Meil oli tänane äratus päris shokeeriv ja hirmutav ja jube ja… Ühesõnaga ärkasime me täna selle peale, et naabrinaine tagus uksele ja kui mees ukse lahti tegi, ütles naine, et meie kass on akna vahel kinni! Jooksime talle ruttu appi. Pilt oli päris õõvastavt. Ta oli puusade kohapealt akna vahele vajunud. Kassil oli suu verine, verine oli ka aken. Ta karjus jubedalt, ma imestan, et me selle peale üles ei tõusnud.
Kui kassi tuppa tõin ja maha panin, et talle süüa-juua pakkuda, ei võtnud ta jalgu alla. Roomas vaid esikäppade abil edasi. Takistasin teda kohe ja panin ta transpordipuuri. Kakat tilkus, st tal puudus täielik kontroll oma soolte üle. Helistasin kohe loomaarstile, aga ta ei võtnud vastu (kell oli veel liiga vähe). Pidin pool tunnikest ootama ja proovisin uuesti.
Arst kuulas mu jutu ära ja ütles, et asi kõlab väga halvasti ja temal pole seal midagi teha, ning andis mulle Tartu maaülikooli loomakliiniku numbri, sest neil on rohkem tehnikat jms, et looma päästa. Aga ta ei andnud mulle eriti palju lootust, ning ütles, et kass võib juba poolel teel Tartusse surra.
Helistasingi siis kohe ikkagi sinna Tartu maaülikooli kliinikusse ja rääkisn uuesti meie loo ära. Selleks hetkeks oli kass ikka veel kõbus – tõstis pead, üritas püsti ajada jne.
Kliinikust ei antud mu jutu põhjal ka väga palju lootust ja räägiti juba magama panemisest. Minu süda aga ei lubanud midagi sellist, sest ma ju näen, et ta on võitleja, ning tundub täitsa kõbus. Asi ei saa ju nii hull olla!
Igatahes soovitas sealne arst mul ikkagi enne kohalikus kliinikus kontrollis käia ja alles siis see pikem sõit Tartusse ette võtta.
Läksingi siis kohaliku arsti juurde, mis siis, et tal puuduvad kogemused ja tehnika, et millegi sellisega tegeleda.
Mu süda tagus nii jubedalt, et ma isegi ei mäleta mida arst esimesena tegi. Aga igatahes ta süstis talle valuvaigisteid ja hormoone, ning kraadis teda. Temperatuur oli 35 midagi, mis oli halb enne, sest kassi norm temperatuur peaks olema vähemalt 37.
Siis pani ta talle külje alla soojakoti, ning teki peale ja (läbi tulise vee) tilga jooksma, et kiisut soojendada ning talle vedelikku anda.
Tuli ka välja, et veri, mis oli suust jooksnud, pärineb õnneks vaid lõhenenud suunurkadest. Suur kergendus!

Kiisu üritas isegi püsti ajada end ja käia. See tal ka natukene õnnestus, aga tagumised jalad olid ikka nõrgad/vigastatud, sest vajusid laiali. Aga ikka tunduvalt parem, kui poolteist tundi tagasi, kui ta akna vahelt kätte sain ja esimest korda maha panin.

Järgmised kaks tundi istusime kassi kõrval ja jälgisime teda. Mina vaid seisin kiisu kõrval, paitasin ta pead, ning mõtlesin kuidas ometi selline asi juhtuda sai…

Õnneks näitas kass vaid häid märke. Tõstis pead, liigutas jalgu, võitles kontrollimisele ja kraadimisele lõpuks isegi vastu (esimesel korral ei teinud ta eriti teist nägugi), tundis valu jne… Kuigi ta oli väga uimane (valuvaigistist), siis tundus, et tal on parem ja ta elab selle üle.

Arst helistas ka ise sinna Tartu maaülikooli kliinikusse, et edasise osas nõu küsida. Õnneks öeldi sealt, et tuginedes sellele infole, mis meil hetkel on, pole vaja kohale minna. Aga kui kassil peaks halvem hakkama, peame kohe minema.
Kui tilk oli ära tilkunud, kraadis arst kiisut uuesti ja temperatuur oli õnneks tõusnud. Nüüd oli see juba 36, 4. Võisime kodu poole sättima hakata. Arst andis mulle järgmisteks päevadeks valuvaigistid jms, et kiisu saaks kodus edasi paraneda.

Praegu käisin Grinchikule just uut valuvaigisti süsti tegemas, vahetasin soojaveekotis vee tulisema vastu, ning andsin talle süstlast süüa-juua. Ta võttis kõike isukalt vastu, kuigi päris ise ta veel sööma-jooma ei tahtnud hakata. Vaatas mind vaid suurte silmadega, nurrus, hoidis ilusti pead üleval, karjus mu peale, kui teda liigutasin ja oli isegi külge vahetanud endal…

Ma isegi ei oska selle loo peale midagi öelda. Ma olen neid lugusid küll ja veel kuulnud, kus kass toast õue ronides akna vahele vajub, aga meie totukene ronis hoopis õuest tuppa! Ma ei osanud millegi sellisega isegi arvestada… Olen seda ikka silmas pidanud ja kui kodust lahkume vms, ning kassid jäävad tuppa, panen ikka aknad kinni. Aga eile öösel ei tahtnud kumbki kass tuppa tulla… Aga elutoas jäid aknad lahti, sest seal käib parasjagu remont, ning oli vaja relaka tekitatud kärsahais välja saada…

Igatahes, selline jube lugu. Pidage teie siis ka silmas, et aknaid ei tohiks lahti jätta, nii, et kass võib sinna vahele vajuda. Arsti sõnul piisab vaid 30 minutist ja kõik… Mul pole aimugi kui kaua meie Grinch seal akna vahel oli, aga järeldedes praegusest olukorrast, siis tundub, et õnneks mitte kaua.
Arst ütles ka seda, et kui ta tänase päeva üle elab, jääb ta ellu. Aga kui ta kahe nädala jooksul jalgu korralikult alla ei võta, ei juhtu seda ilmselt kunagi…
Mu silme ees on juba pilt sellest, kuidas ta väikeste rataste abil ringi kärutab…

Oeh, mu süda lihtsalt tilgub verd, et ma sellise asja peale tulla ei osanud. Toast õue veel, aga õuest tuppa…

Kui keegi oskab öelda, kust saab neid reste vms, mida akende ette panna, et sellist õnnetust enam ei juhtuks, siis olen suur kõrv!

Nüüd ei jää lihtsalt muud üle, kui loota, et Annu parim sõber paraneb ilusti, ning nad saavad peatselt jälle koos kamapalle nosida ja Mashat vaadata.

Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!