Viis asja mida ma kolmandal ringil olles muuta tahan

Sel korral mõtlen, et tahan niimõndagi teisiti teha ja paari uut asja proovida. Näiteks tahaksin ma hakata käima rasedate joogas. Lugesin sellest kunagi eelmisel aastal Kätu blogist ja juba tol hetkel tundus see teema mulle väga põnev.

Ma olen kahe käega selle poole, et kolm on kohtuseadus ja sel korral lihtsalt peab keegi mulle halastama, ning mullegi lõpuks veidikenegi kergema sünnituse andma. Ma olen hetkel naiivselt meelestatud ja loodan, et kui esimene oli erakorraline üldnarkoosis keiser, teine oli epiduraaliga ”loomulik sünnitus”, siis kolmas peab veel paremini minema ja ma saan täitsa ise hakkama, ning loodetavasti naaatukenegi kiiremini ja… tahaks öelda, et valutumalt aga noh, naeru koht vist. :D Aga mõtlen ma sellega seda, et tahaks hakkama saada kiiremini kui terve ööpäev ja tahaks nii, et ma kohe algusest peale valude kätte suremas ei oleks, nagu kahel viimasel korral olnud on.

Loodetavasti siis saan lõpuks sünnitada ka vette, nagu juba mitu korda tahtnud olen. Öeldakse ju, et kui üks on tee ette teinud, tuleb järgmine laps kergemini. Sellele lootusele ma igatahes hetkel oma munad panustan. Vastasel juhul ei see neljas laps vist küll ilmavalgust ei näe. :D

Mingeid kirja pandud sünnitusplaane ma aga sel korral siiski tegema ei hakka, sest esimene kord juba näitas, et see on suhteliselt mõttetu. Mõnes mõttes on sünnitusplaani tegemine muidugi ka hea, sest siis on ämmakal võimalus end kurssi viia sellega mida sa sooviksid, aga no olgem ausad – kes sellesse seal ikka nii väga süvenede viitsib, kui järjekorras ootab veel 10 naist. Ja mõtle, kui igaühel on oma plaan kaasas! Aga mehega tasuks oma soovid küll läbi arutada, et tema vähemalt teaks sinu eest võidelda, kui sina enam ei suuda.

Okei, aga ma kaldusin nüüd jooga teemalt rämedalt kõrvale. Ühesõnaga, ma tahaksin rasedate joogasse minna, sest see pidavat õpetama lõdvestuma, õigesti hingama jne. Ma küll arvasin, et oskan seda teha, aga ju siis ikka ei oska, kui mõlemad sünnitused nii nihu läinud on…

Teise asjana kaalun ma sel korral sünnitoetaja, ehk doula, palkamist. Äkki suudab tema mind paremini ohjes hoida ja ehk aitab ta kuidagi selle ”kergema sünnituse” tulemisele kaasa. On teine ikka üsna kallis teenus (u. kolm sotti), aga no kui selle tulemuseks oleks minu ”unistuste” sünnitus, siis maksan rõõmuga. Kui ma raseduse lõpuni blogireklaami raha kõrvale panen, saan ma vast omale doula palgata küll. :D

Kolmandat korda sünnitama minnes, kuulan rohkem oma keha ja vedelen rohkem. Viimasel korral üritasin ma igal võimalusel püsti olla, sest siis pidavat asjad kiiremini liikuma. Hehehe, liikusid nad jeee! Sel korral üritan võimalikult sült olla, valude vahel puhata ja asja üle hingata nii kaua kuni vähegi võimalik. Ma ei hakka end iga valu ajal püsti sundima, sest väidetavalt aitab see avatuse tekkele kaasa… Tahaksin kasutada vanni ja teha täpselt nii nagu ise parasjagu tunnen, et parem on. Põrgusse see ämmakas, kes mind iga poole tunni tagant pooleks tunniks selili voodisse sunnib, et KTG teha!

Hea öelda tegelikult, aga kas pärast ka nii läheb? Ma ei saa ju seal ämmaemandale vastu haukuda ja pean ikkagi tegema nii nagu tema tahab… Aga vot sellepärast olekski see sünnitoetaja mulle hea. Tema teaks selleks ajaks täpselt mida olen enne kogenud ning kuidas sooviksin asju sel korral ajada. Ta oskaks ehk veidi paremini mind ja minu olukorda mõista, ning kaasa aidata sellele mille poole ma püüdlen ja vajalikud protseduurid rahulikult ise teha, et ma ei peaks olema kinni aheldatud vms.

Sel korral muretsen endale hulganiselt korralikke rasedariideid. Eelnevatel kordadel on kuidagi nii jopanud, et need kõige suurema kõhu kandmise hetked, on jäänud enamasti sooja aja peale ja olen saanud palju kleite kanda. Või siis pressisin end jõledasse suusajopesse, nii, et lukk kärises… Sel korral tahan ma aga panustada soojadesse pükstesse ja jopedesse, sest beebike sünnib alles jaanuaris-veebruaris ja ”külma” aega on ikka päris mitu head kuud. Jumal teab kui külm sel ajal muidugi on, aga noh jah, midagi on igatahes ikkagi vaja.

Muide, ma ostsin eile h&m’ist maailma kõige mugavamad rasedateksad ja täitsa mõistlike pükste hinnaga (29 euri!). Oleksin suurima heameelega kõik kolm proovitud paari ostnud, aga õnneks tuli mõistus enne koju. Tõstke käsi püsti, kes on märganud totaalset nöörimist rasedate pealt? Sama kogus riiet, aga kolmekordne hind, hmmm.

Igatahes, ma arrrrmastan neid teksaseid ja ma lausa sööks, magaks ja peseks hambaidki neis. Kuna mu kõht on juba praegu väga vastikult punnis ja mega hell, ei taha ma tavalistest pükstest enam midagi kuulda.

Kõigile esmarasedatel soovitan ma kindlasti osta spets rasedate riided (kasvõi järelturult!) niipea, kui tunnete, et tavalised kehakatted ebamugavamaks muutuvad. Esiteks, need teevad teid palju kaunimaks ja toovad kõhu ilusasti välja, teiseks on need miljon korda mugavamad nii teile, kui ka beebile.

Viienda asjana plaanin sel korral jätta soetamata kõik tilulilu, mille ma vahepeal juba laiali jagada olen suutnud. Ma ju arvasin, et me ei saa lähima 10 aasta jooksul lapsi juurde. Tagasi muretsen ilmselt ainult kiigu, aga sel korral midagi sellist, kus laps on rohkem lamavas asendis. Ootan soovitusi!

Annu ajal oli mul tuba titetavaari pilgeni täis. Ma mõtlesin, et ma vajan seda kõike, muidu pole ma äkki hea ema. Meil oli ühes nurgas kiik, teises lamamistool, kolmandas nurgas pesitses mängumatt, tuba oli kaetud puslemattidega ja beebil oli oma tuba, uhkelt sätitud võrevoodiga, kus oli imeilus tüllist baldahhiin, karussell, nunnu pehmendus, ning sellega sobiv tekk, padi ja jumal teab mis kõik veel. Lõpuks muretsesin meile veel moosese korvi ka! Lõppkokkuvõttes magas ta võrekas umbes kolm korda ja korvis tegi paar lõunaund, ülejäänud elu on ta veetnud minu kaisus.

Kiike, lamamistooli ja mängumatti kasutasime küll rohkem, aga nüüd ei näe ma neil enam suuremat mõtet. Oma raha ma nende peale igatahes enam ei kulutaks, sest ükski mu laps ei ole eriline omaette olija olnud. Maksimaalselt 10-15 minutit (tavaliselt kuni 5) ja siis oli juba kisa lahti. Esiteks kasutavad nad neid asju vaid maksimaalselt paar kuud, teiseks võtab see sodi meeletult ruumi, nii kasutamise ajal, kui ka hiljem (mõtle kus sa neid pärast hoiad, kui kohe maha müüa ei taha/saa). Kui on ruumi ja raha nagu ratsahobuse sitta, siis andke minna. Need asjad teevad elu võib-olla kergemaks küll, aga mind on see üleliigne tittede tilulilu igatahes ära tüüdanud ja ma tahaksin vahelduseks oma elutoa põrandat ka näha. Seega valin meelelahutusosakonnast sel korral vaid ühe asja.

Pigem panustan selle raha korralikku turvahälli ja vankri kaarvarju taastamisele. Juurde pean muretsema ka riideid, sest need olen ma ju alati teiselt ringilt ostnud, ning järele neist midagi väga jäänud ei olegi. Kindlasti ostan ka 50 suurust, sest isegi kui beebi sünnib 52cm pikkusena, on 56 talle enamasti suur ja seljas kole. Pigem ”laristan” see 15 eurot ja ostan paar paari pükse, mõne body ja kaks tudukat, kui vaatan pärast pilte, kus laps oma pükstesse upub. Lisaks pean soetama siis veel selle kiigu ja ongi põhimõtteliselt vist kõik, sest kõhukott on olemas, voodit me talle hetkel ei vaja (Joelile aga ilmselt küll!), ning ülejäänud asjad on mingi odav pudi-padi mida saab jooksvalt osta. Isegi apteeki ei jäta ma sel korral pööraseid summasid, ning võtan vaid midagi naba puhastamiseks (erinevalt Annu ajast, kui ostsin vähemalt 300 erinevat asja ja kulutasin ma-ei-taha-mõeldagi-kui-palju-raha).

Kas teil on kogemusi rasedate jooga või sünnitoetajaga? Ma suurima heameelega kuulaksin teie kogemusi, et kas tasub ära jne. Ja võite jutustada ka sellest, et mida teie järgmise raseduse ja lapsega teisiti teeksite/tegite? :)

Muudatused ja lahendust otsivad probleemid, seoses pere suurenemisega

Kui ma kunagi rääkisin sellest, et tahaksin tegelikult veel lapsi, saatis üks lugeja mulle lingi, kus oli välja toodud 20 probleemi, mis esinevad 3 lapse saamisega. See tundus naljakas, aga kui nüüd järele mõtlema hakata, siis on seal siiski asju, mis hakkavad meie majas parajalt keerulised olema.

Mul on rohkem lapsi, kui käsi. Ma ei kujuta hästi ettegi, kuidas ma hakkan nendega väljas käima. Hetkel on raske Annutki kantseldada, rääkimata siis veel kolmest või neljast kõndivast, aga mõistust mitte omavast põnnist. Sa võid ju rääkida ja selgitada, aga 4-aastaselt ei saa ülemäära palju ju oodata, ning alati peab olema valmis ootamatusteks.

Kui Joel alles sündis, olin vägagi tänulik, et olin soetanud kaksikutekäru. Kasutaksin seda nüüdki Joeli ja Mannateraga, aga Mannatera sünnib nii talvisel ajal, et see käru jääb liiga paljas. Sel on nii mõttetu ”kaarvari”, mis ei kaitse õieti päikesegi eest, rääkimata siis veel talvekülmast. Imikut ma sellega igatahes sõidutada ei saa. Samas uut käru ei tahaks ka osta, kui just mingit väga head pakkumist ette ei juhtu. Annu ja Joeliga kasutasin ma seda kaksikutekäru umbes täpselt selle ajani, kuni Annu kaks sai ja õues ilmad külmaks läksid. Nüüd kõnnib ta pikki ringe (ok, u 3 km) ise, aga ikka hakkab ta vahel lambi kohapealt jooksma ja võib sõiduteele tormata, seega ma ei kujuta ettegi mis saab siis, kui mul on kaks (kolm) last, kes kõnnivad käru kõrval ja kummalgi õieti aru peas pole. Kaksikutekäru + mingi iste käru külge, tundub igatahes kõige turvalisem variant. Või pean ma nad rihmadega kokku siduma, ma ei tea. :D

Ja tegelikult on mu Hartan ka suhteliselt läbi omadega. On ta siiski juba kolme last sõidutanud. Õnneks on läbi vaid kaarvari (valge nahk on koledaks kulunud) ja raam on siiski täitsa heas korras. Küsisin ka Kärusõltlaste grupist nõu, ning seal soovitati sellist kohta nagu ”VankriPai – Ilusalong vankritele”. Vaatasin seal ringi ja tundub, et 25-75 euri eest võiksin ma selle naha nende juures korda saada. Peakski järele uurima…

Hästi lähedale kaissu mahuvad vaid kaks last, sest noh, mul on vaid kaks kaenlaauku. Ja kui nad on kõik nii tillukesed, siis tahavad ju kõik olla need kõige lähemal asuvad põrnikad.

Emme kõrval saavad istuda vaid kaks. No õnneks on hetkel suurem hitt siiski issi, seega äkki joppab ja kaks tükki on nõus ka issi kõrval olema.

Voodi jääb väikseks. Meil on 180cm voodi ja me magame seal neljakesi. See on tõesti nagu magaks samas voodis kahe kaheksajalaga, kes parasjagu oma autovõtmeid taga otsivad. Te ei taha teadagi mitu korda olen ma ärganud selle peale, et kellegi varbad on otsapidi mul ninaaugust sees. Lisades sinna veel kaks kaheksajalga…eeee, pöörane. Keegi kolib siit voodist igatahes välja ja need ei ole meie mehega!

Lapsed on igalpool lisakulu. Ujumine, spad, hotellid, lendamine jne. Iga lapse pealt pead midagi juurde maksma.

Paljud lauamängud jäävad pereõhtult kõrvale, sest mängijaid on rohkem, kui neli. Issand, milliseid mänge saab üldse kuuekesi mängida?

Köök ja söögilaud jäävad väikseks. Hetkel mahume me oma laua taha täpselt ära, neli inimest = neli tooli. Aga juba praegu pean ma iga päev lauda seina äärest eemale liigutama, et kõik ilusti ära mahuksid. Tavaliselt on see laud mul vastu seina lükatud, et rohkem ruumi oleks ja keegi sinna vastu ei jookseks. Meie köök värdjalikult väike! See maja on üldse niiiii ebaloogiline. 34 ja 36 ruudused elutuba ja magamistuba, aga köök on kõigest 12 ruutu, miinus suur puupliit. Meil on vist vaja mingit ülimalt hästi kokku klapitavat lauda. Kõlab nagu kallis eritellimus. Jeeee…

Musta pesu kuhjad hakkavad olema kolm korda kõrgemad. Juba praegu pesen ma iga päev pesu, sest üks mees vahetab minimaalselt kolm korda päevas riideid, plika on vähe kokkuhoidlikum ja piirdub ühe või kahe komplektiga. Pluss riidest mähkmed, meie enda riided, voodipesud ja rätikud, mida ma kasutan põhiliselt kellegi kuse kokku pühkimiseks, mitte mõne miniinimese kuivatamiseks. :D

Elektri- ja veearved suurenevad veelgi. Kunagi ammuammu, kui me veel mehega kahekesi olime, olid meie arved kõik kokku ca 100 euri. Oi need vanad, head ajad! Rääkige mulle veel sellest kuidas lapsed ei tekita lisakulusid.

Suurem auto! Jumal tänatud, et meil juba minivään olemas on, muidu peaksime ka autot vahetama. Või noh, tegelikult oleks meil uut autot ikkagi vaja, sest see 99 aasta pannikas teeb oma viimaseid hingetõmbeid ja ma ei kujuta hästi ettegi, et me veel 5 aastat sellega sõidetud saame. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis viimane jutt oli see, et välja on vaja vahetada sidurikettad (350 euri) ja põhja alt on vaja ära lappida mingi auk (ala 50 euri). Hüvasti Lätti shoppama minemine vist.

Oma aeg – eeee, misasi see veel on? Ööpäevas pole piisavalt tunde. Keegi on alati üleval ja/või nutab, ning mina võin ilmselt oma akude laadimise aja julgelt graafikust maha kriipsutada. :)

Ma koristad ja koristad ja koristad, aga lõppu ei paistagi. Mul on juba praegu kohati selline tunne. Ühes otsas lõpetan ja teisest otsast võin juba uuesti alustada. Ükskõik kui mitu korda ma põrandaid puhastan, leian ma ikkagi kuskilt mõne saiapuru hunniku või maha aetud veeloigu. Ühe riiuli korjan kokku, ning enne kui olen teise riiuliga poole peale jõudnud, on eelmine riiul juba uuesti tühi.

Mul ei jagu igalepoole piisavalt silmi ja käsi. Mul on igatahes tunne, et keegi unustas Joeli sündides mulle lisapaari kaasa pakkida… Keegi jääb paratamatult kahe silma vahele ja ma ei saa end pooleks rebida, et takistada kõiki lapsi midagi korda saatmast. Toon kohe näitena midagi omalt nahalt. On õhtusöögiaeg. Annu on kohe veekannu ümber tõmbamas, samas kui Joel upitab end üle söögitooli ääre, et oma kastmeste kätega kardinat haarata. Või siis see kord, kui ma pesin vannitoas ühe lapse nägu, samal ajal sõi teine elutoas plastiliini. Järgmisel päeval pidin südari saama, kui selle teise mähe sinist sitta täis oli. Ta oleks nagu smurfi ära söönud! Kas ma pean jätkama? :D

Aga noh, sellistel probleemidel on kombeks justkui iseenesest laheneda, seega ma väga ei muretse. Nagu elu juba korra on näidanud, siis ma muretsen alati täiesti valede asjade pärast. Enne Joeli sündi muretsesin ju ka paari asja pärast, aga hiljem selgus, et oleksin pidanud mõtlema hoopis teistele probleemidele. Tol ajal ma neid veel ei näinudki.

Millised muudatused teie peres toimusid, kui perre lisa tuli? :) 

Lisaks tuletan teile meelde, et EBA hääletus käib ikka veel ja ma ootaksin meeleldi teie hääli. Iga IP pealt saab hääletada koguni 5 korda, seega kui tunnete, et olen teie häält väärt, palun pange see minu poole teele eba.marimell.eu. Olen pere- ja beebiblogide kategoorias, ning iga hääl loeb! Aitäh! :)

Kolmas laps raha pärast – aga miks mitte?

Mulle saadeti eile ühe perekooli teema link, kus tõmmati jälle see ”kolmas laps ainult raha pärast” saag käima. Millegipärast oli seal välja toodud nagu ka mina oleksin juba 3. lapse ootel. Et jahh. Tore, et ma end ise ei guugelda, või midagi. Nii võiks ju lausa targaks saada!

Et oleks selge, siis ei, mina ei ole rase.Vähemalt ma loodan. Aga ega ma pead pakule ka panna ei saa, sest mul kukkus täna hommikul spiraal välja. See on see spiraal+tampoon kombo kasutamine. Deem ma ütlen. Oleks ikka pidanud oma moon cup’iga rohkem jändama ja ühe tampooni haaval maailma prügist päästma. :D

Tegelikult saan ma aru ka kust see ‘Lipsuke on kolmanda lapse ootel’ arvamus tulla võib. Olen sellest ju ikka piiiiidevalt igalpool rääkinud. Nagu üks lugeja tabavalt ütles, siis see kolmanda lapse teema on mul ikka hingel küll.

Sellest postitusest ja neist kommentaaridest seal aga võib vägagi selgelt välja lugeda tüüpilist arvamust, et kui sa saad kolmanda lapse, siis ilmselgelt teed sa seda raha pärast. Sest mille pärast siis veel – ega mitte ometi sellepärast, et sa lapsi armastad ja neid juurde tahad. Vanasti, enne seda ”üüratut” toetust, saadi ju ka lapsi ainult raha pärast. Millise raha pärast, seda ma ainult ei tea. Siis oli see toetus küll naeruväärne. Aga noh, parem see, kui mitte midagi ja tegelikult pole meil siin Eestis selle koha pealt ikka kohe mitte midagi ulguda. Välismaal saad sa oma beebiga kodus olla kuskil paar kuud ja siis vaat ise kuhu sa ta jätad, sest töö ootab – istu ta kasvõi omale sisse tagasi. Eestis saad sa aga 1,5 aastat kodus olla ja saad veel raha kah. Ka need, kes pole oma elus päevagi tööl käinud!

See 500, justkui sülle kukkunud lisaeurot kuus, on ahvatlev küll, sest kellel siis raha mööda külgi maha jookseb, eksole? Aga kas selle pärast nüüd just väikseid inimesi vorpima hakata… Ei tasu nagu ära lõppkokkuvõttes ja raha pärast lapsi saada pole ka nagu väga minu teema. Või noh, mis ma siin ikka keerutan. Ütlen otse välja, et see 500 euri paneb mul küll munasarjad kihelema. AGA point on selles, et me niikuinii sooviksime tulevikus veel lapsi saada ja tänu sellele toetusele on see võimalus ka suurem. Kas seda võib siis nimetada laste raha pärast saamiseks?

Kui mul oleks ainult üks laps, siis ma ei saaks selle viie soti pärast veel kahte põngerjat ju. Aga kuna mul on juba kaks tükki olemas ja kolmanda saamine jääb põhimõtteliselt ainult raha taha, on see toetus ju vägagi suureks abiks. Aga see ei tähenda, et ma kohe täna neid triipe püüdma kukuks. Hetkel olen ma küll sellest titendusest väsinud. Tahaks veidi magada, süüa köögis, kus pole söögitooli, minna õue nii, et igaüks riietab end ise ja ma ei pea kedagi ümber diivani taga ajama, et talle mütsi pähe saada.

Kui me saaksimegi praegu kolmanda lapse, peaksime siis ka neljanda kohe jutti tegema, sest minu unistus on ju neli last. Kuidas ma siis selle ühe pesamuna kuskile üksinda jätan, kui õed-vennad kõik juba pubekad on. Aga mõte kolmest, veel vähem neljast, jutti tehtud lapsest ajab mul kõik ihukarvad püsti – see oleks ju enesetapp! Kes ja mis raha eest mulle siis närvirakke siirdama hakkab lõpuks?

Kui ma mõtlen neljast jutti saadud lapsest, siis tuleb mulle esimese asjana silmade ette paar kuud vana pilt. Viisin ühele naisele Joeli mängumati koju kätte, sest tal on neli last, kahe aastaste vahedega ja ta ei saa väga kodust liikuma. Ta tuli mulle uksele vastu seljas vaid T-särk ja aluspüksid, endal selline nägu ees, et heidab end kohe viienda korruse aknast alla. Vot see ongi siis neli jutti tehtud last, jah? Ja mina tunnen vahel kahegagi, et upun tittede alla. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu konkreetselt kaelast kinni hoides mu seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Mina, üritamas omale nägu pähe joonistada, ajal mil Joel ripub mul püksisääre küljes ja Annu on konkreetselt kaelast kinni hoides mul seljas. Minu igapäevane elu, daamid ja härrad. :D

Kuigi kui mõelda hetkeks ainult rahalisele poolele, oleks meie perel tõesti kolmanda lapse hakkama panemine palju kasulikum, kui ootamine ja siis uuesti kahe väikse vanusevahega lapse saamine. Sest seda toetust saab ju kuni selle ajani mil sul on 3 alaealist last. Kui me järgiks hetkelist nö ‘plaani’, saaksime me kaks järgmist last alles ala 10 aasta pärast. Aga selleks hetkeks on Annu juba pubekas ja ‘hea raha saamise’ aeg kohe möödas. Teine ja ilmselt kõige suurem argument on aga hoopis see, et me elame väikses kohas, kus puuduvad head töökohad. Mis kuramuse mõttega ma oma 1,5 aastase Joeli lasteaeda panen, et veel vähema raha eest Maximasse pinki nühkima minna ja olla üks neist mornidest kassapidajatest, kes kogu hingest oma tööd vihkavad. Selle asemel saaksin ma oma pärdikutega kodus olla ja teha midagi, millest olen lapsest saadik unistanud. Juba 5-aastasena teadsin ma täpselt kes minust saab ja ma pole mitte kunagi mõnest muust ametist mõelnudki. Kõik need suured karjääri tegemised ja baka-maka püüdlused… see ei kutsu mind absoluutselt. Uuesti kooli minemine tekitab minus pigem kabuhirmu. Jah, mõne arvates ilmselt olengi mõttetu, hariduse ja harituseta eit, kes vaid sünnitada oskab, aga so what? Keegi peab ju Eestile iivet ka tegema ja meid elus hoidma. Pealegi pole ma mingi narkar, kes saab kaheksa last ja viskab nad keldrisse hängima, ajaks mil ise uue doosi järele kooserdab. Ma julgen siiski väita, et mu lastel on üpriski hea elu ja suurepärane kodu.

See, et mul mingeid erilisi saavutusi ette näidata ei ole, ei tähenda, et ma ka oma lastele sisendaks, et ongi okei olla puuduliku haridusega. Antud lugu on lihtsalt see, mis meile hetkel sobib ja millest mina olen unistanud. Muidugi pean ma ütlema, et 5-aastasena või ka 19-aastasena, mil mul Annu sündis, ei kujutanud ma endale ette mida lapse saamine tegelikult tähendab. Kõik need nutud ja gaasid ja magamata ööd, lõputuna näiv mähkmete hunnik ja oksesed pluusid… See ei kõla ju väga ilusa unistusena? Aga kui jätta kõrvale kõik see, on lapsevanemaks olemine maailma parim asi. Sa saad kõrvalt näha ja tunnistajaks olla millelegi imelisele. Maailmas pole vist mitte midagi vingemat, kui näha kuidas ühest abitust ja krimpsus junnist saab rääkiv, kõndiv ja täitsa asjalik junsu. Ja kui see junsu veel ühel heal päeval oma käed ümber su kaela asetab ja sulle kõrva sisse sosistab, et ta sind armastab – see on taevas, see on õnn, see kaalub kõik muu üles. Mis siis, et järgmisel hetkel ta sulle tõenäoliselt juba sellise stseeni korraldab, et sa mõtled mille pärast sa ometi neid veel KAKS said ja vahel mõtled neid lausa VEEL saada, oled sa hull? Aga siis oled sa jälle tunnistajaks millelegi imelisele. Näiteks sellele, kuidas õde vennale niisama, möödaminnes, ühe suure ja matsuva musi teeb, ning ütleb, et venna on tall väga kallis. Selliste momentide pärast ma neid rohkem tahangi, selliste momentide nimel ma elangi!

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)

Annu, mina ja Joel Fotaili stuudios poseerimas. :)