Tag Archives: kolmas laps

Kolmas laps: kolmkümmend seitse nädalat

Posted on by
4

Kuna me just saabusime ”puhkuselt”, jäi mul postitus õigel ajal kirjutamata, aga noh, parem hilja kui mitte kunagi ;)

Viimase viie nädalaga on ikka omajagu muutunud. Kui varem polnud mul eriti toonuseid ollagi, siis praeguseks on need mul juba igapäevased (tunnised), kohati valusad ja täitsa sellised, et võtavad nina krimpsutama. Õigetest sünnitusvaludest on muidugi asi valgusaastate kaugusel, aga ebameeldivad on nad siiski. Nüüd ma vähemalt tean millised on õiged kokkutõmbed sünnituse alguses ja millised on lihtsalt libakad, kuigi need libakadki on viimasel ajal aina intensiivsemaks muutunud ja kui nad veel regulaarsed ka oleksid, siis ma oleksin vist juba viisteist korda end sünnitusmaja poole sättima hakanud.

Ma usun, et kõigil mu lähedastel on juba mu sünnitamise mölast megasuur kopp ees, aga mis ma teha saan, kui kõik hetkel justkui ainult selle ümber pöörlebki. Vähemalt minu jaoks. Te vast ei suuda ettegi kujutada KUI mitmele lausele-küsimusele-väitele ma suudan sünnituse teemaliselt vastata. :D

Kuigi tunne on pidevalt selline, et see laps lihtsalt kukub kohe mulle püksisäärde või kohekohe lähevad need toonused regulaarseks ja ongi meie kahelapselisel elul kriips peal, siis tegelikult ma ju tean, et lähima viie päeva jooksul ta ilmselt siiski veel tulema ei hakka. Nimelt sisendan ma endale, et see tirts on ikka nii palju vastutulelik, et ei külva oma liiga varajase saabumisega paanikat, ning tuleb siis, kui meil kõik tema jaoks valmis on. Enne tuleb veel paar asja korda ajada, nagu näiteks sõbranna mehele panna ja kõhukips ära teha. Aga nädala pärast oleks juba üsna okei. ;)

Ikka maksimaalselt imelik on mõelda, et me räägime siin nüüd juba päevadest ja nädalatest, mitte enam kuudest, mis on sünnituseni jäänud! See on üsna hirmuäratav mõte, et kuu aja pärast olen ma juba kindlasti 3 lapse ema ja pean selles kaoses ellu ka jääma. :D

Ükspäev: istun mina rahulikult diivanil ja vaatasin järgi seda Malluka saadet, kui järsku rändas mu pilk jalgadele. Ma pidin südari saama! Mu jalad pole mitte kunagi nii paistes olnud! Pahkluud polnud eristatavadki! Alates varvastest, kuni poolde säärde nägi kõik välja nagu üks ühtlane puupakk. See oli ikka korraks väga hirmuäratav ja mu mõtetesse hüppasid kohe mõtted preeklampsiast. Õnneks mul siiski peavalu, vererõhu tõusu jms pole, aga uriiniproovi viisin eile ikkagi ära, et süda rahu saaks. Paistetus ei lähe ööga üldse alla ka… Ma vist lähen täna apteeki jalas mehe nr 46 plätud, sest mitte midagi muud ma sinna pakkude otsa toppida ei suuda.

Üleüldine olemine on ikka vaevaline ja hädine. Ma vist ei astu enam sammugi ohkimata, sest kõik kohad on nii valusad ja kanged, ning iga asja peale tõmbab emaka toonusesse. Pingviini kõnnak on saanud täiesti uue tähenduse, sest ma reaalselt kõnningi sirgete jalgadega. Muudmoodi lööb lihtsalt selga sellised valud, et ugh!

Autoroolis ma ka enam väga olla ei saa, sest kui ma olen sellele eelnevalt olnud pikalt jalgadel, siis hakkavad jälle valuhoogudega toonused käima. Ehk on asi ka selles, et ma pole viimasel ajal korralikult magneesiumit võtnud… Täna öösel sain selle raseduse esimese jalakrambi ka, mis ilmselgelt viitab magneesiumipuudusele.

Veidi paneb mõtlema ka see, et eelnevate rasedustega on mul juba mitu kuud enne sünnitust vaikselt ternespiima lekkinud, nüüd aga pole ma mitte tilkagi veel näinud. Ma tean, et see ei pruugi midagi tähendada, aga ikkagi… Vähemalt on rinnad juba ammu ”paistes” ja valusad, justkui ”tööks valmis”.

Vahepeal tekib selline tunne, et ma lihtsalt lämbun ära. Tahaks nagu hästi sügavalt hingata, aga ei saa, sest üks istub mu kopsude otsas. Imelik on aga see, et ma ei saa aru kuidas ta seal kõhus üldse on. Vahepeal vaatan ehmatusega peeglisse, et kõht on niiii alla vajunud ja lapse pea vupsab justkui kohe välja, aga mõne aja pärast on jälle selline tunne, et muna on üles tagasi kolinud, ning koos sellega on tagasi ka kõrvetised ja õhupuudus. Istudes ma igatahes jalgu enam kokku panna ei saa…

Aga teate mis on kõige nõmedam? Nonstop pissimine! Ma ei mäleta, et mul oleks sellist vetsujama olnud eelnevate rasedustega, nagu praegu. Iga jumala kord, kui ma püsti tõusen, on tunne, et pean minema ja vahet pole kas ma käisin viimati vetsus 4 või 40 minutit tagasi. Seega ma väldin…liigutamist. See on ausalt niii õudne. Täna on küll selline tunne juba, et for the love of god, enam ei jaksa rase olla. Ma pole iial end nii tüdinult rasedana tundnud. :D

Kes uudiseid jälgivad, siis vast märkasid ka seda artiklit, kus üks naine olevat tee ääres sünnitanud, sest kohalik sünnitusosakond pandi kinni ja Tartusse lihtsalt ei jõutud. Niimõnigi arvas, et see õnnelik olin mina… Oeh, oleks see vaid nii! Kui minu sünnitus algab, siis jõuaks ma vast veel Saaremaale ka sünnitama, kui vähegi tahaks. Seega kuskil tee ääres, või rongis sünnitamist mina ei karda…

Viimased päevad, kuni nädalad veel ja varsti ongi see väike plikatirts siin, uskumatu!

36nädalat

 

 

 

 

Kolmas laps: kakskümmend kaheksa nädalat

Posted on by
2

Tegelikult olen ma selle postitusega poolteist nädalat hiljaks jäänud, sest kohe varsti saab mul juba 30.nädalat täis, aga no tegemata ma seda postitust ka siiski ei jäta. Niigi olen siin viimased nädalad suht vait olnud, eksole… Tegelikult on vaikusel ka hea põhjus. Nimelt olime me siin (peamiselt siiski õnneks mina) pea kaks nädalat siruli maas, surm silmade ees. Ma polnud 7a haige olnud ja tol korral olin ka vaid ühe öö väga kõrges palavikus, nägin luulusi ja pea käis terve öö (!!!) ringi – see oli košmaar! Aga see praegune haigus oli veeeel hullem, ning see tabas mind ka väga ootamatult ja kõige ebasobivamal ajal üldse. Lõõskava ilmaga rase olla on niigi paras piin, lisada sinna veel surm-silmade-ees tundega haigus, täielik jõuetus ja köha, tänu millele sa köhid endast välja sellise värvusega tatti, et silmade eest läheb ka kirjuks, vahelduse mõttes nuuskad puhast verd kah veel, ning samal ajal pead hoidma elus kaks tõbist ja ülimalt ”ma elan vaid selleks, et sul seljas aeleda” arvamusega last, võehh! Aga noh, ellu jäin. Vaevu, aga siiski. :D

Nii kui terveks saime, asusime kohe kiirelt suve nautima, sest jumal teab kaua see lõbu kestab ja millal jälle saab. Eelmisel aastal oli ju samamoodi – mai kuus mängisid lapsed õues basseinis, juulis kandsime jopet. Loodame, et öökülm jaanipäeval kasvuhoones kurke ära ei võta! :D

Aga jah, kui nüüd taas rääkida sellest, et ma ka ise hetkel kasvuhoone rolli täidan, siis… ega see uue elu valmis küpsetamine ikka kerge ei ole. Hetkel on kõige ebameeldivam vast see, et ma ei suuda jalutuskäikude ajal tempot hoida. Kõik panevad ees minema ja mina siis venin seal taga järgi, nagu uimas muna, kes ägisedes jalalt-jalale taarub. No ei ole võimalik kiiremini liikuda, kui üks sul kõhus kopsud kokku surub, nii, et hingatagi ei saa. Reaalselt, kui ma tahan kopsud hästi õhku täis tõmmata, siis ma tunnene, et peaks nagu veel mahtuma, aga lihtsalt ei mahu. Sama asi söögiga – söön näiteks hommikul pisema kausitäie putru, kui lapsed, aga vabalt võiks selle najal liikuda pärastlõunani. Üks väike amps ja kõht on täis. Ja no kui ma end üle õgin, siis piinlen veel mitu tundi kõrvetistes ja ägisen.

Ma olen juba kuude viisi plaaninud mõnes sellises postitustes ära mainida, et normaalselt magan ma vaid tänu oma suurimale sõbrale – Nuudlile! Issand, ma ei kujuta ettegi, kuidas ma ilma oma Nuudlita magaksin. Ma tassin seda isegi külapeale kaasa, kui kuskile ööbima jääme. Üks ots pea alla, teine selja tagant/kõhu alt jalgade vahele ja no niiii mugav on niimoodi. Ideaalis võiks ta veel pikem olla, nii, et saaks täitsa ringi kohe ümber enda teha. Peaks teise Nuudli veel tellima ja siis nad otsapidi kokku siduma! Oh issand, ma ei saakski siis vist voodist välja… Aga selle padjaga on ikka palju parem magada küll, toetab nii mõnusalt magamise ajal kõhtu. Kui ma ilma punu toetamata proovin pikutada, siis vahepeal lööb kõhu kohe täitsa toonusesse, kui too natukenegi paha nurga all hängima jääb. Toonused on ka jällegi üks asi, mis on viimasel ajal mind rohkem kimbutama hakanud. Ma mäletan Annu ja Joeli ajast, et toonused hakkasid ikka ülivara, ca 17-20nädala paiku juba. Nüüd siis aga alles umbes 28.nädalast.

Ma ikka ei väsi kordamast kui erinev see kolmas rasedus eelnevatest on. No selles mõttes, et kõigi kolme puhul on olnud sarnasusi ja erinevusi, aga esimesed kaks olid ikka rohkem sarnased, kui see praegune kolmas. Äkki mul on lootust sel korral veidi vähem sooda laps saada? :D Ses mõttes, et tsikk on pea 40cm pikk ja ma peaaegu, et ei tunnegi tema olemasolu. Vahel istun õhtul maha ja hakkan mõtlema, et millal viimati ja kas üldse see laps endast märku andis? Õnneks siis ta ikka reeglina hakkab siputama, kui rahulikult maha istuda saan ja temale keskendun. Ju ma siis muu möllu kõrvalt lihtsalt ei pane tähele, kui ta seal vaikselt puksleb. Praegugi näiteks silitab ta õrnalt oma varvastega mu ribisi… vähemalt võin ma end vist selle kohapealt õnnelikuks lugeda, et lapsed mulle kõhus olles oma energilisusega mingit meeletut peavalu ei põhjusta. Väljaspool kõhunahka on muidugi teine lugu. :D

Kui ma nüüd aga hakkan sellele mõtlema, et juba kahe kuu pärast olekski täitsa okei sünnitada, siis… holy fucks. Pean tunnistama, et see ajab veidi hirmu nahka küll! Ühest otsast tundub, et alles ma ju tegin testi, eksole, aga teisalt jälle mõtlen, et ma sain oma rasedusest teada EELMISEL AASTAL ja see on ju nagu terve igavik tagasi. Püha jumal, aeg ikka läheb nii kiiresti tegelikult. Enne kui jõuan silmagi pilgutada, laman ma tõenäoliselt juba sünnitusmajas, ning mõtlen, et tahaks natuke surra. Raudselt vannun jälle, et ma enam iial ühtegi mini-inimest endast välja ei pressi. 6 kuu pärast on muidugi kõik ununenud ja jutt niikuinii hoopis vastupidine.

Täna sain Tulast paki ka kätte ja päev läks kohe palju paremaks! Lapsekandmisnädala raames oli super hea diil – osta Tula free-to-grow kõhukott ja vali kolmene tekikomplekt tasuta kaasa. Mulle nii meeldivad nende tekkide värvid ja mustrid, aga 49 euri ma siiski kolme teki eest maksta ei raatsiks. Rohelise müün ära, aga teisi vist ei raatsi. Beebitüdrukule on niikuinii mähkimiseks tekke vaja ja need Tula tekikesed on üldse kõigeks ideaalsed – pane kasvõi endale salliks kaela!

Kuna ma tahtsin kohe kotti katsetada, siis mõtlesin, et teen sõpradele ka tünga – panin nuku kotti, tegin pildi ja panin instasse. Kohe sain vennalt kõne peale, et mismõttes ma plahvatasin ja talle keegi ei öelnudki!. :D

wpid-pixlr.jpg

Ughhh, vaadake vaid neid värve!

Nüüd on ainus mure, et Annu tahab ka omale kõhukotti, et titte kanda ja Joel keeldus mul seljast maha tulemast, kui teda kanda proovisin. Seega kui beebitüdruk ära sünnib, on oht, et ta läheb veelgi kadedamaks, kui mingi titehakatis pidevalt tema emme kõhul ripub ja tema kuskile ei mahu. Olen pikalt mõelnud ka toddler koti ostmisele, millega saaks Joeli ja Annu suguseid kanda, aga no siiani pole nagu mõtet näinud nende seljas vedamisel, sest neil on omal ka jalad all ja ma pole kaamel… Aga kui mängu tuleb see kadeduse uss ja ‘miks tema saab, aga mina ei saa’, siis pean ehk ühe koti veel ikkagi muretsema. Täiega lahe oleks, kui ma saaksin kuskilt Tula Toddleri Betty mustris, et noh väikestele Kirssidele kirssidega kott… Ma olen tegelikult seda mustrit juba ammu vaadanud, aga no ei ole raatsinud tellida ja nüüd on see juba peaaegu läbi müüdud, ning uusi selliseid enam ei tule ka. Ainus lootus on järelturg, kui just kuskilt iks välismaa lehelt ei leia järsku…

wpid-Screenshot_2018-05-18-15-43-39.jpg

Raseda aju on ikka raseda aju noh. Täielik pesapunumise faas on peal. Eelmisel nädalavahetusel pesin kõik titeriided ka juba ära. Asjad ootavad nüüd vaid lisariiulite meisterdamist ja korvikeste ostu, ning siis saab kõik paika sättida. Turvavarustuse ja beebihälli tellin ka ilmselt lähinädalatel ära, käru saan näppima minna alates järgmise nädala teisipäevast ja kui see mulle reaalselt ka nii väga meeldib, kui pildilt-videolt-teiste juttude järgi, siis on sellega ka ühelpool. Ugh, ma ei jõua ära oodata! Samas… sünnitamine – põrrr! Ma ei ole vaimselt vist valmis selleks veel.

dav

28.nädalat

See meeletu ootusärevus!

Posted on by
9

Alates hetkest mil sain teada, et ootame väikest tüdrukutirtsu, olen ma full on baby mode ja ma ei suuda end enam peatada! Ma lihtsalt ei suuuudaaaaaa ära oodata mil ta ometi ükskord siin on! Kui võimalik oleks, siis ma läheksin hommepäev sünnitama, sest isegi see ei tundu enam nii hirmus. Ma olen pigem ootusärevuses, et kuidas ma sel korral hakkama saan. Kuskil kuklas ikka pesitseb lootus, et no esimene kord läks aia taha, sest laps oli vales asendis, teine kord ei läinud ka nii hästi, kui oleks võinud, sest ma olin liiga stressis uue keisri hirmu pärast, ning üritasin kõike liigselt kontrollida. Aga vot, see kolmas kord… see kolmas kord peab ju ometigi veel paremini minema! Nüüd ma tean, et ma suudan ise sünnitada, keha ehk ka mäletab veel mida ta tegema peab ja äkkiiii, kui ma vähegi suudan, olen teisiti mõtestatud ja lasen asjadel minna, mitte ei ürita absoluutselt igat pisiasja kontrollida.

Näiteks tuhude vahede mõõtmine. Iga jumala kord kui mõni arst tuppa astus, esimene küsimus oli, et kui pikad vahed on. Seega üritasin ma elueest neid vahesi mõõta. Ma arvan, et ma keskendusin liiga palju telefoni näppimisele, üritades neid tuhusi sinna kirja saada, selle asemel, et lõdvestuda, kaasa hingata ja keskenduda protsessile. Sel korral saadan selle vahede mõõtmise niipea nihhi, kui tunnen, et ma enam ei taha seda teha, st suht alguses.

Teine asi, mis tagantjärele mõeldes võis mind häirida – kõige ajaliselt üles kirjutamine või lugejate facebookis asjade käiguga kursis hoidmine. Tegin seda, sest selle järgi on hea pärast meenutada mis, millal oli ja ntk sünnilugu kirja panna. Ilma nende märgeteta oleks Joeli sünnilugu ilmselt poole lühem olnud, sest ma lihtsalt ei mäletanudki hiljem pooli asju mis minuga tehti või mis kell mingi asi aset leidis. Märkmetest aga vaatasin, et ahhaaa, veed avati kella kuue paiku, epiduraali sain kaheksa paiku jne. Ise ei oleks ma neid kellaaegu suutnud enam paika panna.

Ükspäev ronisin teisele korrusele ja sorteerisin laste riideid. Üsna pea olen ma juba nii suur ja kohmakas, et mina küll enam ei julge redeliga kuskile pööningule ronida, seega otsustasin, et teen selle asja nüüd ära. Otsisin Annu ja Joeli suveriided välja, ning tõstsin need eraldi kasti, et mehel oleks hea suve alguses see kast siis lihtsalt alla tõsta, ilma, et peaks kõiki 20 kasti mulle alla tassima ja pärast siis uuesti üles tagasi vinnama.

Ühtlasi sorteerisin ka titeriided läbi, ning panin kõrvale kõik 50-62 suuruses asjad, et mehel oleks neidki hea vajadusel ühe korraga mulle alla tuua. Ja joppenpuhh, ma sain šoki! Mul on reaalselt nii palju riideid, et ma võiksin nendega kaksikud ka ära riietada. Mul ausõna ei olnud aimugi, et neid nii palju järgi on ja, et veel nii heas seisus. Mul oli pigem meeles, et mõne asja nagu panin kõrvale, enamus jagasin laiali ja osad viskasin üldse minema, sest need olid juba liiga kaltsud, aga oh üllatust, eks. Ühest otsast nagu jeee – üks asi vähem mille pärast muretsema peab, aga teisalt nagu tahaks natuke nutta, sest see tähendab, et ma ei saagi eriti uusi beebiriideid valida ja ahhetada kui nunnu kõik on. Või noh, kui ma neid asju seal sorteerisin, siis sain vist juba nagu piisavalt ahhetada ja ohkida kui tillukesed ja armsad kõik asjad on, aga ikkagi, tahan veeeeel!

See beebiasjade vahtimine tekitab mulle veel suurema ootusärevuse ja beebipalaviku, et no liiguks see aeg ometi kiiremini ja saaks ometi kiiremini selle väikse põngerja oma kätevahele. Kuigi ma ei suuda endale veel väga selgelt ette kujutada kuidas ma kolme alla 4-aastasega kaine mõistuse säilitan või kuidas kõik olema hakkab, olen ma siiski kindel, et see saab lõppkokkuvõttes imeline olema. *Olge mureta, küll te paari kuu kuni poole aasta pärast kuulete, kui imeline see kõik tegelikult on. :D*

Ka Annul ei möödu päevagi, mil ta ei ütleks kui väga ta juba oma väikse õega kohtuda tahab. Ükspäev just vaatasime siin ühte beebide videot ja siis ta ohkas nii südantsoojendavalt: ”tita võiks juba su kõhust välja tulla, ma ei jaksa enam oodata…” Minu arust on see nii super armas, et tahaks kohe natukene nutta (hah, mida hormoone noh). Joel seevastu on veel veidike liiga väike ja sõnaaher, et oma emotsioone sel teemal nii selgelt väljendada. Kuigi ma kardan, et tema sellest beebivärgist nii vaimustuses siiski pole. Ma natukene isegi pelgan, sest ma olen üsna kindel, et erinevalt Annust, on Joel uue beebi peale kade. Võib-olla isegi kohe väga kade. Ja see on hirmutav. Joel on emme poja, ning ma ei kujuta ette kuidas ta lepib sellega, et mingi väike vääksuv präänik ise pidevalt emme süles olla tahab… Aga noh, edasminek on juba toimunud. Kui ma alguses nukkude peal mängisin, et toidan beebit, siis marssis Joel minu juurde, rabas nukul natist kinni ja lennutas selle üle toa minema. Nüüd tuleb teeb pigem nukule pai ja kiidab, et ”söö-söö”. :D

Joeli sõnaaherus paneb mind tegelikult imestama. Kui Annu sama vana oli, pani tema juba kolme-nelja sõnalisi lauseid kokku. Joeli kõige lähem saavutus lausele on ”ei taha-aaa” ja ”anna, kähku”. :D

Vaatasin siin hommikukohvi kõrvale igast titetavaari ka, ning panin isegi paarile asjale silma peale. Näiteks hakkas mulle meeldima Tiny Love 3in1 häll-lamamistool-kiik. Tundub igati praktiline. Piisavalt madal, et lapsed saaksid turvaliselt beebit vaadata, ilma hälli ümber tõmbamata (seda kartsin koguaeg, kui Annu moosese korvis magavat Joeli vaatamas käis), tundub kergesti transporditav, st tahan tõstan kööki, tahan võtan elutuppa, magamistuppa jne kaasa. See võtab ka vähem ruumi, kui kõik kolm eraldi ja lõppkokkuvõttes vast tuleb ka odavam. Algselt tahtsin ma ju kiiku, ning lisaks veel mingit hälli laadset asja, kus beebi päevasel ajal turvaliselt tukkuda saaks.

Mõned nipet-näpet asjad tulid veel meelde, tänu sellele netis surfamisele. Näiteks wubbanub-soothie lutt, mida Joel omal ajal väga armastas ja uued mähkimistekid pean ka ostma, sest eelmised lasin küülikutel lolli peaga täis kuseda ja need on nüüd mingeid rõvedaid plekke täis. Lugesin, et palju kiidetakse Muslini tekke, olevat teised ökopuuvillast, hästi hingavad jne – kesksuve beebile ideaalsed. Ma nende tekkide mustritest parem ei hakka rääkimagi! Ükskord otsustamiseks läheb, siis ilmselt saan kümme infarkti, sest valik on lihtsalt nii suur ja nii nunnu!

  

Agh, mul pole aimugi mis siin majas toimuma hakkab, aga üks milles ma siiski kindel olen – kõik loksub niikuinii lõpuks justkui iseenesest paika. Võtaks see aeg nüüd ometi jalad tagumiku alt välja ja hakkaks kiiremini liikuma, sest ma tõestiiii ei jaksa väga kaua enam oodataaa! :D

 

Kolmas laps: saime soo teada!

Posted on by
11

Facebookis lubasin, et blogin sellest juba eile, aga noh, selleks hetkeks kui ma lapsed magama sain ja asjad sinnamaale, et võiks kirjutama hakata, oleksin ma ise ka parema meelega end kuskile kerra tõmmanud ja 300 aastat jutti maganud, nagu uinuv … ”kaunitar”… või misiganes ma siis hetkel olen. Ühesõnaga ei jaksanud eile ja plaanisin siis, et kirjutan hommikul kohvi joomise kõrvalt, kui lapsed on nõus omapead tegutsema. Hommikul peale pudrukeetmist aga avastasin, et üks emane küülik, kes oma pojaga mul magamistoas on, oli end piirdeaiast läbi murdnud ja mulle jälle voodisse kusenud. Marutasin veidi ja nühkisin kraani all tekki. Olete te kunagi üritanud 220×240 suurust tekki kraani all pesta?

Seejärel avastasin, et küülikute puurid haisevad ka kuidagi jubedalt ja kui asja uurima hakkasin, tuli välja, et nad olid oma tittede pesad täis kusenud (või on seda pojad ise juba teha jõudnud). Otsustasin, et kui mammad lubavad, vahetan põnnidel pesast heina ära, et nad ei peaks rõveda heina sees magama ja boonusena ei haiseks pool tuba nende uriini järgi. Lõpuks otsustasin, et saadan need emased oma magamistoast üldse nihhi, sest nad ei püsi aedikus ja muudkui sigatsevad. Endale juba pean uue teki ostma, äkki sellest piisab mõneks ajaks. Seega lohistasin puuri magamistoast minema, nii, et pikk heina ja junnirida taga. Heina koristamisest kasvas aga kuidagi välja nelja tunni pikkune maja küürimine… Ühesõnaga hetkel on kell seitse õhtul ja ma üritan paraleelselt selle postituse kirjutamisega alles õhtusööki teha. Seega jamh… anna jumal mulle kannatust ja energiat. :D

Iiiiigatahes, laupäeval käisin ultrahelis, kust lahkusin veidi kripeldava südamega, sest kaks arsti seletasid vaid omavahel ja mina sain sealt vaid mingeid infokillukesi. Näiteks kõlas taoline lause lapse selga vaadates: ‘näe, siin oleks nagu mingi defekt, aga no kuna ta on nii väike veel ja see punn (?) on terve, siis vast pole midagi’. Kohe küsisin ka järgi, et mis defekt, siis kinnitati, et kõik on korras ja pole vaja muretseda, et nad vaid omavahel rääkisid. Et jahh, ok. Ma vast olen lihtsalt liiga tundlik sellistes asjades, aga ikkagi. Kaasa vast ei aita ka see, et lugesin hiljuti lugu, kus samas haiglas arvel olnud ema sai seljasongaga beebi. Point on aga selles, et selline asi oleks pidanud juba ultrahelis näha olema… Minu rasedaaju suudab ju igast lausest kinni hakata ja kahtlema kukkuda, isegi kui ei peaks.

Kui soo kohta pärisin, siis öeldi küll ära mismoodi ta hetkel paistab, aga nagu ma juba eelnevalt öelnud olen, siis päris kindel ma selles siiski ei julgenud olla. Aga nagu välja tuleb, siis nõnda vist ikkagi on ka, sest eile kinnitas teise kliiniku arst mulle soo kohta sedasama.

Ma juba eelnevalt teadsin, et ma selle laupäevase ultraheliga vast rahule ei jää ja isegi kui mulle seal lapse sugu öeldakse, siis ei suuda ma seda enam 100% usaldada. Seega panin endale juba eelnevalt ka Tartusse tasulise ultraheli aja. Eile siis oligi see kauaoodatud päev. Ja no olgem ausad, kes maksab, see ikka tellib muusika! Erinevus riikliku ja tasulise teenuse vahel on meeletu, isegi samas haiglas. Riiklikust olen ma alati pidanud kahtleva südamega ära tulema ja ise kõige kohta pärima. Tasulises näidati, seletati ja vastati absoluutselt kõigele, ning lahkusin sealt rahuloleva südamega.

Esmalt vaatas arst uuesti üle lapse selja, sest see defekti jutt oli mul ikka veidi kõrvus. Ta vaatas tita selga kõikvõimelikes vaadetes ja režiimides, ning õnneks on sellega siiski kõik korras. Seejärel vaatas ta üle kõik siseorganid, sest see oli minu järgmine murekoht – eelnevas ultrahelis ei räägitud neist poole sõnagagi. Õnneks oli ka nendega kõik korras. Kolmandana siis palusin uurida sugu. Minu suureks õnneks kinnitas arst, et võin välja otsida kõik sitsid ja satsid, kleidid ja seelikud, sest Annemaia ja Joel saavad endale väikse õeraasu!

Kui ma seda esmakordselt kuulsin, käis minust jõnks läbi. Ma olin kuidagi rohkem poisi lainele meelestatud, kuigi tegelikult tahtsingi ikka ju tüdrukut.

Minu jaoks on soo teada saamine oluline ja sel korral juhtus see, võrreldes eelnevate rasedustega kohe eriti vara. Annu õige soo sain teada 31.nädalal ja Joeliga käisin Elites 33.nädalal.

Minu arvates muudab soo teada saamine raseduse minu jaoks kuidagi veel mõnusamaks ja suhte beebiga lähedasemaks, sest tean kuidas temast mõelda. Nii tore on nüüd liigutusi tundes teda ”tere, väike tüdruk” lausudes vastu tervitada. Ja no nimede valimine läks ka kohe poole kergemaks! Hetkel veel mingeid variante väga välja otsitud ei ole, aga nüüd on vähemalt teada mis suunas vaatama pean.

Ühesõnaga, tulemas peaks olema väike beebitüdruk. Arvatavasti ta ka tüdrukuks jääb, sest poisist pidavat sagedamini lõpuks tüdruk saama, kui vastupidisest variandist. Mingis arengu staadiumis pidavat lihtsalt kliitor nii suur olema, et seda võib ekslikult noksiks pidada. Aga kui ‘noks’ juba kadunud on, siis tagasi see enam nii kergelt kasvama ei pidanud. :D

 

 

 

 

Kolmas laps: kuusteist nädalat

Posted on by
33

Ma olen viimase nelja nädalaga saanud kinnitust, et palju raskem on olla paks ja rase, kui lihtsalt paks või rase. Ma mõtlesin, et äkki ma Annu ajal olin lihtsalt hädapätakas, sest Joelit kanda oli paljuuuu kergem* ja ometi oli mul siis juba üks aktiivne aastane jõmm kõrval, kes suht nonstop midagi tahtis. Joeli ajal roomasin veel päev enne sünnitustki aiamaal, külvasin ja rohisin. Kui ma praegu, kuusteist koma midagi nädalat rasedana mõtlen, et ma pean paari kuu pärast peenraid tegema hakkama, siis….oibläää. Ma reaalselt ei kujuta seda ette.

*Praegu ja Annu ajal kaalusin 20kg rohkem, kui Joelit oodates.

Mul on need viimased nädalad kohati ikka päris hädised olnud. Selg teeb koguaeg põrgupiina ja parempoolne puusaliiges ka trikitab. Kui ühte asendisse liiga kauaks jään, siis lööb puusaliigesesse hästi terava valu, nagu keegi oleks mind sinna pussitanud või midagi.

Hormoonid möllavad ka täiega. Iga veidikenegi armas filmilõik või video ajab nutma, seal samas jälle suudan end nii välja vihastada ka üheainsama ”valesti” öeldud sõna peale, või ahastusse sattuda kui näen kui räpane mu maja on. Ma ei tea kas see on mingi OCD häire, hormoonid või pesapunumise tuurid, aga ma reaalselt käin kodus ringi ja näen lihtsalt igal pool mustust. Näiteks… Ma vedelesin täna hommikul voodis, kuulasin kuidas lapsed elutoas naerdes igast peenikest mänguasja-sodi maha valasid ja mõtlesin, et ma ei suuda püsti tõusta, ma ei taha sellega tegeleda. Aga oleksin pidanud ikka üles tõusma, sest selle lakke vahtimisega avastasin, et meil on laeliistud pesemata jäänud ja kolm korda võite arvata kas ja kui palju see mind häiris, ning kas ma need lõpuks pestud ka sain… Ütleme nii, et viiendat kuud rasedana, kahe üksteise peale asetatud lauaga lae alla ronimine polnud ilmselt mu tänase päeva kõige geniaalsem mõte, aga ära tegin ma selle ikkagi. Kõigest 15 korda pidin üles-alla ronima, et laudu edasi liigutada, ning ühe korra pidin pikali ka viskama, sest pilt hakkas silmade ees uduseks kiskuma… :D

Lõhestunud isiksuse tunne on. Üks osa minust vaatab kodus ringi ja tunneb metsikut vajadust koristada, organiseerida ja küürida, sest kõik on lihtsalt niii rämesitane, aga teine osa minust ei suuda õieti liigutadagi, sest selg on valus ja puus on valus ja kael on valus ja kõndida on raske ja kõhu lööb valusalt toonusesse, kui üritan liiga palju tõmmelda. Ühesõnaga, blääääh, täitsapekkis värk.

Üksöö nägin unes, et hakkasin lapse liigutusi tundma. Ma veel mõtlesin samal ajal, et no see ei saa ju hetkel veel päriselt laps olla, sest esiteks on mul sel korral platsenta eesasetus, teiseks olen ma nii fät ja kolmandaks pole see laps vist veel nii tugevaid luidki omale suutnud kasvatada, et mind niimoodi toksida. Aga tunne oli nii tuttav ja tore, ning ma ei suuda ära oodata millal ta päriselt niimoodi siplema hakkab. Ja mõelda vaid, see aeg polegi enam mereda ja mägede taga! Annu ja Joeli liigutusi hakkasin tundma 17-18 nädala vahel, aga siis oli platsenta tagaseinas ka, seega nüüd ma enne 20. nädalat väga nagu ei loodagi midagi.

Magu, aju ja isud ei suuda ka kokkuleppele jõuda. Isuga vaatan midagi ja mõtlen, et ooo kus seda alles sööks, aga kui sööma hakkan, läheb süda pahaks või saab kõht kahe ampsuga täis.

Oeh, aeg võiks juba nii kaugel olla, et saaks selle tite kätte ja asi vask. Aga mõte järjekordsest kahekümnetunnisest sünnitusest ei ole just ka kõige meeldivam. Ma oma naiivsuses loodan, et äkki kolmandal korral joppab ja saan siiski lõpuks kergemini. Esimesel korral läks ju asi pekki sellepärast, et Annul oli juba kõhus olles nina püsti ja ta ei mahtunudki normaalseid teid pidi välja. Teisel korral olin hirmul, et esimese korra jama kordub taas, ning avatus hakkaski normaalselt alles siis tekkima, kui epiduraali sain mis kõik ära lõdvestas. Nüüd kolmandaks korraks loodan väga, et saan täitsa ise hakkama, et suudan olla rahulik ja lõdvestunud. Ehk on mu kehal ka nüüdseks selge mida kurjamit ta tegema peab!

Mõtlen endiselt palju ka tasulise ämmaka võtmisele, aga see üks kellele ma kirjutasin, ei suvatsenud mulle vastata. Kui küsite nüüd, et milleks mulle tasuline ämmakas, siis näiteks selleks, et mu sünnituse juures oleks mulle juba tuttav inimene, keda ma tunnen ja usaldan. Inimene kes teab mu eelnevaid kogemusi, mu soove ja hirme. Inimene kes oskab mind maha rahustada, tagant sundida ja vajadusel paika panna, aga seejuures siiski meeldivaks jääda. Lisaks fakt, et mu eelnevad sünnitused on olnud pikad ja rasked, ning ma olen olnud mitme vahetuse valvata. Tema aga oleks terve selle aja minu juures. Valves olev ämmakas ei jõua ealeski end sinu looga kurssi viia ja süveneda, tasuline ämmakas on personaalsem ja tagaks mulle ehk selle rahu, mida ma vajaksin, et sünnitus läheks hästi. Kas keegi teist oskab mulle mõnusat ämmaemandat soovitada?

kuusteist nädalat