Tag Archives: Joel

Väike mees, suured teod

Posted on by
6

Uskumatu, et ma seda juba kirjutama üldse pean, aga Joel hakkab vist varsti roomama… Ise on alles 4-kuune! Kui midagi huvitavat on silmapiiril, siis siblib nii kaua, kuni eseme kätte saab. Keerlemine ja pöörlemine pole siin majas mitte midagi uut, aga viimased nädalad tõmbab ta ka jalgu kõhu alla, ning tõstab oma ülakeha käte peale üles. Varsti ilmselt võtab sisse ka ‘kätekõverduste’ asendi ja siis ongi juba minek!
Vähemalt Annuga oli nii. Kuigi Annukas hakkas ikka pigem ”hilja” roomama (tegelikult norm ja keskmine aeg), kui ”vara”, kuue ja poole kuusena. Ma eeldasin, et küllap ka Joel siis jõuludeks liikuma saab, aga tundub, et see võib juba ka varem juhtuda.

Ükshommik jätsin ta mängumatile, et Annuga käbe hambad ära pesta, aga poole pesemise pealt kuulsin mingeid kahtlasi matse. Jooksin siis ruttu vaatama ja mida ma näen – Joel on end mängumatilt minema veeretanud ja mingi x viisiga Annu nukukäruni jõudnud, ning nüüd udas seda muudkui vastu seina taguda. Mängumatt on meil keset tuba, aga käru oli seina ääres. Ja meil pole teps mitte väike tuba! :D

20161018-dsc_0066Seda meest ei peata enam miski. Mängumatile pole mul teda väga mõtet enam pannagi. Nii, kui selja keeran, on ta end juba kuskile teisele poole tuba rullinud. Seega katan ma siin oma kõva puitpõrandat tekkidega, et ta end päris siniseks ei rulliks…

Oh seda hädakisa, kui ta ei saa sinna, kuhu tema tahab, või kui midagi ette jääb. Nii palju veel nupp ei noki, et keeraks siis teisele poole, ikka peab sinna pressima, kus midagi ees on.

Nüüd tuleb mul meelde küll miks neil kiikedel ja lamamistoolidel need tüütud traksid on. Selleks, et selliseid totukaid kinni pidada! Nii kui ma teda traksidega kinni ei pane, on tüüp end maha vingerdanud. Tõstab end jalgadega üles ja nii kaua sipleb, kui pool keha on maas ja pool on veel tooli peal. Ma ei tea mida ta sellest saab. Nagu sipelgad oleks püksis, hetkegi paigal ei püsi. :D
Tõsiselt kaalun talle juba käimistooli muretsemist, mis siis, et see normaalsele arengule väga hea pole. Tal oleks sellega varsti nii lahe mööda elamist ju siblida.

Kui diivani peal oleme, siis pean ma tal koguaeg varbast kinni hoidma, muidu oleks mees kohe üle parda. Selle peale saan ma muidugi tema käest valjuhäälselt sõimata, sest mis ma mutt piiran siin vaese hinge vabadust oma karukäppadega. :D Annu ka koguaeg muretseb ja lükkab Joelit diivani servast eemale: ”Pojaa, kukud, ei tohi!”

Natuke (palju) hirmu tekitab aga see, et mis saab Annu mänguasjadest, kui Joel rändama hakkab. Annul on ju palju imepisikesi mänguasju, mille kätte oleks ideaalne lämbuda.
Praegu on juba kõik megaohtlik, sest Annukas mängib ju pidevalt venna juures, ning jätab oma pudi tallegi käeulatusse. Mis siis veel saab, kui poiss ise mänguasju rüüstama pääseb…

Ma olin juba unustanud, kui kiired need tittede näpud on. Mis ripakil, see ära! Nii kui midagi piisavalt lähedale satub, on Joeli käpad seal taga. Eile tõmbas ta suure piimapurgi laualt maha, nii, et polnud asigi. Hea oli, et kaas peal oli, muidu ma koristaks seda löga veel siiamaani. :D

20161016-dsc_0021Kassid on kohe eriline hitt siin majas. Oh seda nägu, kui Joel mõnda kassi näeb. Silmad kilavad peas ja käed-jalad hakkavad nii kiiresti käima, vat, et läheb lendu!

20161016-dsc_0034Täitsin eile beebiraamatuid ja vaatasin, et Annu oli 8-kuusena 72 cm ja peaaegu 9 kilo. Joel on juba praegu 4-kuusena üle 70 cm ja 8 kilo. Uuh, aeg läheb nii kiiresti. Alles ta oli nii pisike, et mahtus kahe peopesa peale ära ja nüüd on ta juba suur volask. :D

Samas on see jube tore, et ta varsti jalad alla saab. Saavad Annuga mõnusamalt mürada ja siis ei pea mina talle enam vaatetorni ka mängima, ning ta saab ise maailma uudistama minna. Kuigi ma pean nüüd kiiremas korras kõike jälle beibipruufima hakkama….

Sellest mehest on võimatu mossis pilte vist saada. :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Minu tunded esimene vs teine laps, vägev film, beebigrupid ja lisatoit

Posted on by
15

Vaatasime eile täiega lahedat filmi (Bad Moms) ja sain kohe sellise inspiratsioonitulva kaela, et kui poiss poleks jaurama hakanud, oleksin vist öösel kell kaksteist seda postitust kirjutama hakanud…
Pool filmi vaatasin nutuklomp kurgus, sest no nii-ii armas oli/tundisn end täiega ära ja teise poole lihtsalt naersin (tegelt umbes 10% filmist oli sad as fuck).

Praeguseks olen ma muidugi täielikult unustanud millest ma eile öösel suure vaimustusega kirjutama asuda tahtsin. Tõenäoliselt tahtsin öelda seda, et põrgusse kõik need mehed, kes naisi iseenesestmõistetavatena võtavad ja põrgusse kõik need ’ideaalsed emad’, kes meid end halvasti tundma panevad!

Annu esimesel eluaastal arvasin ma, et olen üpris hea ema ja ma andsin endast kõik, peaasi, et temal hea oleks. Tema oli mu number üks. Ma võitlesin rinnaga toitmise eest, pisar silmis. Ma tegin kõik tema toidud algusest lõpuni ise, et kõik oleks ikka öko-poko (mis siis, et ta jälestas neid). Kõik tema juurikad ma aurutasin, sest keetmisega lähevad paljud toitained kaotsi, ning seda ma ju ometi lubada ei saanud! Ma kasutasin riidest mähkmeid, pepulappe ja rinnapatju. Ma pesin meie riideid ökode vahenditega. Ma käisin iga päev vankriga jalutama, et laps saaks värsket õhku. Ma käisin temaga beebide ujutamises ja võimlemas. Ma lugesin talle raamatuid, kuigi tal oli neist tol ajal täiesti suva ja ta oleks eelistanud need lihtsalt ära süüa. Ma olin temaga ööd ja päevad, sest ta leppis vaid minuga. Ma tassisin ta isegi EBA’le kaasa, sest ei tahtnud teda kellegi teisega jätta (äkki hakkab nutma ja igatseb minu järgi)! Ma pidasin kinni kõigist ‘reeglitest’ (lisatoiduga alustades üks lusikatäis ja üks maitse korraga – nädal aega, ei mingit soola-piima-säilitusaineid, rinnaga tuleb toita vähemalt aastani, parem isegi kui kaks, kõik peab olema öko ja ergonoomiline, jms). Ma kandsin teda tundide viisi seljas, et kodu koristatud saaks ja laps ka sel ajal rahul oleks. Ta magas (hm, magab siiani) meie voodis, sest nii oli tema õnnelikum, mis siis, et mul oli hommikuks pool kanni voodi peal magamisest, kõik kohad haiged. Ma tegin ükskõik mida, et ta ei nutaks ja oleks õnnelik beebi. Isegi kui see tähendas temaga hommikul 11st, õhtul 8ni võimlemispallil hüppamist. Ja oh seda pidevat muretsemist! Kas ta ikka saab piisavalt süüa-juua-vitamiine-mineraale-huiteabmida? Ega tal külm ole? Või hoopis palav?
Ma kinnitasin kõigile, et ma suudan ja kõik on OK – ma ei vaja puhkust!
Ühesõnaga, ma panin TÄIEGA üle võlli, ning ma andsin endast kõik, mis mul anda oli. Ja siis saabus kurnatus. Mul ei olnud endast enam midagi anda, ning ma mõtlesin lihtsalt, et fuck it – ta armastab mind niikuinii, vahet pole kas ma pesen põrandaid iga päev, või korra nädalas. Ta ei sure sellest ära, kui sööb vahepeal hommikusöögiks pudru asemel (mida ta niikuinii ei võtnud suu sissegi) võikusid. Ta ei armasta mind vähem, kui ma ka endale natukene aega võtan.

Kuigi on asju, milles ma endiselt järeleandmisi ei tee, võtan ma kõike palju vabamalt. Ma tunnen end vahel lausa süüdi, et olen nii yolo ema! Ma ei põe iga väikse punni ja täpi pärast, ma ei lähe hulluks, kui laps korra köhatab, Annu saab iga jumala päev midagi magusat (kui on ilusti oma juurikad ära söönud), me ei käi iga päev pikki ringe jalutamas, ma ei põe, kui näen mõnda haiget inimest oma lapse läheduses (kui peab haigeks jääma, jääb ta niikuinii) ja ma tunnistan, et üsna tihti panen ma oma aja pesemata nõudest ettepoole, ning vahel panen ma Annule multika käima, et saaksin kasvõi 10 minutit rahu. Ja minu arvates on see ok-ei!

Kuigi alles hiljuti sõdisin ma veel oma beebigrupis emmedega, kelle teguviise pidasin lauslolluseks, siis tänaseks olen ma sellestki loobunud. Ma ei saa teiste inimeste lapsi kasvatada, isegi kui ma seda sooviksin. Andku siis oma 2-kuusele kartuliputru ‘maitsta’, et näha ‘mis nägu ta teeb’, kui nii suur tuli selle lisatoiduga takus on – mida mina ikka teha saan? Ajan end lihtsalt närvi asja pärast, mida ma niikuinii muuta ei saa. Mu elu on kohe palju-palju rahulikum, kui ma sellele grupile head aega ütlesin!

Kuigi, kui nüüd lisatoidust rääkida, siis Joelile ma ikkagi hakkasin vaikselt asju mekkida andma. Esimesel korral sai ta brokoli-lillkapsa püreed (jajah, üks maitse korraga – ma tean), ning ta tegi selle peale sellist nägu, et hakkab kohe öökima. Lükkas keelega enamuse suust välja. Tegin järelduse, et ju ta siis ikka pole nii valmis, kui ma arvasin, ning jätsin asja katki. Kuni paar päeva hiljem talle ikkagi ühe pirni aurutasin/püreestasin. Ja see juba läks palju libedamalt. Ta ei lükanud seda enam välja, vaid lihtsalt…neelas alla. Ja endal oli selline nägu ees, et sööks meeleldi terve potsiku ära, anna vaid kätte. Eks see ole muidugi maitsvam, kui mingi brokoli, aga nohjah.
No ja nüüd ongi kuidagi nii läinud, et ta umbes ülepäeviti midagi natuke sööb ja vahel oma igemeid ka kurgiviilakaid lutsutades jahutab. Eile tegin näiteks kartuliputru ja ka Joel sai mõne ampsu. Ta oleks vist rohkemgi tahtnud, kui ma kätte julgesin anda, aga muutust on juba sellestki vähesest näha. See paar ampsu tummisemat kraami on ta 4 tunnised lõunauned tagasi toonud. Kuigi eilne kartulipuder oli vist natukene liig, sest täna ta on kuidagi jonnisem ja tundub, et kõht teeb liiga, aga lisatoiduga alustades on seegi päris tavaline. Eks me tee nüüd väikse pausi siis, sest ega ta veel iga päev lisa sööma pea. Nagu öeldakse – food before one is just for fun.

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus

Annukas ja Joel suuuuure mõmmi kaisus

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Emmede murphy, ehk üks koomiline lõunauinak

Posted on by
19

Ma mõtlesin täna üle ma ei tea mis aja koos lastega lõunauinakule minna, et ehk saan ka paar tundi magada, sest juba hommikul ärgates oli mul selline tunne, nagu ma oleks vähemalt kolme rongi alla jäänud ja pool ööd ühe marutõbise kährikuga tangot tantsinud (mis polegi tegelikult niiiiii vale…)
Kell tiksus ilusti üks päeval täis ja ma ohkasin rõõmuga, ”noh lapsed, nüüd lähme magama!” Jaa siis hakkas pihta. Küll oli Ühel vaja pissile – ja siis poti ees ulguda, et ta ikkagi ei taha pissile. Siis oli Teisel vaja tissistreiki alustada ja peale igat tõmmet üks hetkeke valjult tihkuda, enne kui uuesti paaniliselt rinda otsima hakati. Siis otsustas Üks, et ta ikkagi tahaks potile, aga ega üksinda ju ometi mindud ei saa. Sel ajal, mil ma Ühele ukse lahti tegin, röökis Teine voodis oma kopse välja, sest oh seda julmust – emme läks viieks sekundiks silmapiirilt ära! Oleks siis vähemalt tissidki maha jätnud, eksole.
Kui ma olin jooksuga voodisse tagasi jõudnud, et jätkata Teise ”toitmist”, mis kõlas küll rohkem seatapu moodi, hakkas ka Üks nutma, sest ta ei saanud oma retuuse piisavalt kiiresti alla ja oli end selle ajaga teises toas juba täis lasknud. Oh seda toredust!
Lahkusin jälle voodist, et Üks puhtaks pesta, kiirelt midagi selle loguga teha ja uued riided otsida.
Kui ma koos Ühega voodis tagasi olin, oli Teisel selline nägu ees, nagu ma oleksin igaveseks ajaks Siberisse kolinud, mitte kaks minutit ta kusest õde pesnud. :D
Käsutasin Ühe voodisse pikali, mille peale ta mulle otse silma sisse vaatas ja konkreetselt ‘ei!’ lajatas. Selle peale läks Üks oma voodisse ”magama” ja jäi ilma privileegist emmega kaisutada.
Oma tuba – oma luba, arvas vist Üks, sest magamisest oli asi kaugel. Temal oli vaja tekk üle pea tõmmata ja kulli moodi huilgama hakata, mille peale ka Teine naerdes ringi hakkas vahtima, sest nii-ii põnev ju!
Kui käskisin Ühel selle õudse hääle tegemise lõpetada, sest mu kõrvad hakkasid juba küljest ära lagunema, sai Üks jonnihooga pihta ja otsustas kriiskamisega siiski mu kõrvadele otsa peale teha.
Nii kaua kuni Üks kriiskas, üritasin mina Teisele tulutult tissi toppida. No jumal küll – miks see väike armas inimene küll nii teeb. Ise kisab näljast, aga rinda ei võta. :D
Poole kriiskamise pealt avastab Üks, et ta Mati (mõmmi+padi) on KADUNUD! Ja siis ta nutab natukene aega ka sellepärast, kuni ma ta Matit otsima luban. Aga ega ta seda üksi ju ometi ei leia ja ilma Matita ta ka magada ei söendaks.
Kui me koos Matiga kõik ilusti voodis tagasi oleme, mõtlen ma, et noh – nüüd küll aitab naljast ja kõik see mees magama! Üks oma voodisse, Kaks tissi otsa ja rahu majja! Aga siis leiab kass, et kõige effing parem aeg on täiskiirusel ühest maja otsast teise joosta, nii, et kõik, mis vähegi ta teel on, lendab suure kolinaga kahte lehte laiali. Mille peale muidugi poolunes Üks ja Teine nuttes üles ärkavad. Aitäh Grinch – sa oskad varastada ka muid hüvesid, peale jõulude!
Kui Üks uuesti magama jääb, laseb Teine kuuldavale sellise purina, et kõik ta riided on ka sooja kakki täis. Ega noh, tore, või nii…
Pesen Teise puhtaks ja hakkan teda voodi serval kuivatama. Ja siis ta kuseb sellise kaarega, et minu riided, tema riided (mille ma JUST kapist võtsin), lina, tekikott ja ka mu padi on märjad. Kuidas see üldse võimalik on!?
Ja siis tegin ma midagi rõvedat – viskasin oma riided maha, Teise riided ka, otsisin talle uued riided, panin ta ruttu riidesse, vahetasin mehe poolega padja, kiskusin lina maha, eirasin seda märga lärakat oma teki jalutsis ja keerasin end jumalat paludes magama. Õnneks uinusime Teisega koheselt.
Kõigest selleks, et täpselt kaheksa minutit hiljem silmad uuesti lahti teha – Teine ropsis mu peale maailma kõige suurema loigu. Ei noh – thank god, et mul enam midagi, mida täis ropsida, seljas polnud ja ka lina oli ju juba oma teed läinud. Ma isegi ei viitsinud enam tõmmelda. Pühkisin selle lihtsalt juba täis roojatud pluusi sisse ja keerasin teise külje.
Niipea, kui olin uuesti magama jäänud, ärkasin vigina peale – lutt oli kadunud. Panin luti tagasi ja jäin UUESTI magama. Ja siis kordus sama probleem veel kolm korda, enne kui ma käega lõin, poisi kaenlasse haarasin ja siia tuppa seda postitust kirjutama tulin.
Vahepealsel ajal on muidugi Teine juba uuesti magama jäänud, sest why the fuck not eksole, ning Üks ärkas suure imestuse ja pettumusega – on ikka jultumus, lähevad minema ja mind jätavad siia magama. Ja nüüd magab ta mul hoopis siin diivani peal, nagu väike kodutu kassipoeg.

Olgu jumal tänatud selliste lõunauinakute eest! Ma tunnen end sellest kaks tundi kestnud ”magamisest” lausa kolm aastat väsinumana, kui hommikul ärgates!
Ja sellepärast ma mitte iialgi ei üritagi koos lastega magama minna – A-LA-TI on siis mingi keberniit!
Nii palju siis sellest, et me poodi läheme. Kell on pool viis ja mõlemad magavad oma ”lõunaund”. Mida ma nüüd õhtusöögiks teen, on ju juba minu probleem.

Täpselt sellise lõustaga ma praegu ilmselt olengi

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas on aeg lisatoiduga alustada?

Posted on by
23

Ma olen siin viimased nädal-kaks kaalunud, et kas ma peaksin poisile juba lisatoitu andma hakkama? Kuigi ta pole veel 5-kuunegi ja ma ei plaaninud enne 6.elukuud talle midagi anda, tundub mulle viimasel ajal, et tal jääb piimast justkui väheks.
Varem ta mõmises peale sööki nagu mõmmibeebi, sest kõht oli nii mõnusalt täis. Nüüd enam nii pole ja iga kord saab ta kurjaks, kui pidusöök läbi saab, justkui, et mis mõttes JUBA otsas – anna veel! Uriseb seal rinna otsas, nagu väike marutõbine kährik. :D

Öösiti ärkab ta viimasel ajal iga tund ja on rahutu. Päeval tahab ta ka iga kahe tunni tagant süüa, kuigi varem oli vahe ikka 3-4 tundi. Ma ei mäletagi millal ta viimati ilusa pika lõunaune tegi…
On ka muid märke, et ta oleks nagu valmis midagi toekamat sööma. Näiteks, kui me sööme, siis ta konkreetselt jõllitab meid ja jälgib kahvleid. Kui ta piisavalt lähedal on, üritab ka krabada, aga no eks praegu ongi kõik põnev ju vaadata-katsuda.
Mind ajas ükspäev nii naerma, kuidas ta mul süles istus ja silmad punnis mu kahvlit jälgis – kahvel läheb taldriku poole, tema pea ka, kahvel läheb mulle suhu, tema pea läheb kuklasse ja vaatab kuhu see nüüd kadus.
Paar päeva tagasi jättis Annu oma leiva diivani peale, Joeli kõrvale. Mõni hetk hiljem üritas poiss seda juba omale suhu toppida. :D Mitte, et see nüüd näitaks tema valmisolekut lisatoiduks, või midagi, tal on vanus lihtsalt hetkel selline, et ‘krabame ja topime kõike suhu’, aga najakas ikkagi. Õnneks sain enne jaole, kui tal seda päriselt süüa õnnestus.

Ma ei tea, võib-olla on see õgimine tal lihtsalt mingi kasvuspurt ja piima tellimine, aga tavaliselt on see ikka paari päevaga möödunud. Süüdistada võiks ka vaktsiini saamist ja no vana hea ‘hambad on kõiges süüdi’, aga no ma ei tea. Joel on suur poiss ka, Annemaia oli mul 7-kuusena sama suur, kui Joel praegu 4,5-kuusena (kuskil 70 cm ja 7,5 kg).

Ma ei tahaks selle lisatoiduga tegelikult kiirustada ka, liiga varajane alustamine on lapsele kahjulik. Pealegi, see püreedega jändamine on tüütuuuuu. Aga samas, kui ta ongi näljane, ei tahaks ma teda ju näljutada ka.

5 kilo, 17 sentimeetrit ja 1a7k vahet :D

5 kilo, 17 sentimeetrit ja 1a7k vahet :D

Btw, jah,Joel istub Annu nukukärus ja jah, nad rallisid mööda tuba (ta on seal traksidega kinni ja ma toetasin teda enamus ajast). Dziiizes, ma olen vist liiga jolo ema. :D

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!

Kas poisiklutiga sama tee?

Posted on by
21

Käisime eile JÄLLE allergoloogi juures. See tee on meil juba nii pähe kulunud, et mul läheb varsti süda pahaks, kui veel kord seda lolli naeratavat jänest seal seinal nägema pean. Võehh, sorri, aga ma olen lihtsalt nii kurb ja pettunud, et Poja peab sama tee läbima, mis Annu!
Kuna poisil olid siin vahepeal (kuu aega tagasi umbes) asjad gaaside koha pealt väga käest ära, näonahk oli kare ja üks kõrvatagune on pidevalt märg, katki ja verine, küsisin perearstilt saatekirja allergoloogi juurde. Esimene vaba aeg oli muidugi jälle mitme kuu pärast, aga üleeile hommikul helistades joppas mul hästi, ning keegi oli oma aja ära öelnud ja saime järgmiseks hommikuks aja ringi tõsta. Ma võisin juba siis pea pakule panna, et tal on täpselt sama asi, mis Annul, aga südames ma ikkagi lootsin, et see pole nii.

Läksin ja rääkisin siis arstile mida kahtlustan ja, et vanemal tütrel algas ka kõik sarnaselt. Saatis loomulikult teste tegema ja tulemused mind ülemäära ei üllatanud. Munavalge ja -kollase allergia lõi välja, piim ja kass ei näidanud midagi. Piima kohapealt olin üllatunud, sest ise olen ma küll märganud, et kui ma õhtusöögi kõrvale piima joon, hakkab keset ööd (u 8h hiljem, kui ta piimaga seda allergeeni lõpuks saab) üks pull pihta ja enne hommikut uuesti magama me ei saa. Aga seal ei näidanud piim midagi. Samamoodi oli tegelikult Annemaiaga ka viimasel korral, mina raiun, et ta reageerib piimale, aga test ei näita muhvigi.
Nüüd vähemalt tõi arst selle välja, et nemad seal katsetavad poepiimaga, aga kuna meie jõime päris ehtsat talupiima, võibki tulemus teine olla.
Arst ütles nüüd, et peaksin ka poissi igapäevaselt kreemitama hakkama, sest temagi nahk on dermatiitne. Minu esimene reaktsioon oli sama mis Annu ajal – ta nahal pole ju midagi viga, mis dermatiidist me siin sonime? Aga nüüd ma juba tean, et see on vaid sõrmenipsu kaugusel, kui ka tema ühel hommikul verele kratsitud käte ja jalgadega ärkab…
Vähemalt tean ma võimalust, kuidas hullenemist võimalikult kaugele tulevikku lükata – ma pean rinnaga toitmist jätkama ja pikalt.

Lohutan end sellega, et ÄKKI temal ei lähe hullemaks ja ÄKKI kasvab ta sellest välja. Äärmiselt nõme oleks, kui ta kasvab meheks, kelle kreemikollektsioon on uhkem, kui ta naise oma.

20160921-dsc_0043

 

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!