Lapse ees oma keha häbenemisest

Mallu kirjutas siin paar päeva tagasi sellest, et millal oleks paras aeg lapse ees piinlikust tunda ja hakata oma keha peitma. Või midagi taolist.
Üldiselt mina arvan, et paari aastase lapse ees ei ole küll veel midagi häbeneda. Tema ei näe selles midagi imelikku, ega häbiväärset. Pigem vastupidi, ma pigem pooldan sellist chill olekut oma keha suhtes. Kui laps näeb, et sa hullult põed ja peidad, jooksed hirmunult riideid vahetama kuhugile teise tuppa ja lükkad kümme tabalukku ette, et jumala eest ühtki paljast sentimeetrit keegi ei näeks, saab ta pigem signaali, et ‘ahhaaaa, mu keha, ja paljas olemine, on midagi rämedat ja roppu, oma keha tuleb häbeneda!’ Iga asja jaoks on muidugi oma koht, aga… Ma ei tea kuidas teised, aga mina ei taha, et Annu hakkaks end häbenema. No selles mõttes, et võõraste ees alasti ringi joosta ka nüüd normaalne ei ole, aga saate vast aru mida ma öelda tahan? Üritan oma lapsesse ikka süstida enesekindlust, mitte teda juba varakult maha trampida ja oma keha kohta mingeid komplekse tekitada.

Mingis vanuses vast ehk peaks veits tagasi tõmbama kah. Just ema-poeg ja isa-tütar suhtes. No ma mõtlen, et 13-aastase poja ees alasti käia ka nagu väga okei ei ole vist? Sellest rääkimine on üks asi, aga… Ah ma ei tea. Ma ei oska end väljendada ja see ajab mind ikka parajalt kettasse vahepeal. Ma tean MIDA ma tahan öelda ja MIDA edasi anda, aga ma ei tea KUIDAS. Õehh, mingeid eneseväljendus kursuseid pean vist võtma. :D

Mis puutub lapse ees pissimisse, või tampooni vahetamisesse, siis olen ma seisukohal, et ka see ei ole midagi häbiväärset. Muidugi, meelega ma nüüd last vaatama ei kutsu, et ”ahoi Annu, lähme nüüd tampooni vahetama!”. Aga teha nägu, et selline asi nagu päevad, või vetsus käimine on midagi tabu – see on ka veits totter. Kõik mis meiega toimub, on ju normaalne ja varem või hiljem tuleb lapsega niikuinii need teemad ette võtta. Kui ta on piisavalt vana, et küsida, on ta ka piisavalt vana, et teada. No üldiselt. Isegi, kui ta kohe aru ei saa, siis vähemalt ei ole loodud mingit pilti, et see kõik on hull riigisaladus ja sellest rääkimine on ka midagi kohatut. Ma tahan, et mu laps oleks minuga aus, avameelne ja ta julgeks ükskõik mis küsimusega minu poole pöörduda.
Ma ei suudaks endale ettegi kujutada, et annaksin lapsele LAKSU selle eest, et ta tahtis minuga vetsu kaasa tulla vms. Selline ema on vist küll veits raputada saanud beebina?

Minu arvates oli/on mul enda emaga hea tasakaal sel teemal. Meelega nüüd üksteise ees ei strippa, aga ahastusest ja piinlikusest maa alla ka ei vajunud, kui üks vahetas parasjagu riideid ja teine sel ajal tuppa astus. Vabalt võin tema nähes riideid vahetada või tisside lehvides lapsele rinda anda.

Rinnaga toitmisest rääkides, vaadake kui ilusad pildid SIIN artiklis on. Sellest miks mõned emad neil piltidel ainult trussikute väel on, ma eriti aru ei saa, aga midaiganes. Mõte on ilus!

Enivei, mis teie arvate? Kas oma keha ja sellega toimuvat tuleks lapse eest peita? Millal oleks paras aeg lapsega rääkida sellistest asjadest nagu päevad jms? Kui vana laps üldse hakkab taolistest asjadest aru saama?



Et mitte millestki ilma jääda, leia meid ka Facebookis, klikates SIIA!