Pläran rasedusest ja beebidest ja kõigest mis meelel mõlgub

Raseda aju on ikka täiega end sisse seadnud, koos rumalate raseda-unenägude ja kogu kupatusega! Aidaa mu mälu muidugi ka, aga ega see polnud ju enne ka teab mis hea, seega neeeh. Muide, see olevat teaduslikult tõestatud, et naine jääbki rasestudes lolliks, sest tal on nii palju muud tähtsat millele nüüd mõtlema peab, seega kõik muu ”rämps” visatakse ajust välja. Mina muidugi vaidleksin selle üle, et mis on rämps ja mis mitte… et kas mu sünnikuupäev on rämps? Sest noh, üleeile ma igatahes ei suutnud ära otsustada, et kas ma olen sündinud 04.03 või 03.04. Ärge küsige kuidas see võimalik on… Ununevad ka telefoninumbrid, pangakaardi paroolid, isikukoodid… Ja no kui ämmaemand rasedakaarti vormistades esitas mulle umbes 300 küsimust, stiilis kas, millal ja miks on mul mingid operatsioonid olnud (see nimekiri on ikka piiiiiiiik), mis kuupäevade ja kellaaegadel on mu lapsed sündinud, kui palju nad kaalusid ja kui pikad nad olid, mitu korda ja mis aastatel-kuudel ma rase olen olnud (samuti pikk nimekiri) jne, siis pidin ma küll südari saama ja ämmakas vaatas mind ka sellise näoga, et no nahhui sa üldse siia ronid, kui sa ei mäleta mis mõõdus pägalikke sa endast välja pressinud oled…

Kuna ma olen juba oma seitse korda rase olnud, siis võiks nagu eeldada, et mul on korralik rasedariiete kogu tekkinud, aga no sellega on nüüd küll selline lugu, et ma palvetan iga õhtu enne magama minekut kõige võimsamate poole, et selle kuuga saaksid külmad läbi, sest vastasel juhul ei tõsta mina oma jalga enne toast välja, kui kannatab sinna ilma jopeta minna. Variant kaks on see, et ma rotin oma mehe jope ära ja näen järgmised jumal-teab-mitu kuud välja nagu eksinud eskomo, sest minu mantel on ametlikult mulle kõhust liiga kitsas ja ma saan selle selga vaid nii, et imen kogu oma sisikonna pannkoogiks kokku ja mees toore jõuga tõmbab luku kinni. Kõndides läheb mantel koguaeg üles ja tekitab rindade alla suure voldi. Mees naeris täna, et sinna volti võiks telefoni ja rahakotigi hoiule panna… Poeni saan igatahes kuidagi niimoodi kõnnitud, aga nii kui uksest sisse saan, pean luku lahti tegema, sest muidu kukuks mul küll emakas püksisäärde…

Ahjaaa, unenäod… Toredad asjad. Või noh, olete te kunagi nokaga kassipoega imetada üritanud? Mina igatahes ühes unenäos olen kunagi proovinud… Üleeile nägin unes, et sünnitasin juba ära. Ise veel mõtlesin, et mida asja – mul saab alles 12 nädalat täis, et kuidas ma juba normaalse lapse sünnitasin, aga kuna emotsioon ja uni ise oli ka nii reaalne ja armas, siis üleliia ma sellega oma pead ei vaevanud. Mäletan nii hästi kui ülevoolav see tunne oli – hoida kätel oma kolmandat, imelist beebikest… Eriti rõõmus olin selle üle, et sünnitus läks hästi ja kiirelt – olin nii uhke enda üle, et sain täitsa ise hakkama ja palju kiiremini ka, kui eelnevatel kordadel. Ja omg, ma tundisin tema beebilõhnagi! * Ärkasin naeratus suul ja kui ma aru sain, et see oli kõigest uni, tahtsin ausõna nutma puhkeda. Ma olin niiii pettunud, et ma pean veel pool aastat ootama, et seda tunnet ka reaalselt uuesti tunda.

*Ma tahaks seda lõhna kuskile purki koguda, et seda siis vahel nuusutamas käia. Ternespiima lõhnaline tita on minu arust maailma kõige meeldivam asi! Omg, mul on vist beebipalavik…

See unenägu meenutas mulle valusalt ka seda, et tegelikult oleksingi ma ju lähinädalatel sünnitamas… Oeh, raske on sellele mõelda, aga ma ei saa sinna midagi parata ka. Klomp tekib ikkagi kurku ja raske on lahti lasta. Kes ta olnud oleks… Kelleks oleks ta saada võinud… Täitsa imelik on praegu vaadata Joelit ja mõelda, et kui Annu oli sama vana, sündiski mul Joel. Ja nüüd oleks pidanud sündima Mannatera. Omamoodi lahe, et kõigi sünnituste vahe oleks siis olnud 1a7k.

Ühesõnaga, see on mul hästi omamoodi rasedus. Hästi emotsionaalne, sümptomid on kohati ikka palju tugevamad kui eelmiste rasedustega, kõht kasvab veeeel kiiremini, kui eelmistel kordadel ja ma ei taha mõeldagi milline ma sünnitama minnes välja näen… Tõenäoliselt pean liikumiseks kraanat kasutama, või midagi… Tõesõna, ma ükspäev kuulasin üle tüki aja jälle doppleriga lapse südamelööke ja peale 10 minutilist otsimist, kui ma olin juba mõelda jõudnud, et miks ma toone ei leia, liikusin poolkogemata veidi kõrgemale ja voilaa, seal nad olidki! Umbes 5 cm nabast allapoole. Teoreetiliselt peaks emakas sellele kõrgusele vist jõudma alles u 20.nädala paiku. Et nagu, mida asja. :D

Ükspäev vaatasin Annu ja Joeli haiglast kojutoomiskomplekte ja ahastasin, et kas nad tõesõna olid kunagi niiiii väiksed? See oleks nagu eile olnud, aga samas nagu ka 10a tagasi… Teate seda tunnet? Nii veider!

Kuidas lõpetada laste saamine, kui sa suudad luua midagi nii armast?

Oeh, ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga me teda siin juba ootame. Annu küsib minult igal õhtul, et kas beebi tuleb siis välja, kui emme kõht läheb sama suureks kui seal riiuli peal oleval kujul? Seletuseks: mul on iga raseduse lõpus tehtud kõhukips ja hetkel seisavad need mul magamistoas, lae all riiulil. Praegu ma mõtlen, et kas tasus ikka talle öelda, et beebi siis tuleb. Kõht on mul selline juba vast 30ndaks nädalaks ja jumaaaal, kes see jaksab siis seda pärimist ära kuulata kõik need ülejäänud 10-12 nädalat. :D

Meenutuseks teile – mina mõnda aega enne Joeli sündi20160528-DSC_0054Ja mina Annuga, 37. rasedusnädalal.

Aeg võiks juba sealmaal olla, et saaks põnni liigutusi tunda ja uhkusega rasedariided selga ajada, ilma mõtlemata, et kas ma näen juba piisavalt rase välja või tundun lihtsalt ülesöönud emisena, kes on end viinerikilesse pakkinud. :D

Kolmas beebi: kaheksa nädalat

Eelmiste rasedustega olen kokkuvõtteid teinud iga nädal, sel korral otsustasin, et teen korra kuus, sest reaalselt, kes see ikka viitsib nädalast-nädalasse peaaegu sama teksti lugeda… Kuigi jah, sel korral tundub see rasedus kuidagi väga teistmoodi. Mul pole mitte ühegi rasedusega varem niimoodi iiveldanud, nagu praegusega. Ma tahaks uskuda, et see on vaid hea märk. Ja no mul on südames mõnus rahu ka, ning ma eeldan, et see on sellepärast, et kõik rasedused, mis on mul üle seitsme nädala jõudnud, on ka hetkel siin, minu kõrval. Ma ei hakka üldse mõtlemagi, et äkki on sel korral teisiti vms. Ma vist ei elaks seda lihtsalt üle. Seega naudin oma iivelduse-õnne-raseduse mulli täie raha eest.

Ühesõnaga, mul on suht non-stop nii paha olla, et ma pole juba üle nädala normaalselt süüa ega eksisteerida suutnud. Enamus päevast on selline läila, väsinud ja rõve tunne. Pole otseselt iiveldus, et kas oksendada või mitte, aga selline…rõve, et süüa ei suuda ja tahaks vaid diivani peal meritäht olla. Kui päevas paar korda see tunne üle läheb ja ma midagi KOHE (reaalselt, minutite jooksul) ei söö, tuleb see tunne tagasi ja siis veedan ma jälle tunde ja tunde selle õõvastava tundega võideldes. Ükspäev ma näiteks sõin kaks mandariini. Öösel kell üksteist. Ja see oligi kõik selle päeva kohta, sest terve ülejäänud päeva oli selline tunne, et kui keegi kasvõi sööki mainib, jooksen vetsu poole. Kõik tugevad lõhnad häirivad ja ajavad iiveldama. Mul ajab isegi see südame pahaks kui ma pliiatsit hammaste vahel hoian! Paar korda päevas on kindlasti ka selliseid hetki kus ma lonkshaaval vett joon, sügavalt hingan ja olen iga hetk valmis vetsu poole punuma pistma, sest ma tunnen kuidas suu kergelt vesistama hakkab ja…õgh. Kole värk.

Isud vahetuvad ja lähevad ka imekiirelt üle. Ükspäev avastasin kell kaheksa õhtul, peale seda, kui ma järjekordselt polnud päeva jooksul mitte ampsugi söönud, et oooo pitsa kõlab täiega imeliselt – ma pean seda saama! Ja enne veel kui mees uksest välja jõudis, et poest tomatit ja pitsapõhja pulbrit tuua (sest päris ma oleksingi viitsinud pärmi sulatama hakata ja ise teha), läks see isu üle. Aga no kuna mees oli nii armas ja kõik asjad poest tõi, pidin ju ikkagi pitsa valmis tegema. Praadisin hakkliha, okse kurgus. Ja oiblää kui kogu see krempel ahju läks, see hais… ma mõtlesin, et palun mehelt gaasimaski. :D

See iiveldus on rõve, aga samas mulle meeldib see ka väga – tean, see kõlab nii masohhistlikult, kui veel vähegi saab, aga no see mõjub mulle rahustavalt. See justkui kinnitab mulle pidevalt, et rasedus areneb kenasti ja kõik on titaga hästi. Selle nimel olen valmis kõik ära kannatama ja ei unda seejuures üldse. Vähemalt mitte enda arust…

Raske on ka väsimusega toime tulla. Ma olen niigi koguaeg nagu laip, aga nüüd olen ma veeel… laibam. Hommikul tõusen üles ja selline tunne on nagu ma polekski vahepeal üldse maganud. See võib muidugi olla tingitud ka faktist, et need olemasolevad lapsehakatised siin majas ei oska vapsee oma voodites magada ja imbuvad ikka mingiaeg meie omasse. Ja siis olen ma sunnitud magama mingis rõvedas sundasendis, sest külge keerata ei saa – mingid väiksed inimesed on end mulle nii kõvasti kaenlaaukudesse surunud, et raske on hingatagi, rääkimata liigutamisest. Ma tõstan neid mingi kaks-kolm korda öö jooksul ära, aga kui ma hommikul silmad lahti teen, on nad ikka meie voodis! No mida asja.

Kuu aja pärast on mul Oscar (ultraheli + vereproov, ehk uuring väärarengute jms tarbeks). Nii kaua pean siis kannatama ja praadima oma kahtlustes ja kõhklustes. Muide, millal Oscar riiklikku kavva võeti? Vanasti oli see ju tasuline. Igati positiivne üllatus igatahes.

Kui välja arvata meeletu väsimus ja see pidev läila tunne, on kõik väga hästi. Või noh, ma võin väga kergelt närvi minna ja üle terve maja karjatada, nii, et kõik jooksevad laiali, nagu rotid uppuvalt laevalt, aga neeeh – selline olen ma vist niikuinii koguaeg. :D

Ma mõtlesin, et kas panna siia lõppu kõhupilt ka või ei, aga otsustasin siiski, et hetkel ei anna see vist veel eriti midagi. Kõht on mul niikuinii enamus ajast nagu ma oleks 20 nädalat rase, seega hetkel on seal 85% pekk ja umbes 15% beebikraam ja megaimelik oleks kaheksanda nädala kokkuvõttele lisada pilt kus ma näen välja nagu läheks varsti sünnitama. :D

Edit: Mingepekki. Ma sain just aru, et KV, ehk kuklavoldi uuring ja Oscar on vist täpselt sama asi. Ja seda on mulle vist juba mõlema rasedusega tehtud. Kus ma elanud olen… nagu esimest korda saaks emaks! Midapekki.

Edit2: Guugeldasin veidi veel ja tundub, et mul oli siiski õigus, ning KV ja Oscar ei ole sama asi. KV on lihtsalt ultraheliuuring kus mõõdetakse kuklavolti jms, ning Oscar on veretest + ultraheli, mis arvutab täpsemalt riskide suurusi jms. Oscarit ei tehtagi kõigis haiglates, st kas sa saad selle uuringu või ei, oleneb sellest kus haiglas sa arvel oled. Nüüd on see Põlva haigla kavva võetud ja sellepärast ma sel korral selle ka saan. Ugh, hull värk.