Mul viimasel ajal mõte jälle üldse ei jookse, ning pole eriti ideid, millest kirjutada. Vähemalt mitte selliseid, millest saaks terve postituse. Ja ma ei oska selliseid ‘lobapostitusi’ ka nagu väga teha, et hüppan ühelt teemalt teisele. Aga eks ma üritan.
Esmalt, ma sain täna teada, et ma ei saagi oma aurumoppi tagasi, sest neil pole mulle uut samasugust saata. Eks ma siis lapitan endasi oma põrandaid. Tänks.
Teiseks, mu läppari klaviatuur paneb ka jälle segast. Vahepeal ei jõua nagu järgi, jätab osad tähed vahele, ei tee komasid jne… Seega ärge imestage millegi üle. :D
Kolmandaks, kas keegi teine ei tahaks siin paar-kolm päeva minu eest (rase) perenaine olla? Ma lamaks nii kaua…
Kohe üldseee ei viitsi. Mitte midagi. Tahaks lamada. Ja olla. Aga kõik tahavad minust koguaeg midagi. Ja jube sitt on olla. Ei jaksa. Midagi. Peale lamamise.
Ja ma olen nii suur… Mingi paar sentimeetrit on vist ainult puudu sellest mõõdust, millisena Annut sünnitama läksin. Ja tookord olin ma 20 kg rasvasem.
Kaal on tegelikult juba päris korralikult tõusnud. Noh, jah, need on need popkornid ja shokolaadikommid, mida ma salaja sööma pean (rõhk sõnal PEAN – nagu keegi hoiaks relva meelekohal vms…), sest Annu ei talu endiselt shokolaadi.
Ja sa katsu midagi selle lapse ees süüa, nii, et sa talle ei anna. Kohe on ‘aaaam-aaaaam’ platsis, suu ammuli nagu linnupojal. Söö sa siis kasvõi küüslauguga võikut, popkorni, kommi või juurikaid – tema tahab ka. Mis siis, et viis sekundit tagasi tankis endale näiteks kaks banaani ja pool tassi jogurtit sisse…
Alles see oli siin ükspäev, kui ta sõi enda pudru ära, ja siis pani veel pooled minu praekartulid ka nahka. Ja nii mitu hommikut järjest. Ma ei saanudki oma praekartuli isu täis söödud. :D
Aga vähemalt sööb nüüd. Vahel harva. Kui teda pikalt nälgas hoida.
Päriselt. Hommikuti näiteks pole mul mõtet talle enne 10t hommikusööki pakkudagi, sest muidu ei võeta sealt ampsugi ja kõik lendab suure kaarega ‘Sämmule’.
Meie toitumine on üldse nii ”terve”, et mul hakkab lausa paha. Sellepärast kirjutasingi juba E. Orgule ja ehk hakkan ka kava jälgima. Ma ei tea mis sellest tuleb, aga vähemalt proovin… Halvemaks see igatahes midagi teha ei saa.
Mul on vist see staadium raseduses juba käes, kus ma ei suuda enam liikuda. Enne, kui õue läksime, panin endale jalanõusid mingi 10 minti jalga. Mees käis kolm korda kontrollimas, kas ma ikka hingan veel või. :D
Annu ei mahu ka väga hästi enam sülle. Talle saabaste jalga ajamine on ka poole päeva töö…. Kui ükskord õue jõuame, on tunne nagu oleksin maratoni läbinud. Sama hästi võiks riidest lahti võtta ja diivanile tagasi minna – tänane trenn tehtud!
Vahetasin oma rasked talvesaapad nüüd ketside vastu, sest ma ei jaksanud enam jalgu tõsta! Juba kiire poetiir võttis nii läbi, et sure või maha.
Sõiman end iga jumala päev, et ma peale kolimist nii mugavaks läksin ja enam jalutamas ei käinud. Lubasin endale ju, et uue raseduse ajal hakkan end liigutama korralikult ja ei jää vedelema. Pärast on jälle nii-ii raske! Ja mis juhtus? Ma olen veel hullem laiskvorst, kui eelmisel korral! Ja nüüd on tulemus käes. Ma olen jälle nagu maakera, igast otsast (vaadake mu feissi, õhupall täitsa). Ime siis, et Annu käib ja räägib koguaeg ‘paks, paks paks’, kui ma poolpaljana siin ringi lasen. :D
Mingi kolm sentimeetrit on vast puudu, et jope enam eest kinni ei läheks. Kodus pean ka juba mehe särkidega käima sest muidu on naba väljas. Ma ausalt ei tea mis minust saab. Saatke keegi 250 L prügikotte, palun? :D
Tahaks nii paljusid asju teha. Aga aega pole. Ja energiat pole. Kõlab väga loogiliselt, ma tean. Psõhh, sest mida mul siin ikka nii väga siis teha on, eksole? Aga mitte kuhugi ma oma asjadega nagu ei jõua ka…
Tahaks oma titeteki lõpuks lõpuni heegeldada. Mulle meeldib käsitöö, aga selleks, et seda teha, peab Annu magama. Muidu ta heegeldab mul siin kõik laiali…
Aga ajal, kui Annu magab, tahan ma jällegi teha selliseid asju, mis vajavad vaikust. Näiteks lugeda. Ma pole siiani suutnud neid lastekasvatus raamatuid läbi lugeda, mis ma juba kuu aega tagasi omale raamatukogust koju vedasin. Täna käisin lausa aega pikendamas. Ja võtsin ühe raamatu veel juurde. Nagu mul poleks juba riiulil hunnikus kuute paksu raamatut ootamas…
Järgmine-ülejärgmine kuu pean juba tomatid-kurgid-kõrvitsad-muu jama mulda panema, aga ma ei tea kuhu paganama kohta ma selle greenhouse püsti löön, sest mees lammutas väikse toa nii laiali, et sealt võib keldrisse kukkuda…
Pean üldse mõtlema hakkama mida, kui palju ja kuidas ma külvan. Pean guugeldama hakkama ka, et mis temperatuurid üldse olema peavad ja mis sordid on head ja… Lihtsam oleks turult osta. Aga ma tahan ise proovida. Mis siis, et mul pole sellist ruumigi. Turu variant jääb selleks puhuks, kui ma kõik pekki keeran ja kogu krempel maha kärvab. :D
Ja siis pean ma veel oma pooleli oleva ”projekti” lõpetama, aga asi seisab praegu teiste inimeste taga, ning see on ärritav. Ideaalis lootsin ma, et oma sünnipäevaks saan sellega ühele poole, aga tundub, et nii siiski ei lähe…
Siis tahaks veel teha algust fotokursustega. Ühe tasuta kursuse leidsin fotokursus.ee’st ja teise kinkis sõbranna mulle sõbrapäevaks. Aga tegelikult tahaksin ma kõige esimesena läbida algkursuse. See on praegu hea soodukaga ka kingitus.ee lehel… Aga ma ei tea kui mõttekas on 35 euri mingi koolituse peale magama panna. Pärast see on mingi täiesti mõttetu värk… On keegi ehk mõne sellise koolituse läbinud ja oskab öelda, kui kasulikud need on?
Aga no vaadates mu praegust taset pildistamise osas, siis kulub iga infokillukene ära.
Ma olin eile õhtul päris ahastuses, kui lightroomi lahti võtsin. Õues olles vaatasin, et pole neil piltidel nagu väga hädagi, ja küll ma pärast siis parandan neid töötlusega. Aga kõik pildid, mis päeval klõpsisin, olid nii ülevalgustatud, et ma ei osanud nendega midagi teha. Tõmban ühte vähemaks, lähevad näod tumedaks, panen teist juurde läheb lumi ebareaalselt heledaks jne… Lõpuks lõin käega. Kui see on enam-vähemgi vaadatav siis success! Pidingi guugeldama hakkama, kuidas lume ja ereda päikse käes seadeid sättida…
Ma vist olen enda vastu veidikene liiga karm ka (kas see on nüüd hea või halb, öelge teie). Arvestades, et ma alles kuu aja eest asjaga alustasin, ei saagi ju siit oodata Aili tasemel pilte. Aga no samas tahaks juuubaaaa kõike osata. :D
Mind häirib vahel kõige enam see, et ma tean, et pildil on midagi puudu, aga ma ei suuda aru saada, mis. Ja vahel näen ma pildil ainult vigu. Ning vahel näen ma neid vigu alles hiljem. Nagu ka praegu. Vaatasin seda postitust üle ja näen, et ‘näe siin oleks saanud sinist maha tõmmata, siia oleks pidanud valgust juurde panema’ jne…
Nagu ma siin vastlapäeval oma kukleid pildistasin. Või õigemini seda teha üritasin – kõhuli maas, ägisedes, sõbrannade itsitamine taustaks käimas. Kui mees tuppa astus ja küsis kaua ma seda juba teinud olen, siis üks sõbrantsidest vastas, et ‘nooooo, mõnda aega’. Ja pilti ikka kätte ei saanud. God damn it!. :D
Rahuldava pildi sain alles mitu päeva hiljem, kõige viimasest kuklist.
Nende kuklitega oli ka muidugi omaette jant ja jama, aga vähemalt saan öelda, et olen nende tegemist proovinud ja peaaegu, et ka hakkama saanud… Ma pole aastaid juba kukleid söönud ja kujutasin ette, et poe omad on ikka jube head. Aga ma ütlen ausalt, et mulle meeldisid minu enda omad rohkem, kui need ‘eesti pagari’ omad, mis ma hiljem maximast ostsin…
Muide, ma läksingi siin RAW’is pildistamise peale üle ja issandjumalkuihea see on! Ükspäev tegin poolkogemata JPGE pilte ja pärast töötluses needsin end maa alla – no ma ei saanud aru mis kamm on. Pildid läksid nii pekki, et midagi jubedat. Päästa polnud midagi. Prügikasti laks. Pärast meenus et ‘ahjaaa, ma taastasin ju algseadmed’…
Õnneks ei olnud need mingid hinnalised pildid, vaid suvalised klõpsud Annust, tolle DIY postituse jaoks.
Aga nii palju ütlen küll, et see RAW on mind veidikene ära rikkunud. Ma ei viitsi enam nii palju sättida ja mõtlen klõpsimise käigus, et ‘ah, küll ma pärast lightroomis sitast sepikut teen’. Üldiselt teengi, aga vahel olen ikka liiiiiiga mugavaks läinud ja liiiiga palju töötluse imedele lootnud, ning isegi lightroom ei ole suutnud midagi päästa. :D
Viimane suuuur feil oli sõbrapäeva õhtune pildistamine. Õues kippus juba hämaraks, aga meie möllasime lumememme teha. Mina muidugi siis klõpsisin iga liigutust, nagu segane (lumememmest tegingi ainult nii palju, et veeretasin pool esimesest pallist ja pärast silusin, ning tegin näo pähe). Pärast arvutis vaatasin neid pilte ja tule taevas appi. 300 pilti, pooled on üks ühele samad või niisama mittemidagiütlevad, veerand on lihtsalt pekkis prügikastilaksud ja ülejäänud annab ehk päästa. Tööd jagus terveks õhtuks…
Järgmisel päeval läksime uuesti õue ja tegime uue katse. :D
”Oodake, ma puhkan veits jalga”. Mees naerab, et Annu on nagu mina – iga pingi peal tuleb tagumik maha parkida. :D
Annu on saavutanud jälle leveli ‘milleks kõndida, kui saab lihtsalt pikali visata?’
Mu kõige kaunim modell on muidugi Nublu. Temast on kohe raske koledat pilti saada. Ilusad suured silmad, kohev karv ja graatsiline kõnnak – daamuška. :D
Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!
