Esimesed sõidud peale avariid

Eelmise nädala alguses saime lõpuks auto jälle töökorda ja ma pidin peale pooleaastast pausi esimest korda jälle rooli istuma. Ütlen ausalt, et ma ei kartnud, sest ma teadsin, et ma ei lase enda tähelepanul enam iial nõnda hajuda, nagu tol korral. Aga väga halb tunne oli küll sees ja kui mees veel kõrval avariid meenutas, siis tekkis klomp kurku küll. See avarii oli nii kohutav. Loll viga. Viga mida ma oleksin saanud ära hoida. Ei lähe päevagi mööda, kui ma sellele ei mõtleks… Ma vist ei suuda endale iial andestada, et oleksin peaaegu meid kõiki tapnud. Okei… Et mitte siin nüüd nutma hakata, räägin parem kuhu ja miks me sõitsime, sest see on kohe palju rõõmsam teema.

Eelmisel kuul otsustasime, et me võtame oma perre veel ühe pisikese jänku. Ei läinudki palju aega mööda, kui leidsin sobiva ja saime ta koju tuua. Saage tuttavaks, see väike vahva tegelane on Joosep.

20171213_2007561984608543.jpg

Pilt pole küll ideaalse kvaliteediga ega midagi, aga minu arust on niii armas kuidas Annu teda kallistab – nii hellalt, et vaevu puudutab. Joosep on tõesti tibatilluke, kuigi on juba nelja ja poole kuune. Ta mahub mulle põhimõtteliselt ühte pihupessa ära! Kui ma paar päeva tagasi teda kaalusin, siis oli ta kõigest 600g raske. Tõuomaduste poolest on ta segavereline – ema on tal hermeliin ja isa lõvilakk. Emalt sai ta oma tibatillukese kasvu ja isalt vahva lõvi laka, kuigi noh, tema puhul on see nö ”lakk” kõigest paar pikemat karvatutti kõrvade vahel.  :D

20171215_152433.jpg

20171208_1404232006703751.jpg

Minu arust on ta värvilahendus ka väga äge. Nina, saba ja käpad on mustad, ning ülejäänud keha on tal valge. Teised arvavad, et ta punased silmad on hirmuäratavad, aga ma ei tea, mind ei häiri. Mul olid lapsena mitmed rotid ka punaste silmadega.

 

Kuna tema tuli meile üksinda, siis on tal veidi raskem ka kohaneda, sest absoluutselt kõik on talle võõras. Teiste jänkudega saab ta igatahes juba hästi läbi, ning veedab nendega meeleldi aega. Aga pole hullu, küll ta meiega ka harjub. Puurist välja ta veel ei kipu, aga no see 120cm puur on talle ka hetkel rohkem kui küll, kuna ta ise nii tibatilluke on. Reaalselt, ma ei saa üle sellest kui väike ta on! Nagu mängujänes…

Igatahes, sõit selle jänku järgi oli küll üks pikk retk. Me saime alles tund aega hiljem minema, kui olin plaaninud, sest ma ei mäletanud enam üldse kuidas need turvatoolid autosse käivad. Pusisin nendega ikka päris jupp aega. Aga no kui lõpuks hakkama sain ja teele asusime, ilmus järgmine probleem – aknad ei läinud puhtaks! Autosse on niiii palju niiskust kogunenud, et aknad tõmbasid koguaeg uduseks ja no tee mis tahad, puhtaks ei saa. Vana auto ka ja noh, mis teha. Sõitsin siis põhimõtteliselt kael kõveras ja vaatasin keskelt välja, et üldse midagigi näha! See talu oli ka mingi mitukümmend kilomeetrit kuskile pärapõrgusse, metsa sisse. Teed olid lükatud nii, et ei saanud aru kas on tee või kraavi äär. Ja lisaks sellele oli tee veel väga käänuline ka, seega täielik tuleproov. Aga oeh, ellu jäime ja pärale me jõudsime!

Kui tagasi hakkasime sõitma, siis otsustasid lapsed, et neil on kopp ees ja oksendasid kõiiiiiiiik kohad täis. Reaalselt, see oli niiiiii räme! Mõlemad, korraga öökisid seal taga, auto oli ropsi haisu täis ja ma mõtlesin, et joppenpuhh küll – ma pean turvatoolide katteid nüüd pesema hakkama, aga ma alles sain ju need toolid paika… :D

Pikk jutt lühidalt – kraamisin suurema osa kokku, kodus pesin lapsed puhtaks ja unustasin need toolid täiesti ära. Järgmisel hommikul oli muidugi kõik jääs. Mmmmmm, jääs rops. :D

Ühesõnaga jaaaamh. See esimene sõit oli igati fun. Järgnevatel kordadel olin targem – enne sõitu lastele süüa ei andnud ja autos ka mingit näksimist ei ole. Aga lastest on ikkagi kahju. Uurisin küll apteegist, et kas pole midagi neile iivelduse vastu anda, aga alla 12-aastastele ilma retseptita ei olevat midagi pakkuda ja rääkigu ma oma muret perearstile…

Nüüd oleme veel käinud mitu korda Põlvas, korra Tartus ja korra jõudsime ka Värskasse ujuma. Ütleme nii, et enesekindlus tuleb vaikselt tagasi, aga üle 80km/h ma siiski sõita ei julge. Eriti veel siis kui maas mingi lumeläga on. Ma kujutan ette, et teised juhid on mu peale päris tigedad, kui ma neil oma laevaga ees kooberdan, aga no mis teha. Ma ei hakka üle oma võimete hüppama ja riskima, et mitte neid häirida. Ja no isegi kui ma 90ga sõitsin, panid enamus minust mööda, nagu maniakid, sest psõhh, kellel ikka on vaja piiranguid jälgida, eks…

Kuidas teiega, kes te avarii kunagi läbi elanud olete – kui kiiresti uuesti rooli julgesite minna ja kui kaua läks, et enesekindlus tagasi tuleks?

Ma just koristasin…

Ma arvan, et iga ema teab seda tunnet. Sa oled veetnud viimased kolm tundi maja küürides ja oled omadega peaaegu valmis. Maja on nii ilus ja puhas, et tahaks lausa nuttes välisukse lukku keerata, et seda puhtust kasvõi pool päevagi rahus nautida. Aga kahjuks kuuled sa juba lähenevat titekisa. See on häving, mis sealt tuleb. Lihtlabane häving…

***

Ausalt, ma ei tea kuidas teised naised seda teevad. Kuidas on teiste inimeste kodud puhtad ka siis, kui neil on loomad ja lapsed ja mehed ja… päriselt. 

Kell pole veel kaksteistki, aga ma olen juba viis korda köögi põrandat pühkinud, neli korda laualt ja kappidelt puru kokku ajanud, kolm korda lastel riideid vahetanud, kaks korda kellegi väljaheiteid maast korjanud-pühkinud-kuivatanud jaa korra seesmiselt nii keema läinud, et tahaks lihtsalt kõik need väiksed sittajad ukse taha tõsta ja ukse lukku keerata (tegelikult tegingi seda, aga noh, inimlikkuse mõttes ust ikka lukku ei keeranud). Ilma igasuguse kirjandusliku liialduseta. :D

Täna on vist jälle üks selline päev kus ma ahastusega enda ümber vaatan ja mõtlen kui rämesitane ikka kõik on ja ma pigem näriks omal jalad otsast ja kougiks silmamunad liivakühvlitega välja, kui asuks järjekordsele katsele siia majja mingisugunegi kord luua… Ma koristan ja koristan ja koristan, aga sama kiiresti (kiireminigi) sittavad pärdikud kõik teisest otsast jälle ära. Ma panen mänguasjad ära, et tolmuimeja ja aurupuhastaja välja tuua, aga piisab sellestki, et ma korraks selja pööran, et nurgast aparaat võtta ja… kõik see jura mis ma just ära olin pannud, on jälle maas laiali. See on nagu… maagia. Kahju, et asi teistpidi ei tööta… Aga tegelikult, kui nii mõelda, siis Joeli, kui selle põhilise sittaja, jaoks vist ongi see nagu maagia – just tõmbasin kõik maha laiali ja voilaa, jälle on kõik riiulis tagasi. :D

Aga ilma naljata, mul on peale koristamist lausa füüsiliselt valus, sest ma tean, et kogu mu vaev nullitakse umbes viie minutiga ära. Piisab sellest, et ma julgen vetsu hiilida, kui keegi on juba juhust kasutanud, ning mingi võimalikult palju pudi ja segadust tekitava asjaga elutuppa jooksnud ja seal kahe sekundiga suutnud igas nurgas ampsu võtta, nii, et terve tuba on jälle ühtlase pudikorra all.

Kõige hullem võitlus käib meil aga paljajalu õue-tuppa patseerimise pärast. Kui Annu veel kuidagigi nagu aru asjast saab, siis no Joel on ikka päris tume maa ja tal on ikka megasavi, et ta poriste varvastega terve mu elamise ära retsib ja lõpuks siis veel voodisse ka nende seajalgadega poeb.

Aga no ega see Annu ka väga palju parem ole. Ükspäev näiteks tuli ta mulle tuppa: “Emme, emme, vaata ma tegin sulle sünnipäevakoogi!” Aga enne kui ta selle taldrikutäie liivaga minuni jõudis, koperdas ta uksepaku taha ja pani nii rämedalt käna, et terve mu köök oli ühtlase liivakihi all. “Oih, vabandust preili…” sõnas ta siis ja ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada… ta ütleb seda viimasel ajal koguaeg iga pättuse või õnnetuse peale.

See koristamise värk ajab mind tegelikult ihukarvadeni hirmust värusema… Antud hetkel ma näiteks peidan end kuuris. Istun saepuru koti otsas, kuulan ja piilun läbi lauavahede lapsi ning lihtsalt räägin teile kui halenaljakalt mõttetu mulle tundub kogu see koristamise värk. See on nagu üks poolearuline parm kunagi ütles:”mis mõttega ma end pesen, homme olen niikuinii jälle must!” ainult, et meil käib see koristamise kohta ja pole isegi vaja seda “homset” oodata. :D

Samas koristamata ka jätta ei saa, sest tänu lõputuna näivale remondile, on niigi mu elutuba täis magamistoast pärit mööblit ja kraami. Kõik seinaääred on kaste täis ja üsna võimatu on kõikjale pääseda. Igatahes, Annu nahk on tänu sellele olukorrale nüüd jälle veidi hullemaks läinud (tolmuallergia).

Okei, ma just jõudsin imestama hakata, et nad nii kaua omaette mängida on suutnud ja nüüd jooksid nad “emme” karjudes toa poole… nad on üleni liivased!

***

Jänkutited on ka veel nii rumalad, et ei jaga seda potil käimise asja üldse. Esimesel päeval panin neile pissikasti saepuru, pesasse heina ja ülejäänud puuri jätsin puhtaks, aga nad pissisid oma pesa täis ja magasid seal sees. Võtsin siis musta heina pesast ära ja jätsin seal ka põranda paljaks, aga selle peale hakkasid nad oma pissikastis magama. Eeldasin siis, et nad ikka tahavad pehme peal magada ja panin neile pessa riidetüki. Ka selle kusesid nad koheselt täis ja siis magasid mõnuga seal otsas edasi. Aga siis nad vähemalt ei pissinud “mängualale” ja käisidki pesas või pissikastis hädal. Pabulad muidugi olid ja on siiani, igalpool laiali, aga need pole nii suur probleem, sest need on üldiselt kõvad ja ei määri nende karva, erinevalt maas vedelevast kuseloigust, mille sisse astudes nad kohe end raputama kukuvad nii, et terve puur ja kõik puuri lähedal olevad asjad on kusetilkasi täis… Pabulad pühin iga natukese aja tagant kokku ja tõstan kas pissikasti või viskan minema.

Ühel hommikul oli valge-pruuni kirjul jänksil silmnägu ka sitane. Konkreetselt, junn oli silma kohal kinni ja pool nägu oli väljaheitega koos.

Ma pean vist tõesti ülejäänud puuri ka saepuru ikka panema, sest see potitreening nagu üldse ei funka praegu. Ma mõtlesin, et treenin neid nagu lapsi – kui püksi pissivad, siis las olla veidi aega nende pissiste pükstega, et nad mõistaks, et püksi laskmine pole vist ikka kõige targem tegu ja parem oleks teha oma hädad õigesse kohta. Aga jamh, ma pean tunnistama, et jänesed tõesti pole kõige intelligentsemad närilised, sest nad ei suuda isegi vee kaussi või rohuküna üles leida, kui ma nende asukohta veidi muudan… või äkki on nad tõesti oma karvaste nägude tõttu “pimedad”. Ühesõnaga, tittede ja jäneste potitreening on üsna sarnane ja aeganõudev värk. Loodetavasti kuu ajaga nad ikka asjale pihta saama hakkavad, nagu targemad inimesed lubanud on. Seni aga koristan nende puuri iga tunni tagant, nagu kontrollifriik. :D

Üldiselt on aga jänkud väga hästi kohanenud. Käivad juba isegi süles ja hüppavad julgelt mööda tuba ringi. Eraldasin neile selleks puhuks ühe nurga, kuhu neid igal võimalusel jooksma lasen.

Söögiga on veidi keeruline veel, sest ma pole päris täpselt aru saanud kui suur kogus värsket kraami neile paras on. Liiga palju saavad, siis tekib rohkem neid pehmeid pabulaid ja see pole üldse hea. Kui värsket kraami annan, siis enne nad ei lõpeta ka kui kõik otsas on. Õgardid. Samas osasi asju nad üldse ei taha, näiteks redist, suvikõrvitsat ja porgandit. Mis jänes see selline on, kes porgandit ei söö? :D