Kuidas saab mul nii imearmas laps olla? Ma lihtsalt vaatan teda ja mõtlen, et kes või mis ma üldse enne teda olin?
Kass arvab titest nii :D
Koer teeb kakakontrolli :D
Ma peaksin vist endale instagrami tegema, siis saaks päevad läbi oma Mõnglist sinna pilte ja videoid postitada…
Ma ei tea kas ma juba rääkisin, või ei, aga meie Annukas on jube närb sööja. Kaalulangus oli üleeile 7% ja eile juba 10,4%, seega hakkas üks jamps pihta. Pidime enne ja pärast söömist kaaluma ja selle siis kirja panema. Esimese üritusega saime talle ainult 20 grammi sisse, kuigi jamasime 40-50 minutit. Esimesed 10 minutit sööb enam-vähem ilusti ja siis hakkab pihta. Tõmbab paar korda ja siis magab nagu karuott. Me proovisime kõike ja veelgi enam. Patsutasime ja mudisime, võtsime mähkme väele, puhusin talle näkku, kastsime jalgu vette jne. Siis tegi mees käed märjaks ja katsus teda, siis tegi käed külmaks ja mudis – mõhkugi kasu. Pooleldi naljaga ja suures meeleheites, võttis mees külmkapist banaani ja tupsutas teda isegi sellega. Ja karta on, et ka see ei mõunud! Magab ikka ja teda vapsee ei koti, et meie muretseme tema kaalu pärast. Siis võttis mees marlist tupsu, tegi selle külma veega märjaks ja hakkas last igalt poolt sellega silitama. Võttis küll tuure üles. Aga ainult mõneks tõmbeks ja siis ta tahtis jälle magada. Eks siis tuli uuesti märja lapiga silitada, kohe tõmbas jälle paar korda. No ja nõnda siis koguaeg. See tundub ju täiesti jabur.
Arst ütles, et ilmselt ei tea ta mis tunne see õige täiskõhutunne on, ja kustutab ainult enda esialgse suure nälja, ning siis jääb magama. Pole siis imestada, et tunni pärast ärkab, röögib ja haarab igast ettejuhtuvast asjast, nagu poleks elusees süüa näinud ka.
Kuna laps oli näljas, aga süüa ei tahtnud, otsustati talle süstlaga lisa anda. Algse plaani järgi pidime minult piima pumpama, ja siis seda andma, aga millegipärast hakkas neil kiire ja andsime hoopis RPA’d… See muidugi läks ka suht aiataha. Surus oma huulekesed kinni ja tegi moss-moss nägu, täpselt nagu peale 15 minutilist tissimist. Süstisin siis talle vähehaaval seda piima suhu (mees hoidis teda süles püsti), aga enamus tuli välja ja ta isegi ei hakanud neelama seda pläusti.
Ämmakas siis ütles, et las magab, kaua magab ja siis söödame korra tal kõhu normaalselt pudelist täis, et ta teaks mis tunne see on. Et küllap ta siis magab ka ilusti 3-4 tundi. Me hakkasime mehega mõlemad kõvasti naerma. Ta pole kolm päeva kordagi kauem maganud kui tund korraga. :D Tol korral magas siis rekordilised kaks tundi. Edasi läks asi ikka tunni kaupa magades ja 10-15 minti süües.
Igatahes, õhtu viimase kaalumisega saime suurepärase tulemuse, 46 grammi! Kõik ämmakad-õed olid nii rõõmsad ja meie ka loomulikult.
Hommikul oli ilusti kaal tõusnud ja kuna ka minuga on kõik OK, siis saime koju. Väga ootamatult, aga nii hea on kodus olla! Ma mõtlesin, et me jäämegi sinna elama ja odavam on juba korter linna üürida. :D
Piim hakkas tekkima 2.päeva õhtul, rinnad muutusid veidi raskemaks ja kõvemaks, isegi kuumemaks. 3. päeval oli juba täitsa enam-vähem, kuigi ma arvasin, et ei ole piisavalt. Käisin isegi tol õhtul ämmaemandalt lisatoitu küsimas, sest laps tissis 40 minti ja peale seda jäi ikka rahutuks. Aga ämmakas ütles, et näita tissi. Võttis siis nibust kinni ja pigistas tugevalt, piima lendas suure kaareda mööda valvetuba laiali. Läksin suure naeratusega meie tuppa tagasi ja ütlesin mehele, et ta mulle selle laiskvorsti uuesti tissi otsa annaks. :D
Täna (4.päev) aga saabus see kurikuulus piimapais. Hetkel ei ole asi veel hull, aga rinnad on suht kõvad ja hellad. Selleks, et laps saaks normaalselt otsa end haakida, pean eest ära pumpama, muidu vist saaks ainult nibuotsa suhu. Kuigi ega ta väga palju rohkem ei võtagi, sest tal on nii pisike suu… Jumal tänatud, et mul see pump on! Muidu ma küll sureks vist. Kuig suht raske on, sest laps ei söö piisavalt eest ära, et kergemaks läheks. Ja eriti pumbata ju ka ei tohi, muidu tekib topelt juurde ja olen veel rohkem hädas.
Muidu on imetamine hea. Tal on algusest peale õige võte, kuigi suud ta lahti teha ei taha eriti ja haarab jube ruttu otsast kinni. Ta peaks võtma rohkem seda pruuni ala, aga suukene käib nii ruttu kinni, et ei jõua piisavalt sisse lükata. Ämmaemandad ka jamasid sellega koguaeg. Kas kellelgi on ehk nippe kuidas seda suukest rohkem lahti saada? Kui joppab ja ta samal ajal haigutab, siis saan jah ilusti nibu kurku suruda, aga seda ei juhtu ju eriti. :D
Hetkel on piima nii palju, et see lendab vist lapsele kohe survega kurku, sest vahepeal teeb ta sellist lämbumise häält ja hakkab köhima. Ning enne kui teda toita üritasin ja ta lolli jälle mängima hakkas, sai pool patja piima täis, sest seda lihtsalt tilkus… Ja praegu avastasin, et pluusi läks kuidagi märjaks. Olin oma padjakesed rinnahoidjat vahetades ära unustanud ja nüüd uputan siin nagu lüpsilehm… Jumal tänatud selle eest, ma ei kurda üldse! Tõmban aga tissi kapsasse ja loodan, et see suurem pais möödub varsti. Kuigi vaatepilt on ilus (nagu kaks võltstissi oleks ees!), siis on asi siiski valus. :D Ämmaemand ka kiitis, et nii ilusti tegelikult tuli peale oppi piim rinda, et vahepeal läheb sellega ikka tükk maad kauem.
Erilist nibuvalu mul ka ei ole ja lõhki mind ka imetud ei ole. Ptüi-ptüi-ptüi. Esimesed kolm-neli tõmmet on valusad, aga edasi on täiesti normaalne ja isegi nauditav. Suured aitähhid pean vist edastama Purelani nibukreemile. Imeline asi! Peale igat korda panen peale ja võimaluse korral lasen veidike ka õhu käes kuivada ja annan rinnale õhku. Mingeid MAM rinnakompresse sain ka haiglast, need on head. Peaks vist endale ka ostma.
Veritsust on vägaväga vähe ja ma pakun, et nädala täitudes on see üldse kadunud.
Õmblus on täitsa okei, aga need sabad on küll nõmedad. Istuda ei saa ilusti, hakkab kipitama. Õnneks läheme homme neid ära lõikama. Esimene vankrisõit on ees, jehhhhuuuu! ;)
Muidu liikuda saan juba hästi, ainult, et voodist tõusmine on valulik ja kuidagi kange. Esimese hooga ei saa sirgeks end ajada ja käin nagu küürakas, sel ajal on hingata ka valus. Südamest naerda ka ei saa. Kui kätega kõhtu toetan, siis on kergem.
Haiglasse jäi 7-8 kilo. Kõht on aga väga rõve veel. Lopergune ja pehme. Aga ega ma ei saagi mingit ime oodata, kui ta enne juba oli rõve. :D Ning mul on alles 4.päev ju.
Selg ja küljed on aga pingelangusest jube valudas. Nii ütles arst. Et sellepärast ma olengi nagu hädas vanainimene, et kõht on järsku kadunud ja nüüd lihased on umbes ‘wtf?’ seisundis. Mu selg ei olnud raseduse lõpus ka nii valus, kui praegu…
Ja need hormoonid. Ma tahaks armastusest nutta. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, kui vaatan oma meest Annemaiaga. See on lihtsalt nii armas ja imeline! :D
Ja hormoonid ka selles mõttes, et laps saab tänu minule mingit jama ja nüüd on tal nibudes muna, jalgevahelt tuleb lima ja sellist roosakat ‘putru’. Selle pudru peale ehmatasin ma eile öösel ikka korralikult ära. Pühkisin teda parajasti kuivaks, kui rätikule jäi verine triip. Ja siis nägin, et terve mähkme esimene pool on sellist asja täis. Jooksin kohe igaks juhuks ämmakat otsima. Õnneks ta ütles, et see on okei. Sellest roosast asjast ma veel kuulnud ei olnud, esimest kahte aga teadsin küll.
Oma voodis on ikka nii paganama hea! Ma mõtlesin, et ma ei saa elusees sellest pehmest madratsist üles, ilma, et õmblused kahte lehte ei rebeneks, aga vastupidi. See pehme madrats on niiiiiiiii hea! Mu küljed ja õlad olid sellest haigla voodist jube haiged, parem külg lööb siiani tuld. Aga meie madrats on nagu pilveke ja seal on isegi imehea imetada. Voldid vajuvad ilusti madratsi sisse paika ja nii pole üldse valus isegi külge keerata. Kuigi last sinna magama jätta ei saa, selleks on see liiga pehme. Ta vajub mulle külje alla või lihtsalt niisama kuidagi ebaloomulikult krõnksu.
Loomad käitusid meie saabudes täpselt nii nagu ma arvasin. Kass hakkas alguses titele ligi hiilima nagu saakloomale, endal silmad suured ees nagu hirmunud hirvel. Aga niipea kui mees ta voodiservale pani, sattus kass paanikasse ja tahtis ruttu leebet lasta. :D Koer aga seevastu sattus Põnnust vaimustusse ja on juba praegu temasse kõrvuni armunud. Enne laps nuttis, siis koer ka nuttis ja kraapis mu ukse taga. Ilmselt tahtis tuppa tulla tsekkima, et miks ma ometi vaest last piinan. :D Alguses andis mees talle Annu riideid nuusutada ja siis tuli temaga meie magamistuppa. Hoidis rihmast tugevalt kinni ja lasi üle voodiserva teda vaadata. Siis viis välja. Ja nii mitu-mitu korda, iga korraga aina lähemale. Ja lõpuks jõudsid nad siis nii kaugele, et koer sai last päris lähedalt nuusutada ja lakkus tema jalgu, korra tõmbas keelega üle põse ka. :D Kui Põnn häält tegi, siis ajas kõrvad kikki ja vaatas suurte silmadega. Muidugi kahekesi neid ei saa jätta ja alati tuleb arvestada, et loom on siiski loom. Aga juba praegu hoiab koer teda nagu oma silmatera! Nii hea on vaadata :)
Sorri, kui jutt on segane ja vahepeal vahetuvad mõtted liiga ruttu jne… Ma kirjutan seda siin mitu tundi vahelduva eduga, for obvious reasons, ja siis läheb järg käest ära. Vahepeal meenub midagi mida veel kuskile vahele lisada jne… No saate aru küll :D
Sel nädalal väidab äpp, et beebi on banaani suurune.
Beebi on umbes 25-29 cm pikk ja kaalub 300-350 grammi. Kui enne mõõdeti lapse pikkust peast-pepuni, sest jalad olid krõnksus, siis nüüd mõõdetakse juba peast-jalatallani. See on päris hirmutav, et minu sees on 30 cm (!!!) pikk elusolend. APPI.
Sellel nädalal pakseneb lapse nahk — muutub neljakihiliseks. Samal ajal hakkavad rasvanäärmed välja töötama vahataolist sekreeti, mis hakkab kaitsma loote õrna nahka, mida pidevalt uhub lootevesi — amniootiline vedelik.
Nüüd võib arst lasta sul kuulata lapse südamelööke. Silmad on veel suletud, kuid loode orienteerub emakaõõnes üsna hästi. Näiteks võivad kaksikud leida teineteise näo ning hoida käest kinni. Soolestikus hakkab moodustuma esiroe — mekoonium. Laps kasvab ja tema siseorganite töö paraneb iga päevaga. Hingamiselundid toimivad täielikult, sama käib ka närvisüsteemi, seedetrakti ja vereloome kohta. Pisikese süda lööb kõvemini – seda saab tavaliselt stetoskoobiga kuulata. Südame kokkutõmmete sagedus raseduse teisel poolel on 130-150 minutis. Tema käed ja jalad on saavutanud lõpliku kuju, on olemas küüned ja esimesed juuksed. Lisaks tekivad mingil määral ka kulmud ja ripsmed.
Laps kuuleb ümbritsevaid helisid. Ema saab lapsega rääkida, laulda talle lastelaule, lugeda lugusid. Vältida tasuks liiga suurt müra. Nüüd võid hakata loote liigutusi tundma.
Käisime eile rannas. Nii mõnus oli, aga kohutavalt palav. Ma kohe ehmatasin ära, kui rätikule pikali viskasin ja beebipoiss kõhus flippima hakkas. Iga kord, kui selili läksin, hakkas tema seal möllama. Selline tunne oli nagu ta teeks kukerpalle vms. :D Ta võiks end jah ümber pöörata, arsti sõnul on ta hetkel tuharseisus. No aega veel on, aga parem oleks kui siiski ära pööraks end…
Väljaspoolt pole veel õnnestunud eriti midagi tunda, teistel vähemalt. Mina nagu oleksin paar korda tundnud, aga ei saanud kindel olla, sest see üks müks oli liiga kiire ja teist ei järgnenud enam. Tahaks juba korralikke matse saada, et mees ka lõpuks tunneks. :D
Kui pikemalt ujusin siis tundus, et ta hakkas ka nagu ringi ujuma, siputas seal mõnuga. Ei tea kas tulemas on spordipoiss? :D
Tegelikult, kui liigutused välja arvata olen ma omadega ikka päris pekkis. See kuumus…ma ei jõua enam kuidagi olla. Täna hommikul, kui koeraga pargis kõndisime, ei jõudnud ma enam kuidagi mehele järgi. Ja kui järgi üritasin kiirustada, hakkas kõht valutama. Not cool. Ei mina, ega ka mees ole sellise asjaga harjunud. Mehel on jube raske teosammul käia, tal ju nii pikad jalad ka, et tavaliselt teen mina selle ajaga 3 sammu, kui tema ühe.
Üldse, kogu see väsimus hakkab ära tüütama. Ma ei tea mis ma praegu vingun, mida ma veel lõpus siis teen? Praegu alles poole teed läbi.
Kõht on ka hakanud tihedamini valutama. Kui ämmaemandale kurtsin, et kõht valutab vahel ja tõmbab ka toonusesse, soovitas tema mul lihtsalt pikali visata ja puhata. Pean end rohkem hoidma hakkama vist ja mitte nii väga ringi siputama? Mitte, et ma seda praegu eriti teeksin… Enamus mu päevi mööduvad kodus supernaturali vaadates. :D
Aga noh, enda õigustuseks pean ikka ütlema, et ma koristan, kokkan ja jalutan mehega kaasa, kui ta koera õue viib. Koristama pean ma siin ju KOGU AEG. Need karvased ja sulelised ajavad mu veel hauda, kuidas saab üks väike kass nii palju karva välja ajada? Ma reaalselt ka korjan vaiba pealt tema karvatuuste. Ja kammida need kurivaimud end ju ka ei lase. Ma ükspäev siin üritasin koera kammida, see flippis jumala ära, ja jooksis ühest toast teise nagu hullumeelne. Pärast olid kõik vaibad seinaääres rullis. Ta vist tõsimeeli arvab, et kõik need vaibad ongi maha sätitud selle jaoks, et tema saaks liugu lasta… Ja ega see kass ka parem ole, tuleb kallale, kui temale ei sobi hetk mil sina teda silitada tahad. Näiteks ükspäev hüppas Meheraasu vennale täiega jalga kinni, kui too üritas üle tema astuda, et vetsu pääseda.
See kass on üldse üks imelik tegelintski. Kui ta parasjagu õues on, ja näeb, et me koeraga kuhugi läheme, hakkab ta meid jälitama. Eile näiteks tegi suure pargiringi meiega kaasa. Jooksis paar sammu meist tagapool lihtsalt. Kui koju jõudsime, viskas end keset hoovi pikali, ja jäi ootama millal ma printsessi süles tuppa tassin. :D
Mul pole mitte kunagi ninast verd jooksnud, mitte kordagi. Ja nüüd, nädala alguses, nuuskasin ma täiesti lambist verd. Õnneks jooksma midagi ei hakanud…
Üleeile avastasin, et mu parem rind on jälle piima välja ajanud, rinnahoidjas oli väike (imetilluke) plekk.
Jalakrambid hakkavad ka tüütuks muutuma. Ma söön küll neid magneesium-kaltsium tablette, aga ei aita vist. Siiani on mul neid krambikesi juba 3 olnud. Täna hommikul oli üks päris valus… Siit edasi lähevad nad ilmselt aina hullemaks ja hakkavad tihemini külastama mind.
Kõrvetised kimbutavad ka. Pean vist hakkama nende vastu võitlema lõpuks…
Buubi valu on ikka samasugune nagu enne. Parem on, kui neid ei puutu.
Selg hakkab ka järjest enam end tunda andma…
Iiveldus on õnneks läinud. Ja loodame, et jääbki nii.
Ma olen oma haigla peale pahane. Nad ei teegi suvel perekooli loenguid! Alustavad alles sügisel uuesti, sest suvel pole mõtet. No mis mõttes ei ole mõtet? Aga mida mina siis teen? Kuhu mina nüüd targaks saama lähen? Kõige tähtsam loeng kuhu tahtsin minna, ja ka mehe vedada, oli loomulikult tugiisiku oma. Ei mul, ega ka Meheraasul ole eriti ju aimugi, mis meiega sügisel juhtuma hakkab. Loeng tooks äkki mingi pildi silme ette. Et kus-mis-kuidas… No saate aru küll mida ma mõtlen. Ma TEAN mis juhtuma hakkab, aga kuidas selle kõigega toime tulla jne… Kõik need hingamisharjutused jne… Ah, ma ei oska seletada… :D
Mu mehel puuduvad ju igasugused kogemused sünnituse, sünnitaja ja kõige muu sellisega, mina veel olen mõnda videot vaadanud ja lugenud, aga tema on ju päris puhas leht. Oleks koos hingama õppinud, ja ega paar massaaži nippi tal ka mööda külgi maha jookse…
Sellest, et nad septembris alles alustavad, on mul vähe kasu. Ma võiksin põhimõtteliselt juba 13.september sünnitama minna, ja oleks õigeaegne laps. Kõige paremal juhul jõuame me 2, max 3 (ja seda ka siis, kui tähtaeg üle peaks minema) loengusse, sest nad teevad neid iga 2 nädala tagant ainult. Ja mis siis veel, kui juhtub, et need loengud mida nad tol hetkel korraldavad, polegi üldse need millest mina osa tahan võtta?
Peame ilmselt teise linna sõitma. Jeehuu…
Vähemalt on hea see, et ma ei pea kartma, et Meheraas seal vanni kõrval sussid püsti viskab, kui asjaks läheb… Karjumise ja muu jama peale. Ta mul tugev nagu kalju. ;)
Üleüldse, ma arvan, et neid nõrgukesi mehi ei ole mõtet sünnitusele kaasa sundida. Minestavad veel sul külje ääres ära ja hakka siis veel neid turgutama ja poputama. Sünnituse staarid peaksid ikka olema ema ja laps. :D
Näh, säh, vahtige emavaala. :D
Läksin mina siis Koeraga jalutama ja mis ma näen. Vastasmaja juures kõnnib üks 3-4 aastane poisike ja karjub täiest kõrist ”emme…emme…emme!”. Vaatasin tükk aega, et mis ta seal askeldab ja ega kuskilt otsast siis seda kurikuulsat ”emmet” näha ole. No ei olnud…
Kõnnin siis natukene edasi, ise samal ajal poissi silmas pidades. Jalutab teine mööda tee äärt, peksab kepikesega lund laiali ja ikka karjub emmet. Suur tee on seal samas kõrval! Autod koguaeg kimavad siin ringi nagu poleks liiklusmärke olemaski! Siin on selliseid huligaane, et ma ei laseks oma kassi ka üksinda õue, rääkimata siis lapses! Ükspäev oleks meidki Koeraga alla aetud, tuli suure kimaga kõrvaltänavast ja kadus enne kui jõudsin auto värvigi märgata!
Kuidas sa inimene ei mõtle enne kui lased 3-aastase poisikese IHUÜKSINDA õue? Ega see siin ei ole aiaga piiratud eramaja hoov, kus võid lapse õue lasta ja siis ise alles 10 minutit hiljem järgi minna! Kas sul on ajude asemel makaronid või?
Loopige mind kividega surnuks kui mina selliseks idioodiks muutun peale lapse sündi. Ilmselgelt olen ma siis koos lapsega välja sünnitanud ka oma aju!
Tegime meie siis selle nalja lõpuks ära. 17.veebruar sai siis opp tehtud ja tulemused olid päris jahmatavad.
Kui tavalise indleva emase emakas on sama suur kui väike näpp siis meie Nublul oli see kahe rusika suurune ja täidetud mingi imeliku plögaga. Terve emakas oli täis selliseid imelikke pallikesi kuhu oleks pidanud kassipojad arenema asuma aga seal ei olnud midagi. Arst ütles, et see oleks üsna pea tekitanud talle mingi tõsise terviserikke ja oleks vajanud erakorralist operatsiooni. Ta imestas, et ta ainult selliseid imetrikke tegi ja ei olnud tõsiselt haige. Seega läks asi ikka väga napilt.
No see oli teada, et tal midagi peab ikka viga olema kui ta pooleteise aasta jooksul ühtegi pesakonda ei toonud. Arst alguses arvas, et ehk on lihtsalt mingi kaasasündinud asi ja ei ole midagi hullu aga igaks juhuks tuleks ikka järgi vaadata. Ma ise kartsin kõige rohkem, et pärast on mingi kasvaja või midagi veel hullemat. Ja kui nüüd hakkasid need lõputud indlemistuurid ja maha sittumised siis oli asi selge, et kõik ikka korras ei ole ja tuleb see opp ära teha.
Enne operatsiooni peab kass olema 12 tundi söömata.
Nublu oli peale oppi kohe tükk maad kõhnem. Aga ega siin midagi imestada ei ole kui kahe rusika suurune tükk välja lõigati. Nüüd on ta aga õnneks ilusti kosunud ja näeb juba normaalne välja.
Esimesed nädalad oli haav kuidagi imelikult ”paistes”. Kogu õmblus punnitas nagu väljapoole. See on üsnagi normaalne ja läheb üle aga igaks juhuks tuleks seda arstile ka mainida, sest kui haav on punetav või ajab vedelikku välja võib tegu olla mingi põletikuga vms.
Enne ma mõtlesin, et ehk ta ei saa poegi sellepärast, et ta lihtsalt ei lase isaseid ligi. Kui õuepeal jooksid siis andis tappa neile koguaeg kui selga üritasid ronida. :D Ja opp on ikkagi opp, sel on suured riskid ja ma kartsin neid.
Ja ma olen näinud mida see opist taastumine tähendab. Maal elasime siis käisid mitmed kassid steriliseerimisel. Peale oppi olid nad ikka hea mitu päeva joblased ja imelikud. Pluss siis need kohutavad kraed, mis tunduvad laus piinamisena. Aga noh, see oli ikka päris jupp aega tagasi ka nii, et…
Aga nüüd on asjalood juba teised. Peale oppi ei vaja kass enam mingit kraeg, sest õmblus on nii väike, umbes suure mündi suurune. Nublul oli haav suurem, sest tal oli kogu krempel suurem ja lihtsalt ei mahtunud välja sikutama. Tavaliselt ei hakka kass haava/õmblust ka meeletult lakkuma. Siinkohal tulebki siis jälgida tema käitumist. Kui hakkab väga seal kiskuma siis tuleks ikkagi see krae muretseda. Meie arst ütles, et võib ka ise kodus suurest sokist sellise jope talle lõigata. Esikäppade kohale siis augud lõigata ja tagumik peaks ka ikka paljas olema, et saaks potil korralikult käia.
Esimestel päevadel tuleks kassil hüppamise ja venitamise võimalused ära peita. Näiteks kui teil on kassimaja siis tuleks see maha võtta, et ta ei saaks seal tuuseldada ega end vigastada. Õmblused võivad lahti minna. Ja kui talle meeldib näiteks aknalauale või kuhugi kõrgemale hüpata siis tuleks need hüpped muuta tasandilisteks, et ta ei peaks näiteks maast kohe kapi peale hüppama. Panna mõni tool või midagi sellistesse kohtadesse.
Vähemalt nädal aega ei oleks soovitatav kassi ka õue lasta.
Meie panime oma Nublu 2’ks ööpäevaks magamistuppa kinni. Sest esiteks on meil suur koer kellega talle meeldib mürada ja joosta ja teiseks on meie kassimaja seinakülge kruvitud, seega ei ole seda võimalik niisama lihtsalt alla võtta.
Ja oi kui tige ta oli, et ta peab omaette kükitama. Ma muidugi käisin teda koguaeg seal silitamas ja temaga mängimas aga enamus aega oli ta lihtsalt nii tige mu peale ja tahtis mul silmad peast välja kraapida. :D
Esimesed 24 tundi oli ta veel natukene ohmu nii, et enamus sellest ajast ta lihtsalt magas rahulikult meie voodis.
Kui ma teda elutuppa lasin siis üritas ta kapi peale hüpata aga kukkus sealt kolaki alla, ta lihtsalt ei jõudnud end üles tõmmata. Alguses ehmatasime mõlemad ära, tema põgenes diivani alla ja mina jooksin kohe vaatama, et kas temaga on ikka kõik korras…
Oeh kui hea, et see paranemise teema nüüd läbi ja ta terve on.
Aga rääkige teie ka, kas teie kass, koer või kesiganes on käinud mõnel opil? Kuidas paranemine läks?