Aitäh beebimaailm, et mulle kasutatud ja katkise voodi saatsite!

Sain täna oma ”laheda” voodi kätte. (LINK)
Jutumärgid selle pärast, et see voodi on puha vigane. Täiesti jube lihtsalt, mul pole sõnu.
Juba karpi vaadates oli aru saada, et päris uus see asi kohe kindlasti ei ole. Karp oli katkine ja kortsus ning pakkekilesse maetud. Nii kui voodi välja võtsin nägin, et otstes on hullud kulumisjäljed ja ühe otsa nurgas on hiiglaslik mõra. Juba siis kihvatas, et mis kuradi mõttes? Ja kui praegu tahtsin sellest nurgast pilti teha siis nägin, et teisel otsal täpselt samamoodi mõrad sees! Võtsin siis pakkekile ümbert ära ja pidin lihtsalt infarkti saama. Kõik kohad on mõrasid, defekte ja kriipse täis! Ja üleüldse, kes kurat pakib voodit PAKKEKILESSE? Seal peaksid olema pehmendused ja nurgad vahel, et mingeid defekte ei tekiks. See jama aga nägi välja nagu keegi oleks selle mulle omast kodust saatnud!

Esiteks on see voodi kasutatud ja seda on kilomeetri kaugusele näha! Ja ma ei tea mida sellega veel tehtud on, sest see näeb välja nagu ta oleks viiendalt alla visatud!
Otstes on näha hõõrdumis punktid kus voodi on kokku pandud, kinnitusaugud on kulunud (äärtest on värvi maas), karul pole ühte silma peas (!!), ühes kohas on musta markeriga suur kriips, voodi põhjal on mitu lipp sellised, et kohe lähevad puruks ja ühel on julm mõra sees, mitmes kohas on nagu valge värviga möksitud plekid mis maha ei tule (?), miljon kriimu ja täket mida ei ole võimalik korralikult pildile jäädvustada ja no neist hiiglaslikest mõradest ma ei hakka rääkimagi! Ja see nimekiri võiks siin veel lõpmatuseni jätkuda! Sel voodil pole tükki mis ei oleks kahjustatud!
Kohe näha, et see voodi on tagasi saadetud ja nüüd saadeti mulle edasi see sitakäkk. Umbes, et ”äkki tema ei tagasta ja ei julge midagi öelda?” Uskumatu lihtsalt!

Ja sellest ma ei hakka rääkimagi, et alguses tahtsin ma üldse teise motiiviga voodit ja kuna seda ”ei olnud” siis saadeti mulle mingi teine. Kuigi lehe peal oli kirjas, et on. Ning lehe peal on kirjas, et laos olevad tooted koju kätte 2-3 päevaga, seega ma ootasin seda voodit juba reedeks, sest täna pidin ma ju arstil olema. Ei läinud ju 3 päeva, neli läks. :D Ah, vahet pole see motiiv ja see üks viivitatud päev aga asi on põhimõttes. Kui on lubatud siis on lubatud. Ja mis usaldust peaks tekitama firma, kes ei suuda isegi oma kodulehte korras hoida?
Okei-okei, siin ma pingutan juba natukene üle aga noh…

Mulle lihtsalt ei mahu pähe mis needus see meil peal on, et ÜKSKÕIK mida me ka ei ostaks saame me alati kuidagiviisi pähe. See on lihtsalt…aagh!
Ma juba selle postituse all, kus voodi ostmisest rääkisin, ütlesin, et igaks kümneks juhuks tuleb voodi enne kokku panna, sest jumalteab mis puudu on või kas ta üldse kooski püsib! No vähemalt jääb see vaev ära, et peame seda sitakäkki kokku hakkama panema ja siis alles avastame, et oihh…

Ma olen lihtsalt nii pissed off praegu, et ma võiksin neil näo karmilt täis sõimata! Aga kahjuks saan ma seda alles homme hommikul teha…
Täiesti uskumatu nahhaalsus! Mida kuradit ma selle sitakäkiga nüüd tegema pean? Vean ta seljas teisele poole linna postkontorisse ja saadan oma kulude ja kirjadega tagasi? Kuidas see värk täpselt toimubki? Ma pole nii suurt asja veel tagasi enne saatnud…

Ma olen nii pettunud. Palun öelge mulle kas ma ostsin kasutatud voodi või uue? o.O

Ma ei taha haigeks jääda! :(

Muud viimasel ajal ei olegi lugeda kui seda kes, kus ja mis haiguses jälle on. 2 tuttavat on kopsupõletikus, üks on neeruvaagnapõletiku JA kopsupõletikuga haiglas, ülejäänud mustmiljon on gripis ja pooleldi suremas. Pooled blogijad kurdavad, et nad surevad ning nüüd tatistab ja köhib mehe vend ka mulle siin pisikuid. Mul on juba hirm peal, üldse ei taha haigeks jääda.
Ma olin viimati korralikult haige peaaegu 3 aastat tagasi, keset suve. No siinkohal mainin, et ma olin suremas-haige, mitte nina-on-natuke tatine-haige. Palavik tõusis paari tunniga 40 kraadini, ma nägin ning kuulsin luulusid ja ei suutnud korralikult magadagi, sest kõik valutas aga samas ei saanud hetkegi paigal lamada ilma, et ei oleks olnud tunne, et miljon ämblikku ronib mu peal. Ma pole elunever nii haige veel olnud kui sel ööl.
Ja järgmiseks päevaks oli kõik korras, nagu poleks mitte kui midagi juhtunud!

Ja tänaseni ei ole ma uuesti palavikus olnud, isegi köha vist ei ole olnud. Ainult valus kurk ja nohu.

Kas ma pean end nüüd ära eraldama maailmast, et mitte tõbiseks jääda ja uuesti surra? Oeh, mul ei ole praegu aega surra…

Ma kardan juba seda homset päeva. Haiglad on ju nagu pisikute pesad ja ma pean ultrahelisse minema ning diabeediõe juurde ka veel… Ja bussiga sõitma, appi. Bussiga sõitmine veel kõige hullem kogu selle mineku juures. Arvestades seda, et tagasi pean tulema bussis mis on täis tuubitud köhivaid pubekaid, valmistun ma juba surmaks ette…
Pean end varustama desifintseerija ja arstitädide maskiga!

Nagu vanainimene katkise puusaliigesega!

Ma ei tea mis kamm nüüd on aga mul hakkavad vist jalad alt ära kukkuma. :D
Üleeile õhtul ei saanud ma voodist püstigi, puusaliigese kohapealt oli lihtsalt nii valus nagu mul oleks lahtine jalaluumurd! (mitte, et mul oleks kunagi ühtegi olnud aga noh…) Peale toetada ei saanud, põhimõtteliselt roomasin wc’sse üks jalg üleval nagu kuseval koeral! Kuidagi imelist moodi sain siis telekatuppa diivanile end siruli visata ja lihtsalt ägisesin valust. Iga väiksemgi liigutus tegi põrgupiina. Lamasin siis 10 minutit rahulikult ja lihtsalt mõtlesin, et siia ma nüüd suren.
Ja mis juhtus 10 minuti pärast? Ma tõusin sealt diivanilt püsti nagu poleks mitte midagi juhtunud! No arumaeisaa, kust see valu tuli või kuhu ta nii järsku kadus. See ei olnud nagu krambi moodi ka…
Samal õhtul oli mul põlvega sarnane lugu, võimatu oli peale toetada ja üldse ei saanud liigutada. Hommikuks oli see valu jälle enam-vähem kadunud.
Ja siis hakkas eile vasakult poolt selg rämedalt valutama. Iga pisemgi liigutus tekitav valu. Maseerimine ka ei aidanud. Magama jäin padi selja all ja väga pealiskaudselt hingates, sest muidu oli lihtsalt uskumatult valus olla.

Ja nüüd tuleb meelde, et kui ükspäev poes teksasid otsimas käisin siis kukkusin ma proovikabiinis kogu täiega ümber. No ikka nii ümber, et see proovikabiini metallist raam kus kardin peal on, liikus tükk maad seinast eemale. Müüa röögatas, et mis nüüd juhtus. Ma ei osanud midagi targemat öelda kui, et jalga lõi väga valus kramp ja tõdesin, et rasedate asi, peab rohkem magneesiumit-kaltsiumit pugima lihtsalt.
Aga tegelikult käis mul pahkluu kohapealt selline valus ragin läbi nagu ma oleksin just sealsamas püstijalu kreissaega omal jala otsast lõiganud. Täiesti tühja kohapealt.

Ma ei tea millest see jama on? Mingi vitamiini-mineraali-jumalteab mille-puudus? Või halb magamisasend? Võib-olla aitaks mingi rasedapadi? Ma tegelikult juba ammuilma (no paar nädalat) olen tahtnud ühte, sest see näeb lihtsalt nii mugav ja mõnus välja. Juba suht algusest peale ei saa korralikult magada, pean patju toppima igale poole. Relax mom’is on üks suht cosy looking, ma tahan seda! :D

Kas ma hakkan nüüd ära surema või? Kas mu laps peab nüüd emata kasvama? :(

Küll mutikesed ikka jõuavad kädistada!

Seisin mina siis mutikeste karja kõrval ja kuulasin kuidas nad omi jutte räägivad.

Ühel hetkel aga keegi ütles, et ”Näe, meie ajal ei käinud keegi palja peaga! Nüüd aga pole kellelgi…” ja ta ei saanud veel oma juttu lõpetadagi kui järgmine mutike vahele hõiskas, ”Kus siis ei käinud! Mäletate seda Helenit? See käis küll!”. Ja kolmas siis kohe järgi ”Ja, ja aga ta sai peavähi ja suri ära ka ju!”. Kõik noogutasid ja pidasid korraks omaette aru ja passisid mulle samal ajal otsa. Kammoon, õues oli säravsoe päike ja tuult polnud ollagi, nii mõnus oli palja peaga olla!