Tag Archives: koer

SUUR PILDIPOST: Minu lapse parim sõber…

Posted on by
3

…since day one.

Mind paneb imestama kuidas Sämmy ta nii kergesti omaks võtnud on. Ta lausa armastab seda titte! Näiteks eile panin ma Annu mängumatile chillima ja läksin vetsu. Tagasi tulin siis oli lapsel pool pead märjaks lakutud, ja koer oli end tema kõrvale magama sättinud, endal tähtis nägu peas. Ma ei teadnud kas koeraga pahandada, või laginal naerma hakata. :D

Iga jumala kord kui laps nutab, või natukenegi häält teeb, tuleb koer olukorda kontrollima ja vaatab mind sellise näoga, et ‘noh, teed ka midagi või passid niisama tühja?!’

Ja nagu näha siis on ka kass leebunud ja ei karda enam last nagu tuld (või vett).

Praegu neid esimese elukuu pilte vaadates, tuli mulle nutt peale. Ta on juba praegu nii palju muutunud ja kasvanud, et hirmus hakkab. Ma ei taha, et ta nii kiiresti kasvaks! Appi, no vaadake vaid neid pilte… Mu imeilus tütreke!

Armastan teda rohkem kui oma elu!

Pilte Annemaiast

Posted on by
10

Kuidas saab mul nii imearmas laps olla? Ma lihtsalt vaatan teda ja mõtlen, et kes või mis ma üldse enne teda olin?

Kass arvab titest nii :D

Koer teeb kakakontrolli :D

Ma peaksin vist endale instagrami tegema, siis saaks päevad läbi oma Mõnglist sinna pilte ja videoid postitada…

Sundsööda nagu jõuluparti!

Posted on by
9

Ma ei tea kas ma juba rääkisin, või ei, aga meie Annukas on jube närb sööja. Kaalulangus oli üleeile 7% ja eile juba 10,4%, seega hakkas üks jamps pihta. Pidime enne ja pärast söömist kaaluma ja selle siis kirja panema. Esimese üritusega saime talle ainult 20 grammi sisse, kuigi jamasime 40-50 minutit. Esimesed 10 minutit sööb enam-vähem ilusti ja siis hakkab pihta. Tõmbab paar korda ja siis magab nagu karuott. Me proovisime kõike ja veelgi enam. Patsutasime ja mudisime, võtsime mähkme väele, puhusin talle näkku, kastsime jalgu vette jne. Siis tegi mees käed märjaks ja katsus teda, siis tegi käed külmaks ja mudis – mõhkugi kasu. Pooleldi naljaga ja suures meeleheites, võttis mees külmkapist banaani ja tupsutas teda isegi sellega. Ja karta on, et ka see ei mõunud! Magab ikka ja teda vapsee ei koti, et meie muretseme tema kaalu pärast. Siis võttis mees marlist tupsu, tegi selle külma veega märjaks ja hakkas last igalt poolt sellega silitama. Võttis küll tuure üles. Aga ainult mõneks tõmbeks ja siis ta tahtis jälle magada. Eks siis tuli uuesti märja lapiga silitada, kohe tõmbas jälle paar korda. No ja nõnda siis koguaeg. See tundub ju täiesti jabur.
Arst ütles, et ilmselt ei tea ta mis tunne see õige täiskõhutunne on, ja kustutab ainult enda esialgse suure nälja, ning siis jääb magama. Pole siis imestada, et tunni pärast ärkab, röögib ja haarab igast ettejuhtuvast asjast, nagu poleks elusees süüa näinud ka.
Kuna laps oli näljas, aga süüa ei tahtnud, otsustati talle süstlaga lisa anda. Algse plaani järgi pidime minult piima pumpama, ja siis seda andma, aga millegipärast hakkas neil kiire ja andsime hoopis RPA’d… See muidugi läks ka suht aiataha. Surus oma huulekesed kinni ja tegi moss-moss nägu, täpselt nagu peale 15 minutilist tissimist. Süstisin siis talle vähehaaval seda piima suhu (mees hoidis teda süles püsti), aga enamus tuli välja ja ta isegi ei hakanud neelama seda pläusti.
Ämmakas siis ütles, et las magab, kaua magab ja siis söödame korra tal kõhu normaalselt pudelist täis, et ta teaks mis tunne see on. Et küllap ta siis magab ka ilusti 3-4 tundi. Me hakkasime mehega mõlemad kõvasti naerma. Ta pole kolm päeva kordagi kauem maganud kui tund korraga. :D Tol korral magas siis rekordilised kaks tundi. Edasi läks asi ikka tunni kaupa magades ja 10-15 minti süües.
Igatahes, õhtu viimase kaalumisega saime suurepärase tulemuse, 46 grammi! Kõik ämmakad-õed olid nii rõõmsad ja meie ka loomulikult.
Hommikul oli ilusti kaal tõusnud ja kuna ka minuga on kõik OK, siis saime koju. Väga ootamatult, aga nii hea on kodus olla! Ma mõtlesin, et me jäämegi sinna elama ja odavam on juba korter linna üürida. :D
Piim hakkas tekkima 2.päeva õhtul, rinnad muutusid veidi raskemaks ja kõvemaks, isegi kuumemaks. 3. päeval oli juba täitsa enam-vähem, kuigi ma arvasin, et ei ole piisavalt. Käisin isegi tol õhtul ämmaemandalt lisatoitu küsimas, sest laps tissis 40 minti ja peale seda jäi ikka rahutuks. Aga ämmakas ütles, et näita tissi. Võttis siis nibust kinni ja pigistas tugevalt, piima lendas suure kaareda mööda valvetuba laiali. Läksin suure naeratusega meie tuppa tagasi ja ütlesin mehele, et ta mulle selle laiskvorsti uuesti tissi otsa annaks. :D
Täna (4.päev) aga saabus see kurikuulus piimapais. Hetkel ei ole asi veel hull, aga rinnad on suht kõvad ja hellad. Selleks, et laps saaks normaalselt otsa end haakida, pean eest ära pumpama, muidu vist saaks ainult nibuotsa suhu. Kuigi ega ta väga palju rohkem ei võtagi, sest tal on nii pisike suu… Jumal tänatud, et mul see pump on! Muidu ma küll sureks vist. Kuig suht raske on, sest laps ei söö piisavalt eest ära, et kergemaks läheks. Ja eriti pumbata ju ka ei tohi, muidu tekib topelt juurde ja olen veel rohkem hädas.
Muidu on imetamine hea. Tal on algusest peale õige võte, kuigi suud ta lahti teha ei taha eriti ja haarab jube ruttu otsast kinni. Ta peaks võtma rohkem seda pruuni ala, aga suukene käib nii ruttu kinni, et ei jõua piisavalt sisse lükata. Ämmaemandad ka jamasid sellega koguaeg. Kas kellelgi on ehk nippe kuidas seda suukest rohkem lahti saada? Kui joppab ja ta samal ajal haigutab, siis saan jah ilusti nibu kurku suruda, aga seda ei juhtu ju eriti. :D
Hetkel on piima nii palju, et see lendab vist lapsele kohe survega kurku, sest vahepeal teeb ta sellist lämbumise häält ja hakkab köhima. Ning enne kui teda toita üritasin ja ta lolli jälle mängima hakkas, sai pool patja piima täis, sest seda lihtsalt tilkus… Ja praegu avastasin, et pluusi läks kuidagi märjaks. Olin oma padjakesed rinnahoidjat vahetades ära unustanud ja nüüd uputan siin nagu lüpsilehm… Jumal tänatud selle eest, ma ei kurda üldse! Tõmban aga tissi kapsasse ja loodan, et see suurem pais möödub varsti. Kuigi vaatepilt on ilus (nagu kaks võltstissi oleks ees!), siis on asi siiski valus. :D Ämmaemand ka kiitis, et nii ilusti tegelikult tuli peale oppi piim rinda, et vahepeal läheb sellega ikka tükk maad kauem.
Erilist nibuvalu mul ka ei ole ja lõhki mind ka imetud ei ole. Ptüi-ptüi-ptüi. Esimesed kolm-neli tõmmet on valusad, aga edasi on täiesti normaalne ja isegi nauditav. Suured aitähhid pean vist edastama Purelani nibukreemile. Imeline asi! Peale igat korda panen peale ja võimaluse korral lasen veidike ka õhu käes kuivada ja annan rinnale õhku. Mingeid MAM rinnakompresse sain ka haiglast, need on head. Peaks vist endale ka ostma.
Veritsust on vägaväga vähe ja ma pakun, et nädala täitudes on see üldse kadunud.
Õmblus on täitsa okei, aga need sabad on küll nõmedad. Istuda ei saa ilusti, hakkab kipitama. Õnneks läheme homme neid ära lõikama. Esimene vankrisõit on ees, jehhhhuuuu! ;)
Muidu liikuda saan juba hästi, ainult, et voodist tõusmine on valulik ja kuidagi kange. Esimese hooga ei saa sirgeks end ajada ja käin nagu küürakas, sel ajal on hingata ka valus. Südamest naerda ka ei saa. Kui kätega kõhtu toetan, siis on kergem.
Haiglasse jäi 7-8 kilo. Kõht on aga väga rõve veel. Lopergune ja pehme. Aga ega ma ei saagi mingit ime oodata, kui ta enne juba oli rõve. :D Ning mul on alles 4.päev ju.
Selg ja küljed on aga pingelangusest jube valudas. Nii ütles arst. Et sellepärast ma olengi nagu hädas vanainimene, et kõht on järsku kadunud ja nüüd lihased on umbes ‘wtf?’ seisundis. Mu selg ei olnud raseduse lõpus ka nii valus, kui praegu…
Ja need hormoonid. Ma tahaks armastusest nutta. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, kui vaatan oma meest Annemaiaga. See on lihtsalt nii armas ja imeline! :D
Ja hormoonid ka selles mõttes, et laps saab tänu minule mingit jama ja nüüd on tal nibudes muna, jalgevahelt tuleb lima ja sellist roosakat ‘putru’. Selle pudru peale ehmatasin ma eile öösel ikka korralikult ära. Pühkisin teda parajasti kuivaks, kui rätikule jäi verine triip. Ja siis nägin, et terve mähkme esimene pool on sellist asja täis. Jooksin kohe igaks juhuks ämmakat otsima. Õnneks ta ütles, et see on okei. Sellest roosast asjast ma veel kuulnud ei olnud, esimest kahte aga teadsin küll.

Oma voodis on ikka nii paganama hea! Ma mõtlesin, et ma ei saa elusees sellest pehmest madratsist üles, ilma, et õmblused kahte lehte ei rebeneks, aga vastupidi. See pehme madrats on niiiiiiiii hea! Mu küljed ja õlad olid sellest haigla voodist jube haiged, parem külg lööb siiani tuld. Aga meie madrats on nagu pilveke ja seal on isegi imehea imetada. Voldid vajuvad ilusti madratsi sisse paika ja nii pole üldse valus isegi külge keerata. Kuigi last sinna magama jätta ei saa, selleks on see liiga pehme. Ta vajub mulle külje alla või lihtsalt niisama kuidagi ebaloomulikult krõnksu.

Loomad käitusid meie saabudes täpselt nii nagu ma arvasin. Kass hakkas alguses titele ligi hiilima nagu saakloomale, endal silmad suured ees nagu hirmunud hirvel. Aga niipea kui mees ta voodiservale pani, sattus kass paanikasse ja tahtis ruttu leebet lasta. :D Koer aga seevastu sattus Põnnust vaimustusse ja on juba praegu temasse kõrvuni armunud. Enne laps nuttis, siis koer ka nuttis ja kraapis mu ukse taga. Ilmselt tahtis tuppa tulla tsekkima, et miks ma ometi vaest last piinan. :D Alguses andis mees talle Annu riideid nuusutada ja siis tuli temaga meie magamistuppa. Hoidis rihmast tugevalt kinni ja lasi üle voodiserva teda vaadata. Siis viis välja. Ja nii mitu-mitu korda, iga korraga aina lähemale. Ja lõpuks jõudsid nad siis nii kaugele, et koer sai last päris lähedalt nuusutada ja lakkus tema jalgu, korra tõmbas keelega üle põse ka. :D Kui Põnn häält tegi, siis ajas kõrvad kikki ja vaatas suurte silmadega. Muidugi kahekesi neid ei saa jätta ja alati tuleb arvestada, et loom on siiski loom. Aga juba praegu hoiab koer teda nagu oma silmatera! Nii hea on vaadata :)

Sorri, kui jutt on segane ja vahepeal vahetuvad mõtted liiga ruttu jne… Ma kirjutan seda siin mitu tundi vahelduva eduga, for obvious reasons, ja siis läheb järg käest ära. Vahepeal meenub midagi mida veel kuskile vahele lisada jne… No saate aru küll :D

Ma ei olegi plahvatusohtlik…

Posted on by
9

…kuigi koer mul vist arvab teisiti. Mind hakkab juba vaikselt hulluks ajama kuidas ta lihtsalt tuleb ja istub voodi kõrvale, ning JÕLLAB. Lihtsalt istub ja vahib oma suurte pruunide silmadega mulle otsa, jälgib iga mu liigutust ja tuleb igale poole, nina tagumikus pmt kinni, kaasa. Isegi vetsu ei saa üksi minna, ilma, et tema kaasa ei tahaks tulla. No jumal tänatud, et see meil nii väike on, et ta puht füüsiliselt sinna ei mahu. Pagan, hea, et ma isegi sinna mahun. Iga jumala kord ajan kõhuga peeglilaualt õhuvärskendaja maha…

Igatahes jamh, see pole üldse see millest ma rääkida tahtsin.
Tahtsin öelda, et me ikkagi käisime eile õhtul kontrollis ära, sest natuke jäi nagu kripeldama see vete ja valude möll. Ja arvestades seda, et ma ei tea mis kahtlane sulps see üks õhtu potis käis siis… Veits TMI, aga nimelt paar päeva tagasi, kui vetsus käisin, käis potis mingi sulpsatus. No nii suur, et vesi pritsis vastu tagumikku. Aga kui püsti tõusin ja lootsin seal midagi limakorgi sarnast näha, pidin pettuma. Veepinnal ujus ainult mingi pikk, hele, karva laadne niit… Limakorgist kui sellisest ei olnud nagu haisugi. Siiani ei tea mis sellest arvata. Aga peale seda varahommikust accidenti, jõudsin ma juba päeva peale mõtlema hakata, et ehk tulid esimesed ‘veed’ juba siis ära, no jumal teab eks ole. Eriti veel peale seda kui ma siin nii usinalt valutanud olen ja olemine oli ka kuidagi vesisem, kui tavaliselt. Ja seda suurem oli mu üllatus, kui ämmaemand siis mulle peale käsikaudset kontrolli, mis oli paganama ebameeldiv ja valus, ütles, et emakakael on täitsa kinni, kuigi muutustega juba. Ka KTG ei näidanud erilist emaka tööd, ainult ajas tite närvi, see mürgeldas terve selle aja mis ma seal masina all küljetasin. No pagana pihta, ma ikka eeldasin, et sentimeeter, või kaks, on ikka juba ehk avatust tekkinud, sest valutanud olen ma siin juba ju nädalaid. Need esimesed cm võivad juba nädalaid enne lahti minna ja see ei tähendaks veel essugi.
Enivei, pudenema ma õnneks veel ei hakanud. Lootevete test oli negatiivne. Mõnes mõttes – JUMAL TÄNATUD, las küpseb veel veidike ja saab tugevamaks, aga samas – DEEEEEEEEEEM, võiks juba ju… Eriti veel peale seda, kui kuulsin kuidas osakonnas tited nutsid. Tahaks ka juba oma põnni kisa kuulda, kuigi see on vist kahtlane asi mida oodata, aga noh… Parem kui mitte midagi :D
Nüüd ma lihtsalt loodan, et ma ei pea rohkem sinna lolli mängima minema ja järgmine kord ei kobi me koju ainult kotte tassides, vaid mul on süles üks väike vääks ka. Ma ei viitsi enam neid kotte kokku-lahti pakkida. Mees niigi juba kiusab, et ‘noh, homme jälle või?’ ja kui haiglast ära hakkasime tulema, ning ämmakas ‘järgmise korrani’ soovis, ütles tema ‘kas me kotte siia ei või juba jätta?’. Sõitke…seenele, oma huumoriga. :D
Kui magama hakkasime sättima siis ütles meheraas mulle, et ma pean vist nüüd vannis magama…või koos koeraga köögis…või voodi ees vaibal. Mõelda vaid, äkki kusen vaese mehe keset ööd täis kah veel. :D *

*Mainin, et tegu ongi ainult huumoriga ja päriselt mind siiski kööki, voodi ette vaibale, ega ka mitte vanni, magama ei aeta. Päris sitt nali vist, kui pean seda lahti seletama, aga noh jah…

Nii, et jamh. Ma kardan, et mina küll lähiajal pudenema ei hakka ja tõesti, kannan üle. Kuigi see võib väga kiirelt ka käia, aga ma kahtlen selles. See ei oleks üldse minulik. Nii, et ma püüan nüüd edaspidi oma suu kinni hoida, kui kuskilt midagi imelikult tilgub, valutab või ma end veel täis kusen. Endal hakkab juba imelik kaagutada, et ‘ÄKKI hakkan sünnitama’. Mind ei võeta enam tõsiselt varsti ja pigem hakatakse siis juba naerma, et ‘jälle või?’ :D
Ma arvan, et ma siis tean, kui ma päriselt ka hakkan… Oeh, kõigest kaks nädalat tähtajani. Ja miski kolm pool selleni kuni titt sunniviisiliselt välja kistakse. Ma loodan, et selleni asi ikka ei lähe. Ja ma loodan seda ka, et rohkem ma nii haigeid unenägusid ei näe kui täna öösel. Ämbritäite viisi seda limakorki ju ikka ära ei tule ja keisrilõikest loodan ma ka siiski pääseda. Ma kardan seda. Mitte küll nii hirmsasti, et ma mööda haiglat arstide eest ära jookseks, kes mind skalpelliga taga ajavad ja kuskile pimedasse ruumi laua peale käsutavad, endal limakorki kahte lehte jalgevahelt lendamas, aga siiski.

Ja see paganama koer IKKA VEEL jõllitab mul siin voodi kõrval. Ma ei saa aru mis ta vigastus on…

Beebiblogi: 31.nädal. Mina olengi laiskloom Sid!

Posted on by
10

Sel nädalal oli beebi suuruseks kookospähkel. Alguses olid need viljad mõtekamad ja oli paremini kasvamist jne näha, aga nüüd on need nagu rohkem…illustratsiooniks. :)

31.nädal

Laps kaalub umbes 1800 grammi, ning on 41 cm pikk. Platsenta kaalub ligi 380 grammi. Laps kasvab nüüd kiiresti pikkusesse ja kasvatab nahaalust rasvkude. Nahk muutub roosakamaks ja siledamaks. Beebi on täielikult väljaarenenud ning tema keha on proportsionaalne. Seederakt ja kopsud on peaaegu välja arenenud. Nüüdsest kuni viimase kuuni, millal beebi pea alla väikesesse vaagnasse vajub, võid tunda raskusi hingamisega. See on sellest, et emakas on kasvanud nii suureks, et surub sinu kopsudele. Enamuse ajast beebi magab ja näeb ka unenägusid. Kui ta on üleval, siis teeb ta nägusid, hingab, luksub, neelab, tambib oma väikeste jalgade ja kätega vastu emakaseina ning isegi imeb oma põialt. Sinu loote aju teeb ületunde ja areneb kiiremini kui kunagi varem. Sidemed üksikute närvirakkude vahel kasvavad pöörase kiirusega ning sinu beebi on nüüd suuteline tajuma viite erinevat meelt. Lõhnu ta küll hetkel ei tunne, kuid see on sellepärast, et ta hulbib siiani lootevedelikus ja lõhna tundmiskes vajab ta värsket õhku. Kohe kui ta sünnib, saab ta neid lõhnu tunda. Kindel on see, et sinu lõhn on esimene, mis saab tema lemmikuks. Beebi reageerib temperatuuri muutustele (näiteks kui asetad kõhule midagi sooja). Tänu väljaarenenud kopsudele ja tugevale immuunsüsteemile jääb 90 protsenti sel nädalal sündinud lastest ellu.
Selleks ajaks on beebi tavaliselt end pea alaspidi keeranud. Tunned seda sellest, et tugevamad liigutused on nüüd üleval.

Ma olen nii väsinud. Kas keegi saadaks mulle paariks nädalaks oma minionid orjaks?

Ma lihtsalt ei jõua koristada… ega süüa teha… ega loomadega mängida… ega mehega asjatada… ega süüa… ega juua… ega isegi mitte magada. Nagu päriselt. Lihtsam oleks rääkida asjadest mida ma jõuan. Mis siis oleks… mitte midagi. :D
Okei-okei, nii hull ka ei ole, ma siin draama queenitsen natuke. Aga nüüd läheb jah juba natuke… keeruliseks, see on vist see sõna mida ma otsin.
Ma pakun, et selles jõuetuses on süüdi ka mu pidev ja lõppmatu vedeliku tarbimine. Magu on kogu aeg täis ja eks sa siis katsu väga aktiivne olla, kui sul on pidevalt selline tunne, et sa lõhked. Ma imestan, et ma juba kõhu pealt (ülevalt poolt naba) ka rebenenud ei ole, sest naba ümbrus on nagu tiigri tagumik ja ikka päris hästi ‘kaunistatud’. Kõik kes seda näevad, ahhetavad ainult. ‘Kuidas nii palju?’, ‘miks nii punased?’, ‘kas need on valusad ka?’ – jumal selle eest, kui need ka veel haiget teeksid! – ‘oioi, kui kole, sa oled kindlasti õnnetu?’ – aga vot ei ole, see pole kaugeltki mitte hirmsaim asi mis minuga juhtunud on. On jah koledad ja mida kõike veel, aga mis ma nüüd tegema peaksin siis? Elulõpuni puhvaikaga käima? Ma arvan, et mitte. Ja kõik kel on midagi koledat mu triipude kohta öelda – kasvata enda sees teine elu valmis ja siis räägime edasi, eksole?
Nabaneedi augu vasaku külje poole on nüüd ka venitusarm tekkinud. Ma enne arvasin, et see on lihtsalt punane ja valus, sest ma torkisin seda ükspäev neediga läbi, aga nüüd on see juba nähtavalt arm. Aga noh, sitta sellest.

A, ja kui ma juba nabast rääkima hakkasin. Rohkem pole see välja tulnud, aga mulle teeb nii nalja vahepeal kuidas parem pool nabast natukene rohkem punnitab, kui vasak. Ma ei tea, see on kuidagi… armas.

Aga mu laskusest edasi rääkides… Ma üldse kohe ei viitsi seda tolmuimejat kapist välja vedada, mis siis, et kogu korteri peale kuluks heal juhul 15 minutit, aga ikkagi. Ma ei viitsi. Ja lapsele ei meeldi ka see müra vist, hakkab alati hullult rahmeldama, kui ma tolmuimejaga mööda korterit müdistan. Kui ta väljaspool emakat ka helidele nii tundlik on, tekib meil probleem… Koer on meil ju nagu tüüpiline ‘talumatu kahene’. Teeb mis tahab, sõna ei kuula, kui mänguasi käest ära võtta, hakkab jonnima jne. Ma juba kujutan ette kui tigedaks ma saan, kui Koer lapse üles ajab oma haukumise, palli piiksutamise või mängimisega, peale mitu tundi kestnud kussutamis sessiooni. Loodame, et laps harjub müraga ja ma ei pea kümme korda päevas enekat tegema… :D

Kõige ebameeldivamad on valud. Voodist või diivanilt püsti saamine on nüüd juba raske ja valus. Ning te võite ette kujutada mu meeleheidet, kui avastan, et olen midagi unustanud, või tuleb pissile minna – jälle -, ja ma olen end JUST pikali ära parkinud…
Kummardamine ja kükitamine on ka nagu iluvõimlemine, ainult, et ma ei tea kui ilus see kõrvalvaatajale on. Ja jällegi – see on valus.
Iga päevaga tekitab minus suuremat ahastust see, kui mul midagi maha kukub, ja ma seda varvaste vahel piisavalt kaugele üles tõsta ei saa nii, et ma ikkagi kummardama/kükitama pean. Ükskord ma isegi hakkasin nutma selle pärast…

Nagu ka eelmistel nädalatel, on ka sellele nädalal mu tüüp sümptomid üsnagi samad – kõrvetised, täpid silme ees, sabakondi valu, megavalusad rinnad – eriti just nibu kohalt ülespoole liikudes -, valusad tallad – peale juba 5 minutilist seismist -, väsimus ja pearinglus.

‘Piimamajandus’ on ka kahtlane. Mõnel päeval tuleb midagi, mõnel mitte. Vahel tuleb pigistades, vahel mitte. Aga ega ma eriti torkida ei taha neid, sest esiteks on mul need piimakannud valusad, ja teiseks ega see torkimine hea ole. Las nad elavad veel nii kaua oma elu kuni põnn veel sündinud pole.
Kuigi ühel ilusal hommikul sain ma kena üllatuse osaliseks. Ühe nibu otsast tuli kahte moodi vedelikku, kahest erinevast kohast. Üks oli siis selline kollane ja teine oli läbipaistev. Seda viimast olen ma ennegi tähendanud. Esimese hooga ma mõtlesin, et wtf? Mitu avavust siis ühel nibul on? Kas ma olen mingi friik jälle või? Nüüdseks ma tean, et see on täiesti okei, ja, et ühe nibu peal ongi mitu auku. No kust ma pidin teadma, ega mu mannergud enne piima tootnud ole. Ja kuskilt raamatust pole selline asi ka nagu silma jäänud, või olen ma lihtsalt juba unustanud.
Nüüd saan raudselt sõimu, et ma olen maailma lollakaim naine, et selline asi mulle veidike üllatusena tuli ja, et kas ma siis inimeseõpetuse tunnis või kuskil pole käinud. Ju siis ei ole, sest seda ma tõesti ei teadnud/mäletanud mitmest august seda piima pursata võib.

Sel nädalal sain ka kahes loengus käidud, aga sellest räägin ülehomme pikemalt. See sissekanne on juba valmis kirjutatud ja ootele pandud, sest alguses tahtsin sellest juba siin kirjutada, aga siis veniks see postitus jälle kilomeetriseks ja mõni siin ei viitsi-jõua-taha nii palju mu möla korraga lugeda.
Ega ma korraga ja suurtes doosides tõesti hästi ei mõju. Tõestatud värk. :D

Apteegikraami ostsin ka ära. Ikkagi enda nimekirja põhjal, sest selline ma juba olen. Küsin nõu ja kui see mulle ei meeldi, siis saan kurjaks ja teen ikka nii nagu ise tahan. :D Sellest räägin ka ilmselt veel mõnes teises postituses täpsemalt. Et mis täpsemalt ostetud on ja mis hindadega jne. Selline beebistaffi postitus on niikuinii tulemas, kunagi. Ega ma siis ometi teile näitamata jäta mida ma koju kokku korjanud olen.
Muide, mul on veel vaja muretseda ainult mõned üksikud asjad. Tähendab, et need ei ole üldse mitte vajalikud ja lihtsalt mõtlen, et ma tahaks neid, aga kui ei saa siis jääme ka elama ja saame hakkama. Ma olen niigi juba ostnud asju mida arvasin, et ‘mina küll ei osta seda mõttetust!’. Näiteks vanniiste ja mähkimisalus. Ning algselt plaanisin lamamistooli maha müüa ja kiigu ainult alles jätta, aga noh. Enam ei taha, sest need on ju kaks täiesti erinevat asja ja mul on KINDLASTI MÕLEMAT vaja. :D Aga noh, tühja sellest. Eks pärast saab jälle maha müüa ju. Kui keegi ostaks ka, küll oleks siis tore.

Aga minu täielikust kindlameelsusest ja valmisolekust puuduvad ainult :

*rinnapump – see on ka juba peaaegu olemas, nüüd oleks vaja ainult maksta
*mobywrap’i kandelina ja ergobaby kõhukott – kandelina alguses toas olemiseks, kui on vaja midagi teha, aga titt arvab, et tal on ilmtingimata just nüüd emme igatsus peal, ja kõhukott hilisemaks ajaks – järgmiseks suveks nt., et saaks ilma käruta ka ringi käia. Sellega hakkab ilmselt Meheraas ringi patseerima, sest mina olen liiga nõrk pussy, et mingi 13 kg jurakat kõhul/seljas tassida.
*imetamispadi – selline kõvem, mitte see lodev ja lotakas.
* TiTi poest see imearmas kombo. Ma tahan nendega tite haiglast koju tuua. Mis siis, et mul on juba 2 ‘kojutoomiseks mõeldud komplekti’ valmis ostetud. Need ei ole piisavalt armsad olnud! See body (LINK), see püks-seelik (LINK) ja need papud (LINK). Sinna juurde sobitan juba olemasolevatest asjadest mütsi, kindad ja pluusi – kui vaja-, ning k/s kombekas peale. Kõik riided muidugi roosad, peale kombeka, see on mõmmi kõrvadega ja karvane. Oeh gaad, I have a problem. :D

Lambanahk, tegelustekk ja muu pudipadi on vaja veel posti teel kätte saada, siis on nendega ka ühel pool ja mul süda rahul.

Tegelikult peaksin ma vist asjade näitamisega juba nüüd alustama, sest muidu pean ma ühte postitusse laadima reaalselt miljon pilti. Asju on lihtsalt NII PALJU. Ja ma tahaksin ju teile ka mõnda kõige nunnumat riideeset veel näidata… Oeh, küll need väiksed (ja roosad!) asjad võivad ikka armsad olla.

Aga üks asi millest tahtsin veel kiiruga rääkida. Ma tundsin lõpuks lapse luksumist. Ma täitsa 100% kindel ei ole, aga sel korral oli see veidike pikemalt, kui 3 korda. Põksis 4 korda rütmiliselt, siis liigutas natuke ja kadus korraks ära, ning siis hüppas samas tempos edasi. Ilmselt oli see ikka luksumine. Igatahes, 31+3 kirjutasin ma selleks ajaks, kui tundsin esmakordselt tema luksumist.
Vaene laps, juba praegu peab sellise tüütu asjaga tegelema.

Aga nüüd ma küll lõpetan, sest see sissekanne on ikkagi veninud kilomeetriseks. No mis teha, mölapidamatust ei saa ravida. Ma lähen parem ’devious maids’i vaatama. Aitäh Katre, et mind ka selle pisikuga nakatasid! Kui mu silmad eile, kell neli öösel, poleks kinni vajuma hakanud, vaataksin ma ilmselt siiani seda sarja. :D