. Ja ma jäin nii-ii rahule! Ta on tõesti täpselt sama mõnus ja sõbralik, nagu blogist tundub. Temaga oli kuidagi väga vaba suhelda ja ei tekkinud üldse sellist piinlikku vaikust. Jutustasime nagu teaksime teineteist juba ammu, kuigi pole päris elus kokku puutunudki. :D

Kuna Annu on… Annu, siis võtsin kaasa ka oma sõbranna, kes aitaks mul seda väikest väänikut ohjes hoida. Lisaks sellele vedas ta veel meie mustlaslaagrit meenutavat vankrit mööda parki ringi, ning kuskile kilomeetri kõrgusele, mäe otsa ka veel :D Ma ei tea mida ma ilma temata teinud oleksin, tõesti – suuuur-suuur aitäh Sulle Jassu!
99% ajast muidugi jooksidki sõbranna ja Aili Annul järgi, sest mina lihtsalt taarusin jalalt-jalale ja mõtlesin millal ometi ma need baleriinad jalast võtta saan. Jumal tänatud, et ma plätud kaasa taipasin võtta ja tänu neile ülejäänud päeva kuidagi üle elasin. Ütleme nii, et kui ma ükskord koju jõudsin, siis olid mu väikestel varvastel sama suured villid, kui varbad ise. Ma lausa ehmatasin, kui seda õudust nägin. :D

Igatahes, suur aitäh ka Ailile, kes meiega nii palju jännata viitsis, mööda mägesid ronis ja ülihelikiirusel kõik pildid valmis tegi!
Ja nüüd hold your horses, sest siit tuleb üks ilmatuma pikk piltide joru. Kõik pildid olid lihtsalt nii armsad ja erilised, et ma ei suutnud mingit eriti karmi valikut teha (107’st 69 on teie ees!). Ma olen neisse piltidesse täiesti armunud! Üks põhjus on ilmselt see, et mul lihtsalt polegi Annuga koos mingeid normaalseid pilte ja just tema toob ka minus selle erilise ‘miski’ välja. :)



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!